19. oktoober 2017

Kolletav poeesia

Mõlgutusi Demeteri haua servalt

Hääbumise ilu... Kuidas seda õieti kirjeldada? Hüvastijätu kibe magusus. Lootus pöördumatuses. Luule proosas. Erksus halluses. Igaviku hämune peegeldus säravselges mööduvas hetkes. Paradoksid ja oksüümoronid. Vastuolud ja vastandväljendused.


Kunstnikud on tuhandeid pintsleid pooleks murdnud, portreteerides looduse ilu. Keegi neist pole võetud ülesandega hakkama saanud, ilu ei jää ilmaski lõuendi külge. Ilu valgub piltidelt maha, pudeneb porri ja inimesed paterdavad tema peal. Ilu ei saa kinni püüda. Kui, siis ainult silmaga. Nii, nagu kirev päevapaabu või tõmmu admiral püütakse liblikavõrku. Aga võrkusattunud tiivuline on alati määratud surmale. Kinnipüütud ilu on surnud nagu nööpnõelaga läbitorgatud päevapaabu bioloogi klaasi taga.

Ja ometi püsib inimeses väsimatu, lausa sõge tung jäädvustada ilu. Eriti seda, mis õitseb ja haljendab, elujõust rõkkab ja värvidest sibiseb. Õitsevat kirsipuud või õnnelikku tütarlast on väga mõnus maalida, põnev pildistada. Aga tulemus on ikka üheplaaniline, suisa igav. Kolletav vaher ja kortsuline vanaeit pakuvad rohkem ainest. Neist õhkub elu koos kõigi selle juurde kuuluvate hirmsate ja armsate lisanditega. Noore inimese palgelt vaatab vastu õnn või vähemalt lootus õnnele. Vanad ei looda, nad teavad. Teavad, mis õnn, mis õnnetus. Nende palgesse on mõlemad läbisegi kirja pandud.

Kolletus pole koledus. Kollases on rõõmu. Ometi teeb aasta kõige kollasem aeg inimesi nukraks. Kuid eks sageli ongi nii, et rõõmsad hetked varjavad viivuks inimhinge normaalseisundit - kurbust. Kõik liigub lõpu poole ja see lõpp on ilus. Pealegi - maakera jääb ümmarguseks ja iga lõpu taga kumab algus. Kusjuures mõlemad - algus ja lõpp - on illusioonid.


Inimhinges piniseb tüütu igatsus nooruse ja kevade järele. Möödunud kevadet enam tagasi ei saa. Tuleb leppida järgmise kevadega. Seniks nautigem sügise varakambri lõputuid aardeid, lehekulda ja hallahõbedat, pohlade-pihlakate tillukesi rubiine ja jumalate armust samblale pudenenud miljardeid udupärleid.

13. oktoober 2017

Ebanormaalsuse propaganda

Väga kerge on olla ebanormaalne. See kuldne mõttetera, millega kibemagusat ministrileiba maitsnud kirjandusteadlane Peeter Olesk üheksakümnendate algul kuulsust kogus ja mis teinuks au ka parimatele Vana-Rooma kõnemeestele, tõuseb kirevat ilmaelu seirates ikka ja jälle mõistuse horisondile.

Ole sa kõhn või paks, rikas või vaene, usklik või uskmatu - midagi peab sinuga valesti olema. Sa pole kunagi õiges kaalus, sa teenid liiga palju (tõlge: oled kelm) või liiga vähe (oled hädapätakas), oled hull (sest usud Jumalasse) või moraalitu (sest sa ei usu millessegi).

Kui oled mees, siis sa ei nuta ega kanna kõrvarõngast. Kui oled naine, siis pead oskama süüa teha, loomulikult peavad sul olema lapsed ja naiselikkuse tõestamisel tuleb kasuks seegi, kui sa oled ilus nagu Liis Tappo ja tark nagu Marju Lauristin. (Aga meeste seltskonnas ei tohi tarkust välja näidata!) Üldtunnustatud reeglid, mille kehtestaja jääb igavesti anonüümseks, on kindlalt paigas ning vastuvaidlemiseks ruumi napilt.

Miskipärast tundub, et kui kõlab süütu sõna "vähemus", haarab teatud osa inimesi automaatlselt malaka järele. Hea veel, et revolver pihku ei satu. Leidub küllaga isehakanud keisreid, kes peavad end kõhklemata normaalseks ja normaalsuse monopol kuulub väidetavalt just neile. Vähemustega ei pea arvestama. Vähemused pole päris "õiged".

Osatäitjad filmist "Värdjad" (1932)
Ometi kuulume ju kõik mõnesse vähemusse. Isegi lugematult paljudesse erinevatesse vähemustesse. See ei takista muidugi keisritel rääkimast enamuse positsioonilt, sest enamus - see on jõud!

Inimestele surutakse peale ebanormaalsust. Kes mallist kõrvale kaldub, tembeldatakse värdjaks. Ja paljud meist, eriti õrnema hingega, võtavadki seda propagandat tõsiselt ja hakkavad ka ennast värdjaks pidama. Leebemal juhul (seda tuleb siiski rohkem ette) võetakse normist kõrvalekaldujaid kui riiklikku või üldrahvalikku probleemi, mis nõuab lahendamist.

Kui su elustiil või mõtteviis erinevad peavoolust, harilikust, traditsioonilisest, siis oled hälbega. Kusjuures, harva on "vähemuslased" selles ise süüdi. Vähemusse ei astuta, sinna satutakse. (Võib öelda ka: langetakse.) Õnnelikust abielunaisest võib üleöö saada üksikema, edukast ärihaist sotsiaalmaja elanik.

Punkariks, taimetoitlaseks ja jehoovatunnistajaks saadakse küll vabast tahtest, kuid asjaosalised ise nimetavad enda kuulumist mõnda subkultuuri või usulahku "vere kutseks". Või siis seletatakse seda "õige tundega". Nii ehk teisiti, olgu vähemusse sattumise põhjuseks geenid või vaba valik, ikka istub mõne nurga peal onkel, kes hoiab käest plagu kirjaga "Maha teistsugused!" Sa ei tohi silmatorkavalt riietuda, sa pead sööma liha! Pead olema valge hetero! Nii on kombeks, nii on õige!

Kes pole moraalibosside silmis õige, seda võib kritiseerida-diskrimineerida. Hingeõhku ei tasu raisata tõrjutute lohutamisele ega julgustamisele. Kui juba kõnelda, siis kellegi vastu, sõnad olgu kurjad.

Väike ääremärkus. Sellega, et aasta ema ja aasta isa peavad olema abielus, ei diskrimineerita kedagi. Abielunõue on lihtsalt reaalsusest möödavaatamine. Aga seda teevad nii padukonservatiivid kui ka libaliberaalid: nad ei arvesta tegelike oludega. Rääkides abieludest, võiks asja lausa pahupidi pöörata ja kuulutada, et tegelikult on just abiellumine ebanormaalne, sest enamik inimesi seda ju ei tee!

Normaalsus ei ole aga sõltuvuses normaalsete arvust. Vähemus võib olla koguni enamus. Ka vanurid on haavatav vähemus, ehkki hulga poolest on neid rohkesti ja tuleb aina juurdegi. Vana olla - kas pole see üdini normaalne? Aga näed, vähemuse ja ebanormaalsuse vahele pistetakse ikka väga kergekäeliselt võrdusmärk.

Ja mis on siis normaalse inimese normaalne tegu? Tapmine ja piinamine on kuriteod, aga sõnadega tapetakse ja piinatakse kaitsetuid inimesi iga päev. On see normaalne? "Normaalsete" arvates ilmelt küll.

Üks ilmekas näide, mis tõestab ebanormaalsuse haiglaslikku pealesurumist, tuleb õigupoolest moe vallast. Üsna tihti võib kuulda nii mõnestki suust pirtsakat väidet, et sokid ja sandaalid kokku ei sobi. Neid ei tohi koos kanda! Tähtsusetu näide? Seda küll, kuid põhimõttelised hädad saavadki alguse näiliselt tühistest seikadest. Kui mina olen endale pähe võtnud, et vot inimesed ei tohi nii ja nii riides käia (sest see häirib mind), siis minul on õigus ja punkt. Ja need, kes minu õiguse vastu eksivad, on väärakad. Soki-sandaali vihkajaid võib lausa omaette usuliseks liikumiseks pidada ja samalaadseid "usulisi ühendusi" leidub veel küllaga.

Viis aastat tagasi mõtisklesin nõnda: "Kui inimene seab universumi keskpunktiks enda ja elu ülimaks eesmärgiks isiklikud vajadused, mõranebki võime teistele kaasa tunda. Oma särk on mõistagi ihule kõige lähemal ja oma mure kõige mustem, kuid võimetus näha ilmaruumi läbi teise inimese silmade toobki kaasa tormakad hukkamõistud, õõnsad eelarvamused, raskemal juhul umbusu kõigi ümbritsevate kaaskodanike vastu. Sealt ei jää enam kaugele paranoiline usaldamatus, hirm ja viha. Lõpuks jääb isekale vaid üks suhtekorralduse viis: vägivald.

Maailmale ja teistele inimestele avatud inimene ei saa olla läbinisti isekas. Häid ja rahumeelseid suhteid õnnestub hoida vaid sellel, kes suudab peale kohtumõistmisele ka mõista. On vaja suhelda – lubada võõraid mõtteid enda sisse, tundugu see nii õudne kui tahes. Nõnda saab võimalikuks mõistmine, nõnda selginevad piirid õige ja vale vahel." Lisaksin veel: õige ja vale piirid ei kulge normaalsuse ja ebanormaalsuse vahelt.

Tuleb mõista ka normaalsuse keisreid. Nad tahavad süsteemi, ei salli korralagedust. Kõik maailmas leiduv, kaasa arvatud inimesed, peavad mahtuma selgetesse kategooriatesse. Liigsed erinevused on ohtlikud, need kõigutavad maailma tasakaalu.

Kes tahab, et teised oleksid võimalikult normaalsed (või tegelikult: temasarnased), peab paratamatult pettuma. Inimkonna mitmepalgelisust ja individuaalseid erinevusi eitades ning inimloomust jõuga lihtsustades õigustame diktatuuri ja toidame terrorismi. Issanda loomaaed on liiga kirev, et selle kõiki asukaid paari pintslitõmbega lõuendile jäädvustada.

Ebanormaalsus vohab kõikjal. See on täiesti normaalne.

Samal teemal:
Inimlikkuse põud?

3. oktoober 2017

Kuradi naised!

Ükski pühakiri ei anna selget vastust, kas vanakurat on mees- või naissoost. Kaudsete tunnuste põhjal (sokusarved jms) võiks oletada, et küllap kuulub põrguvürst ikka isaste seltsi. Vähemalt ühes asjas on kristlikud ja islamistlikud teoloogid sama meelt: naised on kuradi võludele eriti vastuvõtlikud, mistõttu võivad nad inimsoost meeste jaoks olla koguni ohtlikumad kui kurat ise.

Pixabay

Põnevusromaan "Kuradil on lapse nägu" kipub olema väga meestekeskne, testosteroonihõng on esimestest lehekülgedest peale õhus. Naistegelased jäävad pigem tagaplaanile, kuid siinkohal oleks siiski põhjust peatuda kolmel naisel, kes raamatule selle õige värvingu annavad. Kolm üpriski erineva iseloomuga naist kolmest erinevast põlvkonnast. Tutvustagem neid.

