15. august 2017

Vaikuse vald

Kord tuli ühes religiooniajaloo loengus jutuks munkluse roll erinevates maailma usundites. Kui õppejõud rääkis lühidalt kloostrivälistest munkadest, kes elavad erakuna teistest inimestest eemal ning suunavad kogu vaimujõu üksnes jumalikku sfääri, tõusis auditooriumis järsku ühe tütarlapse käsi.

"Aga miks nad niimoodi teevad?" küsis tütarlaps, mille peale ka kogenud õppejõud kimbatusse sattus.

"Noh, vaadake, kõik inimesed ei mõtle ühtmoodi," üritas õppejõud selgitada. "Mõned tunnevad, et nende elu on kõige väärtuslikumalt elatud üksinduses. Nad kaifivad üksindust, mõtisklust. See on nende jaoks ainus või vähemalt kõige otsem tee transtsendentse ühenduseni."

Jah. Tänapäeva inimesel, kes kummardab peamiselt ekraanide ees ja pühendab oma elu pangale, on kahtlemata raske mõista, miks mõni tüüp loobub vabatahtlikult ainelistest hüvedest ja tõmbub täielikult endasse, et pääseda võimalikult lähedale teispoolsetele jõududele. Näib lausa uskumatu, et keegi tahab niisama vaikida, kui normaalsuse kaaluvihtideks on loba ja lärm.

Mitmed-setmed suhtlusmeedia kanalid peavad olema pidevalt valla, kommunikatsioon ei tohi katkeda. Näib koguni, et inimkonna seas on tekkinud hirm vaikida. Suhtlemine oleks justkui sama, mis hingamine. "Mõtlen, järelikult olen olemas." Kui selle mõttetera autor René Descartes elaks praegu, ütleks ta suure tõenäosusega hoopis: "Suhtlen, järelikult olen olemas!"

1921. aastal avaldas Carl Gustav Jung raamatu "Psychologische Typen" ("Psühholoogilised tüübid"), milles võttis kokku paarikümne aasta jooksul tehtud avastused praktilises psühholoogias. Sellest teosest jõudsid massidesse kaks fundamentaalset mõistet: introvert ja ekstravert. Jung ise nimetas neid hoiakuteks. Ekstravert on tema käsitluses objektiivne, introvert aga subjektiivne isik. Ekstravert vaatab enda ümber, introvert enda sisse. Mõlemad hoiakud on kätketud iga inimese psüühikasse, ehkki enamasti on ülekaalus üks neist. Kumbki hoiak pole millegi poolest teisest etem või tõhusam.

Paraku on infotehnoloogia triumf löönud hoiakute tasakaalu kõikuma. Maailm on muutunud ohtlikult ekstravertseks. Suhtlusmeedia, tööturg ja meelelahutuskosmos kõnelevad sama keelt: sa pead olema pidevalt nähtaval, pead end müüma, pead olema kontaktis võimalikult paljudega, pead suutma end löövalt väljendada. Või muidu... ei ole sa mitte keegi, sa ei kõlba kuhugi, sind pole kellelegi tarvis.

Ekstraverdid leiavad energiat lärmist, introverdid vaikusest. Seetõttu kurnavad ekstravertsed nõudmised loomupäraseid introverte. Seal, kus oleks vaja enese siseookeanisse vaadates mõtelda, tuleb hoopis ennast väljendada. Ikka selleks, et konkurentsis püsida. Paistab, nagu käituks paljud introverdid välise surve tõttu samuti ekstravertidena, kuid selline maskeraad ei lõpe hästi. Oma varjust üle ei hüppa, koerast kassi ei tee.

Ka kultuure saab üldistuse-sildistuse hinnaga liigitada ekstra- ja introvertseteks. Liigituse on paika pannud emake Loodus: lõunamaa rahvad kipuvad olema ikka ekstravertsema ja põhjapoolsed rahvad introvertsema kultuuriga. Lumi, jää ja pimedus ei soosi enese väljendamist, vaid ikka enesesse süüvimist.

Ameerikalik massikultuur on samuti ekstravertne, mistõttu on tema väljapoole suunatud ja seejuures ülimalt tugev energia introvertsele soomeugri kultuurile moraalselt laostav. Soomeugri müüdid, kombed, eluviis ning vaimuilm on tärganud soode ja padrikute rüpes, Kalev on kõõlunud lauka serval ja Linda rippunud sookailu otsas.

Massikultuur ei ole kuigi mitmekesine ega nüansirikas. Massikultuur on rajatud välisele efektsusele, olles seega läbimõtlemata ja läbitunnetamata. Rahvuskultuur, ugrimugri sealhulgas, õitseb ja haljendab vaikuse vallas. Vanad kombed nõuavad ületegemist ja vanad mõtted ülemõtlemist. Pärimuslikku kultuuriainest ei saa tarbida ega miljarditesse dollaritesse vahetada. Ehedas-mahedas kultuuris pole suurt midagi osta ega müüa. Ugrimugri on mõtlemiseks ja tundmiseks.

Paljud esinevad inimesed, nagu näitlejad, lauljad, muusikud, aga ka poliitikud, sportlased, õpetajad, õppejõud ja koolitajad on sageli introvertsed. Nad vajavad akude laadimiseks üksindust. Üksiolek on igati normaalne. Teinekord on eriti mõnus olla üksi koos kalli inimesega. Kahekesi üksi, haruldases vaikuse vallas.

Tõupuhta introverdi suurim unistus ongi leida keegi, kellega koos üksi olla. Mõnusalt koos vaikida.

11. august 2017

Põdrakanepisõltuvus

Rootsi läänepoolses südamikus asuv ja osaliselt vastu Norrat liibuv Värmland võlub külalisi oma salapärase palgega, mille on tuntuks teinud Selma Lagerlöf ja Ekeby kavalerid. Värmlandi järved on loomu poolest Vooremaa ja Urvaste järvede sugulased, ehkki tüsedamad ja rikkamad. Mäed nende ümber on kõrgemad ja orud, milles sädeleda, sügavamad. Rõõmsa üllatusega avastasin hiljuti, et Frykeni järve ääres, mille kaldaid palistavad kaharad kased ja männid, näitab kreemroosasid õietõlvikuid ka minu lemmiktaim - põdrakanep.

Vanarahvas on põdrakanepit õnnistanud paljude ilusate nimedega: metssirel, nõmmeroos, kõrvelill. Mõnel pool nimetati teda ka palanulilleks, sest pärast metsa laastavat tulekahju on ta üks esimesi taimi, kes hävinud maad taas asustama hakkab. Ka ravimtaimena on põdrakanep väga hinnatud. Mesilased ei jäta iial tema nektariküllaseid õisi külastamata.

Tagasihoidlik ilu lummab. Ujedad kaunitarid on alati huvitavamad kui särtsuvad bravuuritarid. Pakane hukutab roosid, savi närvutab liiliad. Aga karikakar, sinilill, põdrakanep - nemad jäävad alles, trotsivad kapriisseid põhjamaa ilmu ning lepivad vähesega nagu vaeslapsed.

Mõni võib põdrakanepit tema laia leviku tõttu ka umbrohuks sõimata, kuid metsa ääres, järvede kaldail ja hüljatud talude hoovidel roosatav taim näitab sellega hoopis oma südamlikkust. Ta ilmub ikka sinna, kus puudub ilu, tarm ja elujõud.

Kui inimene temast möödub, noogutab ta sellele armetule lihtsurelikule - lohutades, julgustades, väge andes. Kes tahab olla üllas nagu põdrakanep, joogu tema vartest ja võrsetest keedetud teed. See heatahtlik taim ei keela inimesele oma väärt rakukesi.

5. august 2017

Viikingid ei kandnud sarvi. Neil olid tiivad

Mis hetkest algab eestlaste ajalugu? Loll küsimus! Eestlased on elanud planeedil Maa sama kaua kui sipelgad ja vaid pisut lühemat aega kui seened või sõnajalad. Seega on eestlane üldse üks vanemaid tänini eksisteerivaid organisme. Kadestage, dinosaurused!

Aga tõsinegem nüüd. Vahel näib, nagu algaks eesti rahva ajalugu ristiusustamisega. Selles on suuresti süüdi üks mees: Läti Henrik. Ajaloo puhul kiputakse ikka toetuma kirjasõnale ja kui kirjalikud allikad on napid või puuduvad hoopis, jäävad ka ajalooraamatusse lüngad. Samas võib arheoloogiline aines olla hoopis kõnekam ja ausam kui mistahes kroonik. Ka enne Muistset vabadusvõitlust peeti siinmail sõdu, tehti kaupa, sulatati rauda, taoti mõõku ja ehiti end sõlgedega. Sellest, milline nägi välja muinaseestlaste elu veidi enam kui tuhande aasta eest, annab ammendava ülevaate tänavu ilmunud raamat "Viikingiaegne Eesti".

Raamatu autor, arheoloog Marika Mägi on teinud ära suure ja tänuväärse töö, heites muinasaja hämarikku heleda valguskiire. Võttes appi arheoloogilised leiud, kuhjade kaupa erialakirjandust ja põhjala saagad, annab autor aimu muinaseestlaste ühiskonnakorraldusest, religioonist, kaubanduspoliitikast ja igapäevaelust. Muuhulgas kulub üksjagu energiat, et lükata ümber viikingite ajastuga seonduvaid müüte ja eksiarvamusi. Näiteks polnud muinasaegsed linnused sugugi vaid militaarsed rajatised, paljud neist toimisid hoopis kaubitsemiskeskustena.

Juba raamatu esimestel lehekülgedel purustab autor ilusa rahvusromantilise müüdi eestlastest kui Läänemere valitsejatest. Muinaseestlased olid küll agarad meresõitjad, kuid kindlasti ei saa neid nimetada viikingiteks. (Samas kasutab autor eestlastest kõneldes ka nimetust "idaviikingid", mis muudab eelnenud eituse õõnsaks.) Viikingid või mitte, muistsed eestlased mängisid Läänemere kaubanduses võtmerolli, olles asendamatuks lüliks Ida ja Lääne vahel.

Viikingiajastu sai alata pärast seda, kui põhjamaalased hakkasid seilama purjelaevadel. Üllataval kombel ilmusid need Läänemerele alles 7.-8. sajandil - tähelepanuväärne tehnoloogiline viivitus, kui arvestada, et tuule tahtel sõitsid juba vanad egiptlased, kõnelemata foiniiklastest, kreeklastest ja roomlastest, kes purjejõu najal suuri tegusid tegid.

Purjedest said viikingitele tiivad, mis kandsid neid kaugele õhtu- ja hommikukaarde. Jõuti Prantsuse ja Inglise rannikule, seilati Gröönimaale ja Islandile. Põhjala sõdalased jõudsid 1000. aasta paiku koguni Ameerikasse (ja pea viissada aastat hiljem võttis Kolumbus kogu au endale). Viikingeid võis kohata ka Volga jõel ning Bütsantsi keisririigis. Rahumeelne äritegemine ja verejanuline rüüstamine käisid tol ajal käsikäes - tänapäeva diplomaatide košmaar!

