9. detsember 2017

Kohtumised haldjatega

Looming on üks lõputu otsimine. Tegelikult koosneb kogu elu rahututest otsingutest, millega kaasnevad unistused, lootused, närvipinge, kõhklused, pettumused ja vahel ka ülevoolavalt suur leidmiserõõm. Otsitakse tööd, armastust, hingerahu. Otsitakse õnne.

Mis see raamatu kirjutaminegi muud on, kui õnne otsimine. Kui tipp-topp lugu jõuab kenasti paberile, on see pisuke õnn. Meel saab puhtamaks, koorem südamel kergemaks. Aga õnn on teadupärast püsimatu tirts - ei püsi ta kuidagi pihus, hüppab ikka uuele liblele, paremale kõrrele. Üks lookene saab vaevu hingelt ära, kui muusa seisab jälle ukse taga, uus lugu näpus. "Kirjuta!" nõuab ta. "Kui õnn on su juurest eemale hüpanud, karga talle järele!"

Pexels
Ja nii ma siis tilgutan tinti, torgin hanesulega kortsulist paberit ja lugu üha paisub. Kirjutan, kirjutan. Õnne nimel.

Aga kellele? Jah, kellele õieti? Istun nagu Robinson Crusoe kõvera palmi all ja kriban kitsenahale sõnumeid üksikult saarelt. Pudelipost läheb sulpsti teele. Ja kes ta säält lainete seest leiab? Mida ta välja loeb? Kas talle läheb mu kribu korda? Jummal teab!

Olen varem maininud, et lugejad on minu jaoks nagu päkapikud või haldjad, keda võib harva näha, ent kelle kohalolu on tuntav, toetav ja innustav. Viimase paari aasta jooksul olen kogenud imet. Olen saanud neid haldjaid oma silmaga näha, nendega inimkeeli vestelda. Ei hakka valetama, need on olnud väga toredad, paiguti lausa armsad kohtumised.

Eestimaa teed on viinud mind suurtesse ja väikestesse asulatesse, koolidesse ja raamatukogudesse, uutesse ja vanadesse hoonetesse - kõikjale, kus lugemishimulisi haldjaid kohata võib. Mõnikord avastan, et mul on kõnelda palju rohkem, kui kõlbaks. Teinekord räägin vähem, kui tahaks. Mõtlen neile otsa vaadates: kas tõesti on nad minu pärast tulnud? Miks ometi? Mul ei ole ju midagi tähtsat öelda!

Ma pole sõnakunstnik, vaid niisama... jutuveeretaja. Aastaid tagasi alustasin kirjutamist ilgest igavusest, ajaviiteks. Enamik lugejaid avab raamatu samuti ajaviiteks. Kui nad saavad lisaks kunstilise elamuse, on see harukordne boonus. Kui minul õnnestub raamatusse mingi kunstiline kilk poetada, on seegi pealekauba värk. Ma ei seisa kõrgemal lugejatest, olen üks nendest. Ennekõike lugeja, seejärel (kui tuju tuleb) ka kirjutaja.

Oma arust pole ma kirjutanud midagi tähelepanuväärset. Sellegipoolest potsatab Facebooki postkasti pidevalt sõnumeid lugejatelt, kes tänavad väärt lugemiselamuse eest. Ma ei tunnegi neid, kuid ometi on nad võtnud vaevaks tänusõnumi saata!

Olen raamatukogudes kohanud inimesi, kes tunnistasid, et just minu raamatud on pannud neid kogu eesti kirjandust rohkem lugema. Olen kohanud neid, kes nimetavad end suisa raamatupõlguriteks, kuid kes vastumeelsust maha surudes on siiski mu raamatu kätte võtnud ja pole saanud enam käest panna. Vaevu suudan seda uskuda. Sellised asjad ajavad pirni lühisesse...

Sõnu tehakse palju. See ei tähenda, et sõna väärtus langeb. Häid sõnu, sügavaid mõtteid, kustumatuid lugemiselamusi on alati vähe. Tohutu raamatute hulk, mis aasta jooksul eesti keeles ilmub, annab lootust, et igaüks leiab sealt oma. Jätkuks vaid kannatust otsida!

Muusa kobistab jälle ukse taga. Ta tuleb luba küsimata sisse, lajatab uue raamatu lauale ja nõuab, et selle haldjate keelde tõlgiksin.

"Miks mina seda tegema pean?" üritan vastu vaielda.
"Kes siis veel?" kostab muusa ja teeb mulle kavalalt silma. "Haldjad ootavad."

Samal teemal:
Sõnavangistus
Jalutuskäik raamatute kalmistul
Kas raamatut on lihtne kirjutada?

6. detsember 2017

Tuttav muinasjutumaa

Eestlastel ja soomlastel on ühist rohkem, kui tunnistada julgetakse. Näiteks maitseb mõlemale kange alkohol, mida käiakse lõuna poolt massiliselt kokku ostmas. Tusane kliima soodustab tinutamist. Ühised pahed seovad inimesi rohkem kui ühised rõõmud.

Sinine ja valge (Pixabay)

Soome suur juubel annab eestlastelegi põhjust murumütsi kohendada ja vuntsi kergitada. Imetlev pilk liugleb ikka põhjakaarde, Suure Venna peale. Tuleb siiski möönda, et lõunaeestlastel näikse olevat soomlastega vähem ühist kui põhjaeestlastel. Teadagi - õndsal nõukaajal ei olnud lõunapoolsel rahval võimalik Soome kanaleid oma telepurki püüda. Kapitalistlikust paradiisist kuuldi vaid toredaid muinaslugusid, kuid tuntavat emotsionaalset sidet põhjanaabritega ei tekkinud.

Üheksakümnedatel voolas Soome kapital ka Lõuna-Eesti küladesse (toona soomlaste abiga püsti pandud mööblivabrik on endiselt minu koduvalla üks suuremaid tööandjaid). Rikkad Soome ärituusad andsid ainest uusmõisnike müüdile. Soomlastest peremehed ja nende kohalikud kupjad polnud lihtrahva seas populaarsed. Romantiline kujutlus hõimuvellede sõbralikust koostööst ei käibinud. Vähemalt andsid "põdrad" tööd.

Nüüdseks on olukord muutunud, Eesti pole enam odava tööjõu maa. Põhja-Eesti on oma sissetulekute ja elukvaliteedi poolest Soomele järele jõudmas, Lõuna-Eesti näitajad lähenevad paraku Valgevene omadele. Enam ei oodata soomlasi siia peremehetsema, pigem rutatakse ise Soome. Kui endal on toidulaud kesine, saab hea velle kojast mõne rammusama pala. Ei ta pahanda ega keela.

Soome on jäänud paljudele eestlastele unistuste maaks, kus voolab lakkamatus koguses mett ja piima (ehk siis: töötegija saab näha ilusat palganumbrit). "Maasikakorjamine" seostub nii mõnelegi nostalgilise suvemälestusega Soomemaalt. Paljud eesti mehed on käinud "kalevipoegadeks". Õnn pole kaugel. Õnn on siinsamas, teispool lahte.

Tuhande järve maal saab ka Lollike Ivan tunda end muinasjutukangelasena. Ilma naljata - Soome toodab aina uusi muinaslugusid. J. R. R. Tolkien sai oma Keskmaa lugude loomiseks üksjagu inspiratsiooni soome folkloorist, võimsa võlur Gandalfi palgelt kumavad Väinämöineni geenid. Soomes pesitsevad Jõuluvana, muumitrollid, Angry Birds... Ka Tom of Finlandi sehkendused on - vabandage väljendust - tiiraselt muinasjutulised. Esimene tükk Fazeri šokolaadi, mis üheksakümnendate algul õnnestus suhu pista, maitses samuti nagu muinasjutt...

P. S.
On omamoodi lõbus juhus, et Soome iseseisvuspäev ja nigulapäev langevad kokku. Püha Nikolaust peetakse üldiselt Jõuluvana prototüübiks. Eesti iseseisvuse väljakuulutamist tähistatakse aga talvisel madisepäeval. Püha Madis ehk Matthis oli üks apostlitest, reetur Juudase asetäitja, keda tuntakse praegusel ajal alkohoolikute ametliku kaitsepühakuna... 

27. november 2017

Läbi vere, pori ja südame

Õndsuse võimalikkusest "Hüljatute" näitel

Cosette
Paljud eestlased on juba üsna varases eas puutunud kokku Victor Hugo "Hüljatutega". See on saanud võimalikuks tänu mitmes trükis ilmunud raamatule "Cosette", mida ehivad Siima Škopi unustamatud pildid. Cosette, kurbade silmadega tüdruk, vaatab vastu ka "Hüljatute" muusikaliversiooni plakatilt.

Kui ilmnes, et Claude-Michel Schönbergi "Hüljatud" jõuab taas Eesti publikuni, tekkis miskipärast kuri kahtlus: Vanemuisele käib nii suur põntsakas üle jõu. Aga ei! Ootused said ületatud paraja varuga.

Soomest kohale kutsutud lavastaja Samuel Harjanne on ka ise erinevates "Hüljatute" versioonides kaasa teinud, mistõttu tunneb ta materjali servast servani ja suudab keerukat tükki vääramatult ohjes hoida. Harjanne kirjutab kavaraamatus muuhulgas sellest, et soomlased ja eestlased on mingi uuringu järgi Euroopa kõige empaatiavaesemad rahvad ning koputab vaatajale südamele, et hädasolijat tuleb ikka märgata ja aidata. Eriti praegu, pagulaskriisi ajal.

Nojah. Sellise lääge (pagulas)kontseptsiooniga eesti publikut ei meelita. Kui lavastaja kohalikke olusid paremini tunneks, võiks ta veenduda, et ka praegusel ajal elab Soome lahe lõunakaldal hulgaliselt hüljatuid. Jah, erinevalt 19. sajandist on meil olemas kõikvõimalikud sotsiaalsed tugiteenused, töötukassa, hooldekodud ja lastekaitsjad, ent Fantine'id, Cosette'id ja Gavroche'id uitavad uulitsatel endiselt ringi. Loomulikult on teatri võimuses inimestes empaatiavõimet arendada, kuid vaadakem sealjuures tõele otsa - need, kellel on probleeme empaatiaga, ei satu iialgi teatrisse. (Eriti veel nõnda soolase piletihinnaga, mida muusikalavastuste eest nõutakse.)

Hugo ise oli üles kasvanud ohvitseri perekonnas ja näguripäevi ei näinud ta kunagi. Mis tähendab, et temal oli empaatiaga kõik korras. Seevastu muist kriitikuid pidas "Hüljatuid" selle ilmumisajal lausa nilbeks teoseks. Mis tähendab, et neil oli empaatiast puudus. Nüüd, kui romaani esmatrükist lahutab meid 155 aastat, mõjub tekst vanamoelisest stiilist hoolimata teravalt. Muusikalivormi valatuna kõnetab teos tuhandeid. Seda oli tunda ka Vanemuises.

