Lein muudab erilised inimesed tavaliseks
Ja võib-olla eksisteerib veel teinegi planeet, kus me kõik
sünnime kolm korda koos kahest eelnenud elust pärinevate
kogemustega. Ja võib-olla eksisteerib veel uusi planeete, kus
inimkond sünnib iga kord ühe astme (ühe elu) võrra küpsemana.
/.../ Meie muidugi siin Maal (planeedil number üks, kogenematuse
planeedil) võime ainult päris ähmaselt taibata, mis juhtuks
inimesega sellistel planeetidel. Kas ta oleks targem? Kas küpsus on
üldse inimese võimuses? Kas ta võib seda saavutada kordamisega?
Ainsana niisuguse utoopia perspektiivis oleks võimalik täie
põhjendatusega kasutada mõisteid pessimism ja optimism: optimist on
see, kes arvab, et planeedil number viis on inimkonna ajalugu vähem
verine. Pessimist on see, kes seda ei arva.
Milan Kundera "Olemise talumatu kergus"
Tänavu lahkus igavikku üks kuulsamaid tšehhi kirjanikke Milan
Kundera. Tema enim tähelepanu pälvinud romaan, tšehhi keeles
kirjutatud, kuid esmalt prantsuse keeles 1984. aastal ilmunud
"Olemise talumatu kergus" on paras paradoks. Juba pealkiri
tõstatab küsimuse: kas kergus saab olla talumatu? Ja kui nii, siis
mispärast muutub kerge olemine vahel raskeks talumiseks?
Aga enne, kui edasi targutan, pean ütlema paarsada sõna raamatu
esimese eestikeelse trüki kohta. See ilmus 1992 ehk siis pehmelt
öeldes vaesel ja segasel ajal. Mustvalge kaanekujundus (autor Matti
Pärk) mõjub omaette mõistatusliku kunstiteosena – graafilisse
džunglisse on põimitud koer, siga, jänes, linnud ja tankid.
Tutvustav kaanetekst puudub täiesti, nagu ka ees- või järelsõna.
Lugejat ei hoiatata ega meelitata kuidagi, lugema tuleb asuda omal
riisikol. Tunnistan, et see mulle nende vanade raamatute puhul
meeldibki. Ei midagi ülearust. Kaante vahele on pakitud ainult puhas
autoritekst. Antud juhul Leo Metsari tõlkes.
Raamatu andis välja kirjastus Monokkel. Igati sobiv nimi, sest
selle tihedalt kokku pressitud pisikese kirja lugemiseks läheb
tõepoolest monoklit tarvis. Mis raamatule pilku heites veel silma
jääb, on tagakaanele prosta sinise pastakaga lisatud hinnad.
Justnimelt hinnad, sest esialgne "23.63" on maha tõmmatud
ja "2.80" asemele kirjutatud. Võtame seda dokumentaalse
kinnitusena 1992. aasta juunis toimunud rahareformi kohta.
Vorm üle vaadatud, asume sisu kallale. "Olemise talumatu
kergus" on korraga erootiline ja filosoofiline romaan. Kõlab
isuäratavalt nagu hapukapsas šokolaadiga. Peategelastena astuvad
ette kaks truudusetut meest, kaks truudusetut naist ja üks truu
koer. Just see haruldane omadussõna "truu" muudab koera
surma mõõtmatult traagilisemaks inimeste surmast. Mis neist
litsidest ikka leinata. Aga Kundera – ma pole siin küll ekspert –
ei usugi vist inimeste truudusesse.
|
Pixabay |
Ehk on asi selles, et inimesed kannatavad paratamatult igasugu
luulude käes, millest kõige jubedam on muidugi armastus. Ikka
otsitakse armastust ühe ja teise hõlma alt, vahel isegi leitakse,
aga lõpuks on see kokku sama, mis tormituule jälitamine ja
virmaliste küljes rippumine. Koerad ei armasta, nad hoiavad ja
usaldavad. Usaldus on reaalsem kui armastus ja seda ma Kundera
romaanist igatahes ei leidnud.
Tegelaste lõputu litsilöömise taustal laotub lahti Tšehhi
(romaani kirjutamise ajal veel Tšehhoslovakkia) kurb lähiajalugu:
luhtunud Praha kevad ja sellele järgnenud haritlaste tagakiusamine.
Andekas arst pannakse aknaid pesema ja veoautot juhtima. Viimane amet
talle surma toobki. Fotograaf, kes pildistas mässulisi, lõpetab
moraalse laostumisega. Kaunis kevad jäi lühikeseks, suve tuli
oodata veel paarkümmend aastat. Kõik ei jõudnudki ära oodata.
Erootika ja filosoofia, lihalik ja vaimne, kuidas neid kaht
vastandlikku poolust ühendada? Või kas peabki? Kodanik X, olgu ta
arst, keevitaja või prükkar, tahab ikka suppi ja keppi. Loomulik
ju. Aga kui kõht on täis ja orgasmid saadud, jääb hing – või
tont teab, mis järjekordne luulu kusagil kolba all – igatsema
rahu, tarkust ja taevalikkust. Hing ja keha ei saa kunagi päriselt
kokku, ehkki nad moodustavad ühe inimese. Nonde kahe poole vajadused
on lihtsalt liiga erinevad.
Kerge on olemas olla, raske seda taluda. Praegugi tunnevad küllap
paljud, et olevik pole kuigi roosiline ja tulevik on täiesti
ettearvamatu. Mis kunagi tundus nii iseenesest mõistetav, ei ole
seda enam. Segadus tekib kergelt, sest hing on õrn ja mõistus kipub
kokku jooksma.
Kevad jõudis Prahasse suure viivitusega. Eks tuleb meilgi, siin
ja praegu, oodata.
*
Nelikümmend aastat tagasi kirjutas Milan Kundera: "Enne kui
meid unustatakse, muudetakse meid kitšiks. Kitš on ümberistumisjaam
olemise ja unustamise vahel."
Nõustugem. Mis need graniidist hauakivid, valged leinakimbud,
äranutetud silmad mustade prillide taga ja "puhka rahus"
muud on, kui kitši ja klišeede paraad. Kaotusvalus inimesed
klammerduvad järeleproovitud ja äraleierdatud kommete külge, sest
millestki mõttekamast pole kinni haarata. Nõnda muudab lein ka
erilised inimesed tavaliseks. See kehtib nii lahkunu kui ka
hüvastijätja kohta.
Parem on tõesti olla unustatud kui lihtsalt olla.