"Viikingiaegne Eesti" puistab huvitavaid fakte. Väike valik:

  • Pole võimatu, et muinaseestlased, vähemasti saarlased, jätsid surnud pereliikmed lindudele nokkida ja matsid kondid alles hiljem maha.
  • Saaremaa vanaegne nimi oli Kuresaar. Saarlased ja Kuramaal elanud kuralased võisid olla tegelikult üks ja sama mereröövlite punt, mis läänepoolsetele rahvastele palju peavalu valmistas (kuralased, kuri ja kurat on samast tüvest).
  • Õitsva Rootsi kaubalinna Sigtuna hävitamine, mis on eesti rahvusteadvusesse jätnud sügava jälje (ka eesti esimene algupärane ooper, Evald Aava "Vikerlased" põhineb sellel lool), oli tegelikult üsna tähtsusetu sündmus. Küll aga väärib rohkem tähelepanu teise, lausa legendaarse kaubalinna Birka põrmustamine, milles võis ka eestlastel olla oma osa.
  • Soontagana maalinn Lääne-Eestis oli talvine kaubitsemispaik. Samalaadseid "Viru keskusi" leidus mujalgi pool.
  • Eestlased olid kõvad orjapidajad. Orjade hulk võis elanikkonnast moodustada 20-50%. Orjaturud tegutseid mitmel pool Läänemeremaades, üks neist võis asuda Tartus.
  • Ka naised võisid olla sõdalased. Kui perekonda polnud õnnistatud ainsagi pojaga, võidi mõni tütar "meheks" kasvatada.
  • Kama söödi juba viikingiajal.

Kõige olulisem teadmine, mis on ühtlasi kogu raamatu vundamendiks, seostub Eesti rolliga kahe maailma serval. Tuhat aastat tagasi oli Eesti alad jagunenud kahe täiesti erineva kultuuriruumi vahel. 

Saared ning lääne- ja põhjarannik kuulusid kokku Ida-Skandinaavia, Ahvenamaa ja Lõuna-Soome sõdalassfääriga. Eesti sisealad moodustasid aga kultuuriliselt ühtse terviku Loode-Vene aladega. Virumaa jäi nende kahe kultuuri piirikupitsaks, jagades samu jooni mõlema piirkonnaga. Isegi loodus on tahtnud, et ranna- ja metsaeestlased püsiksid lahus. Lausa joonlauaga on tõmmatud lai soode ja padrikute vöönd Käsmu rannalt Pärnu laheni. Nende teadmiste taustal muutub mõttetuks tänapäeva arutelu selle üle, kas Eesti kuulub pigem Itta või Läände.

Kakskultuurne Eesti on muidugi intrigeeriv tõik. Siinkohal tuleb täpsustuseks lisada, et Kesk- ja Lõuna-Eesti ei olnud viikingiajal osa Vene kultuuriruumist. Vene rahvus alles hakkas tol ajal välja kujunema. Venemaa loodeosa ehk praegust Peterburi, Novgorodi ja Pihkva kanti valitsesid tol kaugel ajal läänemeresoomlased. Siit võib teha mugava järelduse: juba muinasajal oli eesti rahval kaks pikka juureharu. Üks ulatus põhjamaadeni ja teine paiknes soome-ugrilaste pesapaigas. Meie juured ammutavad korraga toitu Idast ja Läänest.

*
Massikultuur on teinud viikingitest jõhkrad räpased metslased, kes puhkehetkedel vohmivad arututes kogustes liha ja rüüpavad vaatide viisi õlut. Lahingusse minnes panevad nad pähe sarvilise kiivri ega pelga Valhallat silme ees hoides surmahaldjaidki. Seda tegelikkusest irdunud müüti hoiab elus ka populaarne telesari "Viikingid", pehmemal kujul võib sarviliste kiivrite tegemistest lugeda mitmes lehes iga päev ilmuvast koomiksist "Hagar Hirmus".

Ajalugu on mitmepalgelisem. Jääb vaid pöialt hoida, et maa seest tuleb välja veel hulgaliselt aardeid (nii otseses kui kaudses tähenduses), mis aitaksid järjest enam selgitada, kuidas kulges elu tol kuldsel a'al, kui Kungla rahvas istus maha sööma ja läbi eesti meeste sõrmede veeres otsatus kogustes idamaiseid münte.

28. juuli 2017

Kui kõlab näki laul, pistab nõid tantsukingad jalga


Vesi ja tuli on kaks vastandlikku ürgelementi, mis määrasid ammustel aegadel inimkonna saatuse. Vesi taltsutas inimese, inimene taltsutas tule. Väike, kuid kaval inimeseloom askeldab nende kahe kange igiallika vahel. Vee armust on ta sündinud, tule väge kasutab hella eluvaimu seeshoidmiseks.

Kus voogab elu, mühiseb ka surm. Vesi ja tuli on nõudnud palju inimelusid - justkui lõivuks selle eest, et enamus meist vee ja tule vahel ikka hinges püsida võiks. Vetevallas pesitsevad ka näkid, tules sünnivad ja surevad nõiad. Mõlemad esindavad omal moel ürgjõudude pahelist poolt.

Näkid on mind lapsest saati huvitanud, nõiad aga hullupööra hirmutanud. Selle emotsionaalse laengu ning rahvaluulest ammutatud ainese kohtumispaigas võrsusidki kaks raamatut: "Seal, kus näkid laulavad" ja "Kuradil on lapse nägu". Üks veest, teine tulest. Üks näkkidest, teine nõidadest.

Ehkki näki- ja nõialugu on lähedased sõsarad, leiab tähelepanelik lugeja neist üksjagu erinevaid jooni. Nõiajutus käivitub mäng sellega, kui toimub esimene kuritegu, mis aktiveerib tegelased. Näkiloos on mäng juba alanud, enne kui peategelane sellesse siseneb.

"Näkkides" ei ole esiplaanil kuritegude lahendamine ega õigluse maksmapanek. Jälgin hoopiski seda, mis toimub sarimõrtsuka järgmise võimaliku ohvri mõtetes, kuidas ta käitub, mil moel reageerib oma õõvastavale saatusele ja mida tunneb, aimates vägivaldset lõppu, mis vääramatu jõuga läheneb. "Kuradi" puhul olen seadnud fookusesse kuriteod ja nende lahenduskäigu. Väikesed põiked rootsiaegse Liivimaa ühiskonda annavad jutule kergelt ajaloolise maigu.

Üldistades võib öelda, et näkilugu on loomult naiselik, heites valguskiire aistingute ja tunnete udusesse maailma. Samas on ta introvertne, ei ava end lihtsalt ja nii mõnigi temasse kätketud saladus jääbki saladuseks. Nõialugu on seevastu mehelik ja ekstravertne. Tegevust kannavad edasi märul ning ratsionaalsed analüütilised arutluskäigud. Pealegi peegeldub "Kuradis" maskuliinne universum, kust käivad läbi sellised teemad nagu äri, poliitika, tehnika ja sport. (Ahah, ja muidugi seks!)

"Kurat" on ühtlasi esimene arglik katse kirjutada ajalooainelist raamatut. Päris ajalooliseks romaaniks teda siiski pidada ei saa, sest vaid proloogi ja epiloogi tegevus toimub minevikus, Põhjasõja-eelses Lõuna-Eestis. Tegevustik andis aga võimaluse tutvustada põgusalt seda, millise metoodikaga ajaloolased möödaniku sündmusi uurivad. Seejuures selgub, et ajaloolased ja kriminaaluurijad on mitmeski mõttes hingesugulased, kes kütivad tõe väljaselgitamise nimel varjukujusid.

Kui "Näkke" pole võimalik žanriliselt kuigi täpselt määratleda (Põnevik? Õudukas? Müstika?), siis "Kuradi" puhul on asi selge: tegemist on klassikalise kriminulliga. Romaanis on kasutatud kõiki krimižanrile omaseid elemente, mäng käib krimkalike mängureeglite kohaselt, mille välmisid Arthur Conan Doyle ja Agatha Christie. Ent loomulikult kuuluvad mõlemad raamatud moodsa, mõne lugeja hinnangul isegi tumeda skandinaavialiku kirjanduse valdkonda.

"Seal, kus näkid laulavad" on vaoshoitud, ei torma äärmusest äärmusesse, vaid kulgeb rahumeelselt, pinget aeglaselt kruvides. Ehkki teemad on tõsised, ei leia ükski neist põhjalikumat käsitlust. Vaatluse all on ennekõike olukorrad – autor paigutab tegelasi keerukatesse situatsioonidesse, mis argielus harva ette tulevad, ning lugejal pole muud muret kui jälgida, kuidas tegelaskujud hakkama saavad.

"Kuradil on lapse nägu" voolab suurema hoo ja särtsuga ning ei tundu nii sünge ja lohutu kui "Näkid". Nõiajutu koomilised vahepalad ja rahvalik, kohati jantlikkuseni ulatuv huumor leevendavad raamatu traagilist alatooni. Ehk nagu ütles Karlsson Katuselt: nalja peab saama!

Kas "Kuradit" võib veel mingil kõlaval ja efektsel moel iseloomustada? Ütleme siis, et tegu on ksenofoobse raamatuga. Lugu räägib võõrastest ja võõristusest. Täpsemalt sellest, kuidas "teised" ehk "muulased" tekitavad väikeses kogukonnas hulga segadust ning pööravad männilõhnalise ja linnulaululise maaidülli veriseks songermaaks. Tüüpiline Eesti lugu, jah? Võib-olla...

Esialgu tahtsin "Kuradis" jätkata sama teemaga, millega "Näkkides" sai algust tehtud: hirm. Hirm, mis rüüstab mõistust ja hävitab hinge. Kõik näkisaaga raamatud pidid esialgse plaani kohaselt käsitlema erinevaid hirmu põhivorme, mida on kirjeldanud kuulus saksa psühholoog Fritz Riemann. Kirjutamise käigus mõistsin, et käsile võetud põnevussaaga ei puudutagi niivõrd hirmu, kuivõrd egoismi.

Mõlemas raamatus lõhuvad toimivat rahulikku külakogukonda äärmiselt enesekesksed kurjamid. Nad pole üksnes isekad ja hoolimatud, vaid ka sügavalt kibestunud, pettunud kõiges ja kõigis. Isekuse ja kibestumuse segu on aga plahvatusohtlik aine, mis võib liigestest lahti lüüa ka tugevamaid kogukondi ning lõpuks paisata kaosesse isegi terve ühiskonna. Seda juhul, kui pettunud egoistide hulk ületab kriitilise piiri.

Mõlemad romaanid on parajalt provokatiivsed. Kahtlemata sõltub provokatiivsuse tase ja mõju ka lugejast. Mu eesmärk pole mitte lugejal meelt lahutada, vaid ta närvi ajada. Kasvõi natuke. Provokatsioon tekitab sageli tuska, ent võib positiivsel puhul ka ajurakke kõditada. Loodetavasti on neis raamatutes ikka piisavalt, mille üle järele mõelda.

Kui näkkide laulu on juba kuuldud ja nõidade tantsu nähtud, siis ei maksa arvata, et sellega on kõik. Ei! Saaga läheb edasi, sest ilmas on veel küllalt kurje tonte, kelle tegemised võiksid ka laia lugejaskonda huvitada.

Samal teemal:

26. juuli 2017

Läbi õhu ja aegade

Ameerika ulmekirjaniku Robert A. Heinleini 1966. aastal ilmunud romaan "The Moon Is a Harsh Mistress" jutustab inimkonna poolt Kuule rajatud kolooniast, mille elanikud hakkavad Maal asuva keskvalitsuse vastu mässama ning - teatud moraalivekslite hinnaga - saavutavad ka võidu. Teose keskne mõttetera "Tasuta lõunaid ei ole olemas" (There ain't no such thing as a free lunch) sai kiiresti populaarseks ning jõudis mõni aeg hiljem (1975) ka vaba turumajanduse eestkõneleja Milton Friedmani majanduspiibli kaanele.

Seesama mõttetera on Eestiski sage nagu aamen. Ja nüüd üks hea nõuanne noorele poliitikule, kes tahab kiiresti karjääri teha. Kui mõni valija, opositsionäär või ajakirjanik peaks sinult küsima, miks pensionid on nii närused, hambaravitoetus naeruväärne ja erivajadustega inimesed istuvad näljapajukil, tuleb tõsise näo ja raudkindla häälega vastata: "Tasuta lõunaid ei ole olemas!"