*
Jean Valjean
Etenduses, mida vaatamas käisin, mängis vankumatu südametunnistusega Jean Valjeani osa Koit Toome. Varasemalt on laval ja ekraanil Valjeani kehastanud sellised saurused nagu Gérard Depardieu, Jean-Paul Belmondo, Liam Neeson, Hugh Jackman, Colm Wilkinson ning Jassi Zahharov. Kuidas sobib sellesse ritta Koit Toome? Ega õieti sobigi. Ka halli paruka all jääb Toome ikka Toomeks. Selle, mis vanuses ja füüsilises pooles puudu, heastab kütkestav nüansirikas hääl. Sügavad, jõulised ja mahlased noodid olid tema esituses kõige nauditavamad, neid oleks rohkemgi kuulda tahtnud.

Toome Valjeani tähetund saabus teises vaatuses, enne otsustavat lahingut barrikaadidel. Laul "Koju too" (Bring Him Home) on muusikali kõige aarialikuma kõlaga pala, kõva pähkel ja maiustus kõigile tenoritele. Kuna Koit Toome sai kevadel poja isaks, on tal ka isiklik emotsionaalne alus, mille pealt seda laulu esitada. Ja ta tabas märki. Väike häälevääratus pikal kõrgel lõpunoodil on andeksantav, kätkeb ju laulgi endas nii lootust kui ka pelgu. Ei tule ette ühtki teist laulu, millesse oleks nii tabavalt põimitud isaduse tuum, isa armastus, mure ja hool. (Meenub, et eesti kirjanduses on samalaadne lugulaul naise suu läbi laulduna: Marie Underi "Sõduri ema".) Meloodiline palve, mille Valjean saadab Looja poole barrikaadide varjus ning hiljem surivoodil, kinnitab Koit Toome küpsust artistina. Ta suudab kuulaja hinge lahti muukida.

Lavastuses tegi kaasa hulk noori artiste, kes pakkusid kõik omalt poolt positiivse üllatuse. Eriti säravatena tõusid esile kaks ooperilauljat: Tamar Nugis ja Elizabeth Paavel. Nugise Javert oli just selline, nagu inspektor Javert olema peab: jõuline, kompromissitu, julm, põhimõttekindel, üdini mehine. Aga ka tema kahtlused-kõhklused olid peenelt välja mängitud. Javert'i soolonumber "Tähed" (Stars), mida Tamar Nugis esitas tähelaotuse all ringi liugleval sillal, oli vast üks võimsamaid etteasteid kogu etenduses. Seda tahtnuks uuesti vaadata ja kuulata. Kohe mitu korda.

Elizabeth Paaveli mängitud Cosette on õrn, kaunis, helendav, läbinisti ingellik kuju. "Hüljatute" libreto ei anna Cosette'ile just ülemäära sõna, aga nooruke lauljanna paneb napi rolli meeldejäävalt elama.

Marius
Cosette'i peigmeest Mariust kehastanud Kaarel Targo on mulle varasemast tuttav: ta mängib samalaadset noore armastaja rolli ka ABBA muusikalis "Mamma Mia!". Tolles lavastuses ei tõusnud ta kuigi eredalt esile, kuid revolutsionääridega liituv üliõpilane Marius pakub lahtimängimiseks rohkem ainest. Armastajat mängida pole vist teab mis vaev, kuid anda revolutsioonitulest sisuliselt ainsa ellujääjana pääseva idealisti ahastust veenvalt edasi nõuab juba pingutust. Mariuse soolo "Tühjad toolid, tühjad lauad" (Empty Chairs at Empty Tables) võimaldas Kaarel Targol näidata, mida ta teatrikoolis õppinud on. Noorest uljaspeast saab korraga elunäinud mees. Aga elu on näinud teadupärast see, kes näinud surma.

Eponine ei ole Cosette'iga võrreldes nii üheplaaniline kuju ning Hedi Maaroos tõestas seda oma mänguga. Eponine'i traagika avaldub lauludes "Üksinda" (On My Own) ja "Väike vihmapiisk" (A Little Fall of Rain). Ka see tüdruk on hüljatu, armastusejanus üksiklane, kes saab viimaks oma tahtmise - surra armastatu käte vahel. Omamoodi õnnelik lõpp. Eponine'iga seondub ka põnev lavastuslik detail. Teise vaatuse algul on laval suur prantsuse lipp. Eponine mähib selle punase osa üksindust tundes endale ümber. See on otsekui enne - veri hakkab voolama ja tüdrukust saab revolutsiooni esimene ohver.

Revolutsionääride pealik Enjolras on mässumeelne noormees ja maailmaparandaja, kelletaolisi paljude ülikoolide kohvikutest endiselt leida võib. Imre Õunapuu sobis sellesse rolli imehästi. Endalgi tekkis tahtmine tema kannul barrikaadidele ronida ja vaenuvägede nina all punast plagu lehvitada.

Omaette peatüki võiks kirjutada kõrtsipidajate Thénardier'de sehkendustest. Madame ja monsieur Thénardier hoolitsevad muidu nii traagilise tüki koomiliste vahepalade eest. Olles läbinisti ahned ja salakavalad, on nad ometigi naeruväärsed. (Ka Victor Hugo kujutas neid sellisena.) Lavastuse kontekstis mõjuvad nad paratamatult sümpaatse ja oodatuna, sest rahvas tahab ju naerda ka. Lauri Liiv ja Helen Hansberg lustisid täiega ja panid publiku hulluma. Ei paistnud ega kuuldunud kõrtsuperemehe katkiste hammaste ja käriseva hääle tagant toda Black Velveti esipoissi. Täiuslik ümberkehastumine! Plusspunktid ka madame'ile. Ei ole just tavaline, et ooperilaulja ilmutab näitlejameisterlikkust.

Gavroche
Ka lapsed, kes lavalt läbi käisid, väärivad kiitust, kuis siis muidu. Väike Cosette (Loore All) tundus oma suure luua ja veeämbri kõrval nii armetu. Emaarmust ilma jäetud tüdruk, kes unistab vaid sellest, et keegi tema peale ei karjuks... Oh kui palju tänapäeva Cosette'ikesi nõndasamuti mõtleb!

"Hüljatud" ei ole mõeldav ilma tragi Gavroche'ita (Hannes Hanimägi). Libreto ei võimalda Gavroche'ile suuremat rolli, ent sellegipoolest võitis Hannes kohemaid publiku südamed. Seda traagilisem oli Gavroche'i lahkumine. Kui vapper tänavapoiss korrakaitsjatelt kuuli sai, võpatas publik saalis. Pisarad...

"Hüljatute" kõige tuntum ja enim esitatud laul on kahtlemata "Mu päevi täitis unelm hea" (I Dreamed a Dream), mille esitamise au kuulub Fantine'i osatäitjatele. Siinkohal tuleb aga võtta kriitilisem hoiak. Vanemuise versioonis on see laul (paljude jaoks tähtsaim laul) kõigist soolonumbritest kõige igavamalt lavastatud. Õigemini: lavastamata jäetud. Ele Millistfer peab Fantine'ina seisma vaid eesriide taustal ja näitama oma isikupärast vibrato't. Aga kui tegemist on teatriga, siis tahaks midagi veel. Kasvõi mõnda rekvisiiti, õigesse takti rihitud valgusefekti või dramaatilist žesti. Fantine jääb mittemidagiütleva soolonumbri tõttu kaugeks, ei ärata suurt kaastunnet. See pole Ele süü. Tema "Winner Takes It All", mida ta "Mamma Mias!" täieliku pühendumusega esitas, kumiseb endiselt kõrvus. Olnuks "I Dreamed a Dream" samal tasemel...

*
Rõõmsad üllatused kaaluvad üle pettumused. Õigupoolest tabas meeldiv üllatus mind juba avanumbris, sunnitööliste laulu ajal. Kooriliikmete soolo-osad olid lauldud täpse emotsiooniga, üksikud õnnetud isiksused vooliti peenelt välja vaid nappide taktide jooksul.

"Hüljatud" on üldse tuntud oma võimsate koorinumbrite poolest ja Vanemuise ooperikoor sai seetõttu kõvasti vatti. Aga nende töö lõi ka publikul emotsioonid lakke.

Veel üks kiidusõna. Kuna balletitrupp lavastuses ei osalenud, pidi koor ka tantsulise osa eest vastutama. Hakkama said! Tantsuseadetes ei olnud midagi üllatavat, aga eks koreograafidel (sedapuhku Gunilla Olssonil) olegi keeruline muusikalide tarbeks midagi enneolematut välja mõelda. Ühtki tantsu stiilis "kaks sammu ettepoole, kaks sammu tahapoole" igatahes laval polnud.

Fantine & Javert
Valgusega maalis lavapilte soomlane Petri Tuhkanen, kes on varem ka NO99-le valgust sättinud. Tuhkaneni stiil paistab jõuline, "Hüljatud" oli maalitud ekspressiivses tehnikas, intensiivseid värve kasutades. Põhitoonideks punane ja valge. Verre uputatud barrikaadid mõjusid oma lihtsuses monumentaalselt. Lausa uskumatu, kuidas õige valgusega suudeti üliõpilaste kohvik ja Thénardier' kõrts niivõrd erinevaks toonida.

Kunstnik Karmo Mende oli pariisliku õhkkonna saavutamiseks kasutanud palju laternaid, lampe ja lühtreid. Siinkohal tahaks kunstnikult küsida: mida kujutas endast too lava kohal rippuv hiiglaslik ratas, mis etenduse käigus pidevalt üles ja alla liikus? (No kindlasti pole see kummardus peaministrile!) Ehk oli tegemist lihtsalt efektse kujunduselemendiga, kuigi vaataja eeldab, et kõigel, mis laval näha, on ka mingi tähendus ja tagamõte.

Nutikas valik oli rõdu/silda kujutav dekoratsioon, mis meenutas Eiffeli torni alaosa. Muidugi polnud "Hüljatute" tegevuse aegu seda Pariisi maamärki veel olemas, aga eks tegemist ole ka tulevikku suunatud viitega. Muide, üks õige huvitav fakt: Gustave Eiffel, omanimelise torni projekteerija, sündis 1832 - samal aastal, kui toimus Victor Hugo'd inspireerinud Pariisi ülestõus.

*
Vanemuise "Hüljatud" on prii 2012. aastal valminud filmiversiooni taagast. Tegemist on omaette teosega, lihvitud ja lakitud, aga mitte ülemäära steriilne.

"Hüljatute" muusikalile mõeldes tuksatab kuklas: see on külluslik lugu viletsusest. Külluslikud on tunded, mõtteaine, meloodiad. Harva kuuleb nii suurt hulka meloodilisi laule teatrilavadel, raadiost ja telest rääkimata. Schönbergi viiside küllus paneb pea ringi käima, tema sule alt on tulnud muusika, mis tõmbab ikka ja uuesti kuulama. Selle muusika sees muutuvad hüljatute vaevad kohatult õilsaks, nii nagu romantikutele, sealhulgas Hugo'le kombeks rõhutada.

