8. veebruar 2018

Silmas on sada ilma

Olen tähele pannud, et paljud kirjanikud ei kirjelda tegelaskujude silmi. See polegi ilmtingimata vajalik. Kirjanduses saab hingeseisundeid ja salamõtteid edasi anda mitmel moel, milleks silmi sõnadesse toppida. Aga mina pean silmi ja kõike seda, mis seal toimub, kirjeldama. Ei oska teisiti.

Pixabay
Silmades särab, vilgub, välgatab, süttib, kustub, lahvatab, voogab ja sillerdab. Silmad võivad kuhugi lennata, millegi kohal kõrguda ja kuristikuna sügavusse lõikuda. Vahel silmad haljendavad, habisevad, õitsevad ja närtsivad. Jah, ma näen silmades sageli loodusjõude, maastikku ning taimeriiki kogu nende mitmekesisuses. Inimene on osa loodusest ja loodus peegeldub inimeses.

Läbi silmade ulatub pikk tunneteskaala. Teadlased on silmade ja siseelu seoseid üksjagu uurinud ning uuringutest selgub muuhulgas, et pupillide laienemine viitab emotsioonide tugevusele. Nii seksuaalne erutus kui ka tugev valu võivad pupille laiendada. Ammu on teada fakt, et mõnu- ja rahulolutunne suurendab samuti pupillide läbimõõtu.

Silmade värv pidavat viitama inimese loomuomadustele. Näiteks tumepruunide silmade omanikud olevat sündinud liidrid ja ettevõtjad, sinised silmad annavad tugeva sisemise jõu, hallid silmad aga mõõdutunde ja tasakaalukuse. Kel on helepruunid silmad, ilmutab suurt enesekindlust, roheliste silmadega kaasneb aga kõrgema järgu loomingulisus. Kõik uuringud siiski ei kinnita neid seoseid. Üle poole maailma rahvastikust on ju pruunisilmsed ja roheliste silmadega vaatavad ringi ainult 2% inimestest. Ei ole usutav, et tõeline loovus ja anne avalduvad nii väheste inimeste juures. (Ehkki jah - meie rahvuslik aare ja ürgtalent Ita Ever on tõesti rohesilm!)

Mõningad kognitiivpsühholoogilised katsed on andnud huvitavaid tulemusi, mis küündivad lausa müstikasse. Võtame ühe erutava eksperimendi. Pahaaimamatud katsealused pandi hämaras ruumis peegli ette istuma. Nende ülesanne oli iseendale 10 minutit järjest silma vaadata. Paljud katses osalejad tajusid, et nende nägu hakkas selle tagajärjel muutuma. Mõni nägi peeglis enda asemel looma, mõni hoopis ebamäärast koletist. Osa katsealustest tajus, et peeglisse ilmus surnud sugulase kujutis.

Teine samalaadne katse toimus ilma peeglita. Kaks inimest pandi vastamisi istuma ning paluti neil üksteisele silma vaadata. Tulemus? Ümbritsevat tajuti harilikust tugevamates toonides ning helisid valjemana. Silmavaatajad tundsid, nagu aeg peatuks, nende ruumitaju hägustus. 90% katses osalejatest kinnitas, et nägi partneri nägu muutumas - enam-vähem samamoodi, nagu oli juhtunud peeglitestis.

Teadlastel  on sellele mõistatusele pakkuda ka lahendus: kirjeldatud testide tulemusel lõdvenes katsejäneste side reaalsusega, mis on põhjustatud inimaju eripärast. Kui osa visuaalsest infost puudub (see on tingitud hämarast ruumist), täidab aju tühikud varem teadvusse salvestunud kogemustega. Samas pole kaugeltki täit selgust, miks peaks iseennast või partnerit jõllitades silma ees olev kujutis hoopis teise vormi võtma. Millest need silmamoondused õieti sõltuvad?

Eks tähtede all ole paljugi, mida me ei tea ega mõista. Kas silmad - needsamused organid, millega igapäevaselt ümbritsevat maailma tunnistame - võivad olla ühtlasi väravaks teise, sootuks varjatumasse maailma?

Tuntud norra kirjanik Jostein Gaardner kirjutab 1993. aastal ilmunud noorsooraamatus "I et speil, i en gåte" ("Näeme peeglist, aimamisi") vähihaigest tüdrukust, keda külastab ingel. Ükskord ütleb ingel tüdrukule, et siis, kui inimene tõstab silmad taeva poole, näeb jumal iseennast. Silmad on ju hinge peegel ja jumal peegeldub inimhinges.

Silmad ja peeglid... Vaat kui tihti neid üheskoos mainitakse. Pime ei vaja peeglit. Aga isegi pimeduses peegeldub lootus. Lootus, et me ei ela niisama, ei sure niisama. Silmades kumab, sillerdab ja õitseb elu.

Aga milleks need kõrvad siis on?

Ikka selleks, et kuulata muusikat ja üksteist.

30. jaanuar 2018

Vargamäe viljad

Iga haritud inimene võib vähemalt ühe romaani kirjutada - romaani iseenesest.

Seda Tammsaare mõttetera on palju tsiteeritud. Ja eks ta nii olegi, mõne inimese elusündmustest saaks lausa mitu raamatut kokku köita. Samas tuleb möönda, et endast on neetult raske kirjutada. Ei tea ju, mida võtta, mida jätta. Mis esile seada, millest vaikida? Kui aga kirjanduspõldu teisest servast vaadata, siis kõneleb vist iga autor oma raamatutes iseendast - vahel täiesti tahtmatult. Tekst ei seisa iial lahus selle loojast.

Tõtt-öelda plaanisin A. H. Tammsaare 140. sünniaastapäeva puhul mõtiskleda pisut sel teemal, kuidas loodus mõjutab kirjanikku. Kõrvemaa eriilmelised maastikud ja neisse kätketud vaimsus pidid Tammsaarele kahtlemata mingi jälje jätma. See mõtisklus lükkub ehk mõnda teise aastasse. Ikka juhtub, et üks ootamatu sündmus lööb plaanid sassi. Möödunud nädalavahetusel sain juhuslikult teada, et mulle antakse Tammsaare-nimeline auhind ja nüüd pean siis endalt küsima: mida see ometi tähendab?!

Vargamäe saunarahva hooned (2005)
Mu teed ei ole Tammsaarega kuigi tihti ristunud. Aga nii mõnegi nurga peal on meie suurim kirjanik end ometigi ilmutanud. Alles praegu hakkab see mulle kohale jõudma.

Esimest korda käisin Vargamäel 2005. aasta septembris. Vaid paar-kolm päeva hiljem asusin hoogsalt kirjutama oma esimest raamatut "Kaljud ja kameeleonid". Ma ei ole kunagi mõelnud, et just Vargamäel käik vallandas minus inspiratsiooni. Pole ju "Kaljudel" põrmugi pistmist Tammsaareliku eluüdiga. Tõsi küll: esimest raamatut kirjutades olin mingil määral "Meistri ja Margarita" lummuses. Bulgakovi ja Tammsaare hilises loomingus on nii mõndagi ühist - kasvõi see, et mõlemal tuleb kuratlik tegelane maa peale. Aga kas Tammsaare mind ka Kõrvemaa serval, teispool soosilda päriselt puudutas? Ei usu, et see nii oli. Kindlasti mitte. Ehkki eales ei või teada, kuidas nende vaimuasjadega õigupoolest on...

Mu esimestes raamatutes, mis kõnelevad noore mehe eneseotsingutest, käib pidevalt läbi liblika kujund. Liblikas kui taassünni, ilu, vabaduse, nooruse ja elu värvikirevuse sümbol. Kirjutasin suisa kolm paksu raamatut poistest, kes püüavad liblikaid. Vahel tallavad nad värviliste olendite järel joostes kaunid lilled puruks. Oot-oot, kas see pole mitte motiiv... Tammsaare jutukesest "Poiss ja liblik"? Tundub nii. Lapsepõlves sai seda koolilugemikust loetud, ehk jäi ta kusagile kuklasse tiksuma ja lahvatas hiljem mu enese teadmata päevavalgele?

A. H. Tammsaare portree elutares Vargamäel (2005)
Järva valla lugejad andsid mulle Tammsaare-preemia romaani "Kuradil on lapse nägu" eest. ("Põrgupõhja uue Vanapaganaga" ei ole siin midagi pistmist.) Raamat on järjeks põnevikule "Seal, kus näkid laulavad", kus suur osa tegevusest keerleb müstilise järve ümber. Nüüd tuleb küll ausalt üles tunnistada, et näkijuttu kavandades mõtlesin viia tegevuse Paukjärve äärde. Põhja-Kõrvemaal asuv maaliline Paukjärv on paljudele kindlasti tuntud just "Kõrboja peremehe" järgi. Mõtlesin siiski ümber ja jätsin kirjeldamatult huvitava iseloomuga veesilma kurjadest näkkidest puutumata. "Seal, kus näkid laulavad" tegevus toimub hoopiski Pandivere maadel. Kuid näe - Tammsaare jälle ilmutas end!

Kui mõnda noort autorit kõrvutatakse Tammsaarega, on see mõtlematu tegu. Tammsaare oli aeglane küpseja. Ta jõudis oma loomejõu tipule alles pärast neljakümnendat eluaastat. Tammsaare teeb Tammsaareks elukogemus. Minusugustel noortel suleseppadel seda olla ei saa. Suurelt kirjanikult tasub sellegipoolest õppida.

Ait ja vahtrad Vargamäel (2005)
Loomingulisel alal ei tohi kunagi anda lubadusi. Need jäävad tõenäoliselt täitmata. Keegi ei saa lubada, et nüüd ma kirjutan hea raamatu või tänasest hakkan paremini joonistama. Plaane võib siiski teha. Näiteks minul on selline peenike plaan, et pärast 40. eluaastat hakkan häid raamatuid kirjutama. Tammsaare-vääriline eesmärk. Keeruline, aga magus.