Ivett Randsaar, 20aastane külakaunitar. Ta on enesekindel, otsekohene ja natuke müstiline frukt, kelle hingemattev sarm ajab hulluks nii mõnegi vastassoo esindaja. Ehkki satub kergesti sekeldustesse, oskab enda eest seista. Hindab isiklikku vabadust, kuid eelistab samas jääda ankrusse nende inimeste juurde, kelle peale võib loota. Äärmuslikes olukordades ilmneb tema otsusekindlus ja taibukus. Võtmelause: "See, mis siin juhtus, jääb ainult meie vahele..."

Elle Viigi, 53aastane külalistemaja juhataja. Ettevõtlik ja intelligentne persoon. Loomupärane tagasihoidlikkus ja sume sõbralikkus teevad temast hinnatud kaaslase. Isiklikus elus ette tulnud luhtumisi korvab meelepärase tööga. Aeg-ajalt avaneb tema kahetine natuur: ühel hetkel võib olla väga ebakindel, järgmisel aga äärmiselt tahtejõuline. Ei näita välja kõike, mis tema sees peitub. Võtmelause: "Olen alati head tahtnud."

Saale Tarik, 74aastane pensionär, endine traktorist. Värvikas seltskonnahing, kelle kohalolu ei jää kellelegi märkamatuks. Sündinud lobasuu, kes kõike näeb ja kuuleb. Väsimatu töörabaja, sihikindel ja parajalt jonnakas. Austab traditsioone, jääb rahumeeli vanamoeliseks ka siis, kui muu maailm kaugele ette kihutab. Ehtne maa sool. Õnnetuseks on ta tihti lihtsameelne ja usaldab inimesi liiga palju. Võtmelause: "Noore mehe juure all on mõnus magada!"

Ilma nende kolme "õeta" oleks raamat mõeldamatu. Ivett on selle loo erootiline läte, Elle kaudu tuleb esile elu traagiline pahupidisus, Saale hoolitseb koomiliste vahepalade eest. Ent näilisest lihtsakoelisusest hoolimata ei ole need naised kergesti kirjeldatavad. Neis on midagi mõistatuslikku. Midagi sellist, mida saab tajuda vaid intuitiivselt, erilise ülitundliku antenniga.

Olen ka eelnevates raamatutes kujutanud saatuslikke naisi, kes - vabandage stampi - mehe elu peapeale pööravad. Mehe ürgses loomuses on juhtida, riskida, seigelda ning pidada võitlust oma geenide ja ideede eest. Ometi on ta naistest sõltuv, meeste maailm ei pöörle veenusliku energiata. Iga rakett vajab tähtedevahelise sõidu tarbeks kütust. Mees on rakett, naine kütus.

Elu algab naisest. Ema annab elu, ta hoiab ja kasvatab rohetavat mehevõrset. Sõbratar/elukaaslane/abikaasa kujundab meest ümber. Üks kardetav tundmatu on selles võrrandis veel - mehed nimetavad teda nõiaks, mõrraks, vanamooriks... ja vahel ka ämmaks. Naiste mõju meestele on vaieldamatu, ehkki maskuliinsest vaatevinklist pole seda lihtne tunnistada.

Ivett, Elle ja Saale pärinevad tükati otse elust, nad esindavad naisetüüpe, keda ühel keskmisel mehekõkatsil tasub peljata. Neid ühendab sihikindlus ning mehed on nende jaoks enamal või rohkemal määral oma soovide ja tahtmise teostamise vahendiks. Nad ei ole pereinimesed.

See ei tähenda, et neis puuduks armastav alge. Saatus pole neid paremate paladega õnnistanud, mistõttu on nad ise kõikvõimsa saatuse ettemääravasse rolli astunud. Olles iseloomult väga erinevad, esindavad nad üheskoos armastuseta naise kolme nägu.

27. september 2017

Ja tänased võidunumbrid on...

Tuhnisin kopikaid otsides oma põhjatus varakambris ja oh üllatust - nagu maa alt (õigemini iidvanast rahataskust) tuli välja 1981. aasta "raha- ja asjade loterii pilet". 30 kopikat maksnud pilet osales aastalõpu loosis - ilmselt oli see midagi säärast, mida praegusel ajal korraldab Vikinglotto. Kas pilet ka võidu tõi, jääb teadmata, kuid ajaloolise väärtuse tõttu (mis ajas muidugi üha kasvab) paigutasin ta kenasti bonistilisse vitriini, kus ootasid ees juba mitut sorti rublad, margad ja kroonid.


Vaatan nüüd seda ammust lotopiletit ja mõttes hakkab helisema Ivo Linna hääl: "... elu suur loterii, mille õnnelik võitja on siin!" Tõesti, tõesti. Kogu elu on ju üks lotomäng. Siin ei loe teadmised ega osavus, vaid puhas vedamine. Võimuka preili Fortuuna soosing.

Olen end vahest häirituna tundnud, kui mõtlen, et muidu mitmekülgeses ja rikkalikus eesti keeles tähendab õnn korraga nii õndsust kui ka vedamist. Inglastel on luck, fortune ja happiness, meil üksnes lihtlabane õnn. Abieluõnn ja kaardiõnn ei saa võrsuda ühest tüvest, ega ju? Või siiski?

Ehk on eestlased hoopis mõnestki rahvast targemad, kogenumad ja realistlikumad? Kui kogu elu on loterii, pole põhjust leiutada sügava rõõmu- ja rahulolutunde kohta eraldi sõna. Mängi kaarte, käi kalal, otsi tööd, võta naine - ikka läheb vaja Fortuuna abistavat kätt. Kes on õnnelik, sel on õnne. Lihtne!

Lugedes paljude tuntud ja edukate inimeste elulugusid, kordub seal väga tihti sarnane muster: eduni ei viinud pelk anne või tohutu töövõime, vaid ikka õnnelik juhus. Kodanik X, tulevane staar, sattus just õigel ajal õiges kohas olema ja õiget inimest kohtama. Selleks, et silma jääda, peab olema parajalt enesekindlust ja nahaalsust. Aga selleks, et tippu jõuda, peab olema õnne.

Hulk inimesi on õnnetud, sest nad tõmbavad elu loosirattast pidevalt tühje loose. Liisk langeb valel ajal ja vales kohas. Täring ei näita kuusi, vaid aina üksi. Ole nii tubli, töökas ja tahtejõuline kui tahes - Fortuunat üle ei kavalda.

Vaadakem nüüd tõele otsa. Rikkaks ei saa need, kes teevad meeletult tööd. Armastust ei leia need, kes on jalustrabavalt sarmikad. Terved ei ole need, kes enda eest pidevalt hoolitsevad. Kel on meeldiv ja tasuv töö, hea kallim, südamelähedane perekond ja tugev tervis - sel on lihtsalt vedanud. Nad on saanud elu jackpot'i.

Võib ju öökimiseni korrata seda magusat loosungit, et igaüks on oma õnne sepp, kuid tegelikult see sajaprotsendiliselt paika ei pea.

Elu loterii algab juba enne inimese sündi. Keegi meist ei saa valida seda aega, millal sündida või kohta, kuhu sündida. Ei saa valida perekonda. Kelle geenidesse on kodeeritud krooniline haigus või suisa surmatõbi, tõmbasid kehva loosi. Sünniga etteantud raamid määravadki inimese elu.

Kas mu vanavanemate põlvkond, kelle lapse- ja nooruspõlv jäi sõja-aastatesse, oli selles ise süüdi, et nad elasid väikeses Eestis just sel ajal, kui maailma valitsesid türannid ja üksikisiku tahe ei olnud pennigi väärt? Neil, kes surid vangikongis või koonduslaagris, neil, keda Siberisse saadeti või kes pagulastena läände seilasid, ei olnud palju valikuid. Neil ei vedanud.

Inimesel on siiski üks võimalus. Ta peab õnne- ja saatusejumalad üle kavaldama. Selleks on vaja kõvasti julgust ja nürimeelsuseni ulatuvat järjekindlust. Mängida alla andmata. Mis aga kõige tähtsam: elu loteriid mängides tuleb õppida kaotama.

14. september 2017

Süda ei helise enam

Eestlased peavad end ikka laulurahvaks. Muidugi ei anna ükski maine ega taevane vägi garantiid, et nõnda jääbki. Laulupeod, olgu nad praegu nii võimsad ja publikurohked kui tahes, võivad vajuda kaduvikku nagu mammutid, Titanic ja Rooma impeerium.

Laulupeotraditsiooni jätkumine sõltub suuresti sellest, milliseks kujuneb eesti keele saatus. Koorilaul on saanud ajaloosündmuste taustal ühtsuse, ärkamise ja vabaduse sümboliks, ent samal ajal ei maksa unustada, et omas keeles laulmine on ennekõike rahvusliku kultuuri elujõudu kinnitav ja värskendav rituaal. Emakeelel on pühalik kõla, kui ta muusikasse valada. Laulukaare all säravatest silmadest peegeldub vaigistamatu uhkus ja rõõm oma keele, maa ja rahva üle. Laulva eestlase süda heliseb.

Inimene pidagu end õnnelikuks, kui tema rinnas pesitseb muretu lõoke. Tema lõõritamist ei kuule iga päev, kuid vahel siiski!

Võimalik on ka selline stsenaarium, et tulevikus teisenebki eesti keel laulukeeleks. Mitte "kõigest", vaid "lausa". Asjaajamiseks ja igapäevaseks pruukimiseks ta enam ei kõlba, selle koha hõivab inglise keel. Eesti keeles ei saagi enam kõnelda, sest üleilmastunud ja internetistunud maailmas tuleb olla arusaadav võimalikult paljudele.

Vaadake vaid, millisel määral tehakse juba praegu Facebooki, Twitterisse ja Instagrami puhtalt ingliskeelseid postitusi! Ülikoolides jääb üha vähemaks neid "põmmpäid", kes kirjutavad teaduslikke töid eesti keeles. Isegi mitmed noorema põlvkonna kirjanikud, kes peaks justkui olema emakeele saadikud (või ei peaks?), tunnistavad: nad loevad eestikeelset kirjandust väga vähe.

Silmapiiril terendab tuleviku laulupidu - ainus ettekääne ja võimalus kasutada eesti keelt. Kui me keel peakski muutuma vaid tseremoniaalseks, nii-öelda pühapäevakeeleks, siis ei ole see veel tragöödia. Laulude kaudu konserveeritakse üks ilus läänemeresoome keel ning kantakse seda edasi mälestusena aegadest, mil vaaremad seda ka kodus, tööl ja puhkehetkel tarvitasid...

Ent Eesti kohal ripub hoopis traagilisem stsenaarium. Keele tegelik hukk saabub siis, kui süda enam ei laula. Meeles mõlgub üks hoiatav seik lapsepõlvest.

Mäletan küllalt selgelt seda aega, kui olin 4-5aastane ja kõrv tabas tihti "suurte inimeste" laulujoru. Kodustel sünnipäevadel või muudel pidulikel koosviibimistel võeti ikka laul üles. Repertuaar oli rahvalik, helge, tundeküllane: "Kullast süda", "Ei me ette tea", "Kungla rahvas" ja nõnda edasi. Kord vastelde ajal tulid tuttavad meile soolaleivapeole ja tol õhtul kõlas muudkui: "... seljas kasuk lumine, jalas valged pastlad!" Ei meenu, et oleksin ise kaasa iniseda üritanud. Lihtsalt vaatasin ja kuulasin neid inimesi, kel laul suus ja sära silmas.