Jean Valjean on patune inimene, kellest saab ei midagi vähemat kui pühak. Ta järgib oma südametunnistust. Revolutsionääridel jääb vabadus kätte võitmata, aga nad saavad koos Valjeaniga õndsaks. Ikka läbi valu ja pisarate, läbi vere, pori ja heatahtliku südame. Maailmas on palju idealiste, kuid just Valjeani tõugu inimesed on need, tänu kellele pole maailm lõplikku kaosesse langenud.

Kas Vanemuise "Hüljatud" väärib ka vaatamist? Maitse asi. Kes tahab midagi võimast ja emotsionaalset, samas aga küllaltki lihtsat ja kergesti arusaadavat, sellele on "Hüljatud" ainuõige valik. Ja kui pärast kolmetunnist etendust saalist välja astudes on sihuke tunne, et kogu värk kestis vaevalt kolm minutit, siis küllap on tegemist võrratu tükiga.

Nähes etenduse järel saalisviibinute õhetavaid nägusid ja säravaid, natuke veekalkvel silmi, tekib tunne, et nemadki said grammike õndsamaks.

17. november 2017

Metsistunud kirjandus

Eesti rahvas pidavat olema metsa poole. Osalt ka mere poole. Vahel hõljutakse laineharjadel, aga tavaliselt läheb kõik ikka võssa. Maa, millel tegutseme, on kerkinud merest. Meie esivanemad tulid mammuteid jahtides välja metsast. Mets ja meri on eestlaste pärisvanemad.

Ma pole merega palju kokku puutunud, süda kisub metsa. Rääkimata sellest, et silmade ees ning jalgade all on üha salud, palud, laaned ja lodud. Hiljuti avastasin, et mu raamaturiiulgi on metsa kasvanud.
Mu raamaturiiul hakkab metsa kasvama...

Pilk libiseb üle raamatuselgade. "Lingvistiline mets", "Vaikiv mets", "Kehade mets", "Jumalate mets", "Öömets", "Metsa taga ei ole mets", "Seal, kus elavad metsakollid", "Kui seda metsa ees ei oleks", "Eesti metsad", "Lumise metsa rõõm", "Karupoeg Viktor läheb metsa", "Metsasosinad", "Metsa maitsed", "Metsast aeda", "Maantee läbi metsa", "Metsik päevaraamat", "Metsik süda", "Metsavennad", "Metsmees", "Metslased ja vombatid", "Väikesed metslased", "Metsavaimu heategu". See nimekiri pole kindlasti ammendav ega tohigi olla.

Isegi plaadiriiulilt tõuseb kuuse- ja samblahõngu: sealt vaatavad suurte silmadega vastu Metsatöll ja Metsakutsu... Mets mühiseb, sest meil on elu keset metsa. Metsa läksid sa ja metsa läksin ma... Las jääda ükski mets... et mets ei läheks metsa!

Paber, millele raamatuid trükitakse, tuleb loomulikult metsast. Sellepärast ongi raamaturiiulite vahel nii mõnus olla. Ka trükivärv tuleb suuresti metsast. Vähemalt varasematel aegadel, kui trükkalid segasid värvi saamiseks kokku puutahma, pigi, männivaiku, linaseemneõli ja kinaveri. Kirjutatakse metsale ja metsast.

Ei salga, et minulgi mõlgub kukla taga mõttekene kirjutada kord raamat, mis kõneleb metsast. Pealkirjaski on "mets" olemas. Õigupoolest on mõte juba kõvasti võrsuda jõudnud, põhiline sündmustik ja tegelaskujud paigas. Aga aeg pole veel küps. Ükski mets ei sirgu paari päevaga.

13. november 2017

Igavikust kaduvikku

Hingekuu, hallipalgelise taeva ja raagus metsade aeg, viib mõtted sageli kaduvikule. Liiga sageli! Hingekuu toob hingevalu. Võib-olla ka killukese hingerahu. Inimese närvid on tundlikud, süda muredele valla, kuid mälu on lühike ja tuhmub kiiresti.

Pixabay
Hiljuti kadunud hinged püsivad veel elavate hinges. Need, kes läinud ammu enne meid, jäävad nimedeks hauaplaadil. Kui mälu on tuhmunud, tuhmuvad ka hauaplaadid.

Imesta vaid, kui paljud meist pingutavad nagu pöörased, valavad liitrite kaupa higi, kurnavad keha ja vaimu, et endast mõni jälg maha jätta. Kui juba sinna teisele poole kord minna tuleb, siis jäägu vähemalt siia midagi maha, suveniiriks ja kingituseks lähedastele, kodumaale, inimkonnale. Pole mõtet, seltsimehed, pole mõtet! Minevik vajub hämarusse, tulevik hulbib alles udumeres. Ainult olevik, praegune hetk püsib valgusvihus, mida kosmilisest puldist juhib vanajumal isiklikult.

Need, kes on elanud tuleviku või mineviku nimel, liigselt ette või tagasi mõeldes, jätavad harva maha sügavaid jälgi. Tihtipeale mäletatakse kõige paremini neid, kes on kõvasti tööd teinud selleks, et endal siin ja praegu hinge sees hoida. Ei ole neil aega mõeldagi, mida neist tulevikus teatakse, kas üldse nimegi tuntakse.

Teinekord jääb tehtud tegu alles, aga see, kes teinud, jääb igaveseks varjude vahele. Püramiide ehitasid tuhanded tundmatuks jäänud töölised, lihtsad müürsepad, rahahädas talupojad. Nende kätetööd ei väsi inimkond imetlemast, mis sest, et vahepeal on hakatud kaevandama rauda, leiutatud seieritega kell, loodud internet ja Kuu pealgi ära käidud. Ja milline ebaõiglus - au püramiidide püstitamise eest kirjutatakse ikka vaaraode arvele!

Nii mõnigi lihtsurelik osaleb igavikuliste püramiidide ehitusel, ilma et sellest ise teaks. Ta annab inimkonnale palju, saades vastu väga vähe. Sipelgaid ei tunta nimepidi. Loeb töö, mitte nimi.

Isegi need, kes teenivad luitumatu läikega kunstitõde, vajuvad kiirelt kaduvikku. Loendamatu hulk noori igatseb lavale, tahab end näidata, olla näitleja. Ei nad mõtle, et kõigist kunstnikest on just näitekunstnikud kõige kaduvam liik.

Jah, alles leinati suuri näitlejaid, kes tänavu meie seast lahkunud: Lembit Ulfsak, Arvo Kukumägi, Aarne Üksküla. Aga kas neid ka mõnekümne aasta pärast suureks nimetatakse? Kas neid veel mäletatakse? Praegu hüütakse kooris: muidugi mäletatakse! Kuid kes mäletab niisuguseid näitlejaid nagu Paul Pinna, Ants Lauter, Mari Möldre, Ruut Tarmo, Liina Reiman? Ka nende kohta öeldi omal ajal, et nad on suured näitlejad. Vist mitte nii suured, et igaviku taustal igavesti välja paista...

Mäletatakse veel Lurichit ja Palusalu, aga kas ka Kleini, Neulandi, Abergi ja Klumbergi? Kuperjanovit veel tuntakse, kas ka Pitkat ja Põdderit? Tammsaare on endiselt kuulus, kas ka Vallak, Parijõgi, Visnapuu, Hint, Sang, Kaugver...?

Tulevad uued tegijad, vähesed paremad, enamjagu kehvemad. Elu läheb edasi, mälu harva tagasi. Nii on igal elualal - teatris, sõjaväljal, püramiidide ehitusplatsil. Igaühel oma aeg, varsti aga teine aeg. Teiste aeg.

Ja kas peabki kõike ja kõiki mäletama? Kas saabki? Teemandid jäävad ikka alles, isegi kui nad mattuvad sügavale maapõue.

Aeg, sina üürikene
ja üllatuslooline –

elu ei ole lugu,
vaid lootus ja loomine.

Doris Kareva

7. november 2017

Kas Trump ja Lenin riimuvad?

Öeldakse, et ajalugu ei kordu, vaid riimub. Just nüüd, kui kommunistlikust oktoobripöördest on möödunud terve sajand, tasuks selle peale mõelda. Ajalugu on kahtlemata suur poeet, aga tema riimid ei kõla sugugi kaunilt, puhtalt ega härdalt. Naljakalt ammugi mitte. Ajaloo luule on täis paradokse, mida tagantjärele hinnata on raske ja isegi ebamugav.

Riigipöördeid ja revolutsioone on toimunud ka pärast sotsialistlikku oktoobrit terves maailmas hulgaliselt. Neid ühendavaks jooneks ühiskondlik käärimine, rahulolematus senise valitsemiskorraga, üldrahvalik pahameel, mille alusmüüriks sageli majanduslik puudus ja taluvuspiiri ületanud sotsiaalne ebavõrdsus. Venemaal saja aasta eest toimunu polnudki otseselt revolutsioon, vaid "kõigest" üks järjekordne pööre, millele eelnesid tsaari kukutamine, pidevad valitsuskriisid, peaminister Kerenski tõus ja langus, Kornilovi sõjaväelise riigipöörde läbikukkumine jne.


Revolutsioonilised kommunistid asusid ehitama oma utoopiat keset kaost. Sellesama kaose serval hakkas idanema Eesti Vabariik. Nähes, et kaotada pole midagi, võeti siinmail ette uskumatu avantüür: kuulutada välja iseseisvus, mis tõepoolest ka õnnestus. Samal ajal jäi väike Eesti kahe hävitava tule vahele. Maailmasõda polnud veel lõppenud, Vene kodusõda oli algamas. Siit kooruvadki paradoksid.

Just oktoobripööre ja kommunistide märatsemine pani siinsed riigiisad iseseisvuse nimel kibekähku tegutsema. Ja ehkki Vene kodusõja võitsid punased, kelle üle Eesti väed olid omakorda Vabadussõjas võidu võtnud, andis taoline asjade kulg Eestile natuke aega ja võimalust iseseisvust kindlustada. (Lenin: pole tänu väärt!)

Punaste kelmide poolt vaadatuna polnudki Tartu rahu mõeldud igavesena, see oli vaid hädaga peale surutud kompromiss separatistidega. 1924. aasta detsembrimäss paljastas kommunistide tegelikud plaanid, kuid selleks ajaks oli Eesti juba käest libisenud ja riigina ka rahvusvahelise tunnustuse pälvinud. (Õigemini: Eesti diplomaadid olid selle suurriikidelt välja pigistanud.)

Kui kodusõjas oleksid peale jäänud valged, keda õigupoolest ei sidunud miski muu peale selle, et nad olid punaste vastu, olnuks ka Eesti saatus hoopis hämaram. Valgete kindel eesmärk oli taastada Vene impeerium selle endistes piirides ja Balti rahvaste vabadus ei tulnud kõne allagi. (Valgete seas oli nii demokraatia kui tsaarivõimu pooldajaid ning isegi neid, kes leidsid, et korra ja rahu huvides tuleks taastada pärisorjus!)

Tartu rahulepinguga sarnanevat dokumenti poleks sündinud, Eesti õiguslik seisund oleks liivale kirjutatud. Teised riigid poleks Eestit iseseisvana tunnustanud, Baltimaad oleks jäänud Venemaa koosseisu. Teõnäoliselt ei oleks valgete võit toonud Venemaale demokraatiat, pigem oleks järgnenud uus kaos ja võib-olla ka uued vabadussõjad Baltimaades.