Vargamäe Andres pidas hirmsat võitlust maaga. See ühtaegu toitis ja kurnas teda. Praegusel ajal ei võitle enam keegi, maa on alistatud. Ent võitlus iseendaga jätkub ajast-aega. Kes on endaga pikki ja armutuid lahinguid maha pidanud ning viimaks võitnud - see lausa peab endast raamatu kirjutama. Eks minagi võitlen. Ja võidulootust on.

Raamatud, mida olen seni kirjutanud, on kõigest õied. Tahaks uskuda, et magusad viljad alles valmivad.

18. jaanuar 2018

Koiduvalgus hiite kohal

Üksainus usk, üks pühadus mul oli.
Üks armastus. Üks tugi vanaks eaks.
Üks paigalseisja, kelle juurde tulin
kui paha laps, kes tahab saada heaks.

Ave Alavainu "Ohvripuu põlemine"

Tamme-Lauri tamm
Mul on ütlemata hea meel, et Antsla ja Urvaste valdade ühteliitmisel sai valla tunnusmärgiks senine Urvaste vapp, millel on kujutatud Tamme-Lauri tamme. See väekas puu pole üksnes Eesti kõige tüsedam elusolend (vööümbermõõt 8,2 meetrit), vaid ka kõige vanem. Arvatavasti oli ta olemas juba enne jüriöö ülestõusu, mis tähendab, et Tamme-Lauri nägi nooruspõlves ka seda aega, kui talupojad olid veel täielikult orjastamata ja metsas hulkus rohkelt ristimata paganaid. Tamme-Lauri on ainus eestlane, kes mäletab muistsete jumalate nimesid. Sosinal jagab ta oma saladusi teekäijatega. Tema tõrude küljes ripuvad põlistarkuse ivakesed.

Tamme-Lauri tammest mõne kilomeetri kaugusel voolab loogeldes mööda Pühajõgi ehk Võhandu. Puu ja jõgi. Üks tähistab kindlat jalgealust ja teine helget voogamist.

Maarahvas on mõlemas tunnetanud midagi vägevat, püha, hingekosutavat. Ega ole juhus seegi, et mõlemad on sattunud viimastel aastatel raamatukaanele, looduslike väekohtade reklaamnäoks. Tamme-Lauri tamm ehib raamatut "Põlised pühapaigad" (2016) ja Võhandu vaatab vastu "Pühapaikade teejuhi" (2017) kaanelt. Mõlema autoriks Ahto Kaasik.

Neid raamatuid lugedes kepslevad südames korraga rõõm ja kurbus. Rõõm sünnib sellest, et paljud Eesti (või nagu maausulised ütlevad: Maavalla) pühapaigad on endiselt alles ja leidub küllalt inimesi, kes neid veel au sees hoiavad. Kurb hakkab siis, kui selgub, et paljud hiied on rüüstatud, ohvrikivid lõhutud, allikad kuivanud ja pühad puud maha raiutud. Kusjuures, nimetatud raamatutest ilmneb, et laastamistööd on tehtud igal ajastul ja iga võimu heakskiidul.

Pühakohtade rüüstamine algas katoliiklikul orduajal, sai hoogu juurde luterlikul rootsi ajal ning jätkus eriti raevukalt pärast Põhjasõda, kui hernhuutlaste liikumine popiks sai. Ka mõisnikud hävitasid oma maadel pühakohti. Mine võta kinni, kas tegid nad seda peamiselt jumalakartlikkusest või põllu- ja metsamaade laiendamise ettekäändel.

Mille hävitamist võimalikuks või vajalikuks ei peetud, tegi kirik justkui enda omaks. Selle tunnistusena kõrguvad nii mõnedki kristlikud pühakojad endistes hiites. Kuremäe hiide, kus eesti ja vadja paganad aastasadade vältel koos käisid, kerkis lausa õigeusu klooster. Sealsamas vulisev allikas on lugematute palverändurite tõttu päris ära kurnatud.

Miskipärast ei jätkunud ka iseseisva vabariigi saabudes inimestel aukartust haldjate ees. Paljud 1920.-1930. aastatel rajatud asundustalud kükitavad hiite servas või lausa südames.

Nõukogude võim mõjus laastavalt inimeste paigamälule. Mitmed hiied jäeti teadolevalt maha just kuuekümnendatel. Sirbi ja vasara all sooritatud metsikused ei jäänud pühapaiku puutumata. Jõhvi külje all asuv hiietammik maeti põlevkivikaevanduse aherainemäe alla. Vaid mõned tammed jäeti ellu. Sipa hiide Kullamaa kihelkonnas ehitati kolhoosilaudad ühes sõnnikuhoidlatega (vana ohvripärn ja pühad kivid on õnneks alles). Hargla püha tamme kõrvale löödi püsti tankla ja väetisehoidla. Suur osa Tapa lähistel asuvast Karkuse küla hiiemäest tehti kruusa kaevandades maatasa. Kahjuks võib seda nukrat nimekirja jätkata.

Ka käesolev priiuseajastu ei ole looduslikke pühapaiku hellitanud. Saaremaal asuva Kihelkonna hiiekivi ümbrus raiuti alles mõni aasta tagasi lagedaks. Paluküla hiiemägi Raplamaal on kannatanud sinna rajatud spordikeskuse tõttu. Aulepa hiiekivi Noarootsis on saanud endale soovimatuteks kaaslasteks tuulegeneraatorid. Lehmja tammiku on ümber piiranud üha paisuv Jüri alevik.

Paljudest pühakohtadest läheb läbi maantee, nad on jäänud karja- või põllumaale. Õige halvasti on läinud Läänemaa Lautna hiietammel, mis vaagub hoolimatute talupidajate tõttu elu ja surma piiril.

Meie tuntumad ja omapärasemad pühapaigad Taevaskoda, Panga pank ja Kaali järv ägavad turistide all. Ka selliseid õrna loodusliku palgega kohti nagu Saula siniallikad ja Kakerdaja raba Hiiesaar võib liiga suur huviliste hulk pöördumatult kahjustada.

Muidugi ei või kellelegi ette heita seda, et tahetakse osa saada looduse imelisest väest. Muret tekitab pigem asjaolu, et kõikvõimalikest elektroonilistest mõnudest rikutud inimene ei oska looduses õigesti käituda. Mets, järv või raba - eriti veel muistne ja püha - ei ole koht, kus valjul häälel ja rämpsu maha pildudes oma kohalolekut demonstreerida. Pühadus eeldab alandlikkust.

On vaieldav, mil määral tohiks pühakohti üldse "tsivillida" (sõnast tsivilisatsioon) ja "taristada" (sõnast taristu). Hiis peab jääma nii metsikuks kui võimalik, inimene ei tohi sinna liiga palju sekkuda. Tekibki vaidluskoht: kas teabestendid ja käimlad hiie servas on õigustatud? Kas mõne hiiemäe järskudele küngastele võib treppe ja vaatetorne ehitada?

Eks tsivillitud ja taristatud pühakohti ole ka igasuguseid. Valgjärve hiis Valgamaal muudeti juba mõisaajal pargiks, ka nüüdsel ajal pole tal lastud metsistuda. Hullem veel: sinna on rajatud ka lendavate taldrikute lennujaam (ehk discgolfi rada), mida Taara piksenooled on küll üksjagu rappinud. Paremad näited tsivillitud pühapaigast on ehk Tammealuse hiis Padaorus ja Vanamõisa Tammemägi Viljandimaal, millega seonduvad ka legendid Lembitust.

*
Mõne aasta tagusest uuringust selgub, et 84% eestimaalastest peab looduslike pühapaikade kaitset oluliseks ning 61% inimestest on nõus ka ise põliste pühapaikade kaitsmisel kaasa lööma. Iseenesest on inimeste valmisolek rõõmustav, kuid paraku ei jõua tegu tahtele järele. Veel mitte.

Praktiline meel lämmatab patriootliku pühadustunde. Eestis on küllaga vaba maad, kuhu rajada suusaradu ja golfiväljakuid, miks peab neid tingimata hiide suruma? Miks peab loomi otse ohvripuu all karjatama? Hiis ei ole koht, millega raha teenida. Inimene on see, kes peab hiide raha viima - vaimude meeleheaks.

Laulusalm ütleb, et ilma kodutundeta jääme kodutuks (Juhan Viiding). Ilma väepaikadeta jääme väetiks. Pühadus on sild oleviku ja igaviku vahel. Tuleb õppida pühadust austama, nägema materiaalse maailma taga teist - vaimset, hingestatud, müstilist ja kirgastavat maailma.

*
Eesti põliseid väekohti on küll paljude sajandite jooksul hirmsasti rüvetatud ja rüüstatud, aga näe - ikka nad püsivad, võidavad isegi uusi sõpru ja austajaid. Koidik valgustab taas hiisi. Tamme-Lauri tammest kui pühaduse ja püsivuse sümbolist sai algupoole juba juttu tehtud. Tasub mainida veel tema kolme sugulast, kes sümboliseerivad pühapaikade imetabast visadust ja uuestisündi.

Saate künnapuu Mulgimaal on isepäine ohvripuu. Pikka aega peeti teda jalakaks ning sellisena on ta ka ametlikes registrites arvel. Teise maailmasõja päevil oli ta seest õõnes, kuid praeguseks on õõnsus kinni kasvanud. Ta on sirutanud jämedad juured jõuliselt üle kuivenduskraavi, justkui tahaks öelda: tehke teie, inimesed, mida arvate. Mina jään!

Kaks märkimisväärset puud asuvad Hiite maal - Hiiumaal. Emmaste ehk Tärkma pärn on küll kohati kuivanud, ent ikkagi täies elujõus ning elanud üle isegi sakslaste pommitabamuse. Asundustalu, mis teda aastakümneid ahistas, on nüüdseks maa pealt kadunud. Vaid ilusad sirelid on alles. Sarnaselt Saate künnapuuga on ka Tärkma tamme kunagine õõnsus kinni kasvanud.

Kurb ja samas lootustandev lugu on kõnelda Kõpu poolsaarel kasvaval Ülvandi hiiepärnal. 1989. aastal pisteti ta hoolimatult põlema. Aasta hiljem tõusid põlenud köndist aga uued võrsed, millest on nüüdseks saanud jälle uhke kahar puujumal. Küllap mõistis armuline puu, et inimestel on teda siiski vaja.