Mis pensionäridesse puutub, siis neist paljude elu muutub veelgi kitsamaks, sest isegi telekanaleid ei anta enam tasuta. Uudis sellest, et kaks suurt kommertsjaama lahkuvad vabalevist, oli igati ootuspärane ning suurt ülerahvalist nurinat pole õieti kuuldagi. Digilevi on kaval värk - traadist kokkukeeratud antenniga saateid õhust kinni ei püüa. Nii siis jääbki ainus valik: köhi pappi või telepurk jääb tühjaks.


Õnneks on massimeedia vanaema, Tema Pühadus Raadio, endiselt kõbus ja alati inimeste teenistuses. Paistab, et kõigist meedialiikidest on just raadio suutnud kõige kauem digitamise vastu seista. Samas on Põhjamaades alanud juba raadioeetri üleminek digilevile, mis tähendab teoreetiliselt seda, et peagi võib ka raadiokuulajatelt raha küsida.

Iseasi, kas selline teguviis oleks meediamogulitele pikemas plaanis üldse kasulik. Vaevalt et keegi tahaks maksta pelgalt selle eest, et hommikul autoga tööle sõites oleks võimalik kuulata ilmateadet, "Despacitot" ja saatejuhtide tühja loba. Aga kui autod ise sõitma hakkavad, võib raadio asemel armatuuri täieõiguslikuks osaks saada hoopis telekas. (Nagu on juhtunud Lux Expressi bussiliinidel.) Sõitjal pole enam vaja teed vahtida, tehnoloogia annab talle vabaduse tegelda sõidu ajal millega iganes.

Kusjuures, päikese all ega lainepikkustel pole midagi uut. Kui Eestis hakati 1926. aasta lõpul korrapäraselt raadiosaateid edastama, tuli imelise aparaadi omanikel samuti maksu maksta. Ringhääling oli esialgu puhtalt kommertslik ettevõtmine, mis pidi tulu teenima. Alles vaikiva ajastu algul (1934) võeti raadio riigi tiiva alla. Eetrisse vaikivat ajastut igatahes ei saabunud. Algas hoopis õitseng, millele pani aluse peajoones üks mees: näitleja-teadustaja Felix Moor.

Juba kahekümnendail-kolmekümnendail tulid eetrisse soovikontserdid ja kuuldemängud, Eestimaa käänulistel teedel hakkas sõitma reportaažiauto, mis sai hellitusnimeks Hõbehall.

Kui raadiolained 20. sajandi algul õhus liuglema asusid, pidi see toonaste inimeste jaoks olema ilmaime. Kujutage ette - keegi räägib Londonis ja meie kuuleme seda Litsmetsas! Seda luksust praegusel ajal küll enam ei ole, aga tasuks ikkagi mõelda, kui kosutav oli lääne raadio raudse eesriide taga kopitavatele inimestele. Vaba Euroopa ja Ameerika hääl, pluss Soome televisioon Põhja-Eestis. Vabadus tähendas nõukogude eestlasele kahtlemata ka ragisevat häält kaugelt mere tagant.

Valdo Pandi kommentaarid laulupeolt, Gunnar Hololei spordireportaažid, stagnaaja rõõmurosin "Meelejahutaja", siiani kestev "Mnemoturniir"... Huvitav, mida mõtlesid need raadiokuulajad, kes kolhoosipõldude ja kalakombinaatide vahel tukerdades sellest raadionõidusest osa said?

Woody Alleni soe komöödia "Raadiopäevad" näitab ilmeka särtsakusega, kuidas maakera kahe ilmasõja vahelisel ajal tiirleski ümber raadioaparaadi. Raadiost tulid kõige värskemad uudised (mitte online-portaalidest nagu praegu), populaarne muusika (mitte Youtube'ist, iTunes'ist ega Spotify'st), eetris mängiti mänge, kositi naisi ja aeti äri. Raadiopäevad ei tule mõistagi enam iial tagasi.

Alles on jäänud veel natuke raadiomaagiat Vseviovi, Relve ja Erilaiu häältes, kuid kõnele, mis kõneled - me ei ela enam legendide ajastul. Praegusaja raadiosaadete (järel)kuulamine netist ei ole ka päris õige asi. Raadio peab käima ikka läbi eetri, siin ja praegu.

Raadio kannab endiselt edasi seda maagiat, mida kogesid inimesed juba sadakond aastat tagasi, ehkki vähemal määral ja vaid paiguti. Eestis tegutseb üle 30 raadiojaama, enamik neist argised, tavalised, maagiata.

Ent ikkagi näib, et raadio pole päris sellest ilmast. Kas need, kes eetris kõnelevad, on ikka olemas või on nad vaid hääled? Inimesel on ju komme kõike silmadega kinnitada, kõrvad pole nagu piisavalt usaldusväärsed abimehed. Aga ehk peitubki selles raadio tegelik maagia - hääl tuleb õhust, aga pildi peab igaüks juurde mõtlema. Raadio on töökindel reanimobiil kängunud mõtetele. Ta äratab fantaasia ellu.

20. juuli 2017

Jalutuskäik raamatute kalmistul

Raamatuid kirjutatakse selleks, et et nad saaksid surematuks. Kui tagasihoidlik autor ise ka ei oleks, kirjutamist alustades ning kirjutatule punkti pannes unustab ta ometi hävingu ja surma seadused. Talle näib, et tema raamat jääb igavesti ujuma rõõmsa mere õnnelikul lainel. Kuid ka raamatud alluvad üldistele seadustele. Kõik siin ilmas on mööduv.
[---]
Just sellepärast haarabki meid raamatukogu nähes kohutav äng. Raamatukogu riiulitel seisvates raamatutes on midagi traagilist ja nukrat - nukrus sellest, et nad tahavad veelgi eksisteerida, kuigi on juba ilmselge, et neil tuleb tagasi astuda, teistele ruumi anda.
Ent millise innuga nad kõik kunagi kirja pandi!

José Maria Salaverria (tlk Andres Jaaksoo)

Pexels

Möödunud aastal laenutati minu raamatuid raamatukogudest ühtekokku 1972 korda. Üllatavalt priske arv! Pealegi on selles rehnungis võetud arvesse vaid kolmesaja rahvaraamatukogu andmed. Kirjavara saab Eestis laenutada enam kui 400 kohast, neile lisanduvad veel kooliraamatukogud.

Nii ehk teisiti - järjest enam tuleb juurde neid lugejaid, kes mu tagasihoidliku loominguga kokku puutuvad ja kuuldavasti on lausa kahele lugejale mu raamatud ka meeldinud. Kui nüüd päris ausalt öelda, siis ma ei tunnegi väga huvi selle vastu, kas mõni mu vaimusünnitistest ka kellelegi korda läheb. Ma ei kirjuta ju selleks, et teistele meeldida. Raamatute kirjutamine ja avaldamine võimaldab maitsta sõnavabaduse vilju, öelda seda, mida tähtsaks pean, jagada oma mõtteid, muljeid, tundmusi ja kogemusi.

Seega on kirjandus ka suhtlusviis. Mulle ja paljudele teistelegi. Iga raamat on nagu iseseisev mittevirtuaalne moluvihik. Sinna kogunevad lugejate nähtamatud kontod, mis astuvad astraalsete traatide kaudu omavahel ühendusse.

Ma ei tea, kes on need inimesed, kes mu raamatuid ostavad, laenutavad ja loevad. Ei tahagi päriselt teada. Tore mõelda, et mu lugejaskond on nagu müstiline varjurahvas, kes kunagi päevavalgusse ei satu. Või on nad hoopis arglikud haldjad, päkapikud, inglid või muu sedasorti kontingent, keda harva näha võib, kuid kelle kohalolu on ikkagi tuntav, toetav ja innustav.

Raamatukogud on raamatute kalmistud. Päev päeva kõrval tulevad siia lugejad ning laenutavad endale mõne raamatu. Siis võetakse see aastaid oma kohal konutanud raamat riiulist ning niipea kui raamat värske õhu embusse saab, ta justkui nooreneb. Lugeja sõrmede all sahisevad lehed otsekui elustuvad ning nii nagu endistel aegadel tunnevad raamatud enda üle uhkust justkui eakad daamid, kes juubeldavad võpatades, kui mõni mööduv noormees neile tähelepaneliku pilgu kingib.

J. M. Salaverria

Ma kirjutan küll tõsistest asjadest, toorusest, jõhkrusest, hüljatutest, roimaritest ja ühiskonna kõhualusest... aga ometi teen seda rõõmuga. Kirjutamine on minu jaoks nagu mäng, ühtaegu põnev ja lõbus. Peidan oma tekstidesse mitut liiki vigureid otsekui lihavõttejänes, kes poetab värvilisi mune põõsa alla. Ja kui mõni muna jääbki üles leidmata - kah asi! Mängima peab. Mängu- ja elulust on üks ja seesama. Kas pole?

Kõik mu raamatud on kirja pandud salakirjas, mida väga vähesed lugeda mõistavad: eesti keeles. See imetabane salakiri on nii mitmetahuline, kirev, rikas ja ilus, et mänguruum näib lõpmatu.

Kahjuks juhtub nii, et elavas keeles kirja pandu võib paberil kergesti surra. Tekst kaotab elu, kui ta julmalt kaante vahele surutakse. Õnneks on see vaid varjusurm. Tekst ärkab ellu iga kord, kui lugeja tema peale pilgu kinnitab. Okasroosike ootab surmavalla serval kõikudes printsi, kes teda suudlusega ellu ärataks, teda hoiaks ja armastaks. Riiulile unustatud raamat on tema saatusekaaslane.

Raamat võetakse riiulist ja ulatatakse lugejale, aga see lugeja ei oska endale ette kujutadagi, missuguse tragöödia vallandas riiuleil ainuüksi tema ilmumine raamatukogu ukse lävele. - "Võib-olla tuli ta minu järele...?" Nõnda, nähes lugejat tulemas, satuvad kõik raamatud ärevusse.
[---]
Ja seal, nendes suurtes raamatukogudes küpsevad ning mängitakse ka maha tavatud tragöödiad. Meie aja raamatud ei püüagi enam inimeste südametesse jääda, raamat tahab jääda raamatukogu riiulitele, nende kõige viimane lootus surematuks saada on elada edasi riiulitel.

J. M. Salaverria

19. juuli 2017

Üksmeeletus

Hulk aastaid tagasi pani Paul-Eerik Rummo paberile järgmised värsid:

Me hoiame nõnda ühte
kui heitunud mesilaspere
me hoiame nõnda ühte
ja läheme läbi mere
mis tõuseb me vastu, tige
ja läheme läbi mere
ja muud me ei vaja tuge
kui üksteise selged õlad

Kõige parem on minna ikka üheskoos, nii on julgem ja lõbusam. Koos minnes muutuvad raskused kerguseks. Mäletate, mida prantsuse revolutsionäärid oma kilbile kirjutasid? Vabadus, võrdsus, vendlus. Jah, vabadust ja võrdsust nõutakse praegugi, ei saa nendest väärtuslikest maavaradest kellelgi isu täis. Aga kuhu jääb vendlus? Kes seda nõuab ja igatseb? Läägevõitu "vendluse" võib asendada ka moodsama "solidaarsusega". Seletava sõnaraamatu järgi on see "huvide ühtsus, üksmeel".

Solidaarsus on ühiskonna liim ja mört. Selleta laguneks rajatis laiali. Ühiskond tähendabki ju ühiselt olemist, elamist, tegutsemist. Ühtekuuluvust. Miks tundub ühtekuuluvusel põhinev ühiskond ometi järjest enam ja enam utoopiana? Kas süüdi on postmodernistlik digidžungel, mis traditsioone kängutab ja kõike seda, mida seni pühaks ja väärtuslikuks peetud, aina killustab? Või tuleks üksmeeletuse põhjust otsida sügavatest inimolemuse ürgkoobastest?