Niisiis, kommunistide esiletõus ja võit kodusõjas olid Eestile kasulikud. See muidugi ei kaalu  üles pärast 1940. aastat toimunud tapmisi, vangistamisi, küüditamisi ja okupatsiooni. Aga mõelda võib ka nii: kui poleks olnud oktoobrirevolutsiooni, kas võinuks olemas olla laulvat revolutsiooni?

Oleks-poleks... Hää, et niigi läks.

*
Ja mis on Leninil pistmist Trumpiga? Ei, Trump ei ole Lenini "riim". Neil kahel pole õieti midagi ühist peale auahnuse ja kalduvuse populismile. (Aga see ühendab ju kõiki poliitikuid?!) Ei ole võrreldav nende tõus võimule, soovid-plaanid ja poliitiline käekiri samuti mitte.

Trumpi loosungitel on küll pisike ühisosa Hitleri ja Mussoliniga, kes mõlemad otsisid tuge ja inspiratsiooni minevikust ning tahtsid oma riigi "jälle suureks teha". Lenin seevastu eitas minevikku, tema tahtis luua midagi hoopis uut, tööliste paradiisi, panna maksma proletariaadi diktatuuri. Kõigile nimetatud türannidele oli hingelähedane soov maailm vallutada ja oma ideoloogiat kõikjale istutada.

Trump ei kavatse maailma vallutada, sest Ameerika on maailma ammu vallutanud. Ärimehest presidendiks saanud mees tahab vaid parandada seda, mis tema meelest rikkis, pakkuda oma teenust võimalikult paljudele tarbijatele, koguda poliitilist kapitali ja aupaistelist tulu. Trump on tõupuhas kapitalist, Lenin oli tõupuhas lihunik.

Paar olulist Trumpi ja Leninit ühendavat omadust võib sel õndsal oktoobripöörde juubeliõhtul siiski pidulikult välja hüüda. Esiteks: nii trumpilik kui ka leninlik utoopia on üles ehitatud valedega, vastaseid tingimusteta mustates, teisitimõtlejaid rünnates ja mis kõige tähtsam - meeleheitele aetud rahvahulki lollitades.

Ja teiseks: kumbagi pole veel maha maetud.

31. oktoober 2017

Me kõik oleme ristiinimesed

500 aastat on möödunud sellest saatuslikust (või ehk jumalikust?) päevast, kui üks saksa munk, nimeliselt Martin Luther, Wittenbergi lossikiriku uksele oma 95 teesi kinnitas. Sisuliselt tähendas see, et Euroopas oli koitnud uus vaimuajastu. Ühtlasi võib luteri kirik tähistada kenakesti ümmargust juubelit.

Pixabay
Luther ei tahtnud luua midagi uut, vaid parandada vana, pöörduda tagasi ristiusu juurte juurde. Aga ikka juhtub, et see, kes tahab taastada kaotsiläinud vana, paneb paratamatult aluse millelegi uuele. Kirik oli juba varem lõhenenud lääne- ja idapoolseks haruks, nüüd kasvas kristluse puule veel üks oksake, mille küljes ripub ka eesti rahvas ja kultuur. Seetõttu, olenemata tollest, mida keegi usub, oleme ikka ristiinimesed, kristlikul kõdukännul võrsunud seenekesed.

Keskaegne kirik oli enamat kui vaimuasutus. Kiriku tiiva alla kuulusid koolihariduse andmine, hoolekanne, isegi pangandus ja statistika (hingekiri). Vaim on Õhtumaades olnud ikka võimuga vastasseisus, ent samas oli vaimulikkond oluliseks partneriks kuningatele-keisritele. Lutheri "oktoobrirevolutsioonile" järgnenud sündmused kippusid olema pigem poliitilise maiguga: Vana-Liivimaa aadel ning ka Taani ja Rootsi kuningad võtsid luteri õpetuse vastu väga maistel põhjustel. Ilmalik võim leidis korraga viisi, kuidas oma positsioone tugevdada. Muidugi toimus see kirikute ja kloostrite mõju kärpimise arvelt. Tasapisi tugevnes riikide keskvõim ning riigiasutused võtsid üha enam ühiskondlikke ülesandeid kirikult üle.

Esimestel reformatsiooni-järgsetel sajanditel kasutasid Põhjamaade valitsejad luterlust poliitilise tööriistana. Ka eesti talupojad pidid Rootsi võimu all omandama luterlikud põhitõed, see oli tänapäevases mõttes umbes nagu kodakondsuseksam. Tolleaegsed talurahvakoolid, mille rohkuse üle praegugi ajalooõpikutes uhkust tuntakse, avati ennekõike selleks, et talurahvas omandaks "õige", s.t. rootsiliku meelsuse.

Ei saa suurel pidupäeval jätta märkimata, et luterlikud riigid (Saksamaa, Põhjamaad, Eesti ja Läti) moodustavad ühtlasi Euroopa kõige ilmalikuma vööndi. Põhjus on sellessamas luterlikus mõtteviisis. Vahel öeldakse, et Luther tõi jumala inimesele lähemale. Inimene võis ise taevase vanamehega suhelda, kiriku roll hakkas seeläbi ajapikku vähenema. Vaimulike peamiseks ülesandeks sai jumalasõna lahtiseletamine ja jutluste pidamine. Luterluses ongi esikohal sõna. Rahvas tahab aga show'd, mitte tühipaljast filosofeerimist!

Ma ei tea, keda luterlased õigupoolest kummardavad. Luteri kirikust ei leia jumalat. Luterlased on ta enda juurest minema ajanud. Jumal hingitseb veel katoliku, kindlasti õigeusu kirikus. Luteri vaimulikel on autoriteeti moraaliküsimustes, kuid seegi hakkab hõrenema. Kogudused kuivavad kokku, sest milleks käia jumalakojas, kus peremeest ennast pole ammu nähtud?

Eestlased ei pea end kuigi usklikuks, ehkki uuringud näitavad, et luteri kiriku kadumist ei taha õieti keegi. Kirikut peetakse endiselt oluliseks traditsioonide kaitsmisel. Selline mõtlemine on muidugi enesepettus, sest tühjad kirikud ei hoia mingeid traditsioone. Kirik saab olla ja lausa peab olema rõhutute pelgupaik, meeleheitlike majakas, kibestunute kosutaja. Tagasi juurte juurde!

24. oktoober 2017

Arg kardab, julge loodab

Pole võimalik öelda, milline tee viib õnneni. Teid on liiga palju, õnne ikka liiga vähe. Kes aga tahab tõemeeli reisida õnnemaale, siis parim sõiduvahend sel keerulisel teekonnal on kahtlemata mõõdukus. Juba antiikaja targad teadsid, et õndsus ja heaolu peitub äärmuste vahel, pahedega palistatud inimloomuse kuldses keskpunktis.


Õnnelik ei saa olla see, kes elab argpüksina ega too, kes midagi ei karda. Rumalaid tegusid saadavad nii argus kui ka hulljulgus - ühel juhul jääb palju häid asju tegemata ja elugi elamata, teisel juhul varitsevad suured riskid ja elu võib liig kärmelt kuulusetu otsa leida. Antiikaegse ideaali järgi iseloomustab õnnelikku inimest vaprus.

Vapruse koostisesse kuuluvad tragidus, sitkus ja visadus. Aga ka tarkus. Vapper sõdalane peab olema tark. Kui kaalul on elu, ei tohi oma võimeid üle- ega alahinnata. Tuleb tunda ennast ja vaenlast. Sageli juhtub, et inimese suurim vaenlane on see, kes talle peeglist vastu vaatab. Sõge, kas pole? Mis parata - inimene ongi üks sõge olend.

Kui ühel päeval peaks mu koduaias maanduma kosmiline lennuriist roheliste mehikestega, ja kui nad küsiks, kuidas ma oma liigikaaslasi defineeriks, siis piisab mulle ühestainsast lausest. Inimene on see, kes kardab ja loodab.

Kõik loomad, kel on vähegi arenenud närvisüsteem ja algelisemad meeleorganid, kardavad kedagi või midagi. Hirm on osa ellujäämisinstinktist. Loomad ei ole võimelised lootma. Nad võivad teada ja mäletada, kuid ei suuda loota. Lootus on puhtakujuline inimaju produkt. Me tuleme loomariigist, aga oleme justkui boonuseks saanud lootuse. Karta halvimat ja loota parimat. Eks ole inimlik?

Hirm ja lootus. Mõlemas kätkeb "võib-olla". Olla võib nii ja naa, tulla võib see või too. Raskelt haige kardab surma, aga loodab paranemisele. Kord murrab hirm mõistuse, siis tõmbab lootus võidulipukese vardasse. Nii nad maadlevad inimese aru ja hinge eest.

Tulevik on alati tume, mistõttu jätkub põhjust ühtaegu karta ja loota. Kuidas hirmuga võidelda? Tuleb anda talle kuju. Tänu hästiarenenud kujutlusvõimele saab inimene ebamäärase hirmu taltsutada. Tõvehaldjad, kurat, vikatimees, zombid, libahundid jpt tegelased on võrsunud rahvaluule rammusale pinnale just hirmu taltsutamise tulemusel. Uinuv mõistus sünnitab koletisi, kuid needsamad koletised on lihaks ja vereks muutununa surmatavad. Appi tuleb lootus.

Inimene vajab iga päev toitu, vett, õhku ja lootust. Ilma armastuseta on võimalik suurepäraselt elada, nii nagu inuitid, saamid ja nganassaanid elavad igikeltsal ilma päikeseta. Lootusetus tähendaks igavest ööd, lõppematut valu ja tuska. Kus on lootust, seal on unistusi. Kus unistusi, seal võimalusi.

Antiikaja rahvad leiutasid vanasõna: "Õnn on armunud julgetesse." 21. sajandi digiinimene ei saa siinkohal vastu vaielda. Ehk on vapruse koostises ka harilikust suurem hulk lootust? Arg kardab, aga julge loodab. Mõni julge leiab koguni õnne.

Samal teemal:

19. oktoober 2017

Kolletav poeesia

Mõlgutusi Demeteri haua servalt

Hääbumise ilu... Kuidas seda õieti kirjeldada? Hüvastijätu kibe magusus. Lootus pöördumatuses. Luule proosas. Erksus halluses. Igaviku hämune peegeldus säravselges mööduvas hetkes. Paradoksid ja oksüümoronid. Vastuolud ja vastandväljendused.


Kunstnikud on tuhandeid pintsleid pooleks murdnud, portreteerides looduse ilu. Keegi neist pole võetud ülesandega hakkama saanud, ilu ei jää ilmaski lõuendi külge. Ilu valgub piltidelt maha, pudeneb porri ja inimesed paterdavad tema peal. Ilu ei saa kinni püüda. Kui, siis ainult silmaga. Nii, nagu kirev päevapaabu või tõmmu admiral püütakse liblikavõrku. Aga võrkusattunud tiivuline on alati määratud surmale. Kinnipüütud ilu on surnud nagu nööpnõelaga läbitorgatud päevapaabu bioloogi klaasi taga.