Hiidlane Ave Alavainu kirjutas pärnaga juhtunust vapustatuna luuletuse "Ohvripuu põlemine", mis osutus prohvetlikuks:

Teame 
et ohvripuu tuhast
tõuseb uus
veel tugevam
taim

Samal teemal:

5. jaanuar 2018

Kõik sünnipäevad olgu sinimustvalged

Suitsupääsukesi, rukkililli ja maavanaemasid kohtab aina harvem. Maavanaemad, kelle majapidamises lehmad, lambad, sead ja kitsed eluruumi jagavad, on peaaegu väljasurnud liik. Aga hääbumine on ahelreaktsioon.

Kui ühestki laudast ei leia enam toimekaid memmesid, ei leia sealt ka pudulojuseid. Ühes kariloomadega kolivad lautadest välja kärbsed ja parmud. Ja lõpuks pääsukesed, kes peavad nüüd toidupoolist mujalt vaatama. Suurtes karjalautades neid ei sallita, karmid euronormid ei luba sinna savist pesakesi ehitada.

Ka rukkililled kaovad. Nad tapetakse ühes ohakate ja orasega. Ikka selleks, et viljapõld oleks puhas. Inimene nimetab seda umbrohutõrjeks, aga õigem nimetus on genotsiid. Üks rass, üks liik seatakse teistest kõrgemale ja need, kes jäävad madalamale, hävitatakse. 

Vähestel hukule määratuil õnnestub neutraalsele pinnale pageda. Mõnel salajasel jäätmaal vangutavad kõhnad rukkililled veel siniseid päid, justkui igatsedes taga kuldset kodumaad - rukkipõldu.

*
ID-kaart on eestlase uhkus. Võti e-riiki. Võlukepike, millega saab sünges bürokraatiadžunglis imesid teha. Olete märganud, kui ilus on ID-kaart? Päriselt - ilus!

Uurisin oma ID-kaarti pikalt ja põhjalikult nagu loodusvaatleja. Leidsin sealt koguni kuus suitsupääsukest! Ja kolm rukkilille. Vapilõvisid jäi silma vaid kaks.

Kas pole tore: iga Eesti kodaniku portreed ümbritsevad, katavad ja kaitsevad sümboolsed rahvuslikud olendid, kelle kohalolu alati ei märkagi. Suitsupääsukesed ja rukkililled on maalt minema aetud, ent kaardi peal, igaühe taskus ja kotipõhjas pesitsevad nad visalt edasi. Ehk peaks edaspidi ID-kaardile lisama ka mõne maavanaema? Panna ta lõvi selga ratsutama, näiteks.

*
2018 on juubeliaasta. Erinevalt kurdidest, baskidest, romadest, udmurtidest ja tšuktšidest saavad eestlased elutseda päris oma riigis. Jah, oma riik on luksus. Väga kulukas on teda ülal pidada. Nagu suure majapidamisega ikka, jätkub siingi pidevalt hoolt ja muret. Üks nurk vaevalt puhtaks kasitud, kui teine jälle rämpsu täis. Muudkui paranda ja putita, säärane on see peremehe põli.

Aga vahel võib pidu ka panna. Eriti veel, kui põhjuseks on sihuke uhke juubel. Pastlad jalga, hame selga ja tsimmai-ruudi-ralla! Nüüd on õige aeg kaunistada kõik eesti kojad, saunad ja kõrtsid kolme koduvärviga.

Skandinaavia rahvastel on sünnipäevadega seoses üks tore komme. Nimelt kuuluvad iga sünnipäevalaua juurde rahvusvärvid. Nii Rootsis, Taanis kui ka Norras võib sageli näha uhkeid pidupäevatorte, mis on ristilipukesi täis pikitud. Kel oma maja, hoov ja lipuvarras, heiskab juba varahommikul rahvuslipu. See komme tasuks kohemaid üle võtta.

Mis oleks lõbusam, ilusam ja ülevam, kui sünnipäevalise auks sinimustvalget lehvitada? Ja mitte ainult Eesti Vabariigi juubeliaastal, vaid alati, täna ja tulevikus. Iga eestlase sünnipäev olgu sinimustvalge. Nõnda, soovides õnne ja pikka iga sünnipäevalapsele, soovitakse sedasama kogu Eestile.

27. detsember 2017

Mõtteaida suurte lugude esikümme 2017


Mõtteaidas ilmus 2017. aastal 49 lugu. Järgnevalt olgu nende seast välja toodud kümme suurt ja neli väikest, mida kõige enam loeti, vaadati ja uudistati, jagati, kommiti ja laigiti ning mille üle ka kõige rohkem arutati ja vaieldi, naerdi ja rõõmustati.

Ühesõnaga, peotäis palasid, mis viisid mu tublide lugejate mõtted liikvele!


Äramärgitud väikesed lood

Elu meeldib mulle

Noor mees, kes on endale pähe võtnud, et leiab hingerahu vaid teise mehe käte vahelt ja kuulutab pärast piinarikkaid seiklusi kogu maailmale, et on viimaks leidnud rahu, armastuse ja iseenda - kas ei tundu see uskumatu? 

Kusjuures, tagatipuks armastab ta ka oma elu, mis on talle pakkunud vähe rõõmu ja palju meelekibedust, kuid sellest hoolimata peab ta seda ikkagi kalliks nagu puruvana katoliiklane püha Susanna sääreluid. No mida jama?! Sedasorti raamatutel ei ole sünniõigust, nad tuleb sahtlisse lukustada või rottidele sööta.


Üheksa aasta eest sattus mu kätte üks rootsiaegne arhivaal. Kaante vahele oli köidetud kohtuprotokoll ja patakas kolletunud kirju, mis puudutasid Karl XI valitsusajal Liivimaal aset leidnud kuratlikku juhtumit.

Käsikirjad olid mõistagi vanapärases saksa keeles ning kribukrabulikus gooti kirjas. Lugesin sealt välja just nii palju, kui mõistus võttis ja silm seletas. Loetu oli... tagasihoidlikult öeldes huvitav.



Rikkaks ei saa need, kes teevad meeletult tööd. Armastust ei leia need, kes on jalustrabavalt sarmikad. Terved ei ole need, kes enda eest pidevalt hoolitsevad. 

Kel on meeldiv ja tasuv töö, hea kallim, südamelähedane perekond ja tugev tervis - sel on lihtsalt vedanud. Ta on saanud elu jackpot'i.

Jean Valjean on patune inimene, kellest saab ei midagi vähemat kui pühak. Ta järgib oma südametunnistust. Revolutsionääridel jääb vabadus kätte võitmata, aga nad saavad koos Valjeaniga õndsaks. Ikka läbi valu ja pisarate, läbi vere, pori ja heatahtliku südame.

Maailmas on palju idealiste, kuid just Valjeani tõugu inimesed on need, tänu kellele pole maailm lõplikku kaosesse langenud.


Kümme suurt lugu


Õnn on elada 21. sajandil. Väheks on jäänud neid töid, mis tapaks ja sandistaks. Kõik see muinasjutuline kraam, millest muistsel a'al unistati, on meil ammu käes või käeulatuses. Tahate lendavat vaipa või seitsmepenikoorma saapaid? Palun väga: ostke pilet lennukile või istuge rongi.

Vajate peeglit, mis näitaks seitsme maa ja mere taga toimuvat? Neid peegleid on praegusel ajal kõik tared ja taskud täis. Me nimetame neid ekraanideks.


Keskkunna hoitminõ nakkas pääle ummamuudu ilmakaemisõst, mille päämidses jüväs om hingi uskminõ. Keskkunna hoitmist tulõ opata joba latsiaian, kõik haridus olku luudusluuga köüdetü.

Haridustiidläse kõnõlõsõ ütesttüküst, et koolin piät opma väärtüisi tundma, sis kasus lats häätahtligus ja arusaajas inemises. Luudust tundõn ja tunnõtaden om taa tsiht käega kumpi.

Kardetakse ikka seda, mis ohustab. Moslemid on ajaloo vältel rünnanud Euroopat mitmest servast. Kohe, kui Muhamedi õpetus araablaste südamed võitis, algasid islamiusuliste vallutusretked.

636. aastal lõid moslemid kaks korda suuremat Bütsantsi väge. Rooma impeerium oli selleks ajaks lagunenud, kuid Bütsants hoidis Lähis-Idas alal roomalikku tsivilisatsiooni. Nüüd kaotati Süüria ja Palestiina. 711. aastal tungisid islamiusulised berberid Hispaaniasse, tasahilju tekkis mauri kultuur.



Miks lähevad tänapäeva lapsed nii kergesti hukka? Neil pole lihtsalt midagi mõistlikku teha. Alles mõni inimpõlv tagasi oli olukord hoopis teine. Lapsed pandi juba maast madalast tööle. Nii kui põnnil vähegi oidu pähe sigines, saadeti ta kohe karja.

Töömeheelu alustati järelevaatajana hanede ja sigade aedikus. Kogunes vanust - järgnesid lambad, veised ja hobused. Meistrite töökojas omandasid oskusi ja kogemusi verisulis õpipoisid, kellest pidid saama tulevased meistrid.


Üksmeeletus võtab võimust alati, kui mängu tulevad sellised suured teemad nagu suhtumine sõjapõgenikesse, seksuaalvähemustesse või läbi Baltimaade kulgevasse raudteeliini. Avatakse jälle uus rinne - ja tuld! 

Kaevikusõda ei lõpe enne, kui üks pool on lõplikult verest tühjaks jooksnud. Ehk siis: see ei lõpe kunagi. Sõjas pole võitjaid, kodusõjas ammugi mitte.


Inimestele surutakse peale ebanormaalsust. Kes mallist kõrvale kaldub, tembeldatakse värdjaks. Ja paljud meist, eriti õrnema hingega, võtavadki seda propagandat tõsiselt ja hakkavad ka ennast värdjaks pidama.

Leebemal juhul (seda tuleb siiski rohkem ette) võetakse normist kõrvalekaldujaid kui riiklikku või üldrahvalikku probleemi, mis nõuab lahendamist.