Aga ühel hetkel jäid hääled vakka. Nagu oleks pikk lihunikunuga laulupaelad läbi lõiganud. See juhtus umbes sel ajal, kui ma kooli läksin või ehk natuke varem: aastail 1993-1994. Mis siis juhtus? Uus kord tuli.

Kui vahetult pärast vabariigi taastamist oli inimestes palju lapselikku rõõmu, siis üle maa tuhisenud reformideraju murdis rõõmu, murdis unistusi ja inimesi. Kolhoosid-sovhoosid ning hulk teisi riigiettevõtteid pandi üleöö kinni, töölised jäid tööta. Omandireform ja alanud erastamislaine külvasid vaenu ja muret. Nägin seda, kuidas "suurte inimeste" nägudelt kadus rõõm. Tundsin, kuidas heade kamraadide vahelt haihtus sõbralik soojus. Silmad jäid särata, süda löödi lukku.

Selline oli vabaduse hind. Ja ükski maine ega taevane vägi ei anna garantiid, et kunagi, kusagil tumedas tulevikus juhtub midagi veel hullemat, mis räsib kogu rahvast nii rängalt, et lõokesed rinnas jäävadki igaveseks vakka.

31. august 2017

Elu töö

Ma tulen künklikult maalt, kus kõneldakse isevärki keelt. Minu emakeeles ei ole selliseid sõnu nagu "edu", "õnn" või "armastus". Tuhandeid aastaid on nendeta läbi aetud. Aga sõnal "töö" on selle maa keeles mitu palet. Millest ma räägin? Võrumaast ja võru keelest.

Minu vanaema oli ehtne maanaine, kange ja krapsakas. Ilmselt ei vaevanud ta oma pead iialgi selliste tobedate küsimustega, nagu: "Mis on elu mõte?", "Kust leida armastust?" või "Kuidas teenida raha?". Vanaemal jätkus aega vaid töö tegemiseks. Ta haaras räästa alt vikati ja lõi usinasti heinakaari, lüpsis käsitsi lehmi, korjas marju, koristas kartulit, rohis lillepeenraid ja köögiviljavagusid, kraamis tube, valmistas süüa ja mis kõik veel. Ainult puude lõhkumise ja tehnika tundmist nõudvad tegemised jättis ta meestele. Kusjuures, mida iganes ta ette võttis, viis ta läbi rõõmuga. Ei kurtnud ta iial, et mõni töö on liiga raske ega vabandanud logelemist välja pea- või liigesevaluga. Vanaema jaoks võrdus elamine töötamisega. Kuniks elu, seniks tööd. Ja maal, nagu teada, ei tule tööst iialgi puudus.

Jules Breton "Tööpäeva lõpp"
Siinkohal on lihtne libiseda tammsaareliku filosoofia või protestantliku moraaliõpetuse radadele. Tee tööd ja näe vaeva... Protestantismi eetika ja kapitalismi vaim... Tühja neist! Kes hoiab pihus viglavart või jahukotisuud, on kindlamal kursil kui too, kel pihus vaid raamatud. Kõva töö õpetab paremini kui terve riiulitäis tarku traktaate. Maainimese tõde tuleb otse higist, verest ja värske kartuli järele lõhnavast mullast.

Aga mis saab siis edust, õnnest ja armastusest? Kas need polegi inimväärse elu tugisambad? Sügavat, siirast ja truud armastust ei saa sõnades väljendada. Kui tunded on mängus, jäävad sõnad väetiks. Ka Võrumaa küngaste vahel armastatakse, kindel see. Igaüks, kes maitseb uma sõira või vihtleb uman sannan, saab meeltega tunda, millise armastusega on sõiraviil või saunaleil valminud. Õnnelik on see inimene, kel pihus vill. Edukaks saab end nimetada vaid see, kel selg kange ning jalad rasked.

Põikame korraks lingvistikasse. Töö on mitmes slaavi keeles robota. Sealt ka sõna "robot". Kui nood va robotid võtavad üha enam tööd enda kanda, mis saab siis inimesest? Ei maksa karta robotsõdurite revolutsiooni ja maailmavallutust. Küsimus seisneb selles, mis on inimese mõte, kui tal pole enam õieti tööd. Nüüd, tehisintellekti valitsusajastu koidikul, oleks viimane aeg leida vastus.

Elu ei ole edu, õnn ega armastus. Elu mõte on töö. Inimese mõte on töö.

Miks lähevad tänapäeva lapsed nii kergesti hukka? Neil pole lihtsalt midagi mõistlikku teha. Alles mõni inimpõlv tagasi oli olukord hoopis teine. Lapsed pandi juba maast madalast tööle. Nii kui põnnil vähegi oidu pähe sigines, saadeti ta kohe karja. Töömeheelu alustati järelevaatajana hanede ja sigade aedikus. Kogunes vanust - järgnesid lambad, veised ja hobused. Meistrite töökojas omandasid oskusi ja kogemusi verisulis õpipoisid, kellest pidid saama tulevased meistrid.

Ajalugu kipub paraku äärmuste vahet pendeldama. Õudusjutud Victoria-ajastu lastest, kes pidid leivatüki eest vabrikutes või kaevandustes rassima, korstnas roomama ja härrade kingi nühkima, ei ole sugugi jubedamad sellest, mida pakub käesolev sajand: igavlevad lapsed üksipäini multimeedia džunglis. Vastutustunne, mis karjapoistele juba esimestel eluaastatel selgeks sai, kipub tehnikaajastu nagamannidel kängu jääma.

Tihti lehvib säravate ettevõtlike inimeste pea kohal kaunis loosung: "Tee tööd, mis sulle meeldib, siis oled sa õnnelik!" Väga levinud, aga samas ka väga lihtsameelne mõtteviis. Enamik inimesi ei saa teha tööd, mis neile meeldiks. Paljud lausa vihkavad seda ametit, millega nad peavad kopikaid taskusse püüdma. Palju on ka neid, kes üle pingutavad ja läbi põlevad.

Jälle lähen mõtetes vanaema juurde, kes ei tundnud ilmaski tööstressi ega nurisenud selle pärast, et ta peab kolhoosis tarbetult rügama. Mis oli tema saladus...? Kui käed käivad, siis süda ei muretse? Igas töös leidub alati üks suhkrutükk, mis teeb pipratera magusaks? Tööd tuleb teha, muidu tulevad kurjad mõtted ja himud? Kui ma vaid teaks!

Rikkaks mu vanaema tööga ei saanud. Aga ma usun, et ta sai õndsaks.

*
Mäletan veel, kuidas mu kallis vanaema suvisel karjamaal hoogsalt heina niitis. Ta kuhjas värskelt niidetud, muinasjutulise lõhnaga roosa ristiku vahariidest palaka peale, sidus selle nurkadest kinni ja viskas saadud hiigelkompsu uhke kaarega endale selga. Ei lennanud ta uppi ega midagi. Heinakuhja tassivad memmekesed tuleks pronksi valada, et jääks alles ikooniline mälestuspilt aegadest, mis on pöördumatult mööda saanud.

Memm, kes läheb suure kandamiga üle mäe, koeranähvats järel sörkimas - see oleks üks ehe monument töötavale inimesele.

15. august 2017

Vaikuse vald

Kord tuli ühes religiooniajaloo loengus jutuks munkluse roll erinevates maailma usundites. Kui õppejõud rääkis lühidalt kloostrivälistest munkadest, kes elavad erakuna teistest inimestest eemal ning suunavad kogu vaimujõu üksnes jumalikku sfääri, tõusis auditooriumis järsku ühe tütarlapse käsi.

"Aga miks nad niimoodi teevad?" küsis tütarlaps, mille peale ka kogenud õppejõud kimbatusse sattus.

"Noh, vaadake, kõik inimesed ei mõtle ühtmoodi," üritas õppejõud selgitada. "Mõned tunnevad, et nende elu on kõige väärtuslikumalt elatud üksinduses. Nad kaifivad üksindust, mõtisklust. See on nende jaoks ainus või vähemalt kõige otsem tee transtsendentse ühenduseni."

Jah. Tänapäeva inimesel, kes kummardab peamiselt ekraanide ees ja pühendab oma elu pangale, on kahtlemata raske mõista, miks mõni tüüp loobub vabatahtlikult ainelistest hüvedest ja tõmbub täielikult endasse, et pääseda võimalikult lähedale teispoolsetele jõududele. Näib lausa uskumatu, et keegi tahab niisama vaikida, kui normaalsuse kaaluvihtideks on loba ja lärm.

Mitmed-setmed suhtlusmeedia kanalid peavad olema pidevalt valla, kommunikatsioon ei tohi katkeda. Näib koguni, et inimkonna seas on tekkinud hirm vaikida. Suhtlemine oleks justkui sama, mis hingamine. "Mõtlen, järelikult olen olemas." Kui selle mõttetera autor René Descartes elaks praegu, ütleks ta suure tõenäosusega hoopis: "Suhtlen, järelikult olen olemas!"

1921. aastal avaldas Carl Gustav Jung raamatu "Psychologische Typen" ("Psühholoogilised tüübid"), milles võttis kokku paarikümne aasta jooksul tehtud avastused praktilises psühholoogias. Sellest teosest jõudsid massidesse kaks fundamentaalset mõistet: introvert ja ekstravert. Jung ise nimetas neid hoiakuteks. Ekstravert on tema käsitluses objektiivne, introvert aga subjektiivne isik. Ekstravert vaatab enda ümber, introvert enda sisse. Mõlemad hoiakud on kätketud iga inimese psüühikasse, ehkki enamasti on ülekaalus üks neist. Kumbki hoiak pole millegi poolest teisest etem või tõhusam.

Paraku on infotehnoloogia triumf löönud hoiakute tasakaalu kõikuma. Maailm on muutunud ohtlikult ekstravertseks. Suhtlusmeedia, tööturg ja meelelahutuskosmos kõnelevad sama keelt: sa pead olema pidevalt nähtaval, pead end müüma, pead olema kontaktis võimalikult paljudega, pead suutma end löövalt väljendada. Või muidu... ei ole sa mitte keegi, sa ei kõlba kuhugi, sind pole kellelegi tarvis.

Ekstraverdid leiavad energiat lärmist, introverdid vaikusest. Seetõttu kurnavad ekstravertsed nõudmised loomupäraseid introverte. Seal, kus oleks vaja enese siseookeanisse vaadates mõtelda, tuleb hoopis ennast väljendada. Ikka selleks, et konkurentsis püsida. Paistab, nagu käituks paljud introverdid välise surve tõttu samuti ekstravertidena, kuid selline maskeraad ei lõpe hästi. Oma varjust üle ei hüppa, koerast kassi ei tee.

Ka kultuure saab üldistuse-sildistuse hinnaga liigitada ekstra- ja introvertseteks. Liigituse on paika pannud emake Loodus: lõunamaa rahvad kipuvad olema ikka ekstravertsema ja põhjapoolsed rahvad introvertsema kultuuriga. Lumi, jää ja pimedus ei soosi enese väljendamist, vaid ikka enesesse süüvimist.

Ameerikalik massikultuur on samuti ekstravertne, mistõttu on tema väljapoole suunatud ja seejuures ülimalt tugev energia introvertsele soomeugri kultuurile moraalselt laostav. Soomeugri müüdid, kombed, eluviis ning vaimuilm on tärganud soode ja padrikute rüpes, Kalev on kõõlunud lauka serval ja Linda rippunud sookailu otsas.