Ja ometi püsib inimeses väsimatu, lausa sõge tung jäädvustada ilu. Eriti seda, mis õitseb ja haljendab, elujõust rõkkab ja värvidest sibiseb. Õitsevat kirsipuud või õnnelikku tütarlast on väga mõnus maalida, põnev pildistada. Aga tulemus on ikka üheplaaniline, suisa igav. Kolletav vaher ja kortsuline vanaeit pakuvad rohkem ainest. Neist õhkub elu koos kõigi selle juurde kuuluvate hirmsate ja armsate lisanditega. Noore inimese palgelt vaatab vastu õnn või vähemalt lootus õnnele. Vanad ei looda, nad teavad. Teavad, mis õnn, mis õnnetus. Nende palgesse on mõlemad läbisegi kirja pandud.

Kolletus pole koledus. Kollases on rõõmu. Ometi teeb aasta kõige kollasem aeg inimesi nukraks. Kuid eks sageli ongi nii, et rõõmsad hetked varjavad viivuks inimhinge normaalseisundit - kurbust. Kõik liigub lõpu poole ja see lõpp on ilus. Pealegi - maakera jääb ümmarguseks ja iga lõpu taga kumab algus. Kusjuures mõlemad - algus ja lõpp - on illusioonid.


Inimhinges piniseb tüütu igatsus nooruse ja kevade järele. Möödunud kevadet enam tagasi ei saa. Tuleb leppida järgmise kevadega. Seniks nautigem sügise varakambri lõputuid aardeid, lehekulda ja hallahõbedat, pohlade-pihlakate tillukesi rubiine ja jumalate armust samblale pudenenud miljardeid udupärleid.

13. oktoober 2017

Ebanormaalsuse propaganda

Väga kerge on olla ebanormaalne. See kuldne mõttetera, millega kibemagusat ministrileiba maitsnud kirjandusteadlane Peeter Olesk üheksakümnendate algul kuulsust kogus ja mis teinuks au ka parimatele Vana-Rooma kõnemeestele, tõuseb kirevat ilmaelu seirates ikka ja jälle mõistuse horisondile.

Ole sa kõhn või paks, rikas või vaene, usklik või uskmatu - midagi peab sinuga valesti olema. Sa pole kunagi õiges kaalus, sa teenid liiga palju (tõlge: oled kelm) või liiga vähe (oled hädapätakas), oled hull (sest usud Jumalasse) või moraalitu (sest sa ei usu millessegi).

Kui oled mees, siis sa ei nuta ega kanna kõrvarõngast. Kui oled naine, siis pead oskama süüa teha, loomulikult peavad sul olema lapsed ja naiselikkuse tõestamisel tuleb kasuks seegi, kui sa oled ilus nagu Liis Tappo ja tark nagu Marju Lauristin. (Aga meeste seltskonnas ei tohi tarkust välja näidata!) Üldtunnustatud reeglid, mille kehtestaja jääb igavesti anonüümseks, on kindlalt paigas ning vastuvaidlemiseks ruumi napilt.

Miskipärast tundub, et kui kõlab süütu sõna "vähemus", haarab teatud osa inimesi automaatlselt malaka järele. Hea veel, et revolver pihku ei satu. Leidub küllaga isehakanud keisreid, kes peavad end kõhklemata normaalseks ja normaalsuse monopol kuulub väidetavalt just neile. Vähemustega ei pea arvestama. Vähemused pole päris "õiged".

Osatäitjad filmist "Värdjad" (1932)
Ometi kuulume ju kõik mõnesse vähemusse. Isegi lugematult paljudesse erinevatesse vähemustesse. See ei takista muidugi keisritel rääkimast enamuse positsioonilt, sest enamus - see on jõud!

Inimestele surutakse peale ebanormaalsust. Kes mallist kõrvale kaldub, tembeldatakse värdjaks. Ja paljud meist, eriti õrnema hingega, võtavadki seda propagandat tõsiselt ja hakkavad ka ennast värdjaks pidama. Leebemal juhul (seda tuleb siiski rohkem ette) võetakse normist kõrvalekaldujaid kui riiklikku või üldrahvalikku probleemi, mis nõuab lahendamist.

Kui su elustiil või mõtteviis erinevad peavoolust, harilikust, traditsioonilisest, siis oled hälbega. Kusjuures, harva on "vähemuslased" selles ise süüdi. Vähemusse ei astuta, sinna satutakse. (Võib öelda ka: langetakse.) Õnnelikust abielunaisest võib üleöö saada üksikema, edukast ärihaist sotsiaalmaja elanik.

Punkariks, taimetoitlaseks ja jehoovatunnistajaks saadakse küll vabast tahtest, kuid asjaosalised ise nimetavad enda kuulumist mõnda subkultuuri või usulahku "vere kutseks". Või siis seletatakse seda "õige tundega". Nii ehk teisiti, olgu vähemusse sattumise põhjuseks geenid või vaba valik, ikka istub mõne nurga peal onkel, kes hoiab käest plagu kirjaga "Maha teistsugused!" Sa ei tohi silmatorkavalt riietuda, sa pead sööma liha! Pead olema valge hetero! Nii on kombeks, nii on õige!

Kes pole moraalibosside silmis õige, seda võib kritiseerida-diskrimineerida. Hingeõhku ei tasu raisata tõrjutute lohutamisele ega julgustamisele. Kui juba kõnelda, siis kellegi vastu, sõnad olgu kurjad.

Väike ääremärkus. Sellega, et aasta ema ja aasta isa peavad olema abielus, ei diskrimineerita kedagi. Abielunõue on lihtsalt reaalsusest möödavaatamine. Aga seda teevad nii padukonservatiivid kui ka libaliberaalid: nad ei arvesta tegelike oludega. Rääkides abieludest, võiks asja lausa pahupidi pöörata ja kuulutada, et tegelikult on just abiellumine ebanormaalne, sest enamik inimesi seda ju ei tee!

Normaalsus ei ole aga sõltuvuses normaalsete arvust. Vähemus võib olla koguni enamus. Ka vanurid on haavatav vähemus, ehkki hulga poolest on neid rohkesti ja tuleb aina juurdegi. Vana olla - kas pole see üdini normaalne? Aga näed, vähemuse ja ebanormaalsuse vahele pistetakse ikka väga kergekäeliselt võrdusmärk.

Ja mis on siis normaalse inimese normaalne tegu? Tapmine ja piinamine on kuriteod, aga sõnadega tapetakse ja piinatakse kaitsetuid inimesi iga päev. On see normaalne? "Normaalsete" arvates ilmelt küll.

Üks ilmekas näide, mis tõestab ebanormaalsuse haiglaslikku pealesurumist, tuleb õigupoolest moe vallast. Üsna tihti võib kuulda nii mõnestki suust pirtsakat väidet, et sokid ja sandaalid kokku ei sobi. Neid ei tohi koos kanda! Tähtsusetu näide? Seda küll, kuid põhimõttelised hädad saavadki alguse näiliselt tühistest seikadest. Kui mina olen endale pähe võtnud, et vot inimesed ei tohi nii ja nii riides käia (sest see häirib mind), siis minul on õigus ja punkt. Ja need, kes minu õiguse vastu eksivad, on väärakad. Soki-sandaali vihkajaid võib lausa omaette usuliseks liikumiseks pidada ja samalaadseid "usulisi ühendusi" leidub veel küllaga.

Viis aastat tagasi mõtisklesin nõnda: "Kui inimene seab universumi keskpunktiks enda ja elu ülimaks eesmärgiks isiklikud vajadused, mõranebki võime teistele kaasa tunda. Oma särk on mõistagi ihule kõige lähemal ja oma mure kõige mustem, kuid võimetus näha ilmaruumi läbi teise inimese silmade toobki kaasa tormakad hukkamõistud, õõnsad eelarvamused, raskemal juhul umbusu kõigi ümbritsevate kaaskodanike vastu. Sealt ei jää enam kaugele paranoiline usaldamatus, hirm ja viha. Lõpuks jääb isekale vaid üks suhtekorralduse viis: vägivald.

Maailmale ja teistele inimestele avatud inimene ei saa olla läbinisti isekas. Häid ja rahumeelseid suhteid õnnestub hoida vaid sellel, kes suudab peale kohtumõistmisele ka mõista. On vaja suhelda – lubada võõraid mõtteid enda sisse, tundugu see nii õudne kui tahes. Nõnda saab võimalikuks mõistmine, nõnda selginevad piirid õige ja vale vahel." Lisaksin veel: õige ja vale piirid ei kulge normaalsuse ja ebanormaalsuse vahelt.

Tuleb mõista ka normaalsuse keisreid. Nad tahavad süsteemi, ei salli korralagedust. Kõik maailmas leiduv, kaasa arvatud inimesed, peavad mahtuma selgetesse kategooriatesse. Liigsed erinevused on ohtlikud, need kõigutavad maailma tasakaalu.

Kes tahab, et teised oleksid võimalikult normaalsed (või tegelikult: temasarnased), peab paratamatult pettuma. Inimkonna mitmepalgelisust ja individuaalseid erinevusi eitades ning inimloomust jõuga lihtsustades õigustame diktatuuri ja toidame terrorismi. Issanda loomaaed on liiga kirev, et selle kõiki asukaid paari pintslitõmbega lõuendile jäädvustada.

Ebanormaalsus vohab kõikjal. See on täiesti normaalne.

Samal teemal:
Inimlikkuse põud?

3. oktoober 2017

Kuradi naised!

Ükski pühakiri ei anna selget vastust, kas vanakurat on mees- või naissoost. Kaudsete tunnuste põhjal (sokusarved jms) võiks oletada, et küllap kuulub põrguvürst ikka isaste seltsi. Vähemalt ühes asjas on kristlikud ja islamistlikud teoloogid sama meelt: naised on kuradi võludele eriti vastuvõtlikud, mistõttu võivad nad inimsoost meeste jaoks olla koguni ohtlikumad kui kurat ise.

Pixabay

Põnevusromaan "Kuradil on lapse nägu" kipub olema väga meestekeskne, testosteroonihõng on esimestest lehekülgedest peale õhus. Naistegelased jäävad pigem tagaplaanile, kuid siinkohal oleks siiski põhjust peatuda kolmel naisel, kes raamatule selle õige värvingu annavad. Kolm üpriski erineva iseloomuga naist kolmest erinevast põlvkonnast. Tutvustagem neid.

Ivett Randsaar, 20aastane külakaunitar. Ta on enesekindel, otsekohene ja natuke müstiline frukt, kelle hingemattev sarm ajab hulluks nii mõnegi vastassoo esindaja. Ehkki satub kergesti sekeldustesse, oskab enda eest seista. Hindab isiklikku vabadust, kuid eelistab samas jääda ankrusse nende inimeste juurde, kelle peale võib loota. Äärmuslikes olukordades ilmneb tema otsusekindlus ja taibukus. Võtmelause: "See, mis siin juhtus, jääb ainult meie vahele..."