Kiviaja temaatika sobib võrratult hästi eestlase iseloomu ja teolaadiga. Vaikne, rahulik, kindel ja kõva. Aga ometigi ei ole maailmas ühtegi sama näoga kivi.

Kivid pole sugugi nii igavad, kui esmapilgul näib. Iga monument vajab kivi, iga Skype vajab eestlast. Me pistame kivi kotti ja viskame selle teiste kapsaaeda.


Silmakirjatsemine on väga levinud seltskonnamäng. Seda mängitakse kõikjal. Poliitik ei saa tunnistada oma vigu või teadmatust - see kahandaks tema tõsiseltvõetavust. (Samuti on kaalul valijate hääled - seega võim.) Teismeline geipoiss ei saa kapist välja tulla - ta riskib vanemate pahameele ja sõprade kaotusega. Häbi veel pealegi!

Mis tahes alamastme tööline kirub tossakat ülemust suitsunurgas, truude kamraadide ringis - ainult hullumeelne paiskab oma kriitikanooled leivaisale otse näkku. Aga hullumeelseid siiski leidub. Õnneks.


Kui inimesel on valida, kas andeks anda või vimma kanda, siis valivad enamik meist teise variandi. Eksivad kõik, kahetsevad vähesed, andeks saab mõni üksik. Üks väike puudus, patt või aps muudab kõrvalseisjad plaksupealt kriitikuteks.

Mõnus on näha pindu teise silmas. Mõnus on sõimata ja sarjata - kasvõi tagaselja. Andestamine tähendaks allaandmist, kogu ärapanemise lõbu jääks sündimata. Kui poleks vaenlast, tuleks ta välja mõelda.


Metsloomad sünnivad loomu poolest vabana. Esimesest eluhetkest peale on nad iseenda peremehed, silmitsi oma saatuse, hirmude ja armudega. Seevastu koduloomad on inimese eestkoste all, nende elukäik sõltub inimlikest kapriisidest, soovidest, ihadest.

Inimest ei juhi instinktid, vaid saamahimu, vahel harva ka ideaalid. Inimene ise paikneb elusorganismide süsteemis hallil alal, kusagil kodu- ja metslooma vahel. Tal on pudulojuse temperament, kiskja vaist ning jumala nägu.

24. detsember 2017

Paar sammu lumevalgel


Veab neil, kes saavad jõulude eel kaubamaja asemel metsa minna. Mul on kombeks, et igal toomapäeval võtan kuuri alt sae ja rakendan end kelgu ette. (Kui maa must, läheb käiku käru.)

Kuuse järele! Sobiv puu on ikka varem valmis vaadatud, sageli juba enne mihklipäeva. See kuusk, kes tahab kõige rohkem tuppa tulla, ongi parim kandidaat jõulupuu ametisse.

Tänavu sadas toomapäeval hõredat, ent teravat lumepuru. Metsa poole kelgutades helises kuulmismeeles Bing Crosby "Sleigh Ride". Kraavipervel sirgus kahar lopsaka võraga kuusk, mille loomad olid alt paljaks järanud. Kevadeks oleks ta ehk ära kuivanud. Aga tal vedas. Enne kuuskede manalasse varisemist saab ta sädelevaid ehteid ja kirevaid tulukesi kanda.

Kui tagasiteele asusin, kumises mõttes uus laul: The Carpenters ja "Have Yourself a Merry Little Christmas". Matsakas kuusk lösutas kelgul nagu bojaaritar, ainult et tuliste täkkude asemel traavis tema ees üks lilla jopega kahejalgne vennike. Tee kulges üle rebase radade, ronga korteri alt mööda. Lumesadu jäi hõredamaks.

Kuusk lehvitas igat mõõtu suguvelledele, kes metsaservas tema saanisõitu jälgisid. Uhkelt ajas ta ladva püsti: näete, minust saab nüüd jõulupuu! Ja teised kuused läksid kadedusest roheliseks...


Jõululaupäeva hommikul kandsin kuuse süles tuppa. Nagu peigmees pruudi! Ehtimiseks kulus enam kui tund. Mõrsja ja jõulupuu nõuavadki pikka sättimist. Ilu on vaataja silmades. Kui on palju vaatajaid, peab olema ka palju ilu.

Aknal mängib mahe jõuluvalgus. Peagi saabub lumevalge öö. Kahju linna- ja alevikurahvast, kes pidevas elektripilves elades ei näe enam tähe- ega lumevalgust. Andku siis vähemalt hubisevad küünlad vaimusilmale valgust. Seda on vaja. Kellel vaimusilm pimedaks jäänud, ei suuda enam unistada.

Grammofon mu sees mängib uut plaati. Merry Christmas, Darling!

21. detsember 2017

Lakja puhutu siimne

Mul om hää miil, et seo aasta sai ma jälki kohtumehe palidu sälgä vinnada ja anda hindid Uma Lehe jutuvõistlusõ töile. Võistlusõlõ saadõti illus ümärik 100 juttu, kirutajit oll kokku 46.


I kotussõ sai Kiviti Kadri jutt "Nii unõh ku ilmuisi" ja II kotussõ Silla Silveri "Merevaigutütrik". III kotus läts jagamisele katõ jutu vahel: Valpri Liina "Tsohkatadõn üle tarõpõrmandu" ja Kindma Maimu "Aga papa oll’ jo siin!".

Võidõlus oll' kõva, kulla pääle läts hirmsas kiskmises. Edimädse ja tõsõ kotussõ vahele jäi õnnõ puul punkti! Pronksmedälit olõssi väärt olnu esiki inämb ku kats tüüd: kolmas ja kolmõkümne nelläs kotus mahtusiva kümne punkti sisse.

Ma esi andsõ ka uma korgõmba hindõ nimelt katõlõ edimädse kotussõ jutulõ. Oll sääne tunnõ, et naa omma teräkene kobõdamba, põnnõva sisuga ja häste paprõ pääle pantu.

Juttõ om vanast aost pääle kõnõldu tuujaos, et ummi tarkuisi ja läbielämiisi tõisiga jaka. Ku om juhtunu määnegi hallõmb lugu, saat tuu süäme päält är. Ku om nall’akas juhtuminõ, lasõt tõisil kah naarda. Tark jutt tege egäüte tsipa targõmbas.

Hää, et mi inemiisil jakkus iks jutulanga. Inämb kirutõdas tuust, midä uma pini, kass, tsiga vai lehm om kõrda saatnu, mis tohtri man om juhtunu, kuis kolhoosin vai Vinne sõaväen elu käve. Säändsit vana ao juttõ om musugutsõl noorõmbal jorsil väega põnnõv lukõ. Mi siän om viil ka noid, kiä mäletase sõaaigu. Neo mälestüse omma küländki esimuudu ja midä aig edesi, toda inämb omma naa väärt.

Uman keelen juttõ lukõn tulõ õkva keväjä tunnõ pääle. Neo väiku jutu omma nigu võidlilli siimne, midä kirutaja hindä ette lakja puhk ja mis sõs kavvõmbalõ, kohegi muialõ lindlõsõ. Sääl saava naist jälki vahtsõ kõlladsõ häitsme, tõisilõ kaia ja kor’ada. Rõõmu ku pall’u!

Kae viil:

9. detsember 2017

Kohtumised haldjatega

Looming on üks lõputu otsimine. Tegelikult koosneb kogu elu rahututest otsingutest, millega kaasnevad unistused, lootused, närvipinge, kõhklused, pettumused ja vahel ka ülevoolavalt suur leidmiserõõm. Otsitakse tööd, armastust, hingerahu. Otsitakse õnne.

Mis see raamatu kirjutaminegi muud on, kui õnne otsimine. Kui tipp-topp lugu jõuab kenasti paberile, on see pisuke õnn. Meel saab puhtamaks, koorem südamel kergemaks. Aga õnn on teadupärast püsimatu tirts - ei püsi ta kuidagi pihus, hüppab ikka uuele liblele, paremale kõrrele. Üks lookene saab vaevu hingelt ära, kui muusa seisab jälle ukse taga, uus lugu näpus. "Kirjuta!" nõuab ta. "Kui õnn on su juurest eemale hüpanud, karga talle järele!"

Pexels
Ja nii ma siis tilgutan tinti, torgin hanesulega kortsulist paberit ja lugu üha paisub. Kirjutan, kirjutan. Õnne nimel.

Aga kellele? Jah, kellele õieti? Istun nagu Robinson Crusoe kõvera palmi all ja kriban kitsenahale sõnumeid üksikult saarelt. Pudelipost läheb sulpsti teele. Ja kes ta säält lainete seest leiab? Mida ta välja loeb? Kas talle läheb mu kribu korda? Jummal teab!

Olen varem maininud, et lugejad on minu jaoks nagu päkapikud või haldjad, keda võib harva näha, ent kelle kohalolu on tuntav, toetav ja innustav. Viimase paari aasta jooksul olen kogenud imet. Olen saanud neid haldjaid oma silmaga näha, nendega inimkeeli vestelda. Ei hakka valetama, need on olnud väga toredad, paiguti lausa armsad kohtumised.

Eestimaa teed on viinud mind suurtesse ja väikestesse asulatesse, koolidesse ja raamatukogudesse, uutesse ja vanadesse hoonetesse - kõikjale, kus lugemishimulisi haldjaid kohata võib. Mõnikord avastan, et mul on kõnelda palju rohkem, kui kõlbaks. Teinekord räägin vähem, kui tahaks. Mõtlen neile otsa vaadates: kas tõesti on nad minu pärast tulnud? Miks ometi? Mul ei ole ju midagi tähtsat öelda!

Ma pole sõnakunstnik, vaid niisama... jutuveeretaja. Aastaid tagasi alustasin kirjutamist ilgest igavusest, ajaviiteks. Enamik lugejaid avab raamatu samuti ajaviiteks. Kui nad saavad lisaks kunstilise elamuse, on see harukordne boonus. Kui minul õnnestub raamatusse mingi kunstiline kilk poetada, on seegi pealekauba värk. Ma ei seisa kõrgemal lugejatest, olen üks nendest. Ennekõike lugeja, seejärel (kui tuju tuleb) ka kirjutaja.