Massikultuur ei ole kuigi mitmekesine ega nüansirikas. Massikultuur on rajatud välisele efektsusele, olles seega läbimõtlemata ja läbitunnetamata. Rahvuskultuur, ugrimugri sealhulgas, õitseb ja haljendab vaikuse vallas. Vanad kombed nõuavad ületegemist ja vanad mõtted ülemõtlemist. Pärimuslikku kultuuriainest ei saa tarbida ega miljarditesse dollaritesse vahetada. Ehedas-mahedas kultuuris pole suurt midagi osta ega müüa. Ugrimugri on mõtlemiseks ja tundmiseks.

Paljud esinevad inimesed, nagu näitlejad, lauljad, muusikud, aga ka poliitikud, sportlased, õpetajad, õppejõud ja koolitajad on sageli introvertsed. Nad vajavad akude laadimiseks üksindust. Üksiolek on igati normaalne. Teinekord on eriti mõnus olla üksi koos kalli inimesega. Kahekesi üksi, haruldases vaikuse vallas.

Tõupuhta introverdi suurim unistus ongi leida keegi, kellega koos üksi olla. Mõnusalt koos vaikida.

11. august 2017

Põdrakanepisõltuvus

Rootsi läänepoolses südamikus asuv ja osaliselt vastu Norrat liibuv Värmland võlub külalisi oma salapärase palgega, mille on tuntuks teinud Selma Lagerlöf ja Ekeby kavalerid. Värmlandi järved on loomu poolest Vooremaa ja Urvaste järvede sugulased, ehkki tüsedamad ja rikkamad. Mäed nende ümber on kõrgemad ja orud, milles sädeleda, sügavamad. Rõõmsa üllatusega avastasin hiljuti, et Frykeni järve ääres, mille kaldaid palistavad kaharad kased ja männid, näitab kreemroosasid õietõlvikuid ka minu lemmiktaim - põdrakanep.

Vanarahvas on põdrakanepit õnnistanud paljude ilusate nimedega: metssirel, nõmmeroos, kõrvelill. Mõnel pool nimetati teda ka palanulilleks, sest pärast metsa laastavat tulekahju on ta üks esimesi taimi, kes hävinud maad taas asustama hakkab. Ka ravimtaimena on põdrakanep väga hinnatud. Mesilased ei jäta iial tema nektariküllaseid õisi külastamata.

Tagasihoidlik ilu lummab. Ujedad kaunitarid on alati huvitavamad kui särtsuvad bravuuritarid. Pakane hukutab roosid, savi närvutab liiliad. Aga karikakar, sinilill, põdrakanep - nemad jäävad alles, trotsivad kapriisseid põhjamaa ilmu ning lepivad vähesega nagu vaeslapsed.

Mõni võib põdrakanepit tema laia leviku tõttu ka umbrohuks sõimata, kuid metsa ääres, järvede kaldail ja hüljatud talude hoovidel roosatav taim näitab sellega hoopis oma südamlikkust. Ta ilmub ikka sinna, kus puudub ilu, tarm ja elujõud.

Kui inimene temast möödub, noogutab ta sellele armetule lihtsurelikule - lohutades, julgustades, väge andes. Kes tahab olla üllas nagu põdrakanep, joogu tema vartest ja võrsetest keedetud teed. See heatahtlik taim ei keela inimesele oma väärt rakukesi.

5. august 2017

Viikingid ei kandnud sarvi. Neil olid tiivad

Mis hetkest algab eestlaste ajalugu? Loll küsimus! Eestlased on elanud planeedil Maa sama kaua kui sipelgad ja vaid pisut lühemat aega kui seened või sõnajalad. Seega on eestlane üldse üks vanemaid tänini eksisteerivaid organisme. Kadestage, dinosaurused!

Aga tõsinegem nüüd. Vahel näib, nagu algaks eesti rahva ajalugu ristiusustamisega. Selles on suuresti süüdi üks mees: Läti Henrik. Ajaloo puhul kiputakse ikka toetuma kirjasõnale ja kui kirjalikud allikad on napid või puuduvad hoopis, jäävad ka ajalooraamatusse lüngad. Samas võib arheoloogiline aines olla hoopis kõnekam ja ausam kui mistahes kroonik. Ka enne Muistset vabadusvõitlust peeti siinmail sõdu, tehti kaupa, sulatati rauda, taoti mõõku ja ehiti end sõlgedega. Sellest, milline nägi välja muinaseestlaste elu veidi enam kui tuhande aasta eest, annab ammendava ülevaate tänavu ilmunud raamat "Viikingiaegne Eesti".

Raamatu autor, arheoloog Marika Mägi on teinud ära suure ja tänuväärse töö, heites muinasaja hämarikku heleda valguskiire. Võttes appi arheoloogilised leiud, kuhjade kaupa erialakirjandust ja põhjala saagad, annab autor aimu muinaseestlaste ühiskonnakorraldusest, religioonist, kaubanduspoliitikast ja igapäevaelust. Muuhulgas kulub üksjagu energiat, et lükata ümber viikingite ajastuga seonduvaid müüte ja eksiarvamusi. Näiteks polnud muinasaegsed linnused sugugi vaid militaarsed rajatised, paljud neist toimisid hoopis kaubitsemiskeskustena.

Juba raamatu esimestel lehekülgedel purustab autor ilusa rahvusromantilise müüdi eestlastest kui Läänemere valitsejatest. Muinaseestlased olid küll agarad meresõitjad, kuid kindlasti ei saa neid nimetada viikingiteks. (Samas kasutab autor eestlastest kõneldes ka nimetust "idaviikingid", mis muudab eelnenud eituse õõnsaks.) Viikingid või mitte, muistsed eestlased mängisid Läänemere kaubanduses võtmerolli, olles asendamatuks lüliks Ida ja Lääne vahel.

Viikingiajastu sai alata pärast seda, kui põhjamaalased hakkasid seilama purjelaevadel. Üllataval kombel ilmusid need Läänemerele alles 7.-8. sajandil - tähelepanuväärne tehnoloogiline viivitus, kui arvestada, et tuule tahtel sõitsid juba vanad egiptlased, kõnelemata foiniiklastest, kreeklastest ja roomlastest, kes purjejõu najal suuri tegusid tegid.

Purjedest said viikingitele tiivad, mis kandsid neid kaugele õhtu- ja hommikukaarde. Jõuti Prantsuse ja Inglise rannikule, seilati Gröönimaale ja Islandile. Põhjala sõdalased jõudsid 1000. aasta paiku koguni Ameerikasse (ja pea viissada aastat hiljem võttis Kolumbus kogu au endale). Viikingeid võis kohata ka Volga jõel ning Bütsantsi keisririigis. Rahumeelne äritegemine ja verejanuline rüüstamine käisid tol ajal käsikäes - tänapäeva diplomaatide košmaar!

"Viikingiaegne Eesti" puistab huvitavaid fakte. Väike valik:

  • Pole võimatu, et muinaseestlased, vähemasti saarlased, jätsid surnud pereliikmed lindudele nokkida ja matsid kondid alles hiljem maha.
  • Saaremaa vanaegne nimi oli Kuresaar. Saarlased ja Kuramaal elanud kuralased võisid olla tegelikult üks ja sama mereröövlite punt, mis läänepoolsetele rahvastele palju peavalu valmistas (kuralased, kuri ja kurat on samast tüvest).
  • Õitsva Rootsi kaubalinna Sigtuna hävitamine, mis on eesti rahvusteadvusesse jätnud sügava jälje (ka eesti esimene algupärane ooper, Evald Aava "Vikerlased" põhineb sellel lool), oli tegelikult üsna tähtsusetu sündmus. Küll aga väärib rohkem tähelepanu teise, lausa legendaarse kaubalinna Birka põrmustamine, milles võis ka eestlastel olla oma osa.
  • Soontagana maalinn Lääne-Eestis oli talvine kaubitsemispaik. Samalaadseid "Viru keskusi" leidus mujalgi pool.
  • Eestlased olid kõvad orjapidajad. Orjade hulk võis elanikkonnast moodustada 20-50%. Orjaturud tegutseid mitmel pool Läänemeremaades, üks neist võis asuda Tartus.
  • Ka naised võisid olla sõdalased. Kui perekonda polnud õnnistatud ainsagi pojaga, võidi mõni tütar "meheks" kasvatada.
  • Kama söödi juba viikingiajal.

Kõige olulisem teadmine, mis on ühtlasi kogu raamatu vundamendiks, seostub Eesti rolliga kahe maailma serval. Tuhat aastat tagasi oli Eesti alad jagunenud kahe täiesti erineva kultuuriruumi vahel. 

Saared ning lääne- ja põhjarannik kuulusid kokku Ida-Skandinaavia, Ahvenamaa ja Lõuna-Soome sõdalassfääriga. Eesti sisealad moodustasid aga kultuuriliselt ühtse terviku Loode-Vene aladega. Virumaa jäi nende kahe kultuuri piirikupitsaks, jagades samu jooni mõlema piirkonnaga. Isegi loodus on tahtnud, et ranna- ja metsaeestlased püsiksid lahus. Lausa joonlauaga on tõmmatud lai soode ja padrikute vöönd Käsmu rannalt Pärnu laheni. Nende teadmiste taustal muutub mõttetuks tänapäeva arutelu selle üle, kas Eesti kuulub pigem Itta või Läände.

Kakskultuurne Eesti on muidugi intrigeeriv tõik. Siinkohal tuleb täpsustuseks lisada, et Kesk- ja Lõuna-Eesti ei olnud viikingiajal osa Vene kultuuriruumist. Vene rahvus alles hakkas tol ajal välja kujunema. Venemaa loodeosa ehk praegust Peterburi, Novgorodi ja Pihkva kanti valitsesid tol kaugel ajal läänemeresoomlased. Siit võib teha mugava järelduse: juba muinasajal oli eesti rahval kaks pikka juureharu. Üks ulatus põhjamaadeni ja teine paiknes soome-ugrilaste pesapaigas. Meie juured ammutavad korraga toitu Idast ja Läänest.

*
Massikultuur on teinud viikingitest jõhkrad räpased metslased, kes puhkehetkedel vohmivad arututes kogustes liha ja rüüpavad vaatide viisi õlut. Lahingusse minnes panevad nad pähe sarvilise kiivri ega pelga Valhallat silme ees hoides surmahaldjaidki. Seda tegelikkusest irdunud müüti hoiab elus ka populaarne telesari "Viikingid", pehmemal kujul võib sarviliste kiivrite tegemistest lugeda mitmes lehes iga päev ilmuvast koomiksist "Hagar Hirmus".

Ajalugu on mitmepalgelisem. Jääb vaid pöialt hoida, et maa seest tuleb välja veel hulgaliselt aardeid (nii otseses kui kaudses tähenduses), mis aitaksid järjest enam selgitada, kuidas kulges elu tol kuldsel a'al, kui Kungla rahvas istus maha sööma ja läbi eesti meeste sõrmede veeres otsatus kogustes idamaiseid münte.

28. juuli 2017

Kui kõlab näki laul, pistab nõid tantsukingad jalga


Vesi ja tuli on kaks vastandlikku ürgelementi, mis määrasid ammustel aegadel inimkonna saatuse. Vesi taltsutas inimese, inimene taltsutas tule. Väike, kuid kaval inimeseloom askeldab nende kahe kange igiallika vahel. Vee armust on ta sündinud, tule väge kasutab hella eluvaimu seeshoidmiseks.