Elle Viigi, 53aastane külalistemaja juhataja. Ettevõtlik ja intelligentne persoon. Loomupärane tagasihoidlikkus ja sume sõbralikkus teevad temast hinnatud kaaslase. Isiklikus elus ette tulnud luhtumisi korvab meelepärase tööga. Aeg-ajalt avaneb tema kahetine natuur: ühel hetkel võib olla väga ebakindel, järgmisel aga äärmiselt tahtejõuline. Ei näita välja kõike, mis tema sees peitub. Võtmelause: "Olen alati head tahtnud."

Saale Tarik, 74aastane pensionär, endine traktorist. Värvikas seltskonnahing, kelle kohalolu ei jää kellelegi märkamatuks. Sündinud lobasuu, kes kõike näeb ja kuuleb. Väsimatu töörabaja, sihikindel ja parajalt jonnakas. Austab traditsioone, jääb rahumeeli vanamoeliseks ka siis, kui muu maailm kaugele ette kihutab. Ehtne maa sool. Õnnetuseks on ta tihti lihtsameelne ja usaldab inimesi liiga palju. Võtmelause: "Noore mehe juure all on mõnus magada!"

Ilma nende kolme "õeta" oleks raamat mõeldamatu. Ivett on selle loo erootiline läte, Elle kaudu tuleb esile elu traagiline pahupidisus, Saale hoolitseb koomiliste vahepalade eest. Ent näilisest lihtsakoelisusest hoolimata ei ole need naised kergesti kirjeldatavad. Neis on midagi mõistatuslikku. Midagi sellist, mida saab tajuda vaid intuitiivselt, erilise ülitundliku antenniga.

Olen ka eelnevates raamatutes kujutanud saatuslikke naisi, kes - vabandage stampi - mehe elu peapeale pööravad. Mehe ürgses loomuses on juhtida, riskida, seigelda ning pidada võitlust oma geenide ja ideede eest. Ometi on ta naistest sõltuv, meeste maailm ei pöörle veenusliku energiata. Iga rakett vajab tähtedevahelise sõidu tarbeks kütust. Mees on rakett, naine kütus.

Elu algab naisest. Ema annab elu, ta hoiab ja kasvatab rohetavat mehevõrset. Sõbratar/elukaaslane/abikaasa kujundab meest ümber. Üks kardetav tundmatu on selles võrrandis veel - mehed nimetavad teda nõiaks, mõrraks, vanamooriks... ja vahel ka ämmaks. Naiste mõju meestele on vaieldamatu, ehkki maskuliinsest vaatevinklist pole seda lihtne tunnistada.

Ivett, Elle ja Saale pärinevad tükati otse elust, nad esindavad naisetüüpe, keda ühel keskmisel mehekõkatsil tasub peljata. Neid ühendab sihikindlus ning mehed on nende jaoks enamal või rohkemal määral oma soovide ja tahtmise teostamise vahendiks. Nad ei ole pereinimesed.

See ei tähenda, et neis puuduks armastav alge. Saatus pole neid paremate paladega õnnistanud, mistõttu on nad ise kõikvõimsa saatuse ettemääravasse rolli astunud. Olles iseloomult väga erinevad, esindavad nad üheskoos armastuseta naise kolme nägu.

27. september 2017

Ja tänased võidunumbrid on...

Tuhnisin kopikaid otsides oma põhjatus varakambris ja oh üllatust - nagu maa alt (õigemini iidvanast rahataskust) tuli välja 1981. aasta "raha- ja asjade loterii pilet". 30 kopikat maksnud pilet osales aastalõpu loosis - ilmselt oli see midagi säärast, mida praegusel ajal korraldab Vikinglotto. Kas pilet ka võidu tõi, jääb teadmata, kuid ajaloolise väärtuse tõttu (mis ajas muidugi üha kasvab) paigutasin ta kenasti bonistilisse vitriini, kus ootasid ees juba mitut sorti rublad, margad ja kroonid.


Vaatan nüüd seda ammust lotopiletit ja mõttes hakkab helisema Ivo Linna hääl: "... elu suur loterii, mille õnnelik võitja on siin!" Tõesti, tõesti. Kogu elu on ju üks lotomäng. Siin ei loe teadmised ega osavus, vaid puhas vedamine. Võimuka preili Fortuuna soosing.

Olen end vahest häirituna tundnud, kui mõtlen, et muidu mitmekülgeses ja rikkalikus eesti keeles tähendab õnn korraga nii õndsust kui ka vedamist. Inglastel on luck, fortune ja happiness, meil üksnes lihtlabane õnn. Abieluõnn ja kaardiõnn ei saa võrsuda ühest tüvest, ega ju? Või siiski?

Ehk on eestlased hoopis mõnestki rahvast targemad, kogenumad ja realistlikumad? Kui kogu elu on loterii, pole põhjust leiutada sügava rõõmu- ja rahulolutunde kohta eraldi sõna. Mängi kaarte, käi kalal, otsi tööd, võta naine - ikka läheb vaja Fortuuna abistavat kätt. Kes on õnnelik, sel on õnne. Lihtne!

Lugedes paljude tuntud ja edukate inimeste elulugusid, kordub seal väga tihti sarnane muster: eduni ei viinud pelk anne või tohutu töövõime, vaid ikka õnnelik juhus. Kodanik X, tulevane staar, sattus just õigel ajal õiges kohas olema ja õiget inimest kohtama. Selleks, et silma jääda, peab olema parajalt enesekindlust ja nahaalsust. Aga selleks, et tippu jõuda, peab olema õnne.

Hulk inimesi on õnnetud, sest nad tõmbavad elu loosirattast pidevalt tühje loose. Liisk langeb valel ajal ja vales kohas. Täring ei näita kuusi, vaid aina üksi. Ole nii tubli, töökas ja tahtejõuline kui tahes - Fortuunat üle ei kavalda.

Vaadakem nüüd tõele otsa. Rikkaks ei saa need, kes teevad meeletult tööd. Armastust ei leia need, kes on jalustrabavalt sarmikad. Terved ei ole need, kes enda eest pidevalt hoolitsevad. Kel on meeldiv ja tasuv töö, hea kallim, südamelähedane perekond ja tugev tervis - sel on lihtsalt vedanud. Nad on saanud elu jackpot'i.

Võib ju öökimiseni korrata seda magusat loosungit, et igaüks on oma õnne sepp, kuid tegelikult see sajaprotsendiliselt paika ei pea.

Elu loterii algab juba enne inimese sündi. Keegi meist ei saa valida seda aega, millal sündida või kohta, kuhu sündida. Ei saa valida perekonda. Kelle geenidesse on kodeeritud krooniline haigus või suisa surmatõbi, tõmbasid kehva loosi. Sünniga etteantud raamid määravadki inimese elu.

Kas mu vanavanemate põlvkond, kelle lapse- ja nooruspõlv jäi sõja-aastatesse, oli selles ise süüdi, et nad elasid väikeses Eestis just sel ajal, kui maailma valitsesid türannid ja üksikisiku tahe ei olnud pennigi väärt? Neil, kes surid vangikongis või koonduslaagris, neil, keda Siberisse saadeti või kes pagulastena läände seilasid, ei olnud palju valikuid. Neil ei vedanud.

Inimesel on siiski üks võimalus. Ta peab õnne- ja saatusejumalad üle kavaldama. Selleks on vaja kõvasti julgust ja nürimeelsuseni ulatuvat järjekindlust. Mängida alla andmata. Mis aga kõige tähtsam: elu loteriid mängides tuleb õppida kaotama.

14. september 2017

Süda ei helise enam

Eestlased peavad end ikka laulurahvaks. Muidugi ei anna ükski maine ega taevane vägi garantiid, et nõnda jääbki. Laulupeod, olgu nad praegu nii võimsad ja publikurohked kui tahes, võivad vajuda kaduvikku nagu mammutid, Titanic ja Rooma impeerium.

Laulupeotraditsiooni jätkumine sõltub suuresti sellest, milliseks kujuneb eesti keele saatus. Koorilaul on saanud ajaloosündmuste taustal ühtsuse, ärkamise ja vabaduse sümboliks, ent samal ajal ei maksa unustada, et omas keeles laulmine on ennekõike rahvusliku kultuuri elujõudu kinnitav ja värskendav rituaal. Emakeelel on pühalik kõla, kui ta muusikasse valada. Laulukaare all säravatest silmadest peegeldub vaigistamatu uhkus ja rõõm oma keele, maa ja rahva üle. Laulva eestlase süda heliseb.

Inimene pidagu end õnnelikuks, kui tema rinnas pesitseb muretu lõoke. Tema lõõritamist ei kuule iga päev, kuid vahel siiski!

Võimalik on ka selline stsenaarium, et tulevikus teisenebki eesti keel laulukeeleks. Mitte "kõigest", vaid "lausa". Asjaajamiseks ja igapäevaseks pruukimiseks ta enam ei kõlba, selle koha hõivab inglise keel. Eesti keeles ei saagi enam kõnelda, sest üleilmastunud ja internetistunud maailmas tuleb olla arusaadav võimalikult paljudele.

Vaadake vaid, millisel määral tehakse juba praegu Facebooki, Twitterisse ja Instagrami puhtalt ingliskeelseid postitusi! Ülikoolides jääb üha vähemaks neid "põmmpäid", kes kirjutavad teaduslikke töid eesti keeles. Isegi mitmed noorema põlvkonna kirjanikud, kes peaks justkui olema emakeele saadikud (või ei peaks?), tunnistavad: nad loevad eestikeelset kirjandust väga vähe.

Silmapiiril terendab tuleviku laulupidu - ainus ettekääne ja võimalus kasutada eesti keelt. Kui me keel peakski muutuma vaid tseremoniaalseks, nii-öelda pühapäevakeeleks, siis ei ole see veel tragöödia. Laulude kaudu konserveeritakse üks ilus läänemeresoome keel ning kantakse seda edasi mälestusena aegadest, mil vaaremad seda ka kodus, tööl ja puhkehetkel tarvitasid...

Ent Eesti kohal ripub hoopis traagilisem stsenaarium. Keele tegelik hukk saabub siis, kui süda enam ei laula. Meeles mõlgub üks hoiatav seik lapsepõlvest.

Mäletan küllalt selgelt seda aega, kui olin 4-5aastane ja kõrv tabas tihti "suurte inimeste" laulujoru. Kodustel sünnipäevadel või muudel pidulikel koosviibimistel võeti ikka laul üles. Repertuaar oli rahvalik, helge, tundeküllane: "Kullast süda", "Ei me ette tea", "Kungla rahvas" ja nõnda edasi. Kord vastelde ajal tulid tuttavad meile soolaleivapeole ja tol õhtul kõlas muudkui: "... seljas kasuk lumine, jalas valged pastlad!" Ei meenu, et oleksin ise kaasa iniseda üritanud. Lihtsalt vaatasin ja kuulasin neid inimesi, kel laul suus ja sära silmas.

Aga ühel hetkel jäid hääled vakka. Nagu oleks pikk lihunikunuga laulupaelad läbi lõiganud. See juhtus umbes sel ajal, kui ma kooli läksin või ehk natuke varem: aastail 1993-1994. Mis siis juhtus? Uus kord tuli.