Oma arust pole ma kirjutanud midagi tähelepanuväärset. Sellegipoolest potsatab Facebooki postkasti pidevalt sõnumeid lugejatelt, kes tänavad väärt lugemiselamuse eest. Ma ei tunnegi neid, kuid ometi on nad võtnud vaevaks tänusõnumi saata!

Olen raamatukogudes kohanud inimesi, kes tunnistasid, et just minu raamatud on pannud neid kogu eesti kirjandust rohkem lugema. Olen kohanud neid, kes nimetavad end suisa raamatupõlguriteks, kuid kes vastumeelsust maha surudes on siiski mu raamatu kätte võtnud ja pole saanud enam käest panna. Vaevu suudan seda uskuda. Sellised asjad ajavad pirni lühisesse...

Sõnu tehakse palju. See ei tähenda, et sõna väärtus langeb. Häid sõnu, sügavaid mõtteid, kustumatuid lugemiselamusi on alati vähe. Tohutu raamatute hulk, mis aasta jooksul eesti keeles ilmub, annab lootust, et igaüks leiab sealt oma. Jätkuks vaid kannatust otsida!

Muusa kobistab jälle ukse taga. Ta tuleb luba küsimata sisse, lajatab uue raamatu lauale ja nõuab, et selle haldjate keelde tõlgiksin.

"Miks mina seda tegema pean?" üritan vastu vaielda.
"Kes siis veel?" kostab muusa ja teeb mulle kavalalt silma. "Haldjad ootavad."

Samal teemal:
Sõnavangistus
Jalutuskäik raamatute kalmistul
Kas raamatut on lihtne kirjutada?

6. detsember 2017

Tuttav muinasjutumaa

Eestlastel ja soomlastel on ühist rohkem, kui tunnistada julgetakse. Näiteks maitseb mõlemale kange alkohol, mida käiakse lõuna poolt massiliselt kokku ostmas. Tusane kliima soodustab tinutamist. Ühised pahed seovad inimesi rohkem kui ühised rõõmud.

Sinine ja valge (Pixabay)

Soome suur juubel annab eestlastelegi põhjust murumütsi kohendada ja vuntsi kergitada. Imetlev pilk liugleb ikka põhjakaarde, Suure Venna peale. Tuleb siiski möönda, et lõunaeestlastel näikse olevat soomlastega vähem ühist kui põhjaeestlastel. Teadagi - õndsal nõukaajal ei olnud lõunapoolsel rahval võimalik Soome kanaleid oma telepurki püüda. Kapitalistlikust paradiisist kuuldi vaid toredaid muinaslugusid, kuid tuntavat emotsionaalset sidet põhjanaabritega ei tekkinud.

Üheksakümnedatel voolas Soome kapital ka Lõuna-Eesti küladesse (toona soomlaste abiga püsti pandud mööblivabrik on endiselt minu koduvalla üks suuremaid tööandjaid). Rikkad Soome ärituusad andsid ainest uusmõisnike müüdile. Soomlastest peremehed ja nende kohalikud kupjad polnud lihtrahva seas populaarsed. Romantiline kujutlus hõimuvellede sõbralikust koostööst ei käibinud. Vähemalt andsid "põdrad" tööd.

Nüüdseks on olukord muutunud, Eesti pole enam odava tööjõu maa. Põhja-Eesti on oma sissetulekute ja elukvaliteedi poolest Soomele järele jõudmas, Lõuna-Eesti näitajad lähenevad paraku Valgevene omadele. Enam ei oodata soomlasi siia peremehetsema, pigem rutatakse ise Soome. Kui endal on toidulaud kesine, saab hea velle kojast mõne rammusama pala. Ei ta pahanda ega keela.

Soome on jäänud paljudele eestlastele unistuste maaks, kus voolab lakkamatus koguses mett ja piima (ehk siis: töötegija saab näha ilusat palganumbrit). "Maasikakorjamine" seostub nii mõnelegi nostalgilise suvemälestusega Soomemaalt. Paljud eesti mehed on käinud "kalevipoegadeks". Õnn pole kaugel. Õnn on siinsamas, teispool lahte.

Tuhande järve maal saab ka Lollike Ivan tunda end muinasjutukangelasena. Ilma naljata - Soome toodab aina uusi muinaslugusid. J. R. R. Tolkien sai oma Keskmaa lugude loomiseks üksjagu inspiratsiooni soome folkloorist, võimsa võlur Gandalfi palgelt kumavad Väinämöineni geenid. Soomes pesitsevad Jõuluvana, muumitrollid, Angry Birds... Ka Tom of Finlandi sehkendused on - vabandage väljendust - tiiraselt muinasjutulised. Esimene tükk Fazeri šokolaadi, mis üheksakümnendate algul õnnestus suhu pista, maitses samuti nagu muinasjutt...

P. S.
On omamoodi lõbus juhus, et Soome iseseisvuspäev ja nigulapäev langevad kokku. Püha Nikolaust peetakse üldiselt Jõuluvana prototüübiks. Eesti iseseisvuse väljakuulutamist tähistatakse aga talvisel madisepäeval. Püha Madis ehk Matthis oli üks apostlitest, reetur Juudase asetäitja, keda tuntakse praegusel ajal alkohoolikute ametliku kaitsepühakuna... 

27. november 2017

Läbi vere, pori ja südame

Õndsuse võimalikkusest "Hüljatute" näitel

Cosette
Paljud eestlased on juba üsna varases eas puutunud kokku Victor Hugo "Hüljatutega". See on saanud võimalikuks tänu mitmes trükis ilmunud raamatule "Cosette", mida ehivad Siima Škopi unustamatud pildid. Cosette, kurbade silmadega tüdruk, vaatab vastu ka "Hüljatute" muusikaliversiooni plakatilt.

Kui ilmnes, et Claude-Michel Schönbergi "Hüljatud" jõuab taas Eesti publikuni, tekkis miskipärast kuri kahtlus: Vanemuisele käib nii suur põntsakas üle jõu. Aga ei! Ootused said ületatud paraja varuga.

Soomest kohale kutsutud lavastaja Samuel Harjanne on ka ise erinevates "Hüljatute" versioonides kaasa teinud, mistõttu tunneb ta materjali servast servani ja suudab keerukat tükki vääramatult ohjes hoida. Harjanne kirjutab kavaraamatus muuhulgas sellest, et soomlased ja eestlased on mingi uuringu järgi Euroopa kõige empaatiavaesemad rahvad ning koputab vaatajale südamele, et hädasolijat tuleb ikka märgata ja aidata. Eriti praegu, pagulaskriisi ajal.

Nojah. Sellise lääge (pagulas)kontseptsiooniga eesti publikut ei meelita. Kui lavastaja kohalikke olusid paremini tunneks, võiks ta veenduda, et ka praegusel ajal elab Soome lahe lõunakaldal hulgaliselt hüljatuid. Jah, erinevalt 19. sajandist on meil olemas kõikvõimalikud sotsiaalsed tugiteenused, töötukassa, hooldekodud ja lastekaitsjad, ent Fantine'id, Cosette'id ja Gavroche'id uitavad uulitsatel endiselt ringi. Loomulikult on teatri võimuses inimestes empaatiavõimet arendada, kuid vaadakem sealjuures tõele otsa - need, kellel on probleeme empaatiaga, ei satu iialgi teatrisse. (Eriti veel nõnda soolase piletihinnaga, mida muusikalavastuste eest nõutakse.)

Hugo ise oli üles kasvanud ohvitseri perekonnas ja näguripäevi ei näinud ta kunagi. Mis tähendab, et temal oli empaatiaga kõik korras. Seevastu muist kriitikuid pidas "Hüljatuid" selle ilmumisajal lausa nilbeks teoseks. Mis tähendab, et neil oli empaatiast puudus. Nüüd, kui romaani esmatrükist lahutab meid 155 aastat, mõjub tekst vanamoelisest stiilist hoolimata teravalt. Muusikalivormi valatuna kõnetab teos tuhandeid. Seda oli tunda ka Vanemuises.

*
Jean Valjean
Etenduses, mida vaatamas käisin, mängis vankumatu südametunnistusega Jean Valjeani osa Koit Toome. Varasemalt on laval ja ekraanil Valjeani kehastanud sellised saurused nagu Gérard Depardieu, Jean-Paul Belmondo, Liam Neeson, Hugh Jackman, Colm Wilkinson ning Jassi Zahharov. Kuidas sobib sellesse ritta Koit Toome? Ega õieti sobigi. Ka halli paruka all jääb Toome ikka Toomeks. Selle, mis vanuses ja füüsilises pooles puudu, heastab kütkestav nüansirikas hääl. Sügavad, jõulised ja mahlased noodid olid tema esituses kõige nauditavamad, neid oleks rohkemgi kuulda tahtnud.

Toome Valjeani tähetund saabus teises vaatuses, enne otsustavat lahingut barrikaadidel. Laul "Koju too" (Bring Him Home) on muusikali kõige aarialikuma kõlaga pala, kõva pähkel ja maiustus kõigile tenoritele. Kuna Koit Toome sai kevadel poja isaks, on tal ka isiklik emotsionaalne alus, mille pealt seda laulu esitada. Ja ta tabas märki. Väike häälevääratus pikal kõrgel lõpunoodil on andeksantav, kätkeb ju laulgi endas nii lootust kui ka pelgu. Ei tule ette ühtki teist laulu, millesse oleks nii tabavalt põimitud isaduse tuum, isa armastus, mure ja hool. (Meenub, et eesti kirjanduses on samalaadne lugulaul naise suu läbi laulduna: Marie Underi "Sõduri ema".) Meloodiline palve, mille Valjean saadab Looja poole barrikaadide varjus ning hiljem surivoodil, kinnitab Koit Toome küpsust artistina. Ta suudab kuulaja hinge lahti muukida.