Kus voogab elu, mühiseb ka surm. Vesi ja tuli on nõudnud palju inimelusid - justkui lõivuks selle eest, et enamus meist vee ja tule vahel ikka hinges püsida võiks. Vetevallas pesitsevad ka näkid, tules sünnivad ja surevad nõiad. Mõlemad esindavad omal moel ürgjõudude pahelist poolt.

Näkid on mind lapsest saati huvitanud, nõiad aga hullupööra hirmutanud. Selle emotsionaalse laengu ning rahvaluulest ammutatud ainese kohtumispaigas võrsusidki kaks raamatut: "Seal, kus näkid laulavad" ja "Kuradil on lapse nägu". Üks veest, teine tulest. Üks näkkidest, teine nõidadest.

Ehkki näki- ja nõialugu on lähedased sõsarad, leiab tähelepanelik lugeja neist üksjagu erinevaid jooni. Nõiajutus käivitub mäng sellega, kui toimub esimene kuritegu, mis aktiveerib tegelased. Näkiloos on mäng juba alanud, enne kui peategelane sellesse siseneb.

"Näkkides" ei ole esiplaanil kuritegude lahendamine ega õigluse maksmapanek. Jälgin hoopiski seda, mis toimub sarimõrtsuka järgmise võimaliku ohvri mõtetes, kuidas ta käitub, mil moel reageerib oma õõvastavale saatusele ja mida tunneb, aimates vägivaldset lõppu, mis vääramatu jõuga läheneb. "Kuradi" puhul olen seadnud fookusesse kuriteod ja nende lahenduskäigu. Väikesed põiked rootsiaegse Liivimaa ühiskonda annavad jutule kergelt ajaloolise maigu.

Üldistades võib öelda, et näkilugu on loomult naiselik, heites valguskiire aistingute ja tunnete udusesse maailma. Samas on ta introvertne, ei ava end lihtsalt ja nii mõnigi temasse kätketud saladus jääbki saladuseks. Nõialugu on seevastu mehelik ja ekstravertne. Tegevust kannavad edasi märul ning ratsionaalsed analüütilised arutluskäigud. Pealegi peegeldub "Kuradis" maskuliinne universum, kust käivad läbi sellised teemad nagu äri, poliitika, tehnika ja sport. (Ahah, ja muidugi seks!)

"Kurat" on ühtlasi esimene arglik katse kirjutada ajalooainelist raamatut. Päris ajalooliseks romaaniks teda siiski pidada ei saa, sest vaid proloogi ja epiloogi tegevus toimub minevikus, Põhjasõja-eelses Lõuna-Eestis. Tegevustik andis aga võimaluse tutvustada põgusalt seda, millise metoodikaga ajaloolased möödaniku sündmusi uurivad. Seejuures selgub, et ajaloolased ja kriminaaluurijad on mitmeski mõttes hingesugulased, kes kütivad tõe väljaselgitamise nimel varjukujusid.

Kui "Näkke" pole võimalik žanriliselt kuigi täpselt määratleda (Põnevik? Õudukas? Müstika?), siis "Kuradi" puhul on asi selge: tegemist on klassikalise kriminulliga. Romaanis on kasutatud kõiki krimižanrile omaseid elemente, mäng käib krimkalike mängureeglite kohaselt, mille välmisid Arthur Conan Doyle ja Agatha Christie. Ent loomulikult kuuluvad mõlemad raamatud moodsa, mõne lugeja hinnangul isegi tumeda skandinaavialiku kirjanduse valdkonda.

"Seal, kus näkid laulavad" on vaoshoitud, ei torma äärmusest äärmusesse, vaid kulgeb rahumeelselt, pinget aeglaselt kruvides. Ehkki teemad on tõsised, ei leia ükski neist põhjalikumat käsitlust. Vaatluse all on ennekõike olukorrad – autor paigutab tegelasi keerukatesse situatsioonidesse, mis argielus harva ette tulevad, ning lugejal pole muud muret kui jälgida, kuidas tegelaskujud hakkama saavad.

"Kuradil on lapse nägu" voolab suurema hoo ja särtsuga ning ei tundu nii sünge ja lohutu kui "Näkid". Nõiajutu koomilised vahepalad ja rahvalik, kohati jantlikkuseni ulatuv huumor leevendavad raamatu traagilist alatooni. Ehk nagu ütles Karlsson Katuselt: nalja peab saama!

Kas "Kuradit" võib veel mingil kõlaval ja efektsel moel iseloomustada? Ütleme siis, et tegu on ksenofoobse raamatuga. Lugu räägib võõrastest ja võõristusest. Täpsemalt sellest, kuidas "teised" ehk "muulased" tekitavad väikeses kogukonnas hulga segadust ning pööravad männilõhnalise ja linnulaululise maaidülli veriseks songermaaks. Tüüpiline Eesti lugu, jah? Võib-olla...

Esialgu tahtsin "Kuradis" jätkata sama teemaga, millega "Näkkides" sai algust tehtud: hirm. Hirm, mis rüüstab mõistust ja hävitab hinge. Kõik näkisaaga raamatud pidid esialgse plaani kohaselt käsitlema erinevaid hirmu põhivorme, mida on kirjeldanud kuulus saksa psühholoog Fritz Riemann. Kirjutamise käigus mõistsin, et käsile võetud põnevussaaga ei puudutagi niivõrd hirmu, kuivõrd egoismi.

Mõlemas raamatus lõhuvad toimivat rahulikku külakogukonda äärmiselt enesekesksed kurjamid. Nad pole üksnes isekad ja hoolimatud, vaid ka sügavalt kibestunud, pettunud kõiges ja kõigis. Isekuse ja kibestumuse segu on aga plahvatusohtlik aine, mis võib liigestest lahti lüüa ka tugevamaid kogukondi ning lõpuks paisata kaosesse isegi terve ühiskonna. Seda juhul, kui pettunud egoistide hulk ületab kriitilise piiri.

Mõlemad romaanid on parajalt provokatiivsed. Kahtlemata sõltub provokatiivsuse tase ja mõju ka lugejast. Mu eesmärk pole mitte lugejal meelt lahutada, vaid ta närvi ajada. Kasvõi natuke. Provokatsioon tekitab sageli tuska, ent võib positiivsel puhul ka ajurakke kõditada. Loodetavasti on neis raamatutes ikka piisavalt, mille üle järele mõelda.

Kui näkkide laulu on juba kuuldud ja nõidade tantsu nähtud, siis ei maksa arvata, et sellega on kõik. Ei! Saaga läheb edasi, sest ilmas on veel küllalt kurje tonte, kelle tegemised võiksid ka laia lugejaskonda huvitada.

Samal teemal:

26. juuli 2017

Läbi õhu ja aegade

Ameerika ulmekirjaniku Robert A. Heinleini 1966. aastal ilmunud romaan "The Moon Is a Harsh Mistress" jutustab inimkonna poolt Kuule rajatud kolooniast, mille elanikud hakkavad Maal asuva keskvalitsuse vastu mässama ning - teatud moraalivekslite hinnaga - saavutavad ka võidu. Teose keskne mõttetera "Tasuta lõunaid ei ole olemas" (There ain't no such thing as a free lunch) sai kiiresti populaarseks ning jõudis mõni aeg hiljem (1975) ka vaba turumajanduse eestkõneleja Milton Friedmani majanduspiibli kaanele.

Seesama mõttetera on Eestiski sage nagu aamen. Ja nüüd üks hea nõuanne noorele poliitikule, kes tahab kiiresti karjääri teha. Kui mõni valija, opositsionäär või ajakirjanik peaks sinult küsima, miks pensionid on nii närused, hambaravitoetus naeruväärne ja erivajadustega inimesed istuvad näljapajukil, tuleb tõsise näo ja raudkindla häälega vastata: "Tasuta lõunaid ei ole olemas!"

Mis pensionäridesse puutub, siis neist paljude elu muutub veelgi kitsamaks, sest isegi telekanaleid ei anta enam tasuta. Uudis sellest, et kaks suurt kommertsjaama lahkuvad vabalevist, oli igati ootuspärane ning suurt ülerahvalist nurinat pole õieti kuuldagi. Digilevi on kaval värk - traadist kokkukeeratud antenniga saateid õhust kinni ei püüa. Nii siis jääbki ainus valik: köhi pappi või telepurk jääb tühjaks.


Õnneks on massimeedia vanaema, Tema Pühadus Raadio, endiselt kõbus ja alati inimeste teenistuses. Paistab, et kõigist meedialiikidest on just raadio suutnud kõige kauem digitamise vastu seista. Samas on Põhjamaades alanud juba raadioeetri üleminek digilevile, mis tähendab teoreetiliselt seda, et peagi võib ka raadiokuulajatelt raha küsida.

Iseasi, kas selline teguviis oleks meediamogulitele pikemas plaanis üldse kasulik. Vaevalt et keegi tahaks maksta pelgalt selle eest, et hommikul autoga tööle sõites oleks võimalik kuulata ilmateadet, "Despacitot" ja saatejuhtide tühja loba. Aga kui autod ise sõitma hakkavad, võib raadio asemel armatuuri täieõiguslikuks osaks saada hoopis telekas. (Nagu on juhtunud Lux Expressi bussiliinidel.) Sõitjal pole enam vaja teed vahtida, tehnoloogia annab talle vabaduse tegelda sõidu ajal millega iganes.

Kusjuures, päikese all ega lainepikkustel pole midagi uut. Kui Eestis hakati 1926. aasta lõpul korrapäraselt raadiosaateid edastama, tuli imelise aparaadi omanikel samuti maksu maksta. Ringhääling oli esialgu puhtalt kommertslik ettevõtmine, mis pidi tulu teenima. Alles vaikiva ajastu algul (1934) võeti raadio riigi tiiva alla. Eetrisse vaikivat ajastut igatahes ei saabunud. Algas hoopis õitseng, millele pani aluse peajoones üks mees: näitleja-teadustaja Felix Moor.

Juba kahekümnendail-kolmekümnendail tulid eetrisse soovikontserdid ja kuuldemängud, Eestimaa käänulistel teedel hakkas sõitma reportaažiauto, mis sai hellitusnimeks Hõbehall.

Kui raadiolained 20. sajandi algul õhus liuglema asusid, pidi see toonaste inimeste jaoks olema ilmaime. Kujutage ette - keegi räägib Londonis ja meie kuuleme seda Litsmetsas! Seda luksust praegusel ajal küll enam ei ole, aga tasuks ikkagi mõelda, kui kosutav oli lääne raadio raudse eesriide taga kopitavatele inimestele. Vaba Euroopa ja Ameerika hääl, pluss Soome televisioon Põhja-Eestis. Vabadus tähendas nõukogude eestlasele kahtlemata ka ragisevat häält kaugelt mere tagant.

Valdo Pandi kommentaarid laulupeolt, Gunnar Hololei spordireportaažid, stagnaaja rõõmurosin "Meelejahutaja", siiani kestev "Mnemoturniir"... Huvitav, mida mõtlesid need raadiokuulajad, kes kolhoosipõldude ja kalakombinaatide vahel tukerdades sellest raadionõidusest osa said?

Woody Alleni soe komöödia "Raadiopäevad" näitab ilmeka särtsakusega, kuidas maakera kahe ilmasõja vahelisel ajal tiirleski ümber raadioaparaadi. Raadiost tulid kõige värskemad uudised (mitte online-portaalidest nagu praegu), populaarne muusika (mitte Youtube'ist, iTunes'ist ega Spotify'st), eetris mängiti mänge, kositi naisi ja aeti äri. Raadiopäevad ei tule mõistagi enam iial tagasi.