Kui vahetult pärast vabariigi taastamist oli inimestes palju lapselikku rõõmu, siis üle maa tuhisenud reformideraju murdis rõõmu, murdis unistusi ja inimesi. Kolhoosid-sovhoosid ning hulk teisi riigiettevõtteid pandi üleöö kinni, töölised jäid tööta. Omandireform ja alanud erastamislaine külvasid vaenu ja muret. Nägin seda, kuidas "suurte inimeste" nägudelt kadus rõõm. Tundsin, kuidas heade kamraadide vahelt haihtus sõbralik soojus. Silmad jäid särata, süda löödi lukku.

Selline oli vabaduse hind. Ja ükski maine ega taevane vägi ei anna garantiid, et kunagi, kusagil tumedas tulevikus juhtub midagi veel hullemat, mis räsib kogu rahvast nii rängalt, et lõokesed rinnas jäävadki igaveseks vakka.

31. august 2017

Elu töö

Ma tulen künklikult maalt, kus kõneldakse isevärki keelt. Minu emakeeles ei ole selliseid sõnu nagu "edu", "õnn" või "armastus". Tuhandeid aastaid on nendeta läbi aetud. Aga sõnal "töö" on selle maa keeles mitu palet. Millest ma räägin? Võrumaast ja võru keelest.

Minu vanaema oli ehtne maanaine, kange ja krapsakas. Ilmselt ei vaevanud ta oma pead iialgi selliste tobedate küsimustega, nagu: "Mis on elu mõte?", "Kust leida armastust?" või "Kuidas teenida raha?". Vanaemal jätkus aega vaid töö tegemiseks. Ta haaras räästa alt vikati ja lõi usinasti heinakaari, lüpsis käsitsi lehmi, korjas marju, koristas kartulit, rohis lillepeenraid ja köögiviljavagusid, kraamis tube, valmistas süüa ja mis kõik veel. Ainult puude lõhkumise ja tehnika tundmist nõudvad tegemised jättis ta meestele. Kusjuures, mida iganes ta ette võttis, viis ta läbi rõõmuga. Ei kurtnud ta iial, et mõni töö on liiga raske ega vabandanud logelemist välja pea- või liigesevaluga. Vanaema jaoks võrdus elamine töötamisega. Kuniks elu, seniks tööd. Ja maal, nagu teada, ei tule tööst iialgi puudus.

Jules Breton "Tööpäeva lõpp"
Siinkohal on lihtne libiseda tammsaareliku filosoofia või protestantliku moraaliõpetuse radadele. Tee tööd ja näe vaeva... Protestantismi eetika ja kapitalismi vaim... Tühja neist! Kes hoiab pihus viglavart või jahukotisuud, on kindlamal kursil kui too, kel pihus vaid raamatud. Kõva töö õpetab paremini kui terve riiulitäis tarku traktaate. Maainimese tõde tuleb otse higist, verest ja värske kartuli järele lõhnavast mullast.

Aga mis saab siis edust, õnnest ja armastusest? Kas need polegi inimväärse elu tugisambad? Sügavat, siirast ja truud armastust ei saa sõnades väljendada. Kui tunded on mängus, jäävad sõnad väetiks. Ka Võrumaa küngaste vahel armastatakse, kindel see. Igaüks, kes maitseb uma sõira või vihtleb uman sannan, saab meeltega tunda, millise armastusega on sõiraviil või saunaleil valminud. Õnnelik on see inimene, kel pihus vill. Edukaks saab end nimetada vaid see, kel selg kange ning jalad rasked.

Põikame korraks lingvistikasse. Töö on mitmes slaavi keeles robota. Sealt ka sõna "robot". Kui nood va robotid võtavad üha enam tööd enda kanda, mis saab siis inimesest? Ei maksa karta robotsõdurite revolutsiooni ja maailmavallutust. Küsimus seisneb selles, mis on inimese mõte, kui tal pole enam õieti tööd. Nüüd, tehisintellekti valitsusajastu koidikul, oleks viimane aeg leida vastus.

Elu ei ole edu, õnn ega armastus. Elu mõte on töö. Inimese mõte on töö.

Miks lähevad tänapäeva lapsed nii kergesti hukka? Neil pole lihtsalt midagi mõistlikku teha. Alles mõni inimpõlv tagasi oli olukord hoopis teine. Lapsed pandi juba maast madalast tööle. Nii kui põnnil vähegi oidu pähe sigines, saadeti ta kohe karja. Töömeheelu alustati järelevaatajana hanede ja sigade aedikus. Kogunes vanust - järgnesid lambad, veised ja hobused. Meistrite töökojas omandasid oskusi ja kogemusi verisulis õpipoisid, kellest pidid saama tulevased meistrid.

Ajalugu kipub paraku äärmuste vahet pendeldama. Õudusjutud Victoria-ajastu lastest, kes pidid leivatüki eest vabrikutes või kaevandustes rassima, korstnas roomama ja härrade kingi nühkima, ei ole sugugi jubedamad sellest, mida pakub käesolev sajand: igavlevad lapsed üksipäini multimeedia džunglis. Vastutustunne, mis karjapoistele juba esimestel eluaastatel selgeks sai, kipub tehnikaajastu nagamannidel kängu jääma.

Tihti lehvib säravate ettevõtlike inimeste pea kohal kaunis loosung: "Tee tööd, mis sulle meeldib, siis oled sa õnnelik!" Väga levinud, aga samas ka väga lihtsameelne mõtteviis. Enamik inimesi ei saa teha tööd, mis neile meeldiks. Paljud lausa vihkavad seda ametit, millega nad peavad kopikaid taskusse püüdma. Palju on ka neid, kes üle pingutavad ja läbi põlevad.

Jälle lähen mõtetes vanaema juurde, kes ei tundnud ilmaski tööstressi ega nurisenud selle pärast, et ta peab kolhoosis tarbetult rügama. Mis oli tema saladus...? Kui käed käivad, siis süda ei muretse? Igas töös leidub alati üks suhkrutükk, mis teeb pipratera magusaks? Tööd tuleb teha, muidu tulevad kurjad mõtted ja himud? Kui ma vaid teaks!

Rikkaks mu vanaema tööga ei saanud. Aga ma usun, et ta sai õndsaks.

*
Mäletan veel, kuidas mu kallis vanaema suvisel karjamaal hoogsalt heina niitis. Ta kuhjas värskelt niidetud, muinasjutulise lõhnaga roosa ristiku vahariidest palaka peale, sidus selle nurkadest kinni ja viskas saadud hiigelkompsu uhke kaarega endale selga. Ei lennanud ta uppi ega midagi. Heinakuhja tassivad memmekesed tuleks pronksi valada, et jääks alles ikooniline mälestuspilt aegadest, mis on pöördumatult mööda saanud.

Memm, kes läheb suure kandamiga üle mäe, koeranähvats järel sörkimas - see oleks üks ehe monument töötavale inimesele.

15. august 2017

Vaikuse vald

Kord tuli ühes religiooniajaloo loengus jutuks munkluse roll erinevates maailma usundites. Kui õppejõud rääkis lühidalt kloostrivälistest munkadest, kes elavad erakuna teistest inimestest eemal ning suunavad kogu vaimujõu üksnes jumalikku sfääri, tõusis auditooriumis järsku ühe tütarlapse käsi.

"Aga miks nad niimoodi teevad?" küsis tütarlaps, mille peale ka kogenud õppejõud kimbatusse sattus.

"Noh, vaadake, kõik inimesed ei mõtle ühtmoodi," üritas õppejõud selgitada. "Mõned tunnevad, et nende elu on kõige väärtuslikumalt elatud üksinduses. Nad kaifivad üksindust, mõtisklust. See on nende jaoks ainus või vähemalt kõige otsem tee transtsendentse ühenduseni."

Jah. Tänapäeva inimesel, kes kummardab peamiselt ekraanide ees ja pühendab oma elu pangale, on kahtlemata raske mõista, miks mõni tüüp loobub vabatahtlikult ainelistest hüvedest ja tõmbub täielikult endasse, et pääseda võimalikult lähedale teispoolsetele jõududele. Näib lausa uskumatu, et keegi tahab niisama vaikida, kui normaalsuse kaaluvihtideks on loba ja lärm.

Mitmed-setmed suhtlusmeedia kanalid peavad olema pidevalt valla, kommunikatsioon ei tohi katkeda. Näib koguni, et inimkonna seas on tekkinud hirm vaikida. Suhtlemine oleks justkui sama, mis hingamine. "Mõtlen, järelikult olen olemas." Kui selle mõttetera autor René Descartes elaks praegu, ütleks ta suure tõenäosusega hoopis: "Suhtlen, järelikult olen olemas!"

1921. aastal avaldas Carl Gustav Jung raamatu "Psychologische Typen" ("Psühholoogilised tüübid"), milles võttis kokku paarikümne aasta jooksul tehtud avastused praktilises psühholoogias. Sellest teosest jõudsid massidesse kaks fundamentaalset mõistet: introvert ja ekstravert. Jung ise nimetas neid hoiakuteks. Ekstravert on tema käsitluses objektiivne, introvert aga subjektiivne isik. Ekstravert vaatab enda ümber, introvert enda sisse. Mõlemad hoiakud on kätketud iga inimese psüühikasse, ehkki enamasti on ülekaalus üks neist. Kumbki hoiak pole millegi poolest teisest etem või tõhusam.

Paraku on infotehnoloogia triumf löönud hoiakute tasakaalu kõikuma. Maailm on muutunud ohtlikult ekstravertseks. Suhtlusmeedia, tööturg ja meelelahutuskosmos kõnelevad sama keelt: sa pead olema pidevalt nähtaval, pead end müüma, pead olema kontaktis võimalikult paljudega, pead suutma end löövalt väljendada. Või muidu... ei ole sa mitte keegi, sa ei kõlba kuhugi, sind pole kellelegi tarvis.

Ekstraverdid leiavad energiat lärmist, introverdid vaikusest. Seetõttu kurnavad ekstravertsed nõudmised loomupäraseid introverte. Seal, kus oleks vaja enese siseookeanisse vaadates mõtelda, tuleb hoopis ennast väljendada. Ikka selleks, et konkurentsis püsida. Paistab, nagu käituks paljud introverdid välise surve tõttu samuti ekstravertidena, kuid selline maskeraad ei lõpe hästi. Oma varjust üle ei hüppa, koerast kassi ei tee.

Ka kultuure saab üldistuse-sildistuse hinnaga liigitada ekstra- ja introvertseteks. Liigituse on paika pannud emake Loodus: lõunamaa rahvad kipuvad olema ikka ekstravertsema ja põhjapoolsed rahvad introvertsema kultuuriga. Lumi, jää ja pimedus ei soosi enese väljendamist, vaid ikka enesesse süüvimist.

Ameerikalik massikultuur on samuti ekstravertne, mistõttu on tema väljapoole suunatud ja seejuures ülimalt tugev energia introvertsele soomeugri kultuurile moraalselt laostav. Soomeugri müüdid, kombed, eluviis ning vaimuilm on tärganud soode ja padrikute rüpes, Kalev on kõõlunud lauka serval ja Linda rippunud sookailu otsas.