Lavastuses tegi kaasa hulk noori artiste, kes pakkusid kõik omalt poolt positiivse üllatuse. Eriti säravatena tõusid esile kaks ooperilauljat: Tamar Nugis ja Elizabeth Paavel. Nugise Javert oli just selline, nagu inspektor Javert olema peab: jõuline, kompromissitu, julm, põhimõttekindel, üdini mehine. Aga ka tema kahtlused-kõhklused olid peenelt välja mängitud. Javert'i soolonumber "Tähed" (Stars), mida Tamar Nugis esitas tähelaotuse all ringi liugleval sillal, oli vast üks võimsamaid etteasteid kogu etenduses. Seda tahtnuks uuesti vaadata ja kuulata. Kohe mitu korda.

Elizabeth Paaveli mängitud Cosette on õrn, kaunis, helendav, läbinisti ingellik kuju. "Hüljatute" libreto ei anna Cosette'ile just ülemäära sõna, aga nooruke lauljanna paneb napi rolli meeldejäävalt elama.

Marius
Cosette'i peigmeest Mariust kehastanud Kaarel Targo on mulle varasemast tuttav: ta mängib samalaadset noore armastaja rolli ka ABBA muusikalis "Mamma Mia!". Tolles lavastuses ei tõusnud ta kuigi eredalt esile, kuid revolutsionääridega liituv üliõpilane Marius pakub lahtimängimiseks rohkem ainest. Armastajat mängida pole vist teab mis vaev, kuid anda revolutsioonitulest sisuliselt ainsa ellujääjana pääseva idealisti ahastust veenvalt edasi nõuab juba pingutust. Mariuse soolo "Tühjad toolid, tühjad lauad" (Empty Chairs at Empty Tables) võimaldas Kaarel Targol näidata, mida ta teatrikoolis õppinud on. Noorest uljaspeast saab korraga elunäinud mees. Aga elu on näinud teadupärast see, kes näinud surma.

Eponine ei ole Cosette'iga võrreldes nii üheplaaniline kuju ning Hedi Maaroos tõestas seda oma mänguga. Eponine'i traagika avaldub lauludes "Üksinda" (On My Own) ja "Väike vihmapiisk" (A Little Fall of Rain). Ka see tüdruk on hüljatu, armastusejanus üksiklane, kes saab viimaks oma tahtmise - surra armastatu käte vahel. Omamoodi õnnelik lõpp. Eponine'iga seondub ka põnev lavastuslik detail. Teise vaatuse algul on laval suur prantsuse lipp. Eponine mähib selle punase osa üksindust tundes endale ümber. See on otsekui enne - veri hakkab voolama ja tüdrukust saab revolutsiooni esimene ohver.

Revolutsionääride pealik Enjolras on mässumeelne noormees ja maailmaparandaja, kelletaolisi paljude ülikoolide kohvikutest endiselt leida võib. Imre Õunapuu sobis sellesse rolli imehästi. Endalgi tekkis tahtmine tema kannul barrikaadidele ronida ja vaenuvägede nina all punast plagu lehvitada.

Omaette peatüki võiks kirjutada kõrtsipidajate Thénardier'de sehkendustest. Madame ja monsieur Thénardier hoolitsevad muidu nii traagilise tüki koomiliste vahepalade eest. Olles läbinisti ahned ja salakavalad, on nad ometigi naeruväärsed. (Ka Victor Hugo kujutas neid sellisena.) Lavastuse kontekstis mõjuvad nad paratamatult sümpaatse ja oodatuna, sest rahvas tahab ju naerda ka. Lauri Liiv ja Helen Hansberg lustisid täiega ja panid publiku hulluma. Ei paistnud ega kuuldunud kõrtsuperemehe katkiste hammaste ja käriseva hääle tagant toda Black Velveti esipoissi. Täiuslik ümberkehastumine! Plusspunktid ka madame'ile. Ei ole just tavaline, et ooperilaulja ilmutab näitlejameisterlikkust.

Gavroche
Ka lapsed, kes lavalt läbi käisid, väärivad kiitust, kuis siis muidu. Väike Cosette (Loore All) tundus oma suure luua ja veeämbri kõrval nii armetu. Emaarmust ilma jäetud tüdruk, kes unistab vaid sellest, et keegi tema peale ei karjuks... Oh kui palju tänapäeva Cosette'ikesi nõndasamuti mõtleb!

"Hüljatud" ei ole mõeldav ilma tragi Gavroche'ita (Hannes Hanimägi). Libreto ei võimalda Gavroche'ile suuremat rolli, ent sellegipoolest võitis Hannes kohemaid publiku südamed. Seda traagilisem oli Gavroche'i lahkumine. Kui vapper tänavapoiss korrakaitsjatelt kuuli sai, võpatas publik saalis. Pisarad...

"Hüljatute" kõige tuntum ja enim esitatud laul on kahtlemata "Mu päevi täitis unelm hea" (I Dreamed a Dream), mille esitamise au kuulub Fantine'i osatäitjatele. Siinkohal tuleb aga võtta kriitilisem hoiak. Vanemuise versioonis on see laul (paljude jaoks tähtsaim laul) kõigist soolonumbritest kõige igavamalt lavastatud. Õigemini: lavastamata jäetud. Ele Millistfer peab Fantine'ina seisma vaid eesriide taustal ja näitama oma isikupärast vibrato't. Aga kui tegemist on teatriga, siis tahaks midagi veel. Kasvõi mõnda rekvisiiti, õigesse takti rihitud valgusefekti või dramaatilist žesti. Fantine jääb mittemidagiütleva soolonumbri tõttu kaugeks, ei ärata suurt kaastunnet. See pole Ele süü. Tema "Winner Takes It All", mida ta "Mamma Mias!" täieliku pühendumusega esitas, kumiseb endiselt kõrvus. Olnuks "I Dreamed a Dream" samal tasemel...

*
Rõõmsad üllatused kaaluvad üle pettumused. Õigupoolest tabas meeldiv üllatus mind juba avanumbris, sunnitööliste laulu ajal. Kooriliikmete soolo-osad olid lauldud täpse emotsiooniga, üksikud õnnetud isiksused vooliti peenelt välja vaid nappide taktide jooksul.

"Hüljatud" on üldse tuntud oma võimsate koorinumbrite poolest ja Vanemuise ooperikoor sai seetõttu kõvasti vatti. Aga nende töö lõi ka publikul emotsioonid lakke.

Veel üks kiidusõna. Kuna balletitrupp lavastuses ei osalenud, pidi koor ka tantsulise osa eest vastutama. Hakkama said! Tantsuseadetes ei olnud midagi üllatavat, aga eks koreograafidel (sedapuhku Gunilla Olssonil) olegi keeruline muusikalide tarbeks midagi enneolematut välja mõelda. Ühtki tantsu stiilis "kaks sammu ettepoole, kaks sammu tahapoole" igatahes laval polnud.

Fantine & Javert
Valgusega maalis lavapilte soomlane Petri Tuhkanen, kes on varem ka NO99-le valgust sättinud. Tuhkaneni stiil paistab jõuline, "Hüljatud" oli maalitud ekspressiivses tehnikas, intensiivseid värve kasutades. Põhitoonideks punane ja valge. Verre uputatud barrikaadid mõjusid oma lihtsuses monumentaalselt. Lausa uskumatu, kuidas õige valgusega suudeti üliõpilaste kohvik ja Thénardier' kõrts niivõrd erinevaks toonida.

Kunstnik Karmo Mende oli pariisliku õhkkonna saavutamiseks kasutanud palju laternaid, lampe ja lühtreid. Siinkohal tahaks kunstnikult küsida: mida kujutas endast too lava kohal rippuv hiiglaslik ratas, mis etenduse käigus pidevalt üles ja alla liikus? (No kindlasti pole see kummardus peaministrile!) Ehk oli tegemist lihtsalt efektse kujunduselemendiga, kuigi vaataja eeldab, et kõigel, mis laval näha, on ka mingi tähendus ja tagamõte.

Nutikas valik oli rõdu/silda kujutav dekoratsioon, mis meenutas Eiffeli torni alaosa. Muidugi polnud "Hüljatute" tegevuse aegu seda Pariisi maamärki veel olemas, aga eks tegemist ole ka tulevikku suunatud viitega. Muide, üks õige huvitav fakt: Gustave Eiffel, omanimelise torni projekteerija, sündis 1832 - samal aastal, kui toimus Victor Hugo'd inspireerinud Pariisi ülestõus.

*
Vanemuise "Hüljatud" on prii 2012. aastal valminud filmiversiooni taagast. Tegemist on omaette teosega, lihvitud ja lakitud, aga mitte ülemäära steriilne.

"Hüljatute" muusikalile mõeldes tuksatab kuklas: see on külluslik lugu viletsusest. Külluslikud on tunded, mõtteaine, meloodiad. Harva kuuleb nii suurt hulka meloodilisi laule teatrilavadel, raadiost ja telest rääkimata. Schönbergi viiside küllus paneb pea ringi käima, tema sule alt on tulnud muusika, mis tõmbab ikka ja uuesti kuulama. Selle muusika sees muutuvad hüljatute vaevad kohatult õilsaks, nii nagu romantikutele, sealhulgas Hugo'le kombeks rõhutada.

Jean Valjean on patune inimene, kellest saab ei midagi vähemat kui pühak. Ta järgib oma südametunnistust. Revolutsionääridel jääb vabadus kätte võitmata, aga nad saavad koos Valjeaniga õndsaks. Ikka läbi valu ja pisarate, läbi vere, pori ja heatahtliku südame. Maailmas on palju idealiste, kuid just Valjeani tõugu inimesed on need, tänu kellele pole maailm lõplikku kaosesse langenud.

Kas Vanemuise "Hüljatud" väärib ka vaatamist? Maitse asi. Kes tahab midagi võimast ja emotsionaalset, samas aga küllaltki lihtsat ja kergesti arusaadavat, sellele on "Hüljatud" ainuõige valik. Ja kui pärast kolmetunnist etendust saalist välja astudes on sihuke tunne, et kogu värk kestis vaevalt kolm minutit, siis küllap on tegemist võrratu tükiga.

Nähes etenduse järel saalisviibinute õhetavaid nägusid ja säravaid, natuke veekalkvel silmi, tekib tunne, et nemadki said grammike õndsamaks.