Alles on jäänud veel natuke raadiomaagiat Vseviovi, Relve ja Erilaiu häältes, kuid kõnele, mis kõneled - me ei ela enam legendide ajastul. Praegusaja raadiosaadete (järel)kuulamine netist ei ole ka päris õige asi. Raadio peab käima ikka läbi eetri, siin ja praegu.

Raadio kannab endiselt edasi seda maagiat, mida kogesid inimesed juba sadakond aastat tagasi, ehkki vähemal määral ja vaid paiguti. Eestis tegutseb üle 30 raadiojaama, enamik neist argised, tavalised, maagiata.

Ent ikkagi näib, et raadio pole päris sellest ilmast. Kas need, kes eetris kõnelevad, on ikka olemas või on nad vaid hääled? Inimesel on ju komme kõike silmadega kinnitada, kõrvad pole nagu piisavalt usaldusväärsed abimehed. Aga ehk peitubki selles raadio tegelik maagia - hääl tuleb õhust, aga pildi peab igaüks juurde mõtlema. Raadio on töökindel reanimobiil kängunud mõtetele. Ta äratab fantaasia ellu.

20. juuli 2017

Jalutuskäik raamatute kalmistul

Raamatuid kirjutatakse selleks, et et nad saaksid surematuks. Kui tagasihoidlik autor ise ka ei oleks, kirjutamist alustades ning kirjutatule punkti pannes unustab ta ometi hävingu ja surma seadused. Talle näib, et tema raamat jääb igavesti ujuma rõõmsa mere õnnelikul lainel. Kuid ka raamatud alluvad üldistele seadustele. Kõik siin ilmas on mööduv.
[---]
Just sellepärast haarabki meid raamatukogu nähes kohutav äng. Raamatukogu riiulitel seisvates raamatutes on midagi traagilist ja nukrat - nukrus sellest, et nad tahavad veelgi eksisteerida, kuigi on juba ilmselge, et neil tuleb tagasi astuda, teistele ruumi anda.
Ent millise innuga nad kõik kunagi kirja pandi!

José Maria Salaverria (tlk Andres Jaaksoo)

Pexels

Möödunud aastal laenutati minu raamatuid raamatukogudest ühtekokku 1972 korda. Üllatavalt priske arv! Pealegi on selles rehnungis võetud arvesse vaid kolmesaja rahvaraamatukogu andmed. Kirjavara saab Eestis laenutada enam kui 400 kohast, neile lisanduvad veel kooliraamatukogud.

Nii ehk teisiti - järjest enam tuleb juurde neid lugejaid, kes mu tagasihoidliku loominguga kokku puutuvad ja kuuldavasti on lausa kahele lugejale mu raamatud ka meeldinud. Kui nüüd päris ausalt öelda, siis ma ei tunnegi väga huvi selle vastu, kas mõni mu vaimusünnitistest ka kellelegi korda läheb. Ma ei kirjuta ju selleks, et teistele meeldida. Raamatute kirjutamine ja avaldamine võimaldab maitsta sõnavabaduse vilju, öelda seda, mida tähtsaks pean, jagada oma mõtteid, muljeid, tundmusi ja kogemusi.

Seega on kirjandus ka suhtlusviis. Mulle ja paljudele teistelegi. Iga raamat on nagu iseseisev mittevirtuaalne moluvihik. Sinna kogunevad lugejate nähtamatud kontod, mis astuvad astraalsete traatide kaudu omavahel ühendusse.

Ma ei tea, kes on need inimesed, kes mu raamatuid ostavad, laenutavad ja loevad. Ei tahagi päriselt teada. Tore mõelda, et mu lugejaskond on nagu müstiline varjurahvas, kes kunagi päevavalgusse ei satu. Või on nad hoopis arglikud haldjad, päkapikud, inglid või muu sedasorti kontingent, keda harva näha võib, kuid kelle kohalolu on ikkagi tuntav, toetav ja innustav.

Raamatukogud on raamatute kalmistud. Päev päeva kõrval tulevad siia lugejad ning laenutavad endale mõne raamatu. Siis võetakse see aastaid oma kohal konutanud raamat riiulist ning niipea kui raamat värske õhu embusse saab, ta justkui nooreneb. Lugeja sõrmede all sahisevad lehed otsekui elustuvad ning nii nagu endistel aegadel tunnevad raamatud enda üle uhkust justkui eakad daamid, kes juubeldavad võpatades, kui mõni mööduv noormees neile tähelepaneliku pilgu kingib.

J. M. Salaverria

Ma kirjutan küll tõsistest asjadest, toorusest, jõhkrusest, hüljatutest, roimaritest ja ühiskonna kõhualusest... aga ometi teen seda rõõmuga. Kirjutamine on minu jaoks nagu mäng, ühtaegu põnev ja lõbus. Peidan oma tekstidesse mitut liiki vigureid otsekui lihavõttejänes, kes poetab värvilisi mune põõsa alla. Ja kui mõni muna jääbki üles leidmata - kah asi! Mängima peab. Mängu- ja elulust on üks ja seesama. Kas pole?

Kõik mu raamatud on kirja pandud salakirjas, mida väga vähesed lugeda mõistavad: eesti keeles. See imetabane salakiri on nii mitmetahuline, kirev, rikas ja ilus, et mänguruum näib lõpmatu.

Kahjuks juhtub nii, et elavas keeles kirja pandu võib paberil kergesti surra. Tekst kaotab elu, kui ta julmalt kaante vahele surutakse. Õnneks on see vaid varjusurm. Tekst ärkab ellu iga kord, kui lugeja tema peale pilgu kinnitab. Okasroosike ootab surmavalla serval kõikudes printsi, kes teda suudlusega ellu ärataks, teda hoiaks ja armastaks. Riiulile unustatud raamat on tema saatusekaaslane.

Raamat võetakse riiulist ja ulatatakse lugejale, aga see lugeja ei oska endale ette kujutadagi, missuguse tragöödia vallandas riiuleil ainuüksi tema ilmumine raamatukogu ukse lävele. - "Võib-olla tuli ta minu järele...?" Nõnda, nähes lugejat tulemas, satuvad kõik raamatud ärevusse.
[---]
Ja seal, nendes suurtes raamatukogudes küpsevad ning mängitakse ka maha tavatud tragöödiad. Meie aja raamatud ei püüagi enam inimeste südametesse jääda, raamat tahab jääda raamatukogu riiulitele, nende kõige viimane lootus surematuks saada on elada edasi riiulitel.

J. M. Salaverria

19. juuli 2017

Üksmeeletus

Hulk aastaid tagasi pani Paul-Eerik Rummo paberile järgmised värsid:

Me hoiame nõnda ühte
kui heitunud mesilaspere
me hoiame nõnda ühte
ja läheme läbi mere
mis tõuseb me vastu, tige
ja läheme läbi mere
ja muud me ei vaja tuge
kui üksteise selged õlad

Kõige parem on minna ikka üheskoos, nii on julgem ja lõbusam. Koos minnes muutuvad raskused kerguseks. Mäletate, mida prantsuse revolutsionäärid oma kilbile kirjutasid? Vabadus, võrdsus, vendlus. Jah, vabadust ja võrdsust nõutakse praegugi, ei saa nendest väärtuslikest maavaradest kellelgi isu täis. Aga kuhu jääb vendlus? Kes seda nõuab ja igatseb? Läägevõitu "vendluse" võib asendada ka moodsama "solidaarsusega". Seletava sõnaraamatu järgi on see "huvide ühtsus, üksmeel".

Solidaarsus on ühiskonna liim ja mört. Selleta laguneks rajatis laiali. Ühiskond tähendabki ju ühiselt olemist, elamist, tegutsemist. Ühtekuuluvust. Miks tundub ühtekuuluvusel põhinev ühiskond ometi järjest enam ja enam utoopiana? Kas süüdi on postmodernistlik digidžungel, mis traditsioone kängutab ja kõike seda, mida seni pühaks ja väärtuslikuks peetud, aina killustab? Või tuleks üksmeeletuse põhjust otsida sügavatest inimolemuse ürgkoobastest?

Walter Quirt "Tüli"
Üksmeeletus on üks meeletus. Tihtipeale näib, et inimesed ei otsigi rahumeelseid suhteid. Nähakse rohkem erinevusi ja rõhutatakse erimeelsusi. Vaenulik suhtumine "teistesse" on kohutavalt popp. Vastandumise ja eitamise kaudu defineeritakse ennast. Teisi ja teistsugust laites tuntakse end parema, tugevama ja säravamana.

Üksmeeletus võtab võimust alati, kui mängu tulevad sellised suured teemad nagu suhtumine sõjapõgenikesse, seksuaalvähemustesse või läbi Baltimaade kulgevasse raudteeliini. Avatakse jälle uus rinne - ja tuld! Kaevikusõda ei lõpe enne, kui üks pool on lõplikult verest tühjaks jooksnud. Ehk siis: see ei lõpe kunagi. Sõjas pole võitjaid, kodusõjas ammugi mitte.

Inimesed kaugenevad üksteisest muuhulgas seetõttu, et erinevate meedialiikide najal otsitakse kinnitust vaid oma veendumustele. Seotakse end ühe kindla ringkonnaga, milles tiirlevad vaid sellele grupile omased ideed ja tõekspidamised. Nõnda hääbub võime mõista neid, kes mõtlevad teisiti. Ühiskonna asemel tuksub omas rütmis hulk väiksed kildkondi.

Mitte ainult olevik (mis on?) või tulevik (mis võiks olla?) ei lõhesta. Seda teeb ka minevik (mis oli?). Ajalugu on täis traumasid, millest ei suudeta kõnelda, kuid mis veel aastakümneid hiljemgi heidavad pikki varje üle inimeste. Isegi suhtumine nõukogude aega on väga erinev: ühed ei taha seda enam iial tagasi, teised aga igatsevad - ütlevad, et sirbi ja vasara all oli parem elu.

Ehk on see Vargamäe sündroom, mis eestlasi painab ja oma jõledad siirded kõigisse eluvaldkondadesse ajab? Naaber ei salli naabrit ainuüksi seetõttu, et too teine on sattunud tema kõrvale elama. Mõnusam oleks hoopis omaette olla, eemal võõrastest pilkudest, kaugel võõraste kõrvade kuuldeulatusest. (Kuidas ühiselamu inimesed üldse läbi saavad? Vist ei saagi.) Eestlasel on raske leppida "teisega" enda kõrval. Kui on vaja midagi ühiselt ette võtta, siis kõlbab selleks vaid ilusa traditsiooniga paika pandud vorm: laulu- ja tantsupidu näiteks.

On optimistid ja pessimistid, introverdid ja ekstraverdid, vabameelikud ja alalhoidjad, lõokesed ja öökullid. Mis meid siis seob? Poliitika ei saa see olla, sest poliitika lõhestab alati. Kogu poliitiline süsteem on üles ehitatud vastandumisele: koalitsioon-opositsioon, vasak- ja parempoolsed, liberaalid ja konservatiivid, euromeelsed ja euroskeptikud.

