21. aprill 2017

Valetamise mõnu ja aususe taak

Miks me tõerääkijaid ei salli?

Molière'i näidendis "Misantroop" tegutseb mees nimega Alceste, kes viskab peensusteni lihvitud seltskondliku etiketi prügikasti ja hakkab kõnelema üksnes tõtt. Selline ootamatu pööre üllatab ja pahandab tema tuttavaid. Pealegi on Alceste halastamatult aus ega jäta torkimata ühtegi viga, mida ta enda ümber näeb. Temast saab vihatud inimene ehk misantroop.

Kuigi mainitud näidendi sünnist on möödunud enam kui 350 aastat, ei ole selle sotsiaalne teravik mõistagi nüristunud. Eriti nüüd, kui kultuuriavalikkust raputas "Kalmeti juhtum". Avameelne kriitika oma koduteatri pihta lõppes sellega, et noor näitleja lahkus trupist. Ei olegi tähtsust, kas lahkumisavalduse ametlikuks selgituseks on "omal soovil" või "bossi käsul". Järjekordselt sai kinnitust eluteatri mõru reegel: lojaalsus kaalub üles aususe.

Teadmata midagi Eesti etendusasutuste üldisest sisekliimast, kerkib "Kalmeti juhtumi" puhul esile kolm aspekti. Esiteks: vanade ja noorte igipõline vastasseis. Vanad olijad, kes on kõik trikid-tükid ära teinud ja loorberipärgi kandnud, vajuvad tihtipeale mugavale sohvale ning ei ole muutustest kuigivõrd huvitatud. Eriti veel, kui muutusteks pole ka otsest põhjust. Noored tahavad aga mürgeldada, proovida midagi uut ja enneolematut. Nad ei karda riskida. Mõõduka tuulega lainetel loksumine ei vii ju kuigi kaugele. Tormi tahaks!

Teise aspektina võib esile tuua organisatsiooni ja üksikisiku sõltuvussuhte. Organisatsioon, kollektiiv või seltsing on ühiselt loodud süsteem, millest aja jooksul saab pahatihti raskesti taltsutatav müütiline elukas. Kollektiivsus hakkab kärpima individuaalsuse tiivasulgi. Igaüks, kes end mingi kollektiiviga seob, kirjutab tahes-tahtmata alla lojaalsuslepingule. "Omasid" kritiseerida on alati raske, eriti kui oled tänu neile saavutanud edu, omandanud maine või kogunud kenakese varanduse.

Linnateatri juhtumi teeb pikantsemaks ka asjaolu, et õpilane tõstis mässu õpetaja vastu, mis mõjub lausa pühaduse teotusena. Nii mõnigi suuremeelne õpetaja ütleb, et ta ise õpib kõige rohkem õpilastelt. Ent õpilase kriitikat omaks võtta ning sellest viljakaid järeldusi teha... küllap on see iga õpetaja jaoks kuratlikult ränk. Lõpuks jääb iga vastasseisu puhul peale ikka vana põlvkond, toimiv organisatsioon võidab donkihhoteliku üksikisiku ja õpetajale jääb viimane sõna.

Kolmas aspekt, millele tähelepanu pöörata, seostub aususega. Linnateatri olmedraama taustal kerkib valus küsimus: miks me ei salli ausaid inimesi? Jah, avameelsus teeb haiget. Aga haiget teeb ka hambaarsti puur - kas peaksime selle tõttu hambaarste vihkama?

Paraku osutuvad valetamine ja kerge silmakirjatsemine aeg-ajalt väga kasulikuks. Ikka seetõttu, et "mahedad valed" aitavad säilitada terveid suhteid. Kes tahab olla härrasmees, ei saa ju ilmetule daamile suu sisse ütelda: "Sa oled kole nagu labidas!" Küllap koletis teab isegi seda, et ta on kole, ausus on siinkohal asjatu. Aga valeta talle! Ütle: "Sa oled veetlevam kui roosinupp suhkrutoosis!" Ja see daam, olgugi kole, ei jäta naeratust võlgu. Härrasmees saab endale liitlase kogu eluks. Niisugune võim on valekesel!

Silmakirjatsemine on väga levinud seltskonnamäng. Seda mängitakse kõikjal. Poliitik ei saa tunnistada oma vigu või teadmatust - see kahandaks tema tõsiseltvõetavust. (Pealegi on kaalul valijate hääled - seega ka võim.) Teismeline geipoiss ei saa kapist välja tulla - ta riskib vanemate pahameele ja sõprade kaotusega. Häbi veel pealegi! Mis tahes alamastme tööline kirub tossakat ülemust suitsunurgas, truude kamraadide ringis - ainult hullumeelne paiskab oma kriitikanooled leivaisale otse näkku. Aga hullumeelseid siiski leidub. Õnneks.

Näitlejalt, nagu igalt kunstnikult, oodatakse ausat loomingut. Romaan, film või teatritükk, ka maal ja skulptuur on lõppematu retk tõe poole. Kunsti ei saagi valetades teha. Publiku ees küünitab näitleja Suure Tõe järele, ent kui ta lavalt maha astub, saab temast ikkagi Väikese Vale alandlik teener. Selline see elu kord on.

Valetada on mugavam kui tõtt kõnelda. (Ärgem seejuures unustagem: avameelsus ei tähenda veel tõe kuulutamist.) Aus saab olla ainult väga tugev inimene, sest ausus on roppraske koorem. Tasub tähele panna, et valetatakse ikka omakasu pärast, ebameeldivuste vältimiseks, sageli ka tegelikkuse ilustamiseks. See, kes otsustab kõneleda ja käituda ausameelselt, võtab enda kanda ka teiste, oma mõttekaaslaste taaga. Sest peab ju isegi argpükside armees leiduma mõni julge soldat, kes astub kõigi eest välja. Kui ta keeruline missioon õnnestub, saab temast kangelane. Kui ta ebaõnnestub, saab temast märter. Aga hiljem ei meenutata teda iial kui argpüksi.

Molière ei anna selgelt mõista, kas ta ise peab Alcestet sangariks või tobuks. Igatahes võib selle aususest pakatava tegelaskuju kiituseks öelda, et ta pole erapoolik. Teisi kritiseerides jääb ta ausaks ka enda vastu. See on juba aususe - või lolluse - kõrgeim tipp.

14. aprill 2017

Hea surm

Jeesus armastab meid kõiki. Ta kannatas meie eest. Ta võttis killukese iga lihtsureliku murest ja kandis seda oma turjal. Tema elu- ja surmalukku on kätketud lihtne, ent sageli märkamatuks jääv sõnum: õndsuseni viib kannatus. Jõhkramalt väljendudes: teekond paradiisi kulgeb läbi põrgu.

Maailm inimese ümber on olnud alati ebakindel. Kannatused kuuluvad lahutamatult inimelu juurde (kas seda ongi tarvis siinkohal üle korrata?). Ühest küljest on inimkonna elujärg muutunud aina paremaks, keskkond turvalisemaks, ka meel peaks rõõmust pakatama. Me elame muinasjutus! Tööd muutuvad aina lihtsamaks, majapidamised mugavamaks, riigid õiglasemaks, hinged vabamaks. 

Paraku elab inimene nüüdsel ajal kauem kui kunagi varem. Just nimelt - paraku! Mida pikem elu, seda rohkem kannatusi. Ja elu, nagu teada, ei pikene nooruspõlve poolest, pikemaks venivad ikka rauga-aastad. See on moodsa inimese suurim tragöödia. Ta peab kannatama kauem ja rohkem kui tema esivanemad - kõikidest mugavustest ja vabadustest hoolimata.