17. november 2017

Metsistunud kirjandus

Eesti rahvas pidavat olema metsa poole. Osalt ka mere poole. Vahel hõljutakse laineharjadel, aga tavaliselt läheb kõik ikka võssa. Maa, millel tegutseme, on kerkinud merest. Meie esivanemad tulid mammuteid jahtides välja metsast. Mets ja meri on eestlaste pärisvanemad.

Ma pole merega palju kokku puutunud, süda kisub metsa. Rääkimata sellest, et silmade ees ning jalgade all on üha salud, palud, laaned ja lodud. Hiljuti avastasin, et mu raamaturiiulgi on metsa kasvanud.
Mu raamaturiiul hakkab metsa kasvama...

Pilk libiseb üle raamatuselgade. "Lingvistiline mets", "Vaikiv mets", "Kehade mets", "Jumalate mets", "Öömets", "Metsa taga ei ole mets", "Seal, kus elavad metsakollid", "Kui seda metsa ees ei oleks", "Eesti metsad", "Lumise metsa rõõm", "Karupoeg Viktor läheb metsa", "Metsasosinad", "Metsa maitsed", "Metsast aeda", "Maantee läbi metsa", "Metsik päevaraamat", "Metsik süda", "Metsavennad", "Metsmees", "Metslased ja vombatid", "Väikesed metslased", "Metsavaimu heategu". See nimekiri pole kindlasti ammendav ega tohigi olla.

Isegi plaadiriiulilt tõuseb kuuse- ja samblahõngu: sealt vaatavad suurte silmadega vastu Metsatöll ja Metsakutsu... Mets mühiseb, sest meil on elu keset metsa. Metsa läksid sa ja metsa läksin ma... Las jääda ükski mets... et mets ei läheks metsa!

Paber, millele raamatuid trükitakse, tuleb loomulikult metsast. Sellepärast ongi raamaturiiulite vahel nii mõnus olla. Ka trükivärv tuleb suuresti metsast. Vähemalt varasematel aegadel, kui trükkalid segasid värvi saamiseks kokku puutahma, pigi, männivaiku, linaseemneõli ja kinaveri. Kirjutatakse metsale ja metsast.

Ei salga, et minulgi mõlgub kukla taga mõttekene kirjutada kord raamat, mis kõneleb metsast. Pealkirjaski on "mets" olemas. Õigupoolest on mõte juba kõvasti võrsuda jõudnud, põhiline sündmustik ja tegelaskujud paigas. Aga aeg pole veel küps. Ükski mets ei sirgu paari päevaga.

13. november 2017

Igavikust kaduvikku

Hingekuu, hallipalgelise taeva ja raagus metsade aeg, viib mõtted sageli kaduvikule. Liiga sageli! Hingekuu toob hingevalu. Võib-olla ka killukese hingerahu. Inimese närvid on tundlikud, süda muredele valla, kuid mälu on lühike ja tuhmub kiiresti.

Pixabay
Hiljuti kadunud hinged püsivad veel elavate hinges. Need, kes läinud ammu enne meid, jäävad nimedeks hauaplaadil. Kui mälu on tuhmunud, tuhmuvad ka hauaplaadid.

Imesta vaid, kui paljud meist pingutavad nagu pöörased, valavad liitrite kaupa higi, kurnavad keha ja vaimu, et endast mõni jälg maha jätta. Kui juba sinna teisele poole kord minna tuleb, siis jäägu vähemalt siia midagi maha, suveniiriks ja kingituseks lähedastele, kodumaale, inimkonnale. Pole mõtet, seltsimehed, pole mõtet! Minevik vajub hämarusse, tulevik hulbib alles udumeres. Ainult olevik, praegune hetk püsib valgusvihus, mida kosmilisest puldist juhib vanajumal isiklikult.

Need, kes on elanud tuleviku või mineviku nimel, liigselt ette või tagasi mõeldes, jätavad harva maha sügavaid jälgi. Tihtipeale mäletatakse kõige paremini neid, kes on kõvasti tööd teinud selleks, et endal siin ja praegu hinge sees hoida. Ei ole neil aega mõeldagi, mida neist tulevikus teatakse, kas üldse nimegi tuntakse.

Teinekord jääb tehtud tegu alles, aga see, kes teinud, jääb igaveseks varjude vahele. Püramiide ehitasid tuhanded tundmatuks jäänud töölised, lihtsad müürsepad, rahahädas talupojad. Nende kätetööd ei väsi inimkond imetlemast, mis sest, et vahepeal on hakatud kaevandama rauda, leiutatud seieritega kell, loodud internet ja Kuu pealgi ära käidud. Ja milline ebaõiglus - au püramiidide püstitamise eest kirjutatakse ikka vaaraode arvele!

Nii mõnigi lihtsurelik osaleb igavikuliste püramiidide ehitusel, ilma et sellest ise teaks. Ta annab inimkonnale palju, saades vastu väga vähe. Sipelgaid ei tunta nimepidi. Loeb töö, mitte nimi.

Isegi need, kes teenivad luitumatu läikega kunstitõde, vajuvad kiirelt kaduvikku. Loendamatu hulk noori igatseb lavale, tahab end näidata, olla näitleja. Ei nad mõtle, et kõigist kunstnikest on just näitekunstnikud kõige kaduvam liik.

Jah, alles leinati suuri näitlejaid, kes tänavu meie seast lahkunud: Lembit Ulfsak, Arvo Kukumägi, Aarne Üksküla. Aga kas neid ka mõnekümne aasta pärast suureks nimetatakse? Kas neid veel mäletatakse? Praegu hüütakse kooris: muidugi mäletatakse! Kuid kes mäletab niisuguseid näitlejaid nagu Paul Pinna, Ants Lauter, Mari Möldre, Ruut Tarmo, Liina Reiman? Ka nende kohta öeldi omal ajal, et nad on suured näitlejad. Vist mitte nii suured, et igaviku taustal igavesti välja paista...

Mäletatakse veel Lurichit ja Palusalu, aga kas ka Kleini, Neulandi, Abergi ja Klumbergi? Kuperjanovit veel tuntakse, kas ka Pitkat ja Põdderit? Tammsaare on endiselt kuulus, kas ka Vallak, Parijõgi, Visnapuu, Hint, Sang, Kaugver...?

Tulevad uued tegijad, vähesed paremad, enamjagu kehvemad. Elu läheb edasi, mälu harva tagasi. Nii on igal elualal - teatris, sõjaväljal, püramiidide ehitusplatsil. Igaühel oma aeg, varsti aga teine aeg. Teiste aeg.

Ja kas peabki kõike ja kõiki mäletama? Kas saabki? Teemandid jäävad ikka alles, isegi kui nad mattuvad sügavale maapõue.

Aeg, sina üürikene
ja üllatuslooline –

elu ei ole lugu,
vaid lootus ja loomine.

Doris Kareva

7. november 2017

Kas Trump ja Lenin riimuvad?

Öeldakse, et ajalugu ei kordu, vaid riimub. Just nüüd, kui kommunistlikust oktoobripöördest on möödunud terve sajand, tasuks selle peale mõelda. Ajalugu on kahtlemata suur poeet, aga tema riimid ei kõla sugugi kaunilt, puhtalt ega härdalt. Naljakalt ammugi mitte. Ajaloo luule on täis paradokse, mida tagantjärele hinnata on raske ja isegi ebamugav.

Riigipöördeid ja revolutsioone on toimunud ka pärast sotsialistlikku oktoobrit terves maailmas hulgaliselt. Neid ühendavaks jooneks ühiskondlik käärimine, rahulolematus senise valitsemiskorraga, üldrahvalik pahameel, mille alusmüüriks sageli majanduslik puudus ja taluvuspiiri ületanud sotsiaalne ebavõrdsus. Venemaal saja aasta eest toimunu polnudki otseselt revolutsioon, vaid "kõigest" üks järjekordne pööre, millele eelnesid tsaari kukutamine, pidevad valitsuskriisid, peaminister Kerenski tõus ja langus, Kornilovi sõjaväelise riigipöörde läbikukkumine jne.


Revolutsioonilised kommunistid asusid ehitama oma utoopiat keset kaost. Sellesama kaose serval hakkas idanema Eesti Vabariik. Nähes, et kaotada pole midagi, võeti siinmail ette uskumatu avantüür: kuulutada välja iseseisvus, mis tõepoolest ka õnnestus. Samal ajal jäi väike Eesti kahe hävitava tule vahele. Maailmasõda polnud veel lõppenud, Vene kodusõda oli algamas. Siit kooruvadki paradoksid.

Just oktoobripööre ja kommunistide märatsemine pani siinsed riigiisad iseseisvuse nimel kibekähku tegutsema. Ja ehkki Vene kodusõja võitsid punased, kelle üle Eesti väed olid omakorda Vabadussõjas võidu võtnud, andis taoline asjade kulg Eestile natuke aega ja võimalust iseseisvust kindlustada. (Lenin: pole tänu väärt!)

Punaste kelmide poolt vaadatuna polnudki Tartu rahu mõeldud igavesena, see oli vaid hädaga peale surutud kompromiss separatistidega. 1924. aasta detsembrimäss paljastas kommunistide tegelikud plaanid, kuid selleks ajaks oli Eesti juba käest libisenud ja riigina ka rahvusvahelise tunnustuse pälvinud. (Õigemini: Eesti diplomaadid olid selle suurriikidelt välja pigistanud.)

Kui kodusõjas oleksid peale jäänud valged, keda õigupoolest ei sidunud miski muu peale selle, et nad olid punaste vastu, olnuks ka Eesti saatus hoopis hämaram. Valgete kindel eesmärk oli taastada Vene impeerium selle endistes piirides ja Balti rahvaste vabadus ei tulnud kõne allagi. (Valgete seas oli nii demokraatia kui tsaarivõimu pooldajaid ning isegi neid, kes leidsid, et korra ja rahu huvides tuleks taastada pärisorjus!)

Tartu rahulepinguga sarnanevat dokumenti poleks sündinud, Eesti õiguslik seisund oleks liivale kirjutatud. Teised riigid poleks Eestit iseseisvana tunnustanud, Baltimaad oleks jäänud Venemaa koosseisu. Teõnäoliselt ei oleks valgete võit toonud Venemaale demokraatiat, pigem oleks järgnenud uus kaos ja võib-olla ka uued vabadussõjad Baltimaades.