Lisaks kõlbab poliitilises mudamaadluses kasutada teada-tuntud "rahvuseprobleemi". Eestlased ja venelased lausa peavad jääma teineteisele poole rindejoont, et riigiisadel jätkuks ikka leiba. Ühiskondlikku lõhet hoida on poliitikutele isiklikult kasulik. Iroonia tipp: Stalinil oli omal moel õigus, kui ta ühes sõjaeelses kõnes ütles, et ainus tõeliselt demokraatlik riik on Nõukogude Liit. N Liidus on üksainus partei, kapitalistlikus läänes aga hulk erakondi, mis killustavad rahvast.

Ideaaljuhul peaks inimesi siduma kultuur. Aga ometi see ei ole nii. Sarnaselt poliitilisele eliidile kaugeneb rahvast ka vaimueliit. Poeet ei mõista lihtrahvast, sest temagi elab omas mullis ja suhtleb peamiselt vaid teiste omasugustega. Muidugi on meil südantsoojendavaid rahvuslikke massiüritusi, nagu juba eespool mainitud laulupidu, ent kui laulupeo tuli kustub, püsib koosmeele eufooria veel paar päeva, heal juhul kolmandagi. Siis saabub tuhkhall argipäev ja maad võtab jälle harjumuspärane üksmeeletus.

Üldsegi mitte üllataval kombel näib, et põhiline koosmeele platvorm, mis tõepoolest ka toimib, on massikultuur. Poplauljad, tele- ja filminäitlejad ning staariseisuses sportlased toovad rahva kokku. Efektsed Hollywoodi kassahitid ja pea sisutud levilaulud on aines, mida fännavad ja mõistavad ühtviisi nii Kapa-Kohila jõmpsud kui ka Taga-Araabia šeigid. Olgugi et massikultuur järab ja vaesestab rahvuskultuuri, on see midagi, mis inimesi ka päriselt seob. Süvakultuur on paljuski individualistlik, massikultuur seevastu kollektiivne.

Paraku peidab ka peamiselt meelelahutusliku kallakuga massikultuur endas tõsist ohtu. Meelelahutus on masside oopium. Massikultuur juhib inimesed kaugemale sellest, mis tõeline, ehe ja siiras. Meel on lahutatud, aga mitte rikastatud. Justinbieberite ja johnnydeppide hüpnoosi all jääb vaim laisaks. Noh, vähemalt ei jaksa lahutatud meelega inimesed enam vaielda.

Loomulikult ei taha ma eelneva jutuga öelda, et igat sorti erimeelsused on automaatselt miinusmärgiga nähtus. Ka erimeelsustes on siduv energia. Vastandlikud maitsed ja seisukohad võivad hoopiski inspireerida - aga selleks peab kõigepealt toda "teist" austama.

Tülid on vajalikud senikaua, kuni sünnib kompromiss, kuid see eeldab leplikkust, mõistmist ja empaatiavõimet. Empaatiat arendavad digiajastulgi ikka noodsamad iidsed kunstiliigid: kirjandus, teater ja kaunid kunstid. Ja nende väikevend film. Kunst on kunst siis, kui ta ärgitab mõtlema, tundma, otsima ja leidma. Leidma seda üürikest ühisosa, mis juba enam kui seitsme miljardi peaga inimkonda vahetevahel seoks.

Lootust annab Rummo luuletus:

ja muud me ei vaja tuge
kui ühised rõõmsad võlad
kui ühised rõõmsad võlad
mis üheskoos tuleb meil kesta
need ühised rõõmsad võlad
neid meri ei saa meilt pesta

Samal teemal:

6. juuli 2017

Nõida ei tohi ellu jätta

Üheksa aasta eest sattus mu kätte üks rootsiaegne arhivaal. Kaante vahele oli köidetud kohtuprotokoll ja patakas kolletunud kirju, mis puudutasid Karl XI valitsusajal Liivimaal aset leidnud kuratlikku juhtumit. Käsikirjad olid mõistagi vanapärases saksa keeles ning kribukrabulikus gooti kirjas. Lugesin sealt välja just nii palju, kui mõistus võttis ja silm seletas. Loetu oli... tagasihoidlikult öeldes huvitav.

Kõik algas sellest, kui Uue-Antsla mõisapidaja, sillakohtunik Nicolaus von Vettern kirjutas Liivimaa kindralkubernerile kirja, milles kaebas kohalike talupoegade, vaimulike ja kaupmeeste peale, kes laskvat "väärusul" südamerahus vohada. 1689. aasta ussimaarjapäeval (8. septembril) tegi Vettern koos sõduritega varahommikust ringkäiku oma haldusalas. Põlva kiriku juures sattus ta pealt nägema midagi sellist, mis teda sügavalt hämmastas. Kohalikud talupojad ohverdasid kuradile!

Kirikusse oli valmis pandud vaha, õlut, leiba ja muid paganlikke ande. Rahvast oli kiriku ümbrusesse kogunenud väikestest lastest hallide raukadeni, mõned neist viibisid kogunemisel alasti. Nad viisid pühadeteotust läbi sedavõrd suure hoolega, et isegi sõdurite hoobid ega sillakohtuniku manitsused ei suutnud nende indu jahutada.

Vettern andis seepeale kahele temaga kaasas olnud musketärile käsu rahvas püssipaukudega laiali ajada. Kui see õnnestus, konfiskeeris ta linnast tulnud kaupmeestelt kauba, millega nood kiriku juures äritseda püüdsid. Vettern imestas hiljem, miks Põlva pühakoja peremees pastor Andreas Lundius üldse andis „paganajõugule“ loa jumalateotuseks.

Pärastlõunal toimus sarnane kogunemine Rõuges, kus talupojad olid jõudnud end juba täis juua. Vettern leidis eest mitu linnakaupmeest, kes "kuradikummardajate" orgiast osa võtsid ja oma kaasatoodud tavaari müütasid. Vetterni hinnangul oli kohale tulnud lausa tuhandeid inimesi ning kui kaupu võõrandama ja jumalavallatut laata laiali ajama hakati, läks rüseluseks. Vähemalt kaks talupoega sai surma.

Iseenesest ei vääri see ajalooline episood suurt tähelepanu, sest taolisi "kuradikummardamise" juhtumeid tuli 17. sajandil ette korduvalt üle kogu Eesti. Kuid üheskoos kõnelevad need juhtumid eesti talupoja vaimulaadist tol kaugel ajal, mil kuningas istus Stockholmis ja saksa nuut käis üha käbedamalt matsi turjal.

Kuradile pühendatud ohvritalituste puhul tasub silmas pidada nende kaht poolust: esiteks laadapidamine ja teiseks usulised rituaalid. Igasugune laadatsemine kirikute ja kabelite ümbruses oli tollal seadusega keelatud. Vajadusel võis kokkutuleku laialiajamiseks kasutada sõjalist jõudu ning laadal müüdavad kaubad tuli konfiskeerida. Ussimaarjapäeval oma kraamist ilma jäänud Tartu kaupmehed Johan Schröder, Christian Kettler ja Carsten Müller väitsid aga kohtulikul ülekuulamisel, et nemad ei tea sellest seadusest midagi. Nende tõlgenduse järgi võisid sõdurid sekkuda „väärjumalateenistuste“, aga mitte laatade pidamisse. Kaupmehed väitsid, et selliseid laatu oli samal suvel (1689) takistamatult peetud ka Räpinas ning teisteski kohtades. Kolm nädalat enne sündmusi Põlvas ja Rõuges toimus suurejooneline laat näiteks Moostes, millest võttis osa 3000–4000 inimest. Sealtki ei puudunud „väärjumalateenistus“, rohke õllejoomine ja kauplemine.

Sõnad „väärjumalateenimine“ või „ebajumalakummardamine“ korduvad 17. sajandi allikates silmapaistvalt sageli. Sellele lisanduvad luterlaste lemmikväljendid „nõidus“ ja „paavstlik ebausk“. Tallinna sinodil (1627) kurdeti, et paljud harrastavad veel väärjumalate teenimist hiites ja metsakabelites, palvetades seal ja ohverdades igasuguseid esemeid enese, oma loomade ja vara heaolu eest. Liivimaa konsistoorium nõudis 1637. aastal vaimulikelt, et nood selgitaks välja, kas ikka veel ebajumalateenistusi korraldatakse ning kindlatel aegadel või laatade ajal mäekinkudele või orgudesse, kabelite või nende varemete juurde kogunetakse, et ebajumalaid kummardada ja neile ohvreid tuua.

Eesti- ja Liivimaast parem olukord ei valitsenud 1630. aastail ka Taani valdusse kuulunud Saaremaal. 1636. aastal märkis Taani kuninglik asehaldur Anders Bille, et lihtrahvas on suuremalt jaolt paganad, kes ei tunne jumalasõna ega püha sakramenti ning samuti leiduvat Saaremaal palju nõidasid. Kaks aastat pärast Saaremaa langemist rootslaste võimu alla (1647) kurtis Eestimaa piiskop Joachim Jhering, et mõnes Saaremaa kihelkonnas toimetatakse „hirmsat väärjumalateenistust“ kabelite juures, kus ohverdatakse loomade, laste ja pere eest.

Tartu kirikuõpetaja Pegau teatas 1655. aastal, et eestlaste seas on „palju nõidust, väärusku ja paavstlikku väärjumalateenistust.“ Urvaste pastor Lythander märkis 1669. aasta aruandes ülemkonsistooriumile, et kihelkonnas on harrastatud palju väärjumalate teenimist ning austatud nõidu, lausujaid, riste, puid ja pühasid metsi. Liivimaa kindralkuberner Dahlbergh saatis 1697. aastal kuningale kirja, milles heitis talupoegadele ette „kohutavat sõgedust, ignorantsi ja pimedust“: kuberneri sõnul lokkavat „paavstlik ebausk, nõidus ja teisedki patud“.

Nende kirjutiste põhjal ei maksa järeldada, et eestlased olid satanistid. Kaugel sellest! Luterlik Rootsi võim lihtsalt ei sallinud nn. paavstiusku ehk katoliiklust ega ka paganlikku talupojausundit.

Ometi on selge, et katoliiklike tähtpäevade puhul peetud laatadel tegelesid eesti talupojad kauplemise kõrval ka usuliste kombetalitustega. Nende sekka kuulusid tervendamisrituaalid ning surnute meelespidamine sööminguga haudadel või esivanematele ohverdades. Rahvas püüdis oma vajaduste rahuldamiseks jäljendada katoliku missade liturgiat. Esmane eesmärk oli kindlustada maagiliste toimingute kaudu enda ja oma kariloomade tervis ning põllu saagikus. Katoliku pühakutele toodi ohvreiks sümboolseid vahast kujusid ja toiduaineid. Selle juurde võisid kuuluda rituaalsed käigud ümber kabeli või risti ning mitmesugused maagilised toimingud.

Tõsiusksed luterlased nägid neis ilmingutes nõidust ja kuradi sepitsust. Kui ilmalikud ametnikud (nagu sillakohtunik Vettern) või oma kihelkonnas rahvast valgustanud kirikuõpetajad sõimasid talupoegi paganateks ja kuradikummardajateks, siis oli tegemist lihtlabase propagandatrikiga, mille eesmärk oli näidata olukorda süngemas toonis kui see iganes olla sai.

Allikas, mida lugesin, ei sisaldanud ainsatki viidet nõidadele, kuid sarnased juhtumid paisusid sageli nõiaprotsessideks. Nõiajahtidest ja -protsessidest on kirjutatud kuhjade viisi raamatuid, mis näitab teema keerukust, aga ka erutavust. Miks võttis nõiajaht Euroopas 16.-17. sajandil epideemilised mõõtmed, on omaette küsimus, millele lühikest ja samas ammendavat vastust anda pole võimalik. Mõistagi ei jäänud ka Eesti nõiaepideemiast puutumata, ehkki taolisi võikaid massiprotsesse, mille käigus oleks korraga tuleriidale või võlla saadetud kümneid inimesi, Läänemere idarannikul ei toimunud. Mujalpool aga küll.

Piiblis öeldakse selgelt: "Sa ei tohi nõida ellu jätta!" (2Ms 22:17) Sellele järgnevad niisugused õpetussõnad: "Igaühte, kes ühtib loomaga, tuleb karistada surmaga!" ja "Kes ohverdab jumalatele ja mitte üksnes Issandale, see tuleb hukata!" Seega on piibliraamatus nõidumise, sodoomia ning paganausu järgimise eest ettenähtavad karistused loetletud üles samas pundis. 

Piibliloogika peegeldus ka kohtusaalis: tihtilugu olid nõiaprotsessidel süüpingis loomavägistajad ja paganad. Põhimõtteliselt võis iga vähegi kahtlase mehe või naise nõiaks tembeldada, ent kohus ei saatnud sugugi kõiki nõidu surma. Paljudele määrati kergemaid karistusi, nagu ihunuhtlus. Leidus ka nõiahakatisi, kelle süüd ei suudetud tõestada ja kes vabastati vahi alt ilma suurema lamendita.

Poolpaganlikud rituaalid, mida talupojad enamasti mõne pühakuga seonduval päeval läbi viisid, ei järginud tõenäoliselt mingit ühtset süsteemi ega stsenaariumit. Üleskirjutused nendest rituaalidest on kohati udused ja kaootilised, kuid annavad siiski aimu, mis "kuradikummardamistel" toimus. (Neist võib lugeda ka ilukirjandusest, näiteks Enn Kippeli romaani "Kui Raudpea tuli" algusosas kirjeldatakse üht rootsiaegset tervendamisrituaali.)

Omapärane jaanipäevariitus fikseeriti 1667. aastal Tartumaal, Maarja-Magdaleena kihelkonnas. Jaanilaupäeval istusid tule lähedal kivi peal kolm lesknaist. Üks neist, keda allikas nimetatakse ülimaks, võttis haigetelt ohvriande vastu otsekui preestrinna. Teised kaks valmistasid vaha. Haiged inimesed köitsid vahast paelad keha ümber, käisid kolm korda ümber tule, õllekapp käes ja ütlesid: „Oh aita, püha Johannes!“ Seejärel andsid nad vahapaelad keha ümbert ülimale naisele, kes lasi haigetel paelu suudelda. Edasi põletati need kivi peal ära, haige jõi kapast ja andis jooginõu naisele, misjärel viimane tegi kolm ristimärki ja valas kolm korda õlut sama kivi juures järgmiste sõnade saatel: „Aita püha kallis Johannes nende tervekstegevate rohtude läbi seda inimest“. 

Lõpetuseks jõid kõik lesknaised kapast sõõmu õlut. Rituaali viidi läbi sisemise haiguse puhul, välise häda korral piisas vahaküünla tegemisest ja selle põletamisest vigase liikme kohal. Üht vigaste jalgadega naist kanti kolm korda ümber tule koos vahaküünlaga, mille üks ots oli inimese jala sarnaseks tehtud. Kui haige tervenes, pidi ta igal jaaniõhtul samas kohas tooma tänuohvri – küünla või inimesekujulise vahafiguuri.

Needsamad rituaalid andsid ainest ka muinsjutuhõngulisteks hirmulugudeks, mille peategelasteks ikka nõiad ning nende karvane leivaisa - Vanakurat. Eelpool kirjeldatud rituaalid vajusid ristiusu tõdede juurdumisel unustusse ning muutusid ajapikku süngeks folklooriks, millele andis värvingu protestantlik propaganda. Viljakus- ja tervendamisriitustest said nõiasabatid.

Rootslased tunnevad nõidade pidutsemispaigana Blåkulla küngast, saksa nõidade ööklubi löödi püsti Blocksbergi mäele. Isegi Lääne-Eestist on üles korjatud rahvaluuleline teade "loksperil" käimisest. Kõige populaarsemad nõiasabatite ajad on rahvaluule järgi volbriöö ning jaaniöö (esimest aitas populariseerida Goethe kirjanduslik suurteos "Faust" ja teist Mussorgski orkestripala "Öö lagedal mäel"). Nagu eelnevast aimata, viisid talupojad mitmel pool Euroopas volbri- ning jaanipäeva paiku üsna agaralt läbi ka ebakristlikke kombetalitusi. Kui elav usk muutub folklooriks, annab ta ainest ilukirjandusele. Varauusaegsest talurahvariitusest Harry Potteri lendluudpallini ei olegi pikk maa.

Lahtiste silmadega ringi käies võib tänapäevalgi leida Põhjasõja-eelsete usukommete pudemeid. Alles hiljuti ilmus Eesti meedias reportaaž sellest, kuidas meie lõunanaabrid jaanipäeva tähistavad. Muuhulgas oli juttu pika ajalooga Läti väikelinnas Kuldīgas jaaniöödel toimuvast jooksuvõistlusest, kus joostakse alasti. Ehkki teadaolevalt ei ole tegemist sajandite taha ulatuva traditsiooniga, peegeldub selles häbitus ettevõtmises ikkagi kaugetel aegadel harrastatud paganlik viljakusrituaal.

Ja kui nüüd ausalt kõnelda, siis pole nõiausk Vanalt Liivimaalt kuhugi kadunud. Posijad, ohvrikivid ja pühad metsad on endiselt (või jälle?) au sees. Ehk peabki see nii olema.

*
1689. aasta ussimaarjapäeval Põlvas aset leidnud skandaalne juhtum sai põnevusromaani "Kuradil on lapse nägu" peamiseks inspiratsiooniallikaks. Rootsiaegset kurioosumit lahti harutades tundsin ennastki nagu detektiiv, kes peab hallide ajurakkude abiga panema seosetutest kildudest kokku tervikliku pildi.

Kuradiloo alusmüüriks on 1694. aasta jõhker nõiaprotsess, kuid raamatus leidub seiku, mis seovad teda varasema juhtumiga: tegevus toimub Põlva lähistel ning tegelaste ringis on pastor Andreas Lundiuse vend Thomas ja kaupmees Carsten Mülleri samanimeline poeg.

Suur osa romaanis sisalduvast ajaloolisest ainesest on tõene, ent iga kord, kui lausesse ilmub Pedaste kihelkond või mainitakse midagi Pedastega seonduvat, tuleks lugejal olla ettevaatlik. Ilukirjandus tahab olla ju tõest ilusam!

30. juuni 2017

Vaataks kuradile näkku

Igast meepotist võib leida tõrvatilga, lambakarjast musta oina ja ubinakorvist mädanenud pabula. Igas eesti suguvõsas on mõni kelm, pedofiil või endine kommunist. Või koguni Rail Balticu pooldaja. Mis parata! Keegi pole elusast peast täiuslik, seda saavad olla ainult surnud (mistõttu hoitakse kiidusõnu just nekroloogide jaoks, elavatele pole mõtet neid raisata).

Kui inimesel on valida, kas andeks anda või vimma kanda, siis valivad enamik meist teise variandi. Eksivad kõik, kahetsevad vähesed, andeks saab mõni üksik. Üks väike puudus, patt või aps muudab kõrvalseisjad plaksupealt kriitikuteks. Mõnus on näha pindu teise silmas. Mõnus on sõimata ja sarjata - kasvõi tagaselja. Andestamine tähendaks allaandmist, kogu ärapanemise lõbu jääks sündimata. Kui poleks vaenlast, tuleks ta välja mõelda.

Õelus on nii levinud, et seda võiks lausa inimese loomulikuks varjuküljeks pidada. Iseasi, kas tõesti peab kõik selle, mis on laialdaselt levinud, automaatselt normaalseks kuulutama. Ka nõges tükib roosipeenrasse ja ohakad nisupõllule. Kes tahab ilusat aeda näha või suurt saaki saada, peab ikka "loomulike" sissetungijatega võitlema.

Inimhing vajab harimist nagu maagi, mis meid toidab. Aga katsu õeluskotile öelda, et ta on õel - saad endale vihavaenlase kogu eluks. Kurjajuurt hingest välja kaevata ei ole võimalik. Kes on juba kurjaks muutunud, seda parandab vaid haud.

Headus ja kurjus ei ole muinasjutu kategooriad. "Kurjuse" sildi alla liigituvad mitmed inimlikud pahed ja omadused: õelus, tigedus, kadedus, väiklus, viha. Inimene ei sünni kurjana, kuid ta sünnib isekana. Väikelapse jaoks on isekus ja jonn vahendid, millega end maksma panna. Teisiti ta ei saa ega oska.

Õnnetuseks jäävad paljud ka sipupükstest välja kasvades isekaks ning hakkavad jonnima kohe, kui nad oma tahtmist ei saa. Kes peab ennast maailmanabaks, kroonimata keisriks ja ilmeksimatuks kohtumõistjaks näebki enese ümber peamiselt vaenlasi, idioote ja värdjaid. Need, kes ei seisa egoistiga samal rindejoonel ega laula temaga sama laulu, on egoisti vaatepunktist ohtlik element. Nad tõrjutakse eemale, neid alavääristatakse või lihtsalt eiratakse.

Raskemal juhul seguneb isekus kibestumusega. Ehk siis: sünnipärane enesekesksus kohtub elu paratamatust ebaõiglusest johtuva mürkkibeda pettumusega. Kärbseid tapab kõige paremini tihlovoss, unistusi aga elu. Ei suuda keegi kokku lugeda neid õnnetuid hingi, kes oma purunenud unistuste teravate kildude peal püherdavad ning kõiki ja kõike maapõhja neavad. Alati on kuskil mõni õnneseen, kelle unistus täitub kellegi teise unistuse arvelt. Ja need "teised" ei saa seda andestada.

*
Põlvamaa õhtupoolses osas leidub mitu kahtlase nimega küla, nende seas Ihamaru ja Soodoma. Sealsamas lähedal, rahulike mändide all, tukub Pedaste - süütu ilmega külake, milletaolisi võib trehvata kõikjal Eestis. Vagura kesta varjus pulbitseb aga tõeline ihade maru ja pattudest priske soodom.

Selles külas pesitsevad sulid ja kaabakad, silmakirjateenrid ja lurjused, varganäod ja mõrtsukad. Ei maksa imestada, miks kohe Pedaste kiriku taga asub Põrguorg. Maaliline maastik ja armsad majakesed uinutavad sinnakanti sattunute valvsust. Parem võtke kuulda mu hoiatust ja ärge sinna oma kodaraid eales viige - need, kes on selles jumalast hüljatud külas käinud, pole sealt enam ühes tükis tagasi tulnud. Naabruskonna rahvas kõneleb, et öösiti lendavad Pedaste kohal nõiad ning vahel võib seal kohata koguni nende peremeest, vanakuradit ennast.

Ent uljaspead ei saa üle kiusatusest kuradiga kohtuda. Ikka tahetakse talle silma vaadata ja näha, mis nägu ta õieti on. Las ma jahutan teie uudishimu, te kartmatud tondikütid!

Kuradil on nunnu nägu. Otsekui lapsel.

Samal teemal:
Kuula! Näkid laulavad...