Walter Quirt "Tüli"
Üksmeeletus on üks meeletus. Tihtipeale näib, et inimesed ei otsigi rahumeelseid suhteid. Nähakse rohkem erinevusi ja rõhutatakse erimeelsusi. Vaenulik suhtumine "teistesse" on kohutavalt popp. Vastandumise ja eitamise kaudu defineeritakse ennast. Teisi ja teistsugust laites tuntakse end parema, tugevama ja säravamana.

Üksmeeletus võtab võimust alati, kui mängu tulevad sellised suured teemad nagu suhtumine sõjapõgenikesse, seksuaalvähemustesse või läbi Baltimaade kulgevasse raudteeliini. Avatakse jälle uus rinne - ja tuld! Kaevikusõda ei lõpe enne, kui üks pool on lõplikult verest tühjaks jooksnud. Ehk siis: see ei lõpe kunagi. Sõjas pole võitjaid, kodusõjas ammugi mitte.

Inimesed kaugenevad üksteisest muuhulgas seetõttu, et erinevate meedialiikide najal otsitakse kinnitust vaid oma veendumustele. Seotakse end ühe kindla ringkonnaga, milles tiirlevad vaid sellele grupile omased ideed ja tõekspidamised. Nõnda hääbub võime mõista neid, kes mõtlevad teisiti. Ühiskonna asemel tuksub omas rütmis hulk väiksed kildkondi.

Mitte ainult olevik (mis on?) või tulevik (mis võiks olla?) ei lõhesta. Seda teeb ka minevik (mis oli?). Ajalugu on täis traumasid, millest ei suudeta kõnelda, kuid mis veel aastakümneid hiljemgi heidavad pikki varje üle inimeste. Isegi suhtumine nõukogude aega on väga erinev: ühed ei taha seda enam iial tagasi, teised aga igatsevad - ütlevad, et sirbi ja vasara all oli parem elu.

Ehk on see Vargamäe sündroom, mis eestlasi painab ja oma jõledad siirded kõigisse eluvaldkondadesse ajab? Naaber ei salli naabrit ainuüksi seetõttu, et too teine on sattunud tema kõrvale elama. Mõnusam oleks hoopis omaette olla, eemal võõrastest pilkudest, kaugel võõraste kõrvade kuuldeulatusest. (Kuidas ühiselamu inimesed üldse läbi saavad? Vist ei saagi.) Eestlasel on raske leppida "teisega" enda kõrval. Kui on vaja midagi ühiselt ette võtta, siis kõlbab selleks vaid ilusa traditsiooniga paika pandud vorm: laulu- ja tantsupidu näiteks.

On optimistid ja pessimistid, introverdid ja ekstraverdid, vabameelikud ja alalhoidjad, lõokesed ja öökullid. Mis meid siis seob? Poliitika ei saa see olla, sest poliitika lõhestab alati. Kogu poliitiline süsteem on üles ehitatud vastandumisele: koalitsioon-opositsioon, vasak- ja parempoolsed, liberaalid ja konservatiivid, euromeelsed ja euroskeptikud.

Lisaks kõlbab poliitilises mudamaadluses kasutada teada-tuntud "rahvuseprobleemi". Eestlased ja venelased lausa peavad jääma teineteisele poole rindejoont, et riigiisadel jätkuks ikka leiba. Ühiskondlikku lõhet hoida on poliitikutele isiklikult kasulik. Iroonia tipp: Stalinil oli omal moel õigus, kui ta ühes sõjaeelses kõnes ütles, et ainus tõeliselt demokraatlik riik on Nõukogude Liit. N Liidus on üksainus partei, kapitalistlikus läänes aga hulk erakondi, mis killustavad rahvast.

Ideaaljuhul peaks inimesi siduma kultuur. Aga ometi see ei ole nii. Sarnaselt poliitilisele eliidile kaugeneb rahvast ka vaimueliit. Poeet ei mõista lihtrahvast, sest temagi elab omas mullis ja suhtleb peamiselt vaid teiste omasugustega. Muidugi on meil südantsoojendavaid rahvuslikke massiüritusi, nagu juba eespool mainitud laulupidu, ent kui laulupeo tuli kustub, püsib koosmeele eufooria veel paar päeva, heal juhul kolmandagi. Siis saabub tuhkhall argipäev ja maad võtab jälle harjumuspärane üksmeeletus.

Üldsegi mitte üllataval kombel näib, et põhiline koosmeele platvorm, mis tõepoolest ka toimib, on massikultuur. Poplauljad, tele- ja filminäitlejad ning staariseisuses sportlased toovad rahva kokku. Efektsed Hollywoodi kassahitid ja pea sisutud levilaulud on aines, mida fännavad ja mõistavad ühtviisi nii Kapa-Kohila jõmpsud kui ka Taga-Araabia šeigid. Olgugi et massikultuur järab ja vaesestab rahvuskultuuri, on see midagi, mis inimesi ka päriselt seob. Süvakultuur on paljuski individualistlik, massikultuur seevastu kollektiivne.

Paraku peidab ka peamiselt meelelahutusliku kallakuga massikultuur endas tõsist ohtu. Meelelahutus on masside oopium. Massikultuur juhib inimesed kaugemale sellest, mis tõeline, ehe ja siiras. Meel on lahutatud, aga mitte rikastatud. Justinbieberite ja johnnydeppide hüpnoosi all jääb vaim laisaks. Noh, vähemalt ei jaksa lahutatud meelega inimesed enam vaielda.

Loomulikult ei taha ma eelneva jutuga öelda, et igat sorti erimeelsused on automaatselt miinusmärgiga nähtus. Ka erimeelsustes on siduv energia. Vastandlikud maitsed ja seisukohad võivad hoopiski inspireerida - aga selleks peab kõigepealt toda "teist" austama.

Tülid on vajalikud senikaua, kuni sünnib kompromiss, kuid see eeldab leplikkust, mõistmist ja empaatiavõimet. Empaatiat arendavad digiajastulgi ikka noodsamad iidsed kunstiliigid: kirjandus, teater ja kaunid kunstid. Ja nende väikevend film. Kunst on kunst siis, kui ta ärgitab mõtlema, tundma, otsima ja leidma. Leidma seda üürikest ühisosa, mis juba enam kui seitsme miljardi peaga inimkonda vahetevahel seoks.

Lootust annab Rummo luuletus:

ja muud me ei vaja tuge
kui ühised rõõmsad võlad
kui ühised rõõmsad võlad
mis üheskoos tuleb meil kesta
need ühised rõõmsad võlad
neid meri ei saa meilt pesta

Samal teemal:

6. juuli 2017

Nõida ei tohi ellu jätta

Üheksa aasta eest sattus mu kätte üks rootsiaegne arhivaal. Kaante vahele oli köidetud kohtuprotokoll ja patakas kolletunud kirju, mis puudutasid Karl XI valitsusajal Liivimaal aset leidnud kuratlikku juhtumit. Käsikirjad olid mõistagi vanapärases saksa keeles ning kribukrabulikus gooti kirjas. Lugesin sealt välja just nii palju, kui mõistus võttis ja silm seletas. Loetu oli... tagasihoidlikult öeldes huvitav.

Kõik algas sellest, kui Uue-Antsla mõisapidaja, sillakohtunik Nicolaus von Vettern kirjutas Liivimaa kindralkubernerile kirja, milles kaebas kohalike talupoegade, vaimulike ja kaupmeeste peale, kes laskvat "väärusul" südamerahus vohada. 1689. aasta ussimaarjapäeval (8. septembril) tegi Vettern koos sõduritega varahommikust ringkäiku oma haldusalas. Põlva kiriku juures sattus ta pealt nägema midagi sellist, mis teda sügavalt hämmastas. Kohalikud talupojad ohverdasid kuradile!

Kirikusse oli valmis pandud vaha, õlut, leiba ja muid paganlikke ande. Rahvast oli kiriku ümbrusesse kogunenud väikestest lastest hallide raukadeni, mõned neist viibisid kogunemisel alasti. Nad viisid pühadeteotust läbi sedavõrd suure hoolega, et isegi sõdurite hoobid ega sillakohtuniku manitsused ei suutnud nende indu jahutada.

Vettern andis seepeale kahele temaga kaasas olnud musketärile käsu rahvas püssipaukudega laiali ajada. Kui see õnnestus, konfiskeeris ta linnast tulnud kaupmeestelt kauba, millega nood kiriku juures äritseda püüdsid. Vettern imestas hiljem, miks Põlva pühakoja peremees pastor Andreas Lundius üldse andis „paganajõugule“ loa jumalateotuseks.

Pärastlõunal toimus sarnane kogunemine Rõuges, kus talupojad olid jõudnud end juba täis juua. Vettern leidis eest mitu linnakaupmeest, kes "kuradikummardajate" orgiast osa võtsid ja oma kaasatoodud tavaari müütasid. Vetterni hinnangul oli kohale tulnud lausa tuhandeid inimesi ning kui kaupu võõrandama ja jumalavallatut laata laiali ajama hakati, läks rüseluseks. Vähemalt kaks talupoega sai surma.

Iseenesest ei vääri see ajalooline episood suurt tähelepanu, sest taolisi "kuradikummardamise" juhtumeid tuli 17. sajandil ette korduvalt üle kogu Eesti. Kuid üheskoos kõnelevad need juhtumid eesti talupoja vaimulaadist tol kaugel ajal, mil kuningas istus Stockholmis ja saksa nuut käis üha käbedamalt matsi turjal.

Kuradile pühendatud ohvritalituste puhul tasub silmas pidada nende kaht poolust: esiteks laadapidamine ja teiseks usulised rituaalid. Igasugune laadatsemine kirikute ja kabelite ümbruses oli tollal seadusega keelatud. Vajadusel võis kokkutuleku laialiajamiseks kasutada sõjalist jõudu ning laadal müüdavad kaubad tuli konfiskeerida. Ussimaarjapäeval oma kraamist ilma jäänud Tartu kaupmehed Johan Schröder, Christian Kettler ja Carsten Müller väitsid aga kohtulikul ülekuulamisel, et nemad ei tea sellest seadusest midagi. Nende tõlgenduse järgi võisid sõdurid sekkuda „väärjumalateenistuste“, aga mitte laatade pidamisse. Kaupmehed väitsid, et selliseid laatu oli samal suvel (1689) takistamatult peetud ka Räpinas ning teisteski kohtades. Kolm nädalat enne sündmusi Põlvas ja Rõuges toimus suurejooneline laat näiteks Moostes, millest võttis osa 3000–4000 inimest. Sealtki ei puudunud „väärjumalateenistus“, rohke õllejoomine ja kauplemine.

Sõnad „väärjumalateenimine“ või „ebajumalakummardamine“ korduvad 17. sajandi allikates silmapaistvalt sageli. Sellele lisanduvad luterlaste lemmikväljendid „nõidus“ ja „paavstlik ebausk“. Tallinna sinodil (1627) kurdeti, et paljud harrastavad veel väärjumalate teenimist hiites ja metsakabelites, palvetades seal ja ohverdades igasuguseid esemeid enese, oma loomade ja vara heaolu eest. Liivimaa konsistoorium nõudis 1637. aastal vaimulikelt, et nood selgitaks välja, kas ikka veel ebajumalateenistusi korraldatakse ning kindlatel aegadel või laatade ajal mäekinkudele või orgudesse, kabelite või nende varemete juurde kogunetakse, et ebajumalaid kummardada ja neile ohvreid tuua.

Eesti- ja Liivimaast parem olukord ei valitsenud 1630. aastail ka Taani valdusse kuulunud Saaremaal. 1636. aastal märkis Taani kuninglik asehaldur Anders Bille, et lihtrahvas on suuremalt jaolt paganad, kes ei tunne jumalasõna ega püha sakramenti ning samuti leiduvat Saaremaal palju nõidasid. Kaks aastat pärast Saaremaa langemist rootslaste võimu alla (1647) kurtis Eestimaa piiskop Joachim Jhering, et mõnes Saaremaa kihelkonnas toimetatakse „hirmsat väärjumalateenistust“ kabelite juures, kus ohverdatakse loomade, laste ja pere eest.