Niisiis, kommunistide esiletõus ja võit kodusõjas olid Eestile kasulikud. See muidugi ei kaalu  üles pärast 1940. aastat toimunud tapmisi, vangistamisi, küüditamisi ja okupatsiooni. Aga mõelda võib ka nii: kui poleks olnud oktoobrirevolutsiooni, kas võinuks olemas olla laulvat revolutsiooni?

Oleks-poleks... Hää, et niigi läks.

*
Ja mis on Leninil pistmist Trumpiga? Ei, Trump ei ole Lenini "riim". Neil kahel pole õieti midagi ühist peale auahnuse ja kalduvuse populismile. (Aga see ühendab ju kõiki poliitikuid?!) Ei ole võrreldav nende tõus võimule, soovid-plaanid ja poliitiline käekiri samuti mitte.

Trumpi loosungitel on küll pisike ühisosa Hitleri ja Mussoliniga, kes mõlemad otsisid tuge ja inspiratsiooni minevikust ning tahtsid oma riigi "jälle suureks teha". Lenin seevastu eitas minevikku, tema tahtis luua midagi hoopis uut, tööliste paradiisi, panna maksma proletariaadi diktatuuri. Kõigile nimetatud türannidele oli hingelähedane soov maailm vallutada ja oma ideoloogiat kõikjale istutada.

Trump ei kavatse maailma vallutada, sest Ameerika on maailma ammu vallutanud. Ärimehest presidendiks saanud mees tahab vaid parandada seda, mis tema meelest rikkis, pakkuda oma teenust võimalikult paljudele tarbijatele, koguda poliitilist kapitali ja aupaistelist tulu. Trump on tõupuhas kapitalist, Lenin oli tõupuhas lihunik.

Paar olulist Trumpi ja Leninit ühendavat omadust võib sel õndsal oktoobripöörde juubeliõhtul siiski pidulikult välja hüüda. Esiteks: nii trumpilik kui ka leninlik utoopia on üles ehitatud valedega, vastaseid tingimusteta mustates, teisitimõtlejaid rünnates ja mis kõige tähtsam - meeleheitele aetud rahvahulki lollitades.

Ja teiseks: kumbagi pole veel maha maetud.

31. oktoober 2017

Me kõik oleme ristiinimesed

500 aastat on möödunud sellest saatuslikust (või ehk jumalikust?) päevast, kui üks saksa munk, nimeliselt Martin Luther, Wittenbergi lossikiriku uksele oma 95 teesi kinnitas. Sisuliselt tähendas see, et Euroopas oli koitnud uus vaimuajastu. Ühtlasi võib luteri kirik tähistada kenakesti ümmargust juubelit.

Pixabay
Luther ei tahtnud luua midagi uut, vaid parandada vana, pöörduda tagasi ristiusu juurte juurde. Aga ikka juhtub, et see, kes tahab taastada kaotsiläinud vana, paneb paratamatult aluse millelegi uuele. Kirik oli juba varem lõhenenud lääne- ja idapoolseks haruks, nüüd kasvas kristluse puule veel üks oksake, mille küljes ripub ka eesti rahvas ja kultuur. Seetõttu, olenemata tollest, mida keegi usub, oleme ikka ristiinimesed, kristlikul kõdukännul võrsunud seenekesed.

Keskaegne kirik oli enamat kui vaimuasutus. Kiriku tiiva alla kuulusid koolihariduse andmine, hoolekanne, isegi pangandus ja statistika (hingekiri). Vaim on Õhtumaades olnud ikka võimuga vastasseisus, ent samas oli vaimulikkond oluliseks partneriks kuningatele-keisritele. Lutheri "oktoobrirevolutsioonile" järgnenud sündmused kippusid olema pigem poliitilise maiguga: Vana-Liivimaa aadel ning ka Taani ja Rootsi kuningad võtsid luteri õpetuse vastu väga maistel põhjustel. Ilmalik võim leidis korraga viisi, kuidas oma positsioone tugevdada. Muidugi toimus see kirikute ja kloostrite mõju kärpimise arvelt. Tasapisi tugevnes riikide keskvõim ning riigiasutused võtsid üha enam ühiskondlikke ülesandeid kirikult üle.

Esimestel reformatsiooni-järgsetel sajanditel kasutasid Põhjamaade valitsejad luterlust poliitilise tööriistana. Ka eesti talupojad pidid Rootsi võimu all omandama luterlikud põhitõed, see oli tänapäevases mõttes umbes nagu kodakondsuseksam. Tolleaegsed talurahvakoolid, mille rohkuse üle praegugi ajalooõpikutes uhkust tuntakse, avati ennekõike selleks, et talurahvas omandaks "õige", s.t. rootsiliku meelsuse.

Ei saa suurel pidupäeval jätta märkimata, et luterlikud riigid (Saksamaa, Põhjamaad, Eesti ja Läti) moodustavad ühtlasi Euroopa kõige ilmalikuma vööndi. Põhjus on sellessamas luterlikus mõtteviisis. Vahel öeldakse, et Luther tõi jumala inimesele lähemale. Inimene võis ise taevase vanamehega suhelda, kiriku roll hakkas seeläbi ajapikku vähenema. Vaimulike peamiseks ülesandeks sai jumalasõna lahtiseletamine ja jutluste pidamine. Luterluses ongi esikohal sõna. Rahvas tahab aga show'd, mitte tühipaljast filosofeerimist!

Ma ei tea, keda luterlased õigupoolest kummardavad. Luteri kirikust ei leia jumalat. Luterlased on ta enda juurest minema ajanud. Jumal hingitseb veel katoliku, kindlasti õigeusu kirikus. Luteri vaimulikel on autoriteeti moraaliküsimustes, kuid seegi hakkab hõrenema. Kogudused kuivavad kokku, sest milleks käia jumalakojas, kus peremeest ennast pole ammu nähtud?

Eestlased ei pea end kuigi usklikuks, ehkki uuringud näitavad, et luteri kiriku kadumist ei taha õieti keegi. Kirikut peetakse endiselt oluliseks traditsioonide kaitsmisel. Selline mõtlemine on muidugi enesepettus, sest tühjad kirikud ei hoia mingeid traditsioone. Kirik saab olla ja lausa peab olema rõhutute pelgupaik, meeleheitlike majakas, kibestunute kosutaja. Tagasi juurte juurde!

24. oktoober 2017

Arg kardab, julge loodab

Pole võimalik öelda, milline tee viib õnneni. Teid on liiga palju, õnne ikka liiga vähe. Kes aga tahab tõemeeli reisida õnnemaale, siis parim sõiduvahend sel keerulisel teekonnal on kahtlemata mõõdukus. Juba antiikaja targad teadsid, et õndsus ja heaolu peitub äärmuste vahel, pahedega palistatud inimloomuse kuldses keskpunktis.


Õnnelik ei saa olla see, kes elab argpüksina ega too, kes midagi ei karda. Rumalaid tegusid saadavad nii argus kui ka hulljulgus - ühel juhul jääb palju häid asju tegemata ja elugi elamata, teisel juhul varitsevad suured riskid ja elu võib liig kärmelt kuulusetu otsa leida. Antiikaegse ideaali järgi iseloomustab õnnelikku inimest vaprus.

Vapruse koostisesse kuuluvad tragidus, sitkus ja visadus. Aga ka tarkus. Vapper sõdalane peab olema tark. Kui kaalul on elu, ei tohi oma võimeid üle- ega alahinnata. Tuleb tunda ennast ja vaenlast. Sageli juhtub, et inimese suurim vaenlane on see, kes talle peeglist vastu vaatab. Sõge, kas pole? Mis parata - inimene ongi üks sõge olend.

Kui ühel päeval peaks mu koduaias maanduma kosmiline lennuriist roheliste mehikestega, ja kui nad küsiks, kuidas ma oma liigikaaslasi defineeriks, siis piisab mulle ühestainsast lausest. Inimene on see, kes kardab ja loodab.

Kõik loomad, kel on vähegi arenenud närvisüsteem ja algelisemad meeleorganid, kardavad kedagi või midagi. Hirm on osa ellujäämisinstinktist. Loomad ei ole võimelised lootma. Nad võivad teada ja mäletada, kuid ei suuda loota. Lootus on puhtakujuline inimaju produkt. Me tuleme loomariigist, aga oleme justkui boonuseks saanud lootuse. Karta halvimat ja loota parimat. Eks ole inimlik?

Hirm ja lootus. Mõlemas kätkeb "võib-olla". Olla võib nii ja naa, tulla võib see või too. Raskelt haige kardab surma, aga loodab paranemisele. Kord murrab hirm mõistuse, siis tõmbab lootus võidulipukese vardasse. Nii nad maadlevad inimese aru ja hinge eest.

Tulevik on alati tume, mistõttu jätkub põhjust ühtaegu karta ja loota. Kuidas hirmuga võidelda? Tuleb anda talle kuju. Tänu hästiarenenud kujutlusvõimele saab inimene ebamäärase hirmu taltsutada. Tõvehaldjad, kurat, vikatimees, zombid, libahundid jpt tegelased on võrsunud rahvaluule rammusale pinnale just hirmu taltsutamise tulemusel. Uinuv mõistus sünnitab koletisi, kuid needsamad koletised on lihaks ja vereks muutununa surmatavad. Appi tuleb lootus.

Inimene vajab iga päev toitu, vett, õhku ja lootust. Ilma armastuseta on võimalik suurepäraselt elada, nii nagu inuitid, saamid ja nganassaanid elavad igikeltsal ilma päikeseta. Lootusetus tähendaks igavest ööd, lõppematut valu ja tuska. Kus on lootust, seal on unistusi. Kus unistusi, seal võimalusi.

Antiikaja rahvad leiutasid vanasõna: "Õnn on armunud julgetesse." 21. sajandi digiinimene ei saa siinkohal vastu vaielda. Ehk on vapruse koostises ka harilikust suurem hulk lootust? Arg kardab, aga julge loodab. Mõni julge leiab koguni õnne.

Samal teemal: