Kolm lõvi ja balalaika

Vaba riigi, iseäranis Eesti vabariigi sünnipäeva tuleb pidada ka katku ajal. Olgu väljas tuisk või masu, president võõrustab kodumaa parimaid poegi (ja tütreid) harjumuspärases vormis, sedapuhku juhtus see juba teist korda "Vanemuises". Olin minagi lahkesti külaliste ridadesse palutud, ehkki veel mitte personaalse kutsega kirjakastis.

Aasta olulisim kõne peegeldas valitsevat muret, oodatuim kontsert valas sekka natuke rõõmu. Alati väga üllatusterohke teatraal-muusikaline kava tõi taas lavale loomad. Mõne aasta eest rokkisid koos Ultima Thulega jänesed, nüüd kargasid tartlaste pühas teatritemplis ringi lõvid. Mullused kaevur-päkapikud olid igal juhul armsamad... Koos muusikutega meilt ja mujalt pidid vapikaslased kutsuma vaatajaid mõtisklema rohkem oleviku üle, elama hetkes, mille väärtust me pahatihti aimata ei oska. Miskipärast mängis aga vene balalaikavirtuoos kõik teised lavalised, nii karvased kui karvutud, täielikult auti. Tehke kandlega järele! Kokkuvõttes oli kontsert küllalt elitaarne, mis tähendab, et lati alt läbi ei lupsatud, kuid samas jäi eesriide sulgudes suhu hapu mekk. Tahtnuks nagu veel midagi... Õnneks päästis traditsiooniks saamas (või juba saanud) lõpulaul "Mu isamaa on minu arm" kontsertetenduse ka nende jaoks, kellele avangardsed lahendused ei istu.

Sünnipäevaõhtu kolmanda osa, rahvusliku moeshow suurimaks juveeliks jäi ikka perenaine. Evelini pilkupüüdev (jajaa!) dekoltee ja kleiditikand näitasid aristokraatlikku maitset. Aga presidendihärra kõnest ja proua dekolteest enam jäävad Vabariigi 92. sünnipäevast pikemaks ajaks meelde kolm saksa lõvi ja vene balalaika.

"Me oleme rohkem!"

Lume- ja jääatleetide suurpidu, olümpiamängud, on alanud. Teist korda Kanadas, sedapuhku USA piiri lähedal väidetavalt ühes maailma parima elukvaliteediga linnas ja selle naabruses. Taas kogeb maailm koos võistlejatega hiiglaslikke emotsioone, avalduvad need siis võidurõõmu, kaotusekibeduse, põnevuse-pinevuse või kavavälise traagikaga. Just tragöödia, noore Gruusia kelgutaja hukk, on heitnud varju Vancouveri spordipeole, kuid küllap lisandub siia pikkamisi ka surma ületavaid triumfe, eneseületusi ja võimatute unistuste täitumisi. Loodame!

Kanadalaste avatseremoonia oli väljapeetud ja värvikas, ehkki kõigi aegade parimaks olümpiaavanguks ei kvalifitseeru. Varasemast rohkem pakkusid korraldajad tagasihoidlikke laulunumbreid, mis panustasid eelkõige esitaja vokaalile ja sarmile. Steppijate ja viiuldajate duell tõmbas kaasa, lennukaared romaani "Kes on näinud tuult?" ainetel kutsusid unistama. Avatseremoonia tipphetkeks kujunes aga määratusse sisehalli kerkinud mäeahelik, sellest alla laskuvad mäesuusatajad ning kosmiliste neoonvalgusvihkude tulvas auringe sooritavad uisutajad. Olümpiatule süütamise eel sisse lupsanud tehniline tõrge, mille tõttu tulelonte kandma pidanud installatsioon jäi poolikuks, ei suutnud siiski positiivset üldmuljet rikkuda. Ka 2000. aasta suveolümpial Sydneys tekkis õndsa olümpialeegiga probleeme - tulenõu ei tahtnud pärast süttimist staadionikatla servale tõusta, kuid väikese viivituse järel läks kõik siiski korda. Nüüd jääb kanada rahval ja spordihiidudel üle vaid kinnitada tseremoonial üles astunud luuletaja Shane Koyczani sõnu: "Me oleme rohkem!"

Näidaku kuum olümpiatuli kaugel külmal maal õiget teed kõigile, kes jahivad oma sinilindu ja kullast medalit!