Massikultuur ei ole kuigi mitmekesine ega nüansirikas. Massikultuur on rajatud välisele efektsusele, olles seega läbimõtlemata ja läbitunnetamata. Rahvuskultuur, ugrimugri sealhulgas, õitseb ja haljendab vaikuse vallas. Vanad kombed nõuavad ületegemist ja vanad mõtted ülemõtlemist. Pärimuslikku kultuuriainest ei saa tarbida ega miljarditesse dollaritesse vahetada. Ehedas-mahedas kultuuris pole suurt midagi osta ega müüa. Ugrimugri on mõtlemiseks ja tundmiseks.

Paljud esinevad inimesed, nagu näitlejad, lauljad, muusikud, aga ka poliitikud, sportlased, õpetajad, õppejõud ja koolitajad on sageli introvertsed. Nad vajavad akude laadimiseks üksindust. Üksiolek on igati normaalne. Teinekord on eriti mõnus olla üksi koos kalli inimesega. Kahekesi üksi, haruldases vaikuse vallas.

Tõupuhta introverdi suurim unistus ongi leida keegi, kellega koos üksi olla. Mõnusalt koos vaikida.

11. august 2017

Põdrakanepisõltuvus

Rootsi läänepoolses südamikus asuv ja osaliselt vastu Norrat liibuv Värmland võlub külalisi oma salapärase palgega, mille on tuntuks teinud Selma Lagerlöf ja Ekeby kavalerid. Värmlandi järved on loomu poolest Vooremaa ja Urvaste järvede sugulased, ehkki tüsedamad ja rikkamad. Mäed nende ümber on kõrgemad ja orud, milles sädeleda, sügavamad. Rõõmsa üllatusega avastasin hiljuti, et Frykeni järve ääres, mille kaldaid palistavad kaharad kased ja männid, näitab kreemroosasid õietõlvikuid ka minu lemmiktaim - põdrakanep.

Vanarahvas on põdrakanepit õnnistanud paljude ilusate nimedega: metssirel, nõmmeroos, kõrvelill. Mõnel pool nimetati teda ka palanulilleks, sest pärast metsa laastavat tulekahju on ta üks esimesi taimi, kes hävinud maad taas asustama hakkab. Ka ravimtaimena on põdrakanep väga hinnatud. Mesilased ei jäta iial tema nektariküllaseid õisi külastamata.

Tagasihoidlik ilu lummab. Ujedad kaunitarid on alati huvitavamad kui särtsuvad bravuuritarid. Pakane hukutab roosid, savi närvutab liiliad. Aga karikakar, sinilill, põdrakanep - nemad jäävad alles, trotsivad kapriisseid põhjamaa ilmu ning lepivad vähesega nagu vaeslapsed.

Mõni võib põdrakanepit tema laia leviku tõttu ka umbrohuks sõimata, kuid metsa ääres, järvede kaldail ja hüljatud talude hoovidel roosatav taim näitab sellega hoopis oma südamlikkust. Ta ilmub ikka sinna, kus puudub ilu, tarm ja elujõud.

Kui inimene temast möödub, noogutab ta sellele armetule lihtsurelikule - lohutades, julgustades, väge andes. Kes tahab olla üllas nagu põdrakanep, joogu tema vartest ja võrsetest keedetud teed. See heatahtlik taim ei keela inimesele oma väärt rakukesi.

5. august 2017

Viikingid ei kandnud sarvi. Neil olid tiivad

Mis hetkest algab eestlaste ajalugu? Loll küsimus! Eestlased on elanud planeedil Maa sama kaua kui sipelgad ja vaid pisut lühemat aega kui seened või sõnajalad. Seega on eestlane üldse üks vanemaid tänini eksisteerivaid organisme. Kadestage, dinosaurused!

Aga tõsinegem nüüd. Vahel näib, nagu algaks eesti rahva ajalugu ristiusustamisega. Selles on suuresti süüdi üks mees: Läti Henrik. Ajaloo puhul kiputakse ikka toetuma kirjasõnale ja kui kirjalikud allikad on napid või puuduvad hoopis, jäävad ka ajalooraamatusse lüngad. Samas võib arheoloogiline aines olla hoopis kõnekam ja ausam kui mistahes kroonik. Ka enne Muistset vabadusvõitlust peeti siinmail sõdu, tehti kaupa, sulatati rauda, taoti mõõku ja ehiti end sõlgedega. Sellest, milline nägi välja muinaseestlaste elu veidi enam kui tuhande aasta eest, annab ammendava ülevaate tänavu ilmunud raamat "Viikingiaegne Eesti".

Raamatu autor, arheoloog Marika Mägi on teinud ära suure ja tänuväärse töö, heites muinasaja hämarikku heleda valguskiire. Võttes appi arheoloogilised leiud, kuhjade kaupa erialakirjandust ja põhjala saagad, annab autor aimu muinaseestlaste ühiskonnakorraldusest, religioonist, kaubanduspoliitikast ja igapäevaelust. Muuhulgas kulub üksjagu energiat, et lükata ümber viikingite ajastuga seonduvaid müüte ja eksiarvamusi. Näiteks polnud muinasaegsed linnused sugugi vaid militaarsed rajatised, paljud neist toimisid hoopis kaubitsemiskeskustena.

Juba raamatu esimestel lehekülgedel purustab autor ilusa rahvusromantilise müüdi eestlastest kui Läänemere valitsejatest. Muinaseestlased olid küll agarad meresõitjad, kuid kindlasti ei saa neid nimetada viikingiteks. (Samas kasutab autor eestlastest kõneldes ka nimetust "idaviikingid", mis muudab eelnenud eituse õõnsaks.) Viikingid või mitte, muistsed eestlased mängisid Läänemere kaubanduses võtmerolli, olles asendamatuks lüliks Ida ja Lääne vahel.

Viikingiajastu sai alata pärast seda, kui põhjamaalased hakkasid seilama purjelaevadel. Üllataval kombel ilmusid need Läänemerele alles 7.-8. sajandil - tähelepanuväärne tehnoloogiline viivitus, kui arvestada, et tuule tahtel sõitsid juba vanad egiptlased, kõnelemata foiniiklastest, kreeklastest ja roomlastest, kes purjejõu najal suuri tegusid tegid.

Purjedest said viikingitele tiivad, mis kandsid neid kaugele õhtu- ja hommikukaarde. Jõuti Prantsuse ja Inglise rannikule, seilati Gröönimaale ja Islandile. Põhjala sõdalased jõudsid 1000. aasta paiku koguni Ameerikasse (ja pea viissada aastat hiljem võttis Kolumbus kogu au endale). Viikingeid võis kohata ka Volga jõel ning Bütsantsi keisririigis. Rahumeelne äritegemine ja verejanuline rüüstamine käisid tol ajal käsikäes - tänapäeva diplomaatide košmaar!

"Viikingiaegne Eesti" puistab huvitavaid fakte. Väike valik:

  • Pole võimatu, et muinaseestlased, vähemasti saarlased, jätsid surnud pereliikmed lindudele nokkida ja matsid kondid alles hiljem maha.
  • Saaremaa vanaegne nimi oli Kuresaar. Saarlased ja Kuramaal elanud kuralased võisid olla tegelikult üks ja sama mereröövlite punt, mis läänepoolsetele rahvastele palju peavalu valmistas (kuralased, kuri ja kurat on samast tüvest).
  • Õitsva Rootsi kaubalinna Sigtuna hävitamine, mis on eesti rahvusteadvusesse jätnud sügava jälje (ka eesti esimene algupärane ooper, Evald Aava "Vikerlased" põhineb sellel lool), oli tegelikult üsna tähtsusetu sündmus. Küll aga väärib rohkem tähelepanu teise, lausa legendaarse kaubalinna Birka põrmustamine, milles võis ka eestlastel olla oma osa.
  • Soontagana maalinn Lääne-Eestis oli talvine kaubitsemispaik. Samalaadseid "Viru keskusi" leidus mujalgi pool.
  • Eestlased olid kõvad orjapidajad. Orjade hulk võis elanikkonnast moodustada 20-50%. Orjaturud tegutseid mitmel pool Läänemeremaades, üks neist võis asuda Tartus.
  • Ka naised võisid olla sõdalased. Kui perekonda polnud õnnistatud ainsagi pojaga, võidi mõni tütar "meheks" kasvatada.
  • Kama söödi juba viikingiajal.

Kõige olulisem teadmine, mis on ühtlasi kogu raamatu vundamendiks, seostub Eesti rolliga kahe maailma serval. Tuhat aastat tagasi oli Eesti alad jagunenud kahe täiesti erineva kultuuriruumi vahel. 

Saared ning lääne- ja põhjarannik kuulusid kokku Ida-Skandinaavia, Ahvenamaa ja Lõuna-Soome sõdalassfääriga. Eesti sisealad moodustasid aga kultuuriliselt ühtse terviku Loode-Vene aladega. Virumaa jäi nende kahe kultuuri piirikupitsaks, jagades samu jooni mõlema piirkonnaga. Isegi loodus on tahtnud, et ranna- ja metsaeestlased püsiksid lahus. Lausa joonlauaga on tõmmatud lai soode ja padrikute vöönd Käsmu rannalt Pärnu laheni. Nende teadmiste taustal muutub mõttetuks tänapäeva arutelu selle üle, kas Eesti kuulub pigem Itta või Läände.

Kakskultuurne Eesti on muidugi intrigeeriv tõik. Siinkohal tuleb täpsustuseks lisada, et Kesk- ja Lõuna-Eesti ei olnud viikingiajal osa Vene kultuuriruumist. Vene rahvus alles hakkas tol ajal välja kujunema. Venemaa loodeosa ehk praegust Peterburi, Novgorodi ja Pihkva kanti valitsesid tol kaugel ajal läänemeresoomlased. Siit võib teha mugava järelduse: juba muinasajal oli eesti rahval kaks pikka juureharu. Üks ulatus põhjamaadeni ja teine paiknes soome-ugrilaste pesapaigas. Meie juured ammutavad korraga toitu Idast ja Läänest.

*
Massikultuur on teinud viikingitest jõhkrad räpased metslased, kes puhkehetkedel vohmivad arututes kogustes liha ja rüüpavad vaatide viisi õlut. Lahingusse minnes panevad nad pähe sarvilise kiivri ega pelga Valhallat silme ees hoides surmahaldjaidki. Seda tegelikkusest irdunud müüti hoiab elus ka populaarne telesari "Viikingid", pehmemal kujul võib sarviliste kiivrite tegemistest lugeda mitmes lehes iga päev ilmuvast koomiksist "Hagar Hirmus".

Ajalugu on mitmepalgelisem. Jääb vaid pöialt hoida, et maa seest tuleb välja veel hulgaliselt aardeid (nii otseses kui kaudses tähenduses), mis aitaksid järjest enam selgitada, kuidas kulges elu tol kuldsel a'al, kui Kungla rahvas istus maha sööma ja läbi eesti meeste sõrmede veeres otsatus kogustes idamaiseid münte.