Tartu kirikuõpetaja Pegau teatas 1655. aastal, et eestlaste seas on „palju nõidust, väärusku ja paavstlikku väärjumalateenistust.“ Urvaste pastor Lythander märkis 1669. aasta aruandes ülemkonsistooriumile, et kihelkonnas on harrastatud palju väärjumalate teenimist ning austatud nõidu, lausujaid, riste, puid ja pühasid metsi. Liivimaa kindralkuberner Dahlbergh saatis 1697. aastal kuningale kirja, milles heitis talupoegadele ette „kohutavat sõgedust, ignorantsi ja pimedust“: kuberneri sõnul lokkavat „paavstlik ebausk, nõidus ja teisedki patud“.

Nende kirjutiste põhjal ei maksa järeldada, et eestlased olid satanistid. Kaugel sellest! Luterlik Rootsi võim lihtsalt ei sallinud nn. paavstiusku ehk katoliiklust ega ka paganlikku talupojausundit.

Ometi on selge, et katoliiklike tähtpäevade puhul peetud laatadel tegelesid eesti talupojad kauplemise kõrval ka usuliste kombetalitustega. Nende sekka kuulusid tervendamisrituaalid ning surnute meelespidamine sööminguga haudadel või esivanematele ohverdades. Rahvas püüdis oma vajaduste rahuldamiseks jäljendada katoliku missade liturgiat. Esmane eesmärk oli kindlustada maagiliste toimingute kaudu enda ja oma kariloomade tervis ning põllu saagikus. Katoliku pühakutele toodi ohvreiks sümboolseid vahast kujusid ja toiduaineid. Selle juurde võisid kuuluda rituaalsed käigud ümber kabeli või risti ning mitmesugused maagilised toimingud.

Tõsiusksed luterlased nägid neis ilmingutes nõidust ja kuradi sepitsust. Kui ilmalikud ametnikud (nagu sillakohtunik Vettern) või oma kihelkonnas rahvast valgustanud kirikuõpetajad sõimasid talupoegi paganateks ja kuradikummardajateks, siis oli tegemist lihtlabase propagandatrikiga, mille eesmärk oli näidata olukorda süngemas toonis kui see iganes olla sai.

Allikas, mida lugesin, ei sisaldanud ainsatki viidet nõidadele, kuid sarnased juhtumid paisusid sageli nõiaprotsessideks. Nõiajahtidest ja -protsessidest on kirjutatud kuhjade viisi raamatuid, mis näitab teema keerukust, aga ka erutavust. Miks võttis nõiajaht Euroopas 16.-17. sajandil epideemilised mõõtmed, on omaette küsimus, millele lühikest ja samas ammendavat vastust anda pole võimalik. Mõistagi ei jäänud ka Eesti nõiaepideemiast puutumata, ehkki taolisi võikaid massiprotsesse, mille käigus oleks korraga tuleriidale või võlla saadetud kümneid inimesi, Läänemere idarannikul ei toimunud. Mujalpool aga küll.

Piiblis öeldakse selgelt: "Sa ei tohi nõida ellu jätta!" (2Ms 22:17) Sellele järgnevad niisugused õpetussõnad: "Igaühte, kes ühtib loomaga, tuleb karistada surmaga!" ja "Kes ohverdab jumalatele ja mitte üksnes Issandale, see tuleb hukata!" Seega on piibliraamatus nõidumise, sodoomia ning paganausu järgimise eest ettenähtavad karistused loetletud üles samas pundis. 

Piibliloogika peegeldus ka kohtusaalis: tihtilugu olid nõiaprotsessidel süüpingis loomavägistajad ja paganad. Põhimõtteliselt võis iga vähegi kahtlase mehe või naise nõiaks tembeldada, ent kohus ei saatnud sugugi kõiki nõidu surma. Paljudele määrati kergemaid karistusi, nagu ihunuhtlus. Leidus ka nõiahakatisi, kelle süüd ei suudetud tõestada ja kes vabastati vahi alt ilma suurema lamendita.

Poolpaganlikud rituaalid, mida talupojad enamasti mõne pühakuga seonduval päeval läbi viisid, ei järginud tõenäoliselt mingit ühtset süsteemi ega stsenaariumit. Üleskirjutused nendest rituaalidest on kohati udused ja kaootilised, kuid annavad siiski aimu, mis "kuradikummardamistel" toimus. (Neist võib lugeda ka ilukirjandusest, näiteks Enn Kippeli romaani "Kui Raudpea tuli" algusosas kirjeldatakse üht rootsiaegset tervendamisrituaali.)

Omapärane jaanipäevariitus fikseeriti 1667. aastal Tartumaal, Maarja-Magdaleena kihelkonnas. Jaanilaupäeval istusid tule lähedal kivi peal kolm lesknaist. Üks neist, keda allikas nimetatakse ülimaks, võttis haigetelt ohvriande vastu otsekui preestrinna. Teised kaks valmistasid vaha. Haiged inimesed köitsid vahast paelad keha ümber, käisid kolm korda ümber tule, õllekapp käes ja ütlesid: „Oh aita, püha Johannes!“ Seejärel andsid nad vahapaelad keha ümbert ülimale naisele, kes lasi haigetel paelu suudelda. Edasi põletati need kivi peal ära, haige jõi kapast ja andis jooginõu naisele, misjärel viimane tegi kolm ristimärki ja valas kolm korda õlut sama kivi juures järgmiste sõnade saatel: „Aita püha kallis Johannes nende tervekstegevate rohtude läbi seda inimest“. 

Lõpetuseks jõid kõik lesknaised kapast sõõmu õlut. Rituaali viidi läbi sisemise haiguse puhul, välise häda korral piisas vahaküünla tegemisest ja selle põletamisest vigase liikme kohal. Üht vigaste jalgadega naist kanti kolm korda ümber tule koos vahaküünlaga, mille üks ots oli inimese jala sarnaseks tehtud. Kui haige tervenes, pidi ta igal jaaniõhtul samas kohas tooma tänuohvri – küünla või inimesekujulise vahafiguuri.

Needsamad rituaalid andsid ainest ka muinsjutuhõngulisteks hirmulugudeks, mille peategelasteks ikka nõiad ning nende karvane leivaisa - Vanakurat. Eelpool kirjeldatud rituaalid vajusid ristiusu tõdede juurdumisel unustusse ning muutusid ajapikku süngeks folklooriks, millele andis värvingu protestantlik propaganda. Viljakus- ja tervendamisriitustest said nõiasabatid.

Rootslased tunnevad nõidade pidutsemispaigana Blåkulla küngast, saksa nõidade ööklubi löödi püsti Blocksbergi mäele. Isegi Lääne-Eestist on üles korjatud rahvaluuleline teade "loksperil" käimisest. Kõige populaarsemad nõiasabatite ajad on rahvaluule järgi volbriöö ning jaaniöö (esimest aitas populariseerida Goethe kirjanduslik suurteos "Faust" ja teist Mussorgski orkestripala "Öö lagedal mäel"). Nagu eelnevast aimata, viisid talupojad mitmel pool Euroopas volbri- ning jaanipäeva paiku üsna agaralt läbi ka ebakristlikke kombetalitusi. Kui elav usk muutub folklooriks, annab ta ainest ilukirjandusele. Varauusaegsest talurahvariitusest Harry Potteri lendluudpallini ei olegi pikk maa.

Lahtiste silmadega ringi käies võib tänapäevalgi leida Põhjasõja-eelsete usukommete pudemeid. Alles hiljuti ilmus Eesti meedias reportaaž sellest, kuidas meie lõunanaabrid jaanipäeva tähistavad. Muuhulgas oli juttu pika ajalooga Läti väikelinnas Kuldīgas jaaniöödel toimuvast jooksuvõistlusest, kus joostakse alasti. Ehkki teadaolevalt ei ole tegemist sajandite taha ulatuva traditsiooniga, peegeldub selles häbitus ettevõtmises ikkagi kaugetel aegadel harrastatud paganlik viljakusrituaal.

Ja kui nüüd ausalt kõnelda, siis pole nõiausk Vanalt Liivimaalt kuhugi kadunud. Posijad, ohvrikivid ja pühad metsad on endiselt (või jälle?) au sees. Ehk peabki see nii olema.

*
1689. aasta ussimaarjapäeval Põlvas aset leidnud skandaalne juhtum sai põnevusromaani "Kuradil on lapse nägu" peamiseks inspiratsiooniallikaks. Rootsiaegset kurioosumit lahti harutades tundsin ennastki nagu detektiiv, kes peab hallide ajurakkude abiga panema seosetutest kildudest kokku tervikliku pildi.

Kuradiloo alusmüüriks on 1694. aasta jõhker nõiaprotsess, kuid raamatus leidub seiku, mis seovad teda varasema juhtumiga: tegevus toimub Põlva lähistel ning tegelaste ringis on pastor Andreas Lundiuse vend Thomas ja kaupmees Carsten Mülleri samanimeline poeg.

Suur osa romaanis sisalduvast ajaloolisest ainesest on tõene, ent iga kord, kui lausesse ilmub Pedaste kihelkond või mainitakse midagi Pedastega seonduvat, tuleks lugejal olla ettevaatlik. Ilukirjandus tahab olla ju tõest ilusam!

30. juuni 2017

Vaataks kuradile näkku

Igast meepotist võib leida tõrvatilga, lambakarjast musta oina ja ubinakorvist mädanenud pabula. Igas eesti suguvõsas on mõni kelm, pedofiil või endine kommunist. Või koguni Rail Balticu pooldaja. Mis parata! Keegi pole elusast peast täiuslik, seda saavad olla ainult surnud (mistõttu hoitakse kiidusõnu just nekroloogide jaoks, elavatele pole mõtet neid raisata).

Kui inimesel on valida, kas andeks anda või vimma kanda, siis valivad enamik meist teise variandi. Eksivad kõik, kahetsevad vähesed, andeks saab mõni üksik. Üks väike puudus, patt või aps muudab kõrvalseisjad plaksupealt kriitikuteks. Mõnus on näha pindu teise silmas. Mõnus on sõimata ja sarjata - kasvõi tagaselja. Andestamine tähendaks allaandmist, kogu ärapanemise lõbu jääks sündimata. Kui poleks vaenlast, tuleks ta välja mõelda.

Õelus on nii levinud, et seda võiks lausa inimese loomulikuks varjuküljeks pidada. Iseasi, kas tõesti peab kõik selle, mis on laialdaselt levinud, automaatselt normaalseks kuulutama. Ka nõges tükib roosipeenrasse ja ohakad nisupõllule. Kes tahab ilusat aeda näha või suurt saaki saada, peab ikka "loomulike" sissetungijatega võitlema.

Inimhing vajab harimist nagu maagi, mis meid toidab. Aga katsu õeluskotile öelda, et ta on õel - saad endale vihavaenlase kogu eluks. Kurjajuurt hingest välja kaevata ei ole võimalik. Kes on juba kurjaks muutunud, seda parandab vaid haud.

Headus ja kurjus ei ole muinasjutu kategooriad. "Kurjuse" sildi alla liigituvad mitmed inimlikud pahed ja omadused: õelus, tigedus, kadedus, väiklus, viha. Inimene ei sünni kurjana, kuid ta sünnib isekana. Väikelapse jaoks on isekus ja jonn vahendid, millega end maksma panna. Teisiti ta ei saa ega oska.

Õnnetuseks jäävad paljud ka sipupükstest välja kasvades isekaks ning hakkavad jonnima kohe, kui nad oma tahtmist ei saa. Kes peab ennast maailmanabaks, kroonimata keisriks ja ilmeksimatuks kohtumõistjaks näebki enese ümber peamiselt vaenlasi, idioote ja värdjaid. Need, kes ei seisa egoistiga samal rindejoonel ega laula temaga sama laulu, on egoisti vaatepunktist ohtlik element. Nad tõrjutakse eemale, neid alavääristatakse või lihtsalt eiratakse.

Raskemal juhul seguneb isekus kibestumusega. Ehk siis: sünnipärane enesekesksus kohtub elu paratamatust ebaõiglusest johtuva mürkkibeda pettumusega. Kärbseid tapab kõige paremini tihlovoss, unistusi aga elu. Ei suuda keegi kokku lugeda neid õnnetuid hingi, kes oma purunenud unistuste teravate kildude peal püherdavad ning kõiki ja kõike maapõhja neavad. Alati on kuskil mõni õnneseen, kelle unistus täitub kellegi teise unistuse arvelt. Ja need "teised" ei saa seda andestada.

*
Põlvamaa õhtupoolses osas leidub mitu kahtlase nimega küla, nende seas Ihamaru ja Soodoma. Sealsamas lähedal, rahulike mändide all, tukub Pedaste - süütu ilmega külake, milletaolisi võib trehvata kõikjal Eestis. Vagura kesta varjus pulbitseb aga tõeline ihade maru ja pattudest priske soodom.

Selles külas pesitsevad sulid ja kaabakad, silmakirjateenrid ja lurjused, varganäod ja mõrtsukad. Ei maksa imestada, miks kohe Pedaste kiriku taga asub Põrguorg. Maaliline maastik ja armsad majakesed uinutavad sinnakanti sattunute valvsust. Parem võtke kuulda mu hoiatust ja ärge sinna oma kodaraid eales viige - need, kes on selles jumalast hüljatud külas käinud, pole sealt enam ühes tükis tagasi tulnud. Naabruskonna rahvas kõneleb, et öösiti lendavad Pedaste kohal nõiad ning vahel võib seal kohata koguni nende peremeest, vanakuradit ennast.

Ent uljaspead ei saa üle kiusatusest kuradiga kohtuda. Ikka tahetakse talle silma vaadata ja näha, mis nägu ta õieti on. Las ma jahutan teie uudishimu, te kartmatud tondikütid!

Kuradil on nunnu nägu. Otsekui lapsel.

Samal teemal:
Kuula! Näkid laulavad...

28. juuni 2017

Elu meeldib mulle

Mai 2011. Selge mahe kevadilm. Astusin Tartus bussi peale, kavatsusega Võrru sõita. Minuga koos ronisid bussi kaks keskkooliealist loikamit, üks üleni hallides dressides, teine elektrisinises dressipluusis, mõlemad pikad nagu moblamastid. Nad istusid minu taha ning hakkasid kõva häälega juttu ajama. Selgus, et nad sõitsid Kambjasse.

Kogu selle teekonna jooksul, mis ei saanud kesta kauem kui paarkümmend minutit, lasid nad lobal magusasti joosta. Lobisesid sellest, millest poisid ikka - koolist, kodust, pidudest, jookidest, tüdrukutest, spordist ja seksist. Või noh, peamiselt spordist. Kui kõik teemad said nobedalt läbi võetud ja Kambja kiriku torn üle Tatra oru juba paistma hakkas, ütles järsku üks poistest (mulle tundus, et too elektrisinises) õndsusest pakatava häälega, mis võiks olla omane päikese käes peesitavale kõutsile, kellel on vats räimi täis: "Mõnus! Ei, elu meeldib mulle. Elu on ilus!"

Korraga pidin imestama, mis vana känd minust on saanud, et ma ise selliseid sõnu ei tarvita. Pole mõttessegi tulnud! Kujutage ette - keset päeva ujub lagedale üks tüüp ja hõiskab, et elu on ilus! Täitsa imelugu kohe.

Pexels

Ent see põgus ja vahest isegi tühine juhtum andis mulle märku, et seilan õigel kursil. Nimelt olin tolleks hetkeks juba ligemale paar aastat mässanud käsikirjaga, mis tekitas minus suurt rahulolematust. Tajusin, et olen kokku keetnud sellise lurri, mida tõbras ka ei söö. Tahtsin kirjutada armastusest, kirest, nooruse uljusest ja hirmust endakssaamise ees. Sellest pidi saama hõrk ja unustamatu mekiga pipstükk.

Aga oh häda! Kirjutamise hoos ajasin kogemata suhkrutoosi ümber ja kõik see kallis kraam pudenes otse raamatusse. No eks ma siis puistasin soola, pipart ja kardemoni peale - äkki maitseb paremini. Tutkit! Roog läks luhta. (Ega ma ilmaasjata sääraseid kujundeid kasuta. Raamatu peategelane oli ju gurmaanikeelega kokandusfänn.)

Aga maitse asi on maitseasi. Kõige enam pani mind kõhklema raamatu tuum. Küsisin endalt korduvalt, kas nii naiivset tegelast, nagu mu raamatu Gert, saab üldse olemas olla. Ta unistab ehtsast Romeost, truust kallimast, heast kussununnust, keda armastada igaviku lõpuni ja võib-olla seitse päeva kauemgi.

Noor mees, kes on endale pähe võtnud, et leiab hingerahu vaid teise mehe käte vahelt ja kuulutab pärast piinarikkaid seiklusi kogu maailmale, et on viimaks leidnud rahu, armastuse ja iseenda - kas ei tundu see uskumatu? Kusjuures, tagatipuks armastab ta ka oma elu, mis on talle pakkunud vähe rõõmu ja palju meelekibedust, kuid sellest hoolimata peab ta seda ikkagi kalliks nagu puruvana katoliiklane püha Susanna sääreluid. No mida jama?! Sedasorti raamatutel ei ole sünniõigust, nad tuleb sahtlisse lukustada või rottidele sööta.

Aga Kambja poisi sõnad panid mu meelt muutma. Kui kasvõi ühelainsal noorel inimesel ei tule enam mõttesse uskuda elu imedesse, siis on maailm lõplikult põhjakõrbenud. Jõudu ja kindlust leidnuna asusin taas sibinal-sabinal käsikirja kallale ning andsin talle lõpliku lihvi.

"Päikseta paradiis", mu teine romaan, ilmus täpselt viis aastat tagasi. Lugu, mida kirjutades olin tundnud krobedat rahutust, tõi mulle nüüd kuhjaga rahu. Mulle tundus, et olin ühtäkki raamatusse pannud tähtsaima, mida tol hetkel endaga kaasas kandsin. Olin justkui kõik ära öelnud. See polnud mu eesmärk, lihtsalt juhtus nii.

Pea paar aastat ei kirjutanud ma enam ridagi. Kõik oli ju öeldud. Kahjuks - või õnneks - mitte lõplikult. Sulg libiseb endiselt.

*
2016. aasta lõpul ilmus ajakirjas Keel ja Kirjandus artikkel, milles kultuuri-uurija Janek Kraavi analüüsis transgressiivse (ehk piire ületava) kirjanduse poeetikat. Muuhulgas mainis ta, et "on märgata eesti kontekstis tugevat transgressiivset energiat kandvate" geiromaanide ilmumist. Näitliku nimekirja lõppu oli torgatud ka "Päikseta paradiis".

Oh sa saatana silmamuna! Oma arust kirjutasin kibemagusa lemberomaani, pehme ja nunnu nagu kaisumõmmi. Aga näed - tunnistati ametlikult transgressiivseks. Edaspidi tuleb ettevaatlik olla, et mitte ainsatki piiri ületada. Tähendab, armastuslood tuleb sinnapaika jätta ning keskenduda mõnele titelikult süütule ja puhtale teemale (nagu näiteks kannibalism, sadistlik vägivald ja heteroseksuaalne prostitutsioon).

Ei, ma ei kaeba. Lugeja näebki raamatut teisest servast kui autor. Aga "Päikseta paradiis" on saanud ka imeliselt kosutavat tagasisidet mitmetelt lugejatelt, kes pole raamatu iseloomustamiseks häbenenud koguni ülivõrdeid kasutada. Gerdi lugu on neid puudutanud. Nad on leidnud ühe noore mehe segipaisatud hingest ürgset ilu.

Elu ilu!

*
Kuidas hoida seda ilusat hetke, kuidas teda lõpmatuseni pikendada? Kuidas ometi? Sees kihiseb ja kahiseb, väike rõõm ja väike nukrus koos. On tulnud surematu hetk, aga ikka võbeleb surelikus ihus rahutus. Miski justkui ütleb, et inimeses pole võimet ühtki hetke lõpuni nautida. Hetk möödub nii ebaõiglaselt kiiresti, et suurem jagu temast jääbki tabamata, läbi elamata. Viis meelt ja meetrite kaupa närve – see varustus on ilmselgelt puudulik ja võimetu püüdmaks neid tibatillukesi täiuslikkuse sädemeid.

Kuid nad hõljuvad ikkagi õhus, hõõguvad, ahvatlevad, narritavad. Nad on olemas ja vahest piisab sellestki teadmisest.

Samal teemal:
Midagi ilusat

23. juuni 2017

Tulest, veest ja luikedest

Vene hing on müstiline. Seda klišeemaigulist ütlust pole tarvis kahtluse alla seada, ehkki ta ümber hõljub hõbedakarva müüdiudu. Muidugi on vene loovharitlased oma surematute meistriteoste kaudu selle müüdi tekkele ja püsimisele kõvasti kaasa aidanud.

Müstika sisaldab endas alati killukese jubedust. Kõik, mida müstiliseks nimetatakse, mõjub kättesaamatu ja kaugena, teda katab saladuse tume ja vaid kohati läbipaistev palakas. Ent müstikas on ka ilu, sarmi ja magnetilist jõudu. Ilu ei kuulu vaid ilusale, sellest saavad osa paljud.

Müstilised on Puškini, Dostojevski ja Tolstoi kirjutised. Isegi Gogolil ja Tšehhovil oli sahtlis müstiku sulg. Kuid nende sõnamaagide loitsudesse süüvimiseks tuleb jõudu ja mõistust koguda, nad ei anna end lihtsalt kätte. (Kelle mõte oli torgata vene klassikud kooli kohustusliku kirjanduse programmi? Lugesin minagi 18aastasena "Vendi Karamazoveid" ja "Kirsiaeda" - sama, kui anda härjale teemante nuusutada.)

Sõnakunsti varjuküljeks on tema keeleline piiratus. Kirjandusteos funksib kõige mõjusamalt selles keeles, milles ta on loodud. Tõlkes läheb paratamatult üht-teist kaotsi, olgu tõlkija nii osav kui tahes. Muusika keel on seevastu universaalne. Ilu ja müstika ei peitu nootides, nende all ega kohal, vaid hoopis kuulaja hinges. Muusika on seetõttu nagu nähtamatu peegel, millesse vaadates võib näha iseennast - ja sageli ootamatust, eneselegi üllatavast küljest. Muusika, eriti sümfooniline, nõuab tundetaipu, emotsionaalset avatust ja kahtlemata kannatlikkust.

Täpselt 150 aastat tagasi pani Modest Mussorgski paberile viimased noodid jõulisest teosest "Öö lagedal mäel". Irvhambad ütlevad, et Mussorgski leiutas sellega heavy metal'i. Teos maalib kuulaja silme ette pildi süngest kõrgendikust, kuhu nõiad jaanilaupäeval pidutsema kogunevad. Tõsilugu: nii venelased, eestlased kui ka skandinaavlased on uskunud, et aasta kõige lühematel öödel liiguvad kõiksugu kurjad elukad aktiivselt ringi. Nende tõrjumiseks sobib ikka suur lõke. Samal põhjusel kinnitas vanarahvas lõõmavad tõrvatünnid pikkade teivaste otsa, et püha jaanitule kuma nõidu ja muid kurivaime eemale peletaks.