Õnneks on ses püsimatus maailmas ka midagi kindlat. See on surm. Kas pole tore? Surm on hea ja usaldusväärne, sest ta tuleb alati, ei jäta ühtki hinge maiste hädade vahele virelema. Surm teeb kõigile kannatustele lõpu, ta halastab ühtviisi nii rikkale kui vaesele, kohtleb võrdselt mehi ja naisi, noori ja vanu, musti ja valgeid. Ometi - teda kardetakse. Kardetakse seda, mis kindel ja pöördumatu! Miks siis?

Või ehk polegi see surm, mille ees hirmu tuntakse? Hoopis surmaga kaasnev teadmatus võib mõnda tobukest igavese elu eliksiiri otsima panna. Ei tea ju keegi elavaist, mis maa see on, mille kaldaribal elulaevuke viimaks randub. Aga kuhu jääb siis maadeavastaja kihk ja uudishimu? Kas poleks lahe teada saada, mis puud seal elutagusel kontinendil õieti kasvavad, mis laulu linnud seal laulavad, millised senikirjeldamatud loomad seal ringi kondavad?

Surmahirmul võib olla veel üks kurb põhjus. Nii mõnigi meie seast pelgab surma, sest ta pole õieti elu maitset tundnud. Ta pole end päriselt elusana tundnud. Surra ilma elamata - jah, see on kahtlemata hirmutav. Kes kardab elu, peab kartma ka surma. Need kaks on ju lahutamatult seotud.

See elunatuke, mis meile taevases vaekojas välja kaalutakse, ei ole sugugi väärtusetu. Iseasi, kas sellega osatakse miskit mõistlikku peale hakata. Mõned kardavad õudset lõppu, elades lõputus õuduses. Nad ei suuda elu hinnata. Elu - nende endi elu - on vaevade keskel kaotanud tähenduse, devalveerunud ja amortiseerunud. Ei taipa vist ükski kannataja seda, et õndsus on lähedal.

Külmunud maakamaras peidavad end ikka elujõulised idud, mis nõuavad vaid pisut vihma ja päikest, et uhkelt rohetama lüüa. Nõnda on ka inimesega. Külmunud hing ärkab jälle masendusest ja meeleheitest, kui ta väestavat soojust tunneb. Enne surma tuleb palju kevadeid ja sügiseid läbi elada.

Vahel peab vaimselt surema ning siis jälle kevadise maastiku kombel üles tõusma, et mõista - ka ihuline surm ei ole lõpp. Kannatuse taga terendab õndsus.

Samal teemal:

13. aprill 2017

Taukar - Eesti rahvuslik aare

Paar-kolm aastat tagasi levis seltskonnas nii-öelda testküsimus: "Mida sa arvad kooseluseadusest?" Hulk aega oli moodne küsida: "Mida pagulastega teha?" Või siis: "Kas pooldad Rail Balticut?" No mis siin ikka targutada. Kiida heaks või pane pahaks! Lihtne. Aga hiljuti küsiti minult midagi sellist, mis mind üdini šokeeris ja külma higi otsaette tõi. Nimelt: "Mida sa arvad Taukarist?"

Heldekene! Kas nüüd on siis Karl-Erik Taukar saanud selleks hiigelsuureks probleemiks, mis Eesti rahvast lõhestab? Ega ma osanudki sel teemal kaasa kõnelda. Olin kuulanud vaid mõnda üksikut Taukari pala. Heakene küll, tuli ennast "probleemiga" kurssi viia.

YouTube'i lainetel seilates sai kohe alguses selgeks, et Taukar on väga popp kutt. Mitme laulu vaatajanumbrid ületavad Eesti rahvaarvu. "Segased lood" videot on YouTube'is vaadatud koguni üle kolme miljoni korra (võib olla enim vaadatud eestikeelne muusikavideo, sest üheksa miljoniga Elina ja Stigi eurolugu ning Kerli ja Ewerti populaarseimad helipalad on ju puha inglise keeles). Kommentaarid pakatavad siirast kiitusest. Käbe analüüs näitab, et Taukari repertuaari iseloomustatakse kõige sagedamini sõnadega "super", "lahe", "mõnus", "parim" ja "ilus". Samu omadussõnu võib leida muidugi iga superstaari kontolt, andunud fännid ei hoia ju ülivõrrete arvelt kokku.


Karl-Erik Taukar laulab argistest asjadest, suhetest, ajaveetmisest. Ei tule ette silmapaistvaid luulekujundeid ("Seitsme tuule poole" on poeesia tipp), sõnad on selged ja üllatustevabad, pooside ja ülearuse stiilitsemiseta. Mida tuleb aga plussiks pidada - mees laulab kamahõngulises eesti keeles! Kusjuures, tänu YouTube'ile on Taukari emakeelset loomingut märgatud ka väljaspool Eestit. Laulu "Vastupandamatu" video all puistab kommentaator Miss Michepiche kiidusõnu: "Kas see keel ei kõla ägedalt?! Eesti muusikat kuulates soovin, et oleksin samuti eestlane..."

Taukar ei mõju ebamaise staarina. Aga midagi erilist peab selles tüübis ometi olema... Või siiski mitte? Mõni karmim kriitik ütleb, et Taukaris pole midagi erilist, ta on läbinisti tavaline, hall ja keskpärane kuju. Muide, selles peitubki tema menu allikas, armsad kunstnikud! Enamik inimesi ongi igavad, keskpärased ja hallid. See ei tähenda, et nad oleksid isikupäratud.

Maailma lavadel mürgeldab küllalt värvikaid, sageli normaalsuse ja hea maitse piire kompavaid artiste (nagu Tommy Cash), kes just oma teadliku värdjalikkusega tähelepanu püüavad. Ent vahel piisab, kui olla loomulik, tasakaalukas, siiras... ja läbinisti tavaline. Iga publik ei võta rõõmukiljetega vastu showmeest, kes neile lavalt pähe kuseb. Endiselt on hinnas ka säärased artistid, kelle loomupärane ujedus ei luba neil pidada end rahvast paremaks. Ja rahvas ei jää tänu võlgu.

Mees, kes meeldib ühtviisi nii lasteaia lastele kui ka vanadele inimestele, ei ole midagi vähemat kui rahvuslik aare. Teda tuleb hoida! Palju neid rahva ühendajad meil siis ikka on. Korduvalt kinnitatud fakt, et onu Taukar on lasteaia mudilaste seas hetkel täht number üks, võib ju intellektuaalsest seisukohast naeruväärsena kõlada ja seeläbi kahandada artisti tõsiseltvõetavust. Aga ärgem alahinnakem pisikesi tarkpäid! Lapsed tunnevad vaistlikult ära, mis on hea, õige ja ehe.

Ilmselt võtab Karl-Erik Taukari fenomeni kõige tabavamalt kokku YouTube'is kommenteerinud fänn: "Taukar on üks parimaid muusikuid praegu Eestis. Loogilised ja mõttega sõnad lugudel ja hea meloodia. Alati kaasahaarav ka. Lisaks on ta ka ise väga soe ja sõbralik noormees. Minu paha tuju kaob alati, kui tema muusikat kuulan."

Nõudlikuma maitsega melomaane võivad Taukari-laadsed popmuusikud panna õlgu kehitama ja nina krimpsutama. Küllap on kriitikud unustanud, et "hea asi" ei pea tingimata olema keeruline ja sügav. Ka tavaline tähendab tihtipeale head.

1. aprill 2017

Naine ei ole naljakas

Kui inimesel puudub tarkusehammas, pole hullu midagi. Aga kui lõualuus puudub naljahammas, on kurb lugu. Isegi parim kikutohter ei saa siin aidata.

Pinterest
Eriti sageli kannatavad naljahambutuse all naised. Loodus on nõnda sättinud, et naised ja nali ühte patta ei passi. Naised mõistavad nalja küll, kuid klounide, narride ja pajatsite tsunftis leidub õrnema soo esindajaid haruharva. "Naiskoomik" kõlab sama kummaliselt kui "meesmaniküürija". Sugude võrdväärsusest ei saa siinkohal juttugi olla.

Lutsu huumoripreemiat on juba kolmkümmend aastat välja antud, kusjuures naisi on laureaatide seas vaid kolm: Luule Komissarov, Ita Ever ja Anne Paluver. Silmapaistvad näitlejannad, kas pole? Naljakad naised ongi silmapaistvad, julged ja omapärased. Aga mis ikkagi takistab naissool edukalt nalja teha?

Huumor eeldab mängulist lähenemist igapäevaelule. Nali võib olla ka riskantne, "kildu" rebides on kerge läbi kukkuda. Naised pole loomu poolest riskeerijad. Naiselik alalhoidlikkus ei luba neil asjata vigureid visata, sest ebaõnnestumise oht on suur.

Nalja (eriti satiiri) üks eesmärke on kombata üldlevinud tõekspidamisi. Juba keskajal pilkasid õukonnanarrid kuninga otsuseid ja tõid esile aadlike naeruväärsuse. Antiikaegse Ateena komöödiakirjanikud lennutasid hulgaliselt pilanooli kõige lugupeetumate kodanike pihta. Aristophanes naeruvääristas sofiste, demagooge ja loomulikult ka kirjanduslikke konkurente. Näidendiga "Ahharnlased" võtab Aristophanes sõjavastase seisukoha, mis oli tolles ajas üsnagi ebaharilik. Ka sellised kuulsad näitekirjanikud nagu Shakespeare ja Moliere rammisid oma komöödiates ühiskondlikke alustalasid, naerdes välja tõusikuid, ahnepäitsu ja kergeusklikke.

Naise traditsiooniline roll nõuab, et ta jääks olemasoleva süsteemi säilitajaks. Naine ei saa olla mässaja, looja ega hävitaja. Need rollid kuuluvad eranditult meestele. Ühiskondlikud normid on sündinud meeste maailmas ning mehed on võtnud endale voli neid koomika kaudu testida ja kahtluse alla seada.

Naiste huumorivaesuse põhjus võib olla ka bioloogiline. Kui naine libastub banaanikoorel või saab tordiga vastu nägu, siis ei tundu see põrmugi naljakas. Aga mehele tort piki vahtimist - hoopis teine minek! Lõpmatult paljudes komöödiafilmides silkab porgandpaljas meeskodanik avalikes ruumides ringi ning vaatajad hoiavad naerust kõhtu kinni. Paneme aga alasti naise tema olukorda ja nali on nagu nipsti kadunud. Alasti naine ei ole kunagi naljakas.

Üsas küpseb uus elu, naine annab oma südame all kuju ja hinge järjekordsele inimolendile. Mees üksnes viljastab, tekitab, rajab, ehitab, annab võimaluse ja impulsi. See on ka mehe traditsioonipärane ühiskondlik ülesanne. Mis on püha, selle üle nalja heita ei tohi. Eevalik ihu ei saagi naljakas olla. Aga mehe kehas pole sakraalset elementi, tema keha on pilgetele avatud. Ent siingi on omad piirid. Alastus mõjub naljakana, sest kaldub kõrvale riietesse mähitud normidest.

Õigupoolest võib nainegi hästi nalja visata, kuid enne peab ta välja pugema neitsimaarja telkmantlist ja leidma endas amatsoonliku võitlejahinge. Koomik on mässaja, kes peab vabastama mõistuse korrumpeerunud emotsioonide türanniast. Naisele ei tohiks säärane keeruline, hoolt ja täpsust nõudev ülesanne üle jõu käia. 😊

23. märts 2017

Mõni sõna näkkidest, auhindadest ja suurest kunstist (ehk väike kraaps lugejatele)

Näkid on mind juba varasest noorusest huvitanud. Küllap on selles omajagu süüd ka Anderseni merineitsikesel:


Paljude rahvaste kujutlustes on näkid ühtaegu ilusad ja ohtlikud olendid. Nad kehastavad veealuse maailma poeesiat, ürgsust ja salapära. Eesti rahvaluules esinevad näkid enamasti uppunute vaimudena. Nad ahvatlevad elavaid, ajavad nad hulluks ning viimaks hukutavad. Sellele folkloorsele vundamendile ehitasin ka oma põnevusromaani "Seal, kus näkid laulavad":


Kui käsikiri valmis sai, ei pidanud ma sellest lihtsakoelisest jutust kuigivõrd lugu. Aga kuhugi tuli see väike scriptum sokutada. Juhtumisi kuulutati välja kirjanduskonkurss BestSeller ning sinna ma näkijutu saatsingi. Suur oli mu üllatus, kui lugupeetud inimestest koosnenud žürii valis selle konkursi võidutööde hulka:


Pärast pisikest vapustust saabus muidugi rõõmulaine:


Täpselt aasta tagasi, 23. märtsil 2016 tuli "Seal, kus näkid laulavad" trükikojast välja. Vastuvõtt oli soe. Kohati isegi palav. Erinevais paigus toimunud raamatuesitlused läksid igati korda (ehkki Tartu inimesed ei leidnud tahtmist ega mahti kohale tulla), müük kulges lobedalt, mitmes raamatukogus olid lugejad sunnitud sappa võtma, et näkijutule ligi pääseda. Ent üllatused ei lõppenud. Mullu sügisel pälvis raamat Bernard Kangro nimelise preemia. No mis sa kostad:


Preemia kätteandmiseks korraldatud üritus oli ootamatult suurejooneline ja pidulik, õnnitlejaid terve külatäis ning rõõmu kui palju:


Viimaks olen hakanud ka ise selle raamatu peale pisut leebema pilguga vaatama. Kui see nii paljudele inimestele meeldib, siis ei saa olla tegemist väga kehva raamatuga, või kuidas? Aga noh, ei tasu lasta end kiidupobinast meelitada. Ammust ajast ju teada, et laps, keda ülearu kiidetakse, läheb hukka... Tunnustus tiivustab, kuid suurt kunsti tehes ei tohi liiga hoogu sattuda:


Ma ei ole professionaalne kirjanik, vaid asjaarmastaja. Seetõttu leian endiselt, et kirjandust (nagu ka elu) tuleb võtta vabalt:


... siis on rõõmu rohkem!

Lõpetuseks: tuhat tänu kõigile lugejatele! Te olete armsad!


15. märts 2017

Pühakuju Pätsile, sammas Savisaarele

Järgmisel aastal tähistab Eesti Vabariik ümmargust juubelit. Sada aastat on tubli tulemus, aga kui võtta arvesse, et okupatsioonid (nõukogude ja saksa) haukasid sellest 51 aastat, saame alles 2020. aasta paiku hõisata, et vabariigi ajaloos on iseseisvusperiood kestnud võõrvõimu hegemooniast kauem.

Ühtlasi on nüüd päramine tund hakata oma ajalugu ausa pilguga vaatama. Tuleb viimaks ometi selgeks vaielda, kas Päts oli diktaator või mitte, kas vaikiv ajastu hävitas demokraatia ning kas ainsagi püssipauguta alistumine nõukogude võimule oli ikka õige samm. Nende kestvate vaidluste taustal on isegi loomulik, et Pätsi monumendi küsimus nõnda vastakaid reaktsioone tekitab.

Ühegi riikliku monumendi püstitamine ei kulge Eestis ilma kodusõjata. Klaasist võidusammas on juba pea kümme aastat Harjumäel seisnud ning endiselt paljudele pinnuks silmas. Vähemalt ollakse ühel nõul selles, et Vabadussõja monumenti on vaja. Küllap ilmub Toompea lähedusse ka Konstantin Pätsi monument. Küsimus polegi, miks see püstitatakse, vaid kellele seda tarvis on. Mida selle "pühakujuga" öelda tahetakse?

Kui ausamba eesmärgiks on mäletada Pätsi kui Eesti vabariigi üht rajajat, siis pole põhjust nuriseda, ehkki kogu au riigi loomise eest ei saa talle omistada. Võrdlust Washingtoniga ei kanna Päts paraku välja. Nende kahe mehe roll ja kaal oma riigi iseseisvuse rajamisel oli väga erinev. Kui austada Pätsi lihtsalt suure riigimehena, valitsusjuhi ja aadete eest seisjana, ei saa mööda vaadata 1934. aasta sündmustest. Diktaatori vari jääb Pätsi saatma senikaua, kuni teda üldse meeles hoitakse.

Mida siis teha? Üks võimalus ajalooga ära leppida on esmalt mõista ja seejärel andestada. Tuleb möönda: Päts oli oma aja laps. 1930. aastate oludes ei suutnud noored, Esimese maailmasõja järel tekkinud riigid demokraatiat hoida (Soome ja Tšehhoslovakkia on ainsateks eranditeks). Kui riiki poleks pööranud Päts ja Laidoner, oleks seda teinud keegi muu. Võimalikud nimed polegi siinkohal olulised.

Ka teised Balti riigid sattusid sarnasesse olukorda. Lätis võttis ohjad üle Karlis Ulmanis ja Leedus Antanas Smetona. Seejuures on kolmel isevalitsejal veel ühiseid jooni. Baltimaades ei tekkinud autoritaarsele korrale märkimisväärset vastupanu. Seda peamiselt kahel põhjusel. Esiteks langes autoritaarse valitsemise aeg kokku majandusliku õitsenguga, mille taga polnud tingimata kõva käega presidentide tegevus, vaid eelnevate valitsuste äärmiselt ebapopulaarsed otsused, mis avasid tee majanduskasvule ja rahvusliku valuuta tugevnemisele. Seda teadsid võimurid isegi. Teiseks: Balti diktaatorid olid oma riigi iseseisvumisel küllalt silmatorkavat rolli mänginud ning ainuüksi seetõttu oli oponentidel ebamugav neid kritiseerida. Rahva vaikival toetusel said diktaatorid rahulikult valitseda.

Loomulikult polnud Päts, Ulmanis ja Smetona Stalini-sugused lihunikud. Nad ei pidanudki verd valama, piisas vaid poliitiliste vastaste vangistamisest, parlamendi laialisaatmisest ja mõõdukast tsensuurist. Rahvas ei jõudnud demokraatiat taga igatsema hakata - enne marssisid punaarmeelased sisse. Kommunismipõrgus tekkis meelikõditav legend kuldsest Pätsi ajast, mis ei ole kohati veel praegugi elujõudu kaotanud. Demokraatiat polnud, aga ilus oli ikka elada... Nagu lõigukene Ivan Orava mälestustest!

Päris opositsiooniliste torgeteta Päts muidugi ei pääsenud. Poliitik Ilmar Raamot toob oma memuaarides ära endiste riigivanemate märgukirja Pätsile aastast 1936, kus öeldakse muuhulgas: "... näeme murega, et meie rahva aktiivsus ja kaitsetahe lõdveneb, mille tagajärjel valitsus on sunnitud otsima endale tuge mitte rahvast endast, vaid administratiivselt rakendatud riigkaitse aparaadist. Säärane olukord muudab meie rahvariigi politseiriigiks." Pätsi ajal võrsus ka nõndanimetatud kohvikuopositsioon, mis seisnes põhimõtteliselt selles, et haritlased kirusid kooki nosides riigipöörajate valitsust. Tõsisemaid samme ette ei võetud.

Vaikiv ajastu on hea õppetund meie praegusele ühiskonnale. Mistahes katsetele demokraatiat kitsendada, sõnavabadust summutada ja põhiseadust väänata ei tohi suhtuda leigelt. Tulles tagasi küsimuse juurde, kas Pätsi mõistes peaksime talle andestama, tasub kaaluda ka teist võimalust, kuidas ajalugu käsitleda.

Mõista - ja hukka mõista. Mis andestatakse, läheb meelest. Otsene hukkamõist on ajaloos aga igati omal kohal. Vabariigi "isadesse" ei tohi suhtuda kui pühakutesse. Olevik ehitatakse minevikule ning minevikus tehtud vigu puhtaks pestes rüüstame ühtlasi oleviku moraali. Kas praegune Eesti on demokraatlik riik, mis seab inimõigused kõrgemale kõva käe õigusest? Kui jah, siis ei saa diktaatorile tagantjärele plaksutada. Ühtlasi tuleb lõplikult loobuda sellest eksitavast võltsfaktist, mille kohaselt oli Päts Eesti esimene president. Selle tiitli võttis ta endale sisuliselt ise. Eesti esimene legitiimne ehk õiguslikul alusel tegutsenud president oli siiski Lennart Meri.

Need ajad, kui diktaatoritele monumente püstitati, peaks olema meie maal möödas. Aga kui te nii väga tahate Pätsi kuju püsti panna, tehke talle noorem nägu ette. Selline tõsine ja murelik. Las noor Päts siis seisab seal Toompea külje all, isevalitseja patust puutumata.

Tulevikus terendab veel üks monumendivaidlus. See algab siis, kui hakatakse püstitama mälestusmärki Savisaarele. Pooldajad rõhutavad Savisaare tähtsust Eesti iseseisvuse taastamisel, vastased juhivad tähelepanu tema lugematutele skandaalidele ja korruptsioonijuhtumitele. Ühed peavad teda moodsa Eesti peaarhitektiks, teised iseseisvuse õõnestajaks. Ja nõnda nad siis vaidlevad...

7. märts 2017

Naerulohud

Pilt: pexels.com
Vanarahvas on märtsi ka linnukuuks nimetanud. Seekordne linnukuu algas vareste kisaga. Vara hommikul kogunesid vaagujaagud ojakaldal laiuva võsastiku kohale. Sulelisi lendas juurde põhjast ja lõunast. Parv tihenes. Krääksusid ja naaksusid nagu oleks suur häda käes.

Ja oligi! Ühe haralise pajupuu okstel kükitas ruuge pintsakuga nugis. Ta põrnitses paju kohal käratsevaid vareseid, kael õieli, ega mõelnudki paigast nihkuda.

Mustade lindude visadus viis aga sihile. Viimaks lasi ülbe nugisejorss käpad oksa küljest lahti. Puult puule volksates pages ta metsa suunas, vareseparv ikka järel. Loo moraal: ühtsuses peitub jõud.

Võtab naeratama!

*
Lörtsid-vihmad ripuvad maa ja taeva vahel. Mõnest pilvepraost näeb ka päikest vilksatamas. Kevad pole veel saabunud, kuid ta annab endast märku. Varakevad on õrn aeg. Nii maa peal kui ka inimelus. Milline on ilm inimese varakevadel, selline tuleb ilm kogu ta eluringi vältel. Kelle peale paistab armastus, see elab armastusega koos kogu elu.

Helge on näha, kuidas noor, rõõmust haljendav isa oma pisipõnniga koos pargiservas jalutab. Tänavad on muhklikud ja lohklikud, vaenulikud väikeste jalgade vastu. Aga ega põnn lase end sellest häirida.

Tänavalohud on koduks paljudele vahvatele lompidele. Ja igas lombis tahaks ära käia! Vaja neisse kohemaid karmauhti sisse hüpata. Tahaks näha ja tunda, kuidas poripritsmed üles löövad. Aga lompe on lõpmata palju, jalgu ainult kaks.

Millist lõbu toovad tühised asjad ja mõttetud teod! Sellest, mis tähtis ja kasulik, sünnib harva rõõmu. Rõõm on pungades ja päikesekiirtes, krabisevas kommipaberis ja kiisumiisu märjas kasukas. Lindude vidinast kõnelemata.

Naerulohud on koduks paljudele rõõmudele. Lapse naerulohkudesse mahub uskumatult palju rõõmu.

28. veebruar 2017

Vahukoorepüha

Vastlapäävä õhtu peale päikese loojaminekut läinud tüdrukud jäe peale liugu laskma, siis pidanud sui pitkad linad kasvama ja tüdrukute juused siledad seisma. (Hiiumaa)

Kristlikus kalendris tähistab vastlapäev paastuaja algust, mistõttu on seda ka lihaheitepäevaks nimetatud. Järgnevad nelikümmend päeva peab elama kasinalt ja hardalt, ilma liigse lärmi ja trallita. Sedasi pannakse juba aegsasti meel valmis ülestõusmispühadeks.

Pealesunnitud "dieedil" oli minevikus ka praktiline tähendus. Talvevarud hakkasid just vastelde aegu otsa lõppema. Oligi paras aeg kokkuhoidlikult elada. Seajalgu söödi vastlapäeval samuti seetõttu, et muud polnud enam alles jäänud. Laste rõõmuks pandi kondid nööri otsas vurisema.

Vastlapäeval jätsid naisedki asjatoimetused sinnapaika ja käisid kõrtsis. Vanatüdrukud võisid sel maagilisel päeval ise kosja minna. (Hea mõte, kaua sa ikka ilma oled!) Tähtsaks peeti ka moraalset puhastumist: Lääne-Eestis valmistati õlgedest nukk ehk Metsik, mille sisse topiti kõik patud ja pahandused. Nukk viidi metsaserva ning põletati seal ära. Mitmete vastlarituaalide eesmärk oli soodustada linakasvu.

Praegusel ajal ei kasvata lina enam suurt keegi - kantakse ju pigem puuvillaseid kehakatteid, millesse on pahatihti tembitud nailonit ja polüestrit. Vastlavurride tegemise komme hakkab samuti unustusse vajuma. Liugu lasta saab vaid siis, kui Talvetaat meie mail peatub. Vahel tuleb mõnel perenaisel veel meelde herne- või oasuppi keeta.

Mis on siis vastelde tähendus moodsa inimese jaoks? Tundub, et vastlapäeva sümboliks ja ühtlasi sünonüümiks on saanud vastlakukkel. Magus amps ja kohustuslik kalorilaks - muud ei midagi. Moodne inimene elab tingimustes, kus vastlapäeva muistne mõte kergesti tuhmub. Ei olegi nagu otsest vajadust vastlaid tähistada. Ainus ettekääne on vahukoor kuklimütsi all.

Paastuda pole enam vaja, sest kauplused on kõhutäidet maast laeni täis. Kes tahab ka mõne kilokese isiklikku keharasva kaotada, ei pea ootama paastuajani. Trall ja priiskamine käib ikka edasi, olgu kevad või talv.

Vahel oleks ehk mõistlikum siiski korraks aeg maha võtta ja seedekulglale natuke puhkust anda. Nelikümmend päeva kasinust võib olla hoopiski mõnus. Kui natukeseks ajaks heast loobuda, maitseb see pärastpoole paremini.

24. veebruar 2017

Maa, ilm ja meel

Tuul puhub edelast. Seetõttu lehvivad sinimustvalged kirde suunas. Õige kah: Eesti kuulub nii mõneski mõttes kirdesse. Mitte Põhja ega Itta.

Kirre on üks kummaline ilmakaar. Müstiline ja kättesaamatu. Sajad meremehed heitsid Kirdeväila otsides hinge. Paljud meist igatsevad Lõunasse või Läände - sinna, kus päevad soojemad või rahakotid paksemad. Kirde poole vaatavad vähesed. Ometi näikse, et see vaikne kirmetanud läte, kust soomeugrilaste tõug välja voolas, asub just Põhja ja Ida vahel. Soomeugrilased on tõelised kirderahvad. 

Vabariigi aastapäeva eel kõneldakse ja kirjutatakse eestlusest palju. Hämmastusega kuulan ja loen: rahvuslus polevat enam moes, isamaalisust häbenetakse, rahvusluse külge riputatakse sildid "natsionalism" ja "fašism". Rahvusromantika olevat päris patune. Ei oska ma sellise jutu kohta miskit tarka kosta. Võibolla on need murejutud omased just põhjaeestlastele, kes näevad üleilmastumise tonti iga nurga peal. Ugandi kandis ringi liikudes pole ma küll märganud, et rahvustunne oleks kadunud või mingil viisil kahtluse alla seatud. Ja kuidas saab isamaalisus moest välja minna? Isamaa-armastus on ikka südame-, mitte moeasi.

Ega eestilembus tähenda ka seda, et peab igal võimalikul juhul trikoloori lehvitama ja rukkililli juustes kandma. Kõige suuremad patrioodid on vaiksed ja vagurad. Nad ei armasta oma maad lärmates ja tuliselt vastu rinda tagudes, vaid tasa ja vaguralt. Ent see-eest siiralt! Nii on ju kirderahvastele kombeks. Suured tunded tuleb sügavale südamesse varjule viia.

Õieti oleks paslik vahet teha kahel sõnal - etnos ja natsioon. Eesti keeles kasutatakse mõlemat rahvuse sünonüümina, kuid selline lähenemisviis tekitab segadust. Natsioon on tehislik, enam-vähem kindla eesmärgiga konstrueeritud identiteet, mis peaks ühel alal elavat inimkooslust ühendama. Ärkamisajal loodud eesti natsioon on juurte poolest kadakasakslus (isegi laulupidu laenati sakslastelt!). Etnos tähendab aga hõimu. Natsiooni on võimalik elu jooksul omandada, rahvusesse sisse elada, kuid hõimu rüppe saab üksnes sündida.

Hõimutunne võib tõepoolest aegade jooksul ära kaduda. Laps, kel on kahest erinevast rahvusest vanem, saab olla korraga mõlemast rahvusest. Kuid segaperedes kasvanud lastel ei ole enam päris oma hõimu, seda üht ja ainukest. Mida enam segunevad rahvused, seda ähmasemaks muutuvad hõimude piirid. Lõpuks jääb ainult üksainus hõim - maailmakodanik.

Eestis on hõimutunne veel olemas. Vastuolulisel kombel on sellele kaasa aidanud võõrvallutajate poolt peale surutud sunnismaisus. Alles kolmkümmend aastat tagasi olid eestlased nõukogude orjad, kuid see kurb tõsiasi aitas ühtlasi säilitada meie sidet maaga. Nüüd on kõik väravad, aknad ja uksed valla - ela, kus tahad, tee, mis ihkad! See ongi vabadus.

Aga mis saab siis maast? Omast maast, omast ilmast ja omast meelest? Ega nad kuhugi kao. Näete - sinimustvalged ju lehvivad ikka tuule ringmängu taktis. Lehvivad ja laperdavad, kui tuulejõmpsikad neid vahetpidamata kisuvad-sikutavad, aga jäävad ikka varda külge. Selline see Eesti kord on. Sinine ilm, must maa ja valge meel.

15. veebruar 2017

Palume valsile!

Kas verine kaotus sõjas võib endaga kaasa tuua midagi ilusat, vaimustavat ja hingekosutavat? Ajalugu annab vastuse: jah, saab küll. Sõjahaavast võib teinekord välja immitseda imeline muusika. Nagu näiteks "Ilusal sinisel Doonaul".

1866. aasta ei olnud Austria keisririigile kuigi õnnelik. Suvekuudel peetud sõda Preisimaaga lõppes austerlastele lüüasaamisega, lahinguväljal langes üle 70 000 mehe. 1804. aastal väljakuulutatud keisririigi ajaloos jõudis lõpule üks oivaline ajajärk. Ent keiserlik hiilgus ei kadunud kuhugi: Austria-Ungari nime all eksisteeris riik veel ligi pool sajandit. Alles Esimene maailmasõda tõi ühele Euroopa suurimale riigile hävingu.


Johann Strauss noorem kirjutas valsi "An der schönen blauen Donau" ehk "Ilusal sinisel Doonaul" satiirilise kooripalana, mis kanti esmakordselt ette Viinis 15. veebruaril 1867. Kuna teose peamiseks inspiratsiooniallikaks oli sõjas saadud kaotus, ei võtnud publik seda kuigi soojalt vastu.

Samal aastal toimunud Pariisi maailmanäituse tarbeks kohendas Strauss Doonauvalsi spetsiaalselt orkestrile ning sealt sai alguse menu, mis pole lahtunud 150 aastat hiljemgi. Austerlased peavad seda keiserlikku valssi lausa oma teiseks hümniks.

Sõjad on korduvalt üle Euroopa veerenud, kuid Doonau voolab ikka edasi. Tema veed vulisevad maapinnale kusagil Lõuna-Saksa Musta metsa põlispuude all ning voolavad läbi kümne riigi, enne kui lehvikuna laiali hargnedes Musta merre suubuvad. Must mets - Must meri... Ja ometi ühendab neid sinikarva jõgi! Doonau ühendab ka mitmeid pika ajalooga linnu, nagu Ulm, Viin, Bratislava, Budapest ja Belgrad, mis nagu nöörile lükitud pärlid satelliidipildilt vastu helgivad.

Doonau ise on iidset päritolu nimi. Selle tüveks on indoeuroopa dānu, mis tähendab voolu või jõge. Samast tüvest on oma nime saanud säärased uhked Doonau sõsarad nagu Daugava, Dzisna, Dunajec, Dnepr, Donets ja Don.

Võib arvata, et eestlastest nägid valsisamme esmakordselt mõisatöölised, ehk köögitüdrukud või ammed, kui nad mõnel balliõhtul juhtusid peosaali ukse vahelt sisse piiluma. Nähes, kui kerge jalaga mõisarahvas mööda parketti ringi keerles, tekkis matsidel samuti tahtmine seda imetantsu proovida. 

Aga ugrimugri tõugu eestlastel pole selliseid peeneid varbaid, mille otsas ringi tipsida. Sestap sai majesteetlikust viini valsist tössakas labajalavalss...

31. jaanuar 2017

Islami vastu tuleb võidelda!

Moslemid on värdjad. Õudsed jubedikud, vastikud, verejanulised ja läbinisti metsikud. Ei tasu kuulata neid, kes ütlevad, et islamiusulisi pole vaja karta. Vastupidi! Kes tahab olla õige eurooplane, peab moslemeid värisedes pelgama, sest hirm islami ees on Euroopa identiteedi üks aluseid.

Kardetakse ikka seda, mis ohustab. Moslemid on ajaloo vältel rünnanud Euroopat mitmest servast. Kohe, kui Muhamedi õpetus araablaste südamed võitis, algasid islamiusuliste vallutusretked. 636. aastal lõid moslemid kaks korda suuremat Bütsantsi väge. Rooma impeerium oli selleks ajaks lagunenud, kuid Bütsants hoidis Lähis-Idas alal roomalikku tsivilisatsiooni. Nüüd kaotati Süüria ja Palestiina. 711. aastal tungisid islamiusulised berberid Hispaaniasse, tasahilju tekkis mauri kultuur.

Järgmine suur šokk tabas Euroopa tsivilisatsiooni 1453. aastal, kui osmanid vallutasid Mehmet II juhtimisel Bütsantsi pealinna Konstantinoopoli. Võimas kants, mille kohta kasutati epiteete Igavene ja Alistamatu, langes "paganate" saagiks.

Riburadapidi võtsid osmanid oma hoole alla Kreeka, Serbia ja Bosnia alad. 1526. aastal jõudis sultan Süleyman koguni Ungarisse. Tee Euroopa südamesse oli moslemitele valla. Ometi suutsid kristlased väed koondada ning musulmanide pealetungi viimaks seisma panna.

1529. aastal piirasid osmanid Viini, kuid linn jäi vankumatuks. Ka Maltat ja Küprost ei õnnestunud alistada. Teise katse Viini vallutada tegid osmanid 1683. aastal ning seegi kord edutult. Viinist sai Euroopa lukk, mida islami mõõgameestel katki murda ei õnnestunud.

Kristlastel oli sõjaõnne ka Pürenee poolsaarel. Ajalooõpikutes seisavad ikka tähtsal kohal daatumid 732 ja 1492 - esimesel puhul lõi Karl Martell araablasi Poitiers'i lahingus ning teisel toimus Rekonkista, mille käigus maurid Hispaaniast lõplikult välja aeti. Rekonkista õnnestumise eelduseks oli erinevate Hispaania kuningriikide - Kastiilia, Astuuria, Navarra ja Aragón - ühendamine. Ka Viini kaitsmine nõudis erinevate Euroopa võimude koostööd. (Paneme selle tarkuse oleviku peale mõeldes kõrva taha.)

Loomulikult oli kristlaste ühendamisel tugevaks motivaatoriks hirm. Islamiusulisi peeti paganateks, barbariteks, ristiusu ohustajateks. Tollestsamast hirmust (mida võib häbitundeta islamofoobiaks nimetada) tõukusid ka kurikuulsad ristisõjad. Paganate vastu tuli sõdida, sest nende usk oli võõras ja vale. Keskaegsele ja varauusaegsele Euroopale oli omane äärmine sallimatus mittekristlike usundite vastu ning sedasorti sallimatus päästis Euroopa islami küüsist. (Faktitäpsuse huvides tuleb märkida, et araablaste ega osmanite eesmärk polnud kristlasi islamisse pöörata, sest moslemid hindasid usuvabadust. Mäng käis võimu, maa ja varanduse peale.)

Hirm islami ees hakkas Õhtumaades vaibuma 19. sajandil, kui Osmani impeerium käis vaikselt alla ning tekkisid ühtsed ja tugevad rahvusriigid (Itaalia, Saksamaa). Türgi ülemvõim Balkanil purustati rahvuslike vabadusvõitluste käigus.

Samal ajal huvituti ja vaimustuti "Tuhande ja ühe öö" muinasjuttudest - oli ikkagi romantismiaeg! Islamimaailm, mis muinaslugude kaudu eurooplastele avanes, säras ja helkles kalliskividest - see oli eksootiline maailm täis põnevust ja imesid. Ali Baba, Aladdin ja Sinbad olid pealegi inimese näoga tegelased, sugugi mitte peninuklikud värdjad. Kogu islam sai inimliku näo.

Ajalugu teeb uperpalle ning moslemitel õnnestus siiski Viini lukk lahti keerata ja Euroopa südamesse jõuda. Ilma vähima sõjakisata. Niisugune on üks globaliseerumise tagajärgi.

Samas jätkub verine sõda kahe tsivilisatsiooni vahel. Kummalgi pool rindejoont ei seisa enam kristlased ega moslemid. On ilmalikud eurooplased ja äärmuslikud usufanaatikud. Ühed, kes hindavad usuvabadust ja teised, kes ei salli ainsatki usku peale omaenese.

Rollid on vahetunud. Paganatest on saanud ristirüütlid.

28. jaanuar 2017

Ränirahnude maa - E-STONE-ia!

Kuidas olla omapärane? Mõni rõhutab enese erilisust sellega, et värvib juuksed roheliseks, paneb jalga grunge-püksid ja riputab näkku hulga rõngaid. Teine näitab isikupära tegude kaudu, paistmata tänavapildis väljagi. Ka Eesti riik tahab olla silmapaistev. Katsed välimust tuunida (ehk tõhusat brändi leiutada) pole paraku vilja kandnud. Ehk oleks mõistlikum näidata maailmale, mida meil tehakse ja osatakse - ilma rändrahnude ja "Welcome to Estonia" logota?


Sellega olekski nagu kõik öeldud. Aga võtke või jätke - palju elevust ja pahameelt tekitanud rändrahnu-bränd on siiski väga inspireeriv. Ergutab kujutlusvõimet. Muidu poleks ju tekkinud rahvaluulemotiiv oksendavast siilist ja uudissõna "brändrahn". Ärme siis jääme poolele teele pidama - laskem fantaasial lennata!

Brändiloojad tabasid kummatigi naelapea pihta, rajades visuaalse kontseptsiooni rahnudele. Kivid on eesti mütoloogias olulisel kohal: Kalevipoeg pidas oma vendadega kiviheitmise võistlust, mitmes paigas olevat Vanapagan kive külvanud, hulk lugusid räägib sellest, kuidas kivi peal toimetades on võimalik libahundiks või mõneks teiseks üleloomulikuks olendiks saada. Üle Eesti leidub veel hulk kultusekive, lohkudega ja ilma. Eesti suurimaks rikkuseks on teadupärast põlevkivi.

Tammsaare on kirjutanud inimeste jonnakast võitlusest maa ja kividega. (Katku Villu jäi kivisid lõhkudes peaaegu pimedaks.) Meil on ka "Nõiakivi" - Heljo Männi sule alt võrsunud telelavastus, mis juba mitut põlvkonda rõõmustanud. Kivi ümber keerleb ka üks meeldejäävamaid stseene tükist "Armastus kolme apelsini vastu" ("Tuleb neiu, ühelt poolt, kiviga!"). Kui lapsed õnnestub nutividinate küljest lahti kangutada, mängivad nad endiselt suure lusti ja lärmiga "Kivikuju". Ligi seitsekümmend aastat on maiustuseriiulitel müüdud merekivikesi.

Kui eskimotel pidavat olema lume erinevate seisundite kohta kümmekond erinevat sõna, siis eestlastel on sama värk kividega - rahn, klibu, rünk, rüngas, munakas, rühk, rihv, rank, pangas. Isegi Eesti kõige menukam kirjanik kannab nime Kivirähk! Pole kahtlusevarjugi - igas suuruses kivid istuvad kindlalt eesti kollektiivses alateadvuses.

Mida selle tarkusega peale hakata? Tuleb kopp maasse lüüa ning Ränirahnude teemapark püsti panna! Hull mõte? Muidugi - soome-ugri hõimud ongi sõgedad. Vaadake soomlasi - nad andsid Jõuluvanale Soome kodakondsuse ja panid ta elama Rovaniemisse. Ja sinna, Issandast hüljatud põhjapolaarjoonele, lendab igal aastal mustmiljon turisti, vahel isegi keset suve.

Niisiis, Eestil tuleb kodustada Ränirahnud! Jätku valitsus hallipassimehed sinnapaika ning andku kodanikuõigused hoopis Fred ja Wilma Flintstone'ile ning nende naabritele Barney ja Betty Rubble'ile. (Seoses Trumpi presidentuuriga on paljud USA staarid ähvardanud kodumaalt lahkuda - nende seas küllap ka Flintstone'id ja Rubble'id.) Ränirahn või rändrahn - kõlab pea ühtemoodi, eks.

Kiviaja temaatika sobib võrratult hästi eestlase iseloomu ja teolaadiga. Vaikne, rahulik, kindel ja kõva. Aga ometigi ei ole maailmas ühtegi sama näoga kivi. Kivid pole sugugi nii igavad, kui esmapilgul näib. Iga monument vajab kivi, iga Skype vajab eestlast. Me pistame kivi kotti ja viskame selle teiste kapsaaeda.

Eestluse mõtestaja Valdur Mikita kõneleb järjepannu sellest, et eestlased on viimsed kütid ja korilased. Küttide ja korilaste kõrgaeg oli aga just kiviajal. Lõppude lõpuks kõlab Estonia inglise keeles nagu E-STONE-ia - e-riik + kiviriik. Ränirahnud tunneksid end siin tõeliselt koduselt!

P.S.
Nüüd on õige aeg taastada Tartus Kivisild.

P.S II
Eesti reklaamnäoks võiks olla ka Brendan Fraser, kes tegi oma kõige esimese filmirolli 1992. a komöödias "Encino man". Ta mängis seal koopameest/Eestist pärit vahetusõpilast...

Samal teemal:
the bEST?!

16. jaanuar 2017

Me elame muinasjutus!

Üks vaene vanemateta tütarlaps oli kui lambatall järele jäänud ja õelasse peresse kasvandikuks saanud, kus tal muud sõpra ei olnud kui perekoer Krants, kes mõnikord leivakoorukesi vaeslapse käest sai. Tütarlaps pidi hommikust õhtuni käsikivil perenaisele jahvatama, ja kui väsimust puhates kivi mõnikord seisma jäi, oli malk kohe kihutajaks lapse kannul. Õhtul olid vaeslapse käed kui puunotid tuimad, aga kes sellest hoolis. Palukese, mis vaeslastele armust antakse, peab suurem osa enamasti vere ja higiga pererahvale ära tasuma. Jumal üksi taevas kuuleb vaeslaste ohkamist ja loeb nende silmapisaraid, mis palgeid mööda veerevad.

Lauluisa Kreutzwald, kes muinasjutte jahtides mööda Eestimaad ringi rändas, kuulis ilmselt hulgaliselt sedasorti lugusid. Muinasjuttudes peegeldub rahva hing, kajastuvad igatsused ja unistused. Veel sada aastat tagasi pidid tööinimesed käterammuga mägesid paigast nihutama, leib tuli raskelt, higi ja verega.

Küllap unistas nii mõnigi vaeslaps: oh oleks mul säärane kirst, mis minu eest vilja valmis jahvataks! Tuleks no mõni hea haldjas või nõianeitsi, astuks põõsa tagant lagedale, kingiks imelise seadeldise, mis ometi töövaeva kergendaks... Mis siis viga päevi õhtusse libistada!

Õnn on elada 21. sajandil. Väheks on jäänud neid töid, mis tapaks ja sandistaks. Kõik see muinasjutuline kraam, millest muistsel a'al unistati, on meil ammu käes või käeulatuses. Tahate lendavat vaipa või seitsmepenikoorma saapaid? Palun väga: ostke pilet lennukile või istuge rongi. Vajate peeglit, mis näitaks seitsme maa ja mere taga toimuvat? Neid peegleid on praegusel ajal kõik tared ja taskud täis. Me nimetame neid ekraanideks. Veel hiljuti unistas inimkond kuldsetest õunadest ja eluveest, mis raviks surmale määratud hingekesi. Igast nurgapealsest apteegist võib selliseid õunu ja veetilku soliidse hinna eest osta. Samal ajal tehakse haiglas iga päev imesid.

Kõik see, mis tundus vaarvanematele helesinise unistusena, on teoks saanud. Olgu pealegi - mitte päris kõik. Isegi imepärase Apple'i õuna abil ei kavalda infoajastu inimene surma üle. Ja parem ongi. Ka seesugust võlueeslit, kes kahest otsast kuldmünte väljutaks, ei ole kõikvõimsad geenitehnoloogid veel aretanud. Ajas rännata me ka ei oska, ehkki tänu filmi- ja videolintidele võime siiski heita pilgu aastakümnete tagusesse eluollu.

Ja ometi - hoolimata sellest, et palju inimkonna suuri unistusi on täitunud, ei ole inimene ikka õnnelik. Stress, depressioon, läbipõlemine... Millest see? Meie esivanemad pidid taluma palju rohkem vaeva ja valu kui me ise. Elu on muutunud lihtsamaks, mugavamaks, igati elamisväärsemaks. Aga jah, rahutu inimhing ei lepi lihtsuse ja mugavusega, ta tahab veel midagi. Midagi sellist, mida masinad anda ei suuda.

Mitmed muinasjutud kõnelevad sellest, kuidas üks noormees jätab kodu ning läheb laia ilma õnne otsima. Mõni leiabki selle kusagilt kaugelt kuningriigist, mõni pöördub pärast pikki eksirännakuid tagasi koju ning avastab, et õnn magas kogu selle aja sahvris ja aidatrepi all. Õnneks on tänapäeval ka laias ilmas rännata lihtsam kui aastasadade eest.

Alles on noorte ürgne kihk lahkuda kodust ning otsida midagi enamat sealt, kus meid parajasti ei ole. Ikka otsitakse põnevust, armastust, tööd ja... ühesõnaga - õnne. Olgu ta milline tahes. Muinasjutud ei kao, kuni elavad unistused.

3. jaanuar 2017

Enneolematu raamat

Mõnikord on selline tunne, et tahaks lugeda midagi enneolematut. Midagi sellist, mis haarab täielikult endasse, nii et mõistus ei suuda enam ööl ja päeval vahet teha, aeg seiskub ja ruum kaob. Tahaks lugeda raamatut, kus sõnadest saab maagia. Selline raamat pole mulle pihku sattunud.

Loomulikult on mu eest läbi käinud terve koorem mõnusaid, lahedaid ja toredaid raamatuid - aga enneolematuid... ei, sääraseid pole ses koormas olnud. Kohtumine enneolematuga oleks haruldus. Väike ime. Kas see ongi üldse võimalik? Kõik on ju nähtud ja tehtud. Kõik naljad on ammu naerdud, laulud on lauldud ning jutud jutustatud. Pole miskit uut siin osooniaugulise taeva all.


Raamatud on ju nagu inimesed. Raamat ongi inimvaimu salvestis. Kas kuskil maamunal sibab ringi mõni enneolematu inimene? Kas on paslik öelda, et mõni inimene on ka tõeliselt isikupärane ja erakordne? Vaevalt. Inimkond on liiga vana ja kogenud, et kusagilt Amazonase alt või Siberi servalt võiks ühtäkki karata välja tüüp, kelle kohta "tavalised" inimesed kooris hüüaks: "Ta on enneolematu!"

Me kõik sarnaneme kellelegi. Ka need üksikud erinevused, mida arvame endal olevat, ei ole sageli kõneväärtki. Ja sellest hoolimata tekivad inimeste vahel nii kergelt erimeelsused. Aga olla eri meelt - see ei tähenda ju sama, mis olla eriline. Kas pole nii, et vahel mässame mõne arvamuse, tõekspidamise, arusaama vastu ainult seetõttu, et näidata ennast erilisena? Niisama, kiusu pärast. Inimese, nagu kogu eluslooduse kõige ürgsem eesmärk on ometi kohutavalt tavaline - jääda ellu.

Eluspüsimise kõrval tahab inimene olla ka õnnelik. Kuidas õnneni jõuda - vaat see on juba selline küsimus, millest kerkivad lahkhelid. Miskipärast usub osa inimkonnast, et õnne kõigile ei jätku ning seetõttu tuleb tema nimel teiste inimestega ehk "konkurentide", "rivaalide" ja "vaenlastega" võidelda. Kes jääb ellu, saab ka õnne endale.

Kõiki raamatuid, mis maailmas kirjutatud, pole eales võimalik läbi lugeda, iga inimesega siin planeedil pole võimalik tuttavaks saada. Tihtipeale juhtub, et suudame vaid mõnda üksikut inimest tundma õppida - kui sedagi. Aga ehk on asi selles, et me ei süvene. Raamatu mõistmiseks peab sügavale tema sisusse imbuma. Mitte "tungima" - see on liiga vaenulik, ülemäära vallutajalik sõna. Raamat avab end tõeliselt sellele, kes end vaikselt tema hoolde annab. Ka inimestevaheline suhtlus peaks kulgema sama õrnalt, südamlikult ja lugupidavalt. Süvenedes, mõistes. Peaks...

Mõnikord on selline tunne, et tahaks kohata enneolematut inimest. Kedagi sellist, kes haarab täielikult endasse, nii et mõistus ei suuda enam ööl ja päeval vahet teha, aeg seiskub ja ruum kaob. Tahaks kohata inimest, kelle sõnadest saab maagia. Selline inimene pole mu teele sattunud.

Tegelikult ei olegi sel tähtsust. Peaasi, et igaühe elus oleks vähemalt üks hea inimene. Hea! Mitte pelgalt mõnus, lahe või tore. Ja head inimest kohates pole ka liig lausuda: "Tere, Enneolematu!"

🌞

30. detsember 2016

Ja näkid laulavad edasi

Tänavu kevadel ilmus kirjastuselt Pilgrim raamat "Seal, kus näkid laulavad". Seetõttu - mis parata ja salata - läheb aasta 2016 minu elulukku näkkide aastana. Üllatus oli juba see, et kõnealune käsikiri pälvis kirjanduskonkursil BestSeller 2015 esikoha. Sügisel tuli teinegi üllatav tunnustus: Bernard Kangro nimeline preemia. Kahtlane värk - Kangro sünnikoht jääb ju minu koduhoovist vaid paari kilomeetri kaugusele... Olen väga tänulik Pilgrimi haldjatele, kelle tiiva all sai mu raamatu sünd võimalikuks.

Võlgnen suure-suure tänu ka lugejatele, keda on aastaga kogunenud mitmeid sadu (või juba tuhandeid?!). Ma ei ole ühtegi raamatut kirjutanud kindla adressaadiga - eks kõik loomingulised teosed ole nagu posti pandud kirjad, millel puudub kättesaaja nimi. Kes kirja leiab ja läbi loeb, võib avastada, et see oli saadetud just talle, kuid teinekord juhtub, et lugeja peab tunnistama: see kirjutis pole minule. Tagasiside põhjal võin öelda, et rohkesti on neid õnnelikke, kes tundsid, et nemad on minult romaanimõõtu kirja saanud. Võtke heaks!

Õigupoolest ei mõista ma endiselt, milles seisneb selle raamatu harukordne menu. Miks müüdi mingi tundmatu Võrumaa kuti tagasihoidliku raamatukese pool tiraaži läbi ühe kuuga? Miks pidid mõnes raamatukogus inimesed sabas seisma, et näkijutule ligi pääseda? Kohutav ebaõiglus! On ju küllalt hoopis väärtuslikumaid, palju sisukamaid raamatuid, mida ei taheta sugugi osta ega laenutada.

Selle üle pead murdes olen jõudnud ühe järelduseni: ilmselt on "Seal, kus näkid laulavad" kooskõlas aja vaimuga. Romaan räägib hirmust, hullumeelsusest ja inimestega manipuleerimisest. Ma kirjutan ebakindlusest ja segadusest, kuid ei kõnele siiski päevakajalistest globaalsetest probleemidest. Ma kujutan salakavalat populisti, kuid ei puuduta poliitikat. Ma protestin vägivalla ja ebainimlikkuse vastu, kuid ei kõnele sõjast ega terrorismist. "Populist" ja "terrorist" on moodsad mõisted, inimhinge pugenud kurjus aga ürgne.

Võibolla on "Seal, kus näkid laulavad" nüüdisaegne mõistujutt, retk psühhopaadi empaatiavabasse, võikasse mõttemaailma. Võibolla on see lihtsalt rahvaluulest inspireeritud kriminull. Eks lugeja otsustab. Ma ise tõlgendan seda raamatut kui 262-leheküljelist hoiatuskõnet. Näkid ei laula ainult järvevoogudes, merekaldal ja jõelätteil. Enamasti laulavad nad meie endi peas. Nad laulavad nii ilusasti, nii meeldivalt ja tüünelt, et me ei taipagi - nad hukutavad meid.

Näkke ei võta isegi hõbekuul. Nad laulavad üha edasi.

😏