Ajad on mõistagi muutunud. Tänapäeval ei sõida nõiad enam lagedale mäele luuavarte, vaid šašlõkivarraste otsas. Mussorgski orkestripilt lõpeb rahuliku ja lüürilise epiloogiga: koidukiired löövad jäleda joomingu laiali, pohmellis nõiad roomavad tagasi oma kanajalgadel urgastesse ja ausad kodanikud võivad end jälle kindlamalt tunda.

Tolsamal aastal, kui valmis "Öö lagedal mäel", kirjutas teine kuulus vene helivõlur Nikolai Rimski-Korsakov sümfoonilise pildikese "Sadko". Teos räägib nutikast kaupmehest ja moosekandist, kel avaneb võimalus saada vetekuninga väimeheks. Paljude mõrsjakandidaatide seast valib ta endale kõige vaiksema ja vagurama näkineiu.

Täna silmitsen neid sümfoonilisi pilte oma vaimusilmal teisiti. 150 aastaga pole tuhkagi muutunud. Näkid ja nõiad inspireerivad endiselt paljusid loovisikuid, sealhulgas nende ridade kirjapanijat. Ja miskipärast viirastuvad mulle just nüüd, kui olen oma loominguga käinud läbi tulest ja veest (otseses tähenduses), igal nurgal vetevaimud, nõiamoorid ja tulilinnud.

Viini filharmoonikud, üks hinnatumaid ja ka populaarsemaid sümfooniaorkestreid maailmas, tõi tänavusel suveöökontserdil Schönbrunni lossi aias publikuni kauneid palasid vene, tšehhi, saksa ja ameerika heliloojatelt. Kontserti läbivaks teemaks oli "Muinasjutt". Nõnda siis hõljusid Viini keiserlike müüride kohal näkineiu laul Antonin Dvoraki ooperist "Russalka", avamäng Engelbert Humperdincki ooperist "Hans ja Grete", John Williamsi komponeeritud Hedwigi teema filmist "Harry Potter ja tarkade kivi" ning kolm pala Igor Stravinski balletist "Tulilind". On see mingi kollektiivse alateadvuse hookuspookus või meid kõiki ühendava kosmilise vooluringi sähvatus?

Keskaegsed alkeemikud mässasid tule ja veega, et leida tarkade kivi ning igavese elu eliksiiri. Ühtlasi lõid nad müstilisi õpetusi inimteadvuse tumedate kihtideni jõudmiseks. Alkeemiast kasvas ajapikku välja keemia, kõrvalsaadusena tekkis psühholoogia. Aga mis inimese peas, ajus, teadvuses, meeles, arus, vaimus ja hinges tegelikult toimub... ei saa vanatont ka sotti.

Hing on peen värk, mis laugleb kusagil energia, mateeria ning kirjeldamatu eetri vahelisel alal, kus valitseb alati videvik. Ent mõnel imede ööl, kui näkineiud rõõmsaid aariaid laulavad ja nõiad kuradi seltsis hoogsalt polkat vihuvad, kohtuvad koidu ja videviku pilgud ning isegi müstiline inimhing võib sel äramärgitud hetkel korraks paotuda.

Erilistel hetkedel, mida tuleb elus haruharva ette, tunneb ka põrmust võetud ja õige pea taas põrmuks pudenev inimene, et ta suudab riivata igavikku. Siinsamas, patuse maa peal. Ometi viibivad ülendavad tunded inimese juures üürikest aega. Neid ei saa kunagi vangistada ega taltsutada. Kaunid, igaviku puudutusest sündinud tundmused kaovad nagu luiged, kes ebamaiste heledate varjudena hõljuvad üle öövalguses kumava vee.

Ja kui juba luikedest juttu tehtud, siis...

Samal ajal, kui Mussorgski ja Rimski-Korsakov võisid rõõmustada oma vastsündinud teoste üle, suvitas Haapsalus Pjotr Tšaikovski, tollal veel noor ja märkimisväärsete saavutusteta helilooja. Ühel ilusal suveõhtul istus rahutu meelega noormees Tagalahe kaldale väikesele pingikesele, et mõelda elule ja loomingule (aga loova hinge jaoks on need üks ja seesama!).

Korraga nägi ta kümneid luiki lahevee kohal liuglemas. Muist sabistasid loojangupalangus punakaks tõmbunud lahevees, muist tõusid kõrgemale ja küünitasid pikkade pilvekiudude järele. Kui päike lõplikult merre vajus, sulasid vesi, taevas ja linnud ühte. Noore helilooja ette laotus hiiglaslik puhas valge lõuend, millele lihtsurelik võis kirjutada oma hästihoitud saladused.

Mõni aasta hiljem, kui Tšaikovski juhtus kuulma Baieri valitseja Ludwig II - Luigekuninga - kurvast elust, tuli talle Haapsalus kogetu jälle meelde. Ta tormas laua taha ja kirjutas lühiballeti, mis sai aluseks hilisemale suurele meistriteosele "Luikede järv".

Jah, just nii see võis olla. Aga võib-olla ka mitte.

Fantaasia rikastab elu, kuid teinekord kannab ta meid tegelikkusest ohtlikult kaugele. Siiski tahaks uskuda imedesse, tahaks kogeda muinasjuttu. Õnneks on see võimalik! Põhjamaa suvi ongi ju üks armas, ehkki lühike muinasjutt.

12. juuni 2017

Mõtleme veidi

Inimene on mõtlev olend. See pole fakt, vaid ülim kompliment ühele suure ajumahuga šimpansi sugulasele. Kuidas kõige mõjusamalt ära kasutada seda veidi vähem kui 2 kg kaaluvat neuronitekäsna, mis meil kolbaaluses õõnsuses peitub? Keeruline küsimus. Inimene ei suuda enamasti täiel määral kontrollida oma ajutegevust.

Kõik need lõputud kogemused, aistingud, ideed, kujutlused ja tundmused, mis meie teadvuse avakosmoses tiirlevad, ei moodusta omaette süsteemi, kuid inimajul on visa komme neid ometigi mingi korrapära või hierarhia alusel organiseerida. Ja see organiseerimisprotsess ongi mõtlemine. Vaimne liikumine hämarusest selgusesse, kaosest ornungisse.

Mõtlemine pole pelgalt neuronite kõditamine. Selleks, et mõelda järele ja välja, mõelda millegi peale või üle, on tarvis vaeva näha. Vaevakartjat nimetatakse üldrahvalikult laiskvorstiks, loodriks ja siidivennaks.

Õnnetuseks pole nuti- ja infoajastul siid-ajudega vennad kuhugi kadunud. Mõttelaiskusest saavad alguse teisedki looderdamise vormid, nagu keelelaiskus, mis seisneb selles, et ei viitsita enam emakeeles kõnelda, või kombelaiskus ehk avaliku ruumi häbitundetu lagastamine isiklike jäätmetega paksul, vedelal ja tahkel kujul.

Mõttelaisad sünnivad pealiskaudsuse seemnetest. Vohavas pealiskaudsuses süüdistatakse sageli infoküllust. Ilmselt ootab nii mõnigi infost ummistunud kodanik messiast, kes päästaks ta lõpututest uudisvoogudest, mis tava-, sotsiaal-, multi- ja muidumeediast üha välja tulvavad. Muide, too messias on maa peal juba käinud ja nüüdseks juba enam kui nelikümmend aastat mullas puhanud. Tema nimi oli Arnold Gehlen. Ameti poolest oli ta filosoof ja sotsioloog, õppejõud mitmes saksa ülikoolis.

Gehlen leidis, et bioloogilisest nurgast vaadatuna on inimene ebatäiuslik olend. Selle korvamiseks peavad tema meeled olema alati maailmale avatud. Sestap tuleb inimeseloomal hakkama saada tohutu hulga muljetega, mis tema meeltesse lahvavad. Elu on vaja sättida nii, et kogemuste hulk saaks piiratud ja selle tulemusel peaks tekkima muuhulgas identiteet ehk enesemääratlus. Ühiskondlikud institutsioonid ja inimese sisemised võimed ehk keel, kujutlemine ja mõtlemine on kõik kogemuste piiramise ja korrastatuse produktid.

Seega - kui gehlenliku filosoofia vaimus jätkata - peab inimkond kõigepealt aru saama sellest, mis on tähtis ja mis tühine. Tühisest tuleb lahti öelda ja tegelda vaid tähtsamaga. Alles siis saab mõtlemise sisse lülitada, opereerida infoga, millel on ka mingi väärtus.

Igasugune looming eeldab kujutlemist ja mõtlemist. Kirjanik Isaac Asimovi sõnutsi on kirjutamine mõtlemine sõrmedega. (Asimovi ajal polnud personaalarvutid mõistagi kuigi levinud, mõtlemine käis pliiatsi ja kirjutusmasinaga.) Siinkohal tuleb teha üks oluline täiendus. Tihti juhtub, et kui näpud hüsteerilises tempos vastu arvutiklahve põrkavad, ilmub ekraanile vaid tühi tekst. Iva pole ollagi. Mõtelda on vaja juba enne arvuti taha istumist. Sageli pudeneb vajalik ivake pähe metsas või mererannal jalutades. Aktiivsema elustiiliga inimesed ütlevad, et isegi joostes või jalgrattaga sõites sünnivad väärt mõtted. Ka jooga vallandab loova sädeme.

Minu kõige uuema raamatu käsikirjale kulus laua taga umbes 300 tundi. Mõtlesin vähemalt 600 tundi. Muidugi ei mõõtnud ma tunde stopperiga, kuid sisetunne kinnitab, et iga olulise teose sigitamiseks kulub kaks korda rohkem aega kui sünnitamiseks. (Bioloogiline sigimine kulgeb miskipärast hoopis teiste seaduste järgi.)

Mõtlemine nõuab kõvasti aega. Ei anta seda niisama, aeg tuleb võtta. Siis saavad paljud asjad selgemaks ja mitmedki lollused jäävad tegemata.

5. juuni 2017

Annid ja anded

Lõuna-Eesti küngaste vahelt võib leida nii mõnegi imeilusa järve või jõe, mille nimi kõlab tänini läbi muistsete aegade videviku. Valdur Mikita pakub raamatus "Lingvistiline mets", et Ähijärv ja Aheru järv ning Õhne ja Ahja jõed on saanud oma nime läänemeresoome vetejumala Ahti järgi. See olevat justkui kinnitus, et Ahtit kummardati ka Eestis.

Siinkohal on paslik nentida, et taoline väide ei ole vettpidav. Loodusrahvad panevad oma lastele ja ümbritsevatele maastikuobjektidele ikka sääraseid nimesid, milles peegeldub nimesaaja iseloom. Kui jões leidub pärleid, on ta Pärlijõgi, kui kallastel mühisevad soovõhad, saab ta nimeks Võhandu. Pruunika pinnaga järve hakatakse kutsuma Virtsjärveks. Muidugi võib nimi aja jooksul muutuda ja moonduda, nii nagu ka Virtsast sai Võrts.

Seega on vist suhteliselt ohutu väita, et Karula kandis asuv Aheru järv on saanud nime ahtruse järgi - tegemist ju veekoguga, kus vesi väga aeglaselt vahetub. Ähijärve on nimetatud ka Ahijärveks ning sedakaudu on ta sugulane Ahja jõega. Kuna ajaratas kipub kohanimede algustähti, eriti kaashäälikuid, maha lihvima, siis võib oletada, et sõna, mida otsime, on tegelikult kahi (omastav: kahja).

Kahjaks nimetas vanarahvas vaimudele-haldjatele toodud ohvreid, milleks võisid olla vili, piim, mesi või muud talusaadused. Harvemini ohverdati ka hõbevalget. Sõna ohver ise on germaani tüvega sõna. Kes natuke inglise või saksa keelt mõikab, veendub selles kohemaid (offer, das Opfer).

Kahi on hoopis iidsem sõna, mis etümoloogiasõnastiku järgi olevat samuti germaani juurtega, kuid ei saa välistada, et "kahja" võtsid esmalt kasutusele just läänemeresoome rahvad. Kui nii, siis on kahi seotud sõnadega kahu ja kahisema, ehkki loogiline side nende vahel puudub.

Tuleme tagasi vee äärde. Kui vanad eestlased (õigem oleks ütelda: pärismaalased) Ähijärve kaldal kahimas käisid, siis tähendab see, et nad andsid midagi hinge tagant ära. Nad annetasid. Kahi oli and, mille loovutas vetele andekas inimene - nõid, loitsija, manatark. Andekas on see, kellele kõrgemalt poolt palju antud. Ta on anniga, seega loodud andma.

And on igimuistne soome-ugri sõnakild, mille meie esivanemad Uuralitest tulles endaga Läänemere äärde kaasa tõid. Isegi ungari keeles, kus eestlase kõrvale tuttavaid sõnu leidub mõni üksik, on olemas tüvi ad (adni, adok). Kaugemate uurali rahvaste jaoks on andmise kõrvaltähendus lubamine või toitmine. Kes endast midagi annab, see ka tõotab. Andekas toidab teisi oma annetega.

Siit jõuame järgmise, väga olulise sõna juurde. Andestus. Milline ilus haruldus inimese huulil! Andekspaluja palub andi. Suurt andi, annetust, mida on teinekord väga raske saada. Kes andestab, see annab palujale midagi väga erilist, puhast, säravat. Andestus on tõeline hõbevalge. Seda ei anta haldjatele, vaid luust ja lihast inimestele. Mis jääb andeksandjale, annetajale? Tohutu rõõm.

Andmisrõõm.

31. mai 2017

Maakate kättemaks

Tööd ei ole, tervis jukerdab, kaukapõhjas vedeleb üksildane sent. Riik ei hooli rahvast. Noorsugu ainult trallitab ja ajab lolli loba. Isegi ilmad on kehvad. Kõik on p...s.

Mida peaks tegema üks lihtne inimene, kes kükitab sellises sünges mülkas? Hing käärib. Kuid aeg-ajalt saab ta korgi kääritise peal lahti keerata ning näidata oma meelsust. Ta läheb valima.

Meediamosaiiki silmitsedes jääb mulje, nagu oleksid Suurbritannia euroreferendum ja USA presidendivalimised lõppenud ettenägematu vapustusega. Lubage küsida: mida vapustavat on Brexitis ja Trumpi presidentuuris? Inimlikust vaatepunktist oli tegu asjade loomuliku käiguga. Meie siin Euroopa serval oleme pimestatud angloameerika tähesärast ega taipagi, kui sügavad on ühiskondlikud lõhed jänkide ja brittide maal. Rikkuse kullakarvalise vaaba alla on surutud määratu vaesus, lootusetus ja kibestumus.

Grant Wood "American Gothic"
Donald Trump sai hääli kahelt tiivalt. Esiteks nendelt, kelle jaoks oli Hillary Clinton vana läppunud eliidi võrdkuju ning sellisena täiesti vastuvõetamatu. Teiseks andsid Trumpile hääle vaesuses vireleva alamklassi ja rahulolematu keskklassi esindajad, kellest paljud näevad Trumpis endiselt kauaoodatud päästjat, rõhutute kosutajat ja heasüdamlikku, ent karmikäelist papat, kes lööb viimaks korra majja. Neid inimesi, kes siiralt Trumpile loodavad, ei kõiguta ka tema ilmselged käitumishäired ega vastuoluline iseloom. Trumpi kuulsa tuka alt vaatab vastu Ameerika lihtrahvas, meeldigu see demokraatia-usku inimestele või mitte.

Ei tohi lihtsat inimest hurjutada selle eest, et ta kingib oma kalli hääle populistile. Populist kõneleb rahvale arusaadavas keeles, isegi kui tema sõnad ei sisalda grammigi tõtt.

Ka Brexit oli populistide võit. Samas pole Suurbritannia kunagi Euroopa Liitu ära mahtunud, britid ei kuulunud euroliidu asutajate sekka ning esialgu ei tahetudki neid "klubisse" võtta. Brexiti eestkõnelejad haistsid isiklikku poliitilist saaki. Nad kasutasid ära lihtrahva seas valitsevaid meeleolusid, vastandudes eliidile ja üleilmastumisele. Trikk töötas. Halenaljaka legendi kohaselt olevat pärast rahvahääletust olnud Suurbritannias kõige guugeldatum küsimus: "Mis on Euroopa Liit?" Isegi kui tegemist on kaheldava legendiga, toob see ilmekalt välja kaks aspekti rahvamassi kohta: tegudes ollakse pealiskaudne ja mõtlemises puudub analüüsivõime. Seetõttu ongi lihtsat inimest kerge lollitada.

Probleemid ei kao sellegipoolest. Ajalugu on näidanud, et populistid, kes lubavad suurtele muredele lihtsaid lahendusi, tekitavad muresid hoopis juurde. Maailm peab seetõttu veel tükk aega harutama neid keerdsõlmi, mida Brexit ja Trump endaga kaasa toovad. Senistes võimukandjates pettunud lihtrahvas januneb aga endiselt inimväärse elu järele. Populistide edu ja maailma poliitilisel maastikul toimuvad muutused saab kokku võtta vaid kahe sõnaga: maakate kättemaks.

Võtame Brexiti. Enamik Londoni elanikke hääletas Euroopa Liitu jäämise poolt, samamoodi talitasid teistes suurlinnades elavad britid. Kõrge linnastumistasemega Šotimaa oli eriti tugevalt eurousku. Peale jäänud ei-hääled tulid enamjaolt maa-asulatest ja väikelinnadest. Trumpi-Clintoni duell kulges sama rada pidi. Clinton tegi puhta töö metropolides, nagu New York ja Los Angeles, kuid Trump noppis vilju vähem linnastunud ja pigem konservatiivse vaatega osariikidest. Ka Prantsuse presidendivalimistel oli Marine Le Peni selja taga vaesem maaelanikkond, samas kui pariislaste ja teiste suurlinlaste kindel lemmik oli Emmanuel Macron. Kergelt liialdades võib nentida: populism õitseb kõige kaunimalt väljaspool linnu, värske sõnniku peal.

Demokraatlikus riigis pole vaja sütitada revolutsiooni. Piisab sellest, kui valimistel senistele valitsejatele koht kätte näidata. Õnnetuseks ei taju kibestunud rahvamass seda, et läbimõtlemata valiku tõttu võivad nad veelgi enam kaotada. Rahvas võib kaotada ka demokraatia ning see on suur häving kõigi jaoks. Aga kas lihtne inimene näeb selles traagikat? Milleks talle demokraatia? See paljukiidetud demokraatia ei ole toonud lihtinimesele õnne ega rikkust. Küllap on ka Eestis üksjagu neid, kes vahetaksid demokraatliku riigikorra kõhklemata mõõduka diktatuuri vastu. Kääriv hing nõuab midagi kindlat ja kauakestvat, kuid mitmeparteiline liberaaldemokraatia ei paku seda.

Tumedad pilved, mis Ungari ja Poola kohale kogunevad, ei valmista kummatigi ülikonservatiividele muret. Euroopa on jõudnud järjekordselt ajajärku, kus usu ja rahvuse nimel ahistatakse süütuid inimesi, kohitsetakse sõnavabadust ja piiratakse poliitilisi õigusi. Taas on moes väärakas mõtteviis: "meie" hädades on süüdi "teised". Või konkreetsemalt sõnastades: enamus elab halvasti, sest vähemused elavad hästi. Lihtrahvaliku loogika järgi tuleb vähemustel elu keeruliseks teha, siis on enamusel parem.

Paljudele inimestele ei ole vastuvõetav globaliseerumine ega liberaliseerumine - arusaadav. Muutused on liiga kiired, mõttemallid teisenevad aeglaselt. Ometi on kurb vaadata, kuidas üldrahvaliku depressiooni tõttu tõugatakse kõrvale ühiskondlik kord, mis põhineb inimlikel väärtustel, vabadusel, õiglusel, üksteise austamisel ja mõistuspärasel arutlusel.

Kui inimene on sügavalt pettunud kõiges ja kõigis, vimmast ja lootusetusest katkutud, siis võib ta teha meeleheitlikke tegusid. Ka valimisurni juures. Kuna mõõdukad poliitikud ei suuda leevendada lihtrahva muresid, tuleb valmistuda taoliseks lõppvaatuseks, mida kirjeldatakse tuntud vimmalaulus: mõisad põlevad ja saksad surevad. Aga viimaks põleme kõik koos.

29. mai 2017

Lilled katavad kõike

Kui tuled San Franciscosse,
kanna kindlasti juustes lilli.

Nõnda laulis viiekümne aasta eest Scott McKenzie. 1967. aasta maikuus esmakordselt avalikkuse ette jõudnud laul "San Francisco" sai peatselt hipide hümniks. Võtame paar kilo pikki juukseid, raamime need kirju paelaga, lisame lohvakad vikerkaaretoonides rõivad, unustame jalanõud, riputame kaela päevinäinud kitarri - ja ongi üks tore hipi valmis.

Tagantjärele tunduvad need elukad, kes muinasjutulisest rahust jutlustasid, rahale ja kullakarvalistele asjadele sülitasid ning seejuures ennenägematut vabameelsust ilmutasid, äärmiselt naiivsed. Eks kuuekümnendad olidki naiivsuse ajajärk. Hipide sünnipaik asub seksrevolutsiooni, psühhedeelse muusika ja sõjatüdimuse ristteel.

Olles küll vaieldamatult lihtsameelsed (aga seda on noorsugu ju igal ajastul), peegeldus hipide tegevuses puhtinimlik vastuseis surmale ja hävingule. Topime püssitorud lilli täis. Siis püsib lootus, et sõda ei puhke. Mida muud üks pisike mutukas ikka teha saab.

1968 tõi maamunale palju armastust ja mässu. Armastus ongi vahel mäss hukatuse vastu. Päikeselisele armastuse suvele eelnes lootusrikas Praha kevad. See kevad tuli teisiti. Veriselt. Praha tänavatele veeresid tankid, lootus inimpalgeliset sotsialismist purunes. Õhku jäi mässajate ülev loosung: "Te võite lilled puruks tallata, kuid ei suuda peatada kevadet!" Paraku tuli idabloki rahvastel oodata uut kevadet veel paarkümmend aastat.

Mis jõud see õieti on, mis paneb inimesi ennast lilledega ümbritsema? Uste kõrval ripuvad lopsakad amplid petuuniate ja virkliisudega, peenardel naeratavad roosid, liiliad ja gladioolid, aknalaudadel uhkeldavad orhideed, säntpooliad ja pelargoonid. Lilled sobivad nii hällipäevaks kui ka pulmadeks, põngerjad alustavad kooliteed, sügisõied pihus, ja astuvad aastaid hiljem iseseisvasse ellu, lõhnavad kimbud süles. Kas pole nii, et need õrnad, värviküllased olendid, keda nii väga enda lähedal hoida tahame, sosistavad meile iga päev oma salapärases, ent ikkagi mõistetavas lillekeeles: "Memento mori!" Ära unusta, et sa sured.

Tosin aastat enne seda, kui hipid hakkasid lilli juustesse pistma, kirjutas Peter Seeger laulu, mis Marlene Dietrichi suu läbi sai üle ilma kuulsaks: "Kuhu küll kõik lilled jäid?" Nagu selgub, toob neiu õied tuppa, mehed lähevad sõtta ja viimaks on maa jälle lilli täis. Elu käib üha ringiratast, surm on vaid lühike vahepeatus. Lilled saadavad meid igal pool ja igal sammul.

Lõppsõna saab Erich Maria Remarque, kes võtab inimese, igavese lillelapse, kibemagusa saatuse tabavalt kokku: 

"Lilled katavad kõike. Isegi haudu."