Kuidas inimesed vabaks said

Viimase paarisaja aasta jooksul pole kirjanduse varasalve lisandunud kuigi palju selliseid teoseid, mis oleks kogu maailma nii tugevasti raputanud nagu „Onu Tomi onnike“, ameerika kooliõpetaja Harriet Beecher-Stowe’ elutöö. 160 aasta eest ilmunud rahvusvaheline bestseller õhutas USA orjusevastaseid jõulisemale pealetungile, lisas neegrite vabastusliikumisele hulga uusi toetajaid ning muutis inimõigused kogu planeedi jututeemaks. Ka Venemaal tõusis talupoegade pärisorjuse kaotamine teravalt päevakorda muuhulgas just „Onu Tomi“ voolus.

Ameerika Ühendriigid olid 19. sajandi keskpaigaks lõhestunud orjanduslikuks Lõunaks ja orjavabaks Põhjaks. Lõuna-Carolinas ja Mississippis moodustasid orjad kogu osariigi elanikkonnast üle poole, Louisianas, Floridas, Alabamas ja Georgias ulatus orjade hulk vähemalt neljakümne protsendini. Vermontis oli orjandus keelatud juba 1777, viimase põhjaosariigina keelati see New Jerseys 1804. Orjakaubandus keelati ametlikult 1808. aastal, kuid sellele vaatamata neegerorjade ost ja müük ei katkenud, vaid otse vastupidi. Koos puuvillatööstuse arenguga orjade arv hoopis kasvas (kui 1810 oli Ameerikas miljon orja, siis 20 aastat hiljem juba kaks korda enam).

Louisianas resideerinud kolonel J. A. S. Ackleni „vara“ sekka kuulus ligi 700 orja, kes töötasid tema 20 000 aakril laiunud istandustes. Ka Beecher-Stowe’ romaani pahategija Simon Legree oli puuvillaistandusest tulu hankiv orjapidaja, kellele alluval tööliskonnal puudusid igasugused inimõigused. Neegerorjad olid sunnitud taluma peksu, pilkeid ja viletsaid elutingimusi, peremehe silmis polnud nad enamat lojustest, kelle surm kurvastas orjapidajat vaid majanduslikel põhjustel.

Samas hindasid peremehed orjade töökust, mis tähendus esimestele rohkem tulu. Sellistele orjadele võis osaks saada ka kõrgem positsioon. Hella südame, aga kuldsete kätega onu Tom oli just üks neist neegritest. „Legree oli ostnud Tomi selle eesmärgiga, et teha temast pikapeale ülevaataja, kelle hoolde võiks vahetevahel enda äraolekul asjaajamist usaldada, aga Legree arvates oli selle ameti jaoks vaja karmust.“ Orjapidajad ei häbenenud vahest ka neegerorjade hulgast endale naist võtta. Legree küljeluuks oli Cassy-nimeline naine, kellel oli samuti mõnevõrra rohkem õigusi kui teistel temataolistel.

Kõik orjapidajad ei kohelnud oma alluvaid siiski ebainimlikult. Seda osa isandatest esindab „Onu Tomi onnikeses“ Augustine St. Clare, Louisiana rikka istanduseomaniku poeg, Tomi teine peremees pärast Shelby’t. Enne varajast surma oli tal koguni plaan Tom vabaks lasta, sama soovis St. Clare’i väike tütar Evangeline. Viimane on romaani sümbolkuju, „tõeline kristlane“, kes esindab kahtlemata Beecher-Stowe’ isiklikke vaateid. Kui Eva palub isal Tom endale osta, küsib St. Clare: „Kas vajad teda mängukanniks või kiikhobuseks?“ Eva vastab: „Tahan teda õnnelikuks teha.“ Beecher-Stowe rõhutab sellega, et vaid kristlik ligimesearmastus võib orjusele lõpu teha. Kui elutark Evangeline sureb, satub Tom elajaliku orjapidaja Legree küüsi. Teisiti öeldes: kui sureb kristlik moraal, algab inimeste orjastamine. Selle põhimõtte pinnalt tõukus ka orjusevastane liikumine.

Neegerorjade ebainimlik kohtlemine tekitas juba 18. sajandi lõpul Ameerika ühiskonnas paksu verd. Esimestena tõstsid orjuse vastu kisa Sõprade Ühing ehk kveekerid, kelle meelest polnud orjapidamine kooskõlas kristliku moraaliga. „Onu Tomi onnikeses“ leiab Shelby perekonnast lahkunud mulatt Eliza koos oma pojaga samuti varju kveekerite asulast. Üks kveekeritest kinnitab talle, et „veel kunagi pole ühtegi põgenikku meie külast vargsi ära viidud.“

Kategooriliselt orjanduse vastu meelestatud abolitsionistide liikumine sai alguse 1830. aastatel samuti vaimulikest ringkondadest. Ameerika Orjusevastane Ühing haaras kiirelt kümneid tuhandeid inimesi, kes asusid orjade kaitseks pidama kõnesid, kirjutama ametlikke palvekirju ja levitama valgustuslikke brošüüre. Ka tuhanded naised, olles inspireeritud religioossetest põhimõtetest ja vabariiklikust ideoloogiast, võtsid abolitsionistlikust liikumisest osa, muuhulgas kogudes raha piknikute ja heategevusmüükide korraldamisega.

1831. aastal asutas William Llyod Garrison ajalehe The Liberator, mida toetasid tugevalt vabad mustanahalised. Mehe järgijatest tekkis garrisonlaste liikumine, mis lisaks orjusevastasele võitlusele toetas karskust, patsifismi ja naiste õiguste laiendamist. „Onu Tomi onnike“ oli üks esimesi ilukirjanduslikke töid, mis rebis orjanduselt maski eest, kuid juba 1839. aastal avaldasid T. D. Weld ja A. Grimke raamatu „Slavery As It Is“, mis tõi põhjaosariikide publikuni orjandusliku süsteemi jubedused.

Orjusevastase poliitilise opositsioonina kerkis 1848. a. esile Vaba Maa Partei (Free-Soil Party). Parteiga seotud Massachusettsi haridusasjade spetsialist Horace Mann sõnastas oma kreedo järgmiselt: „If we are Abolitionists, then we are abolitionists of human bondage.“ Beecher-Stowe’ raamatus näitab poliitikute inimlikku palet senaator Bird, keda täiendab kaastundliku taustana tema naine. Kui missis Bird küsib oma mehelt, kas vastab tõele, et tahetakse kehtestada seadust, mille järgi ei tohi värvilistele põgenikele süüa anda, räägib senaator seadusest, mis keelab rahval abistada Kentuckyst põgenenud orje. Bird lisab, et järelemõtlematud abolitsionistid on Kentucky ärevile ajanud. Ometi tuleb senaator Bird Elizale ja tema pojale vastu ning abistab neid põgenemisel.

Põgenevad orjad, kellele „Onu Tomi onnike“ tänuväärselt palju lehekülgi pühendab, polnud Ameerikas harv nähtus. Enamasti püüti jõuda orjusevabadesse osariikidesse või Kanadasse. 1850ndate keskel tekitas rohkesti kõneainet Dred Scott – neegerori, kelle peremees oli viinud Illinoisi ja Wisconsinisse, kus orjus oli keelatud. Ta elas vabal pinnal neli aastat ning pöördus mõni aeg pärast seda Missouri kohtusse väitega, et ta on nüüd vaba mees, sest ta elas ju pikka aega orjusevabas piirkonnas. Kuigi kohtunikud olid esialgu juhtumi suhtes väga erineval seisukohal, langetati siiski negatiivne otsus, sest leiti, et vabal territooriumil viibimine ei teinud teda veel vabaks ning üleüldse polnud tal õigust pöörduda kohtusse, sest tal puudusid kodanikuõigused. Vabad neegrid mõistsid taolise otsuse mõistagi karmilt hukka.

Mustanahaliste liigne söakus pahandas mitmeid rassistlike vaadetega valgeid, kelle provokatsioonide tõttu olid paljud vabad neegrid sunnitud kodudest lahkuma. Abolitsioniste ja mustanahalisi rünnati, 1838. aastal süüdati orjusevastaste peakorter Philadelphias. Probleem tekitas pingeid isegi religioossete liikumiste vahel. Ameerika ühiskonnas leidus piisavalt palju neid, kes leidsid, et mustanahalistel pole õigust olla valgetega ühel tasandil.

Marie St. Clare „Onu Tomi onnikesest“ on selle musternäidis. Tema arvates on neegrid „üks rahulolematu rahvas, kes alati seda soovib, mida neil ei ole. Mina olen põhimõtteliselt igasuguse vabastamise vastu. Hoidke neeger peremehe hoole all, ja ta käitub küllalt hästi ning on korralik. Aga andke neile vabadus, siis lähevad nad laisaks, ei tee tööd, hakkavad jooma ja käivad alla, muutuvad alatuiks, väärtusetuiks inimesteks. Olen sadu kordi seda näinud.“

Põhjaosariikides elas märkimisväärne hulk vabu neegreid – kokku umbes 440 000. Samal ajal kui abolitsionistid nõudsid Lõunas neegritele vabadust, võitlesid Põhjas olevad neegrid juba sotsiaalsete ja majanduslike õiguste eest. Värviliste Inimeste Rahvuskogu nõudis muuhulgas 1853. aastal New Yorkis esitatud ettekandes neegritele oma kooli ning eelkõige rakenduslikku haridust.

Lõunaosariiklaste jaoks ei olnud orjandus mitte ainult tuluallikas, vaid ka osa maalähedasest ja traditsioonidekesksest kuvandist. Nõnda vastanduti Põhjas valitsevale linnakultuurile, mida nähti labasena. Tüli neegrite vabaduse küsimuses paisus nii teravaks, et ähvardas Lõuna- ja Põhjaosariigid teineteisest lahutada.

Lahkheli Põhja ja Lõuna vahel tipnes 1861–1865 Ameerika kodusõjaga. Aastakümneid kestnud võitlus neegerorjade vabaks inimesteks kuulutamise nimel lõppes abolitsionistide võiduga 1863. aastal, mil orjus kogu riigis ametlikult kaotati. Ülimalt emotsionaalse „Onu Tomi onnikese“ tähtsust selle otsuse sünniloos ei maksa alahinnata.

Eesti keel ja Eesti loodus, kes neid jõuaks lahuta

Mõlgutusi emakeelepäevaks

Looduslikku mitmekesisust peetakse suureks rikkuseks, mille säilitamist ei seata ealeski kahtluse alla. Kui Eestit peaks õnnetul kombel tabama ulatuslik maastikupõleng, milletaolisi on nähtud Austraalia või Ameerika avarustes, tähendaks see korvamatut kahju. Pankranniku, liivakivipaljandite, nirkide, vaskusside, sõnajalgade ja kasepuravike kõrval leidub Eesti looduses ka allikselget eesti keelt. Nõnda nagu betoonis ja asfaldis sirgunud põlvkonnad ei tunne enam seeni ega linnulaulu, ei tunta ka paljusid sõnu ja kõnekäände. Kuidas siis säilitada seda rikkust, millest õieti ei teatagi?

Mitmed kooliõpilased ja tudengid pole kohanud sõnu räitsakas, vibalik, pilgar või ehmes. Alles hiljuti imestas üks vaene netikommentaator, mida tähendab leheartikli pealkirja topitud sõna vanuigi. Ja meede? „Mis asi see veel on?“ küsitakse siin-seal. Aga hõllandus, jõnk, kantsik, rakats?? Punase raamatu väärilist nimekirja võiks õigupoolest lõputult pikendada. Samal ajal sabistavad meie keelelistes kuuselaantes sinna lahtilastud eksootilised võõrisendid, nagu stoori, keiss ja diil… Aga lugu, juhtum ja tehing? Mis neist sai? Tiim on ikka rühm ja kräpp pole muud kui pask.

Võõrliikide (loe: inglise keele) mõjul on sõnad muteerunud ja sellega tähendust muutnud. Sageli kasutatakse sõna dekaad kümnendi sünonüümina, kuid meie keeletraditsioonis on dekaad siiski kümmepäevak. Alatasa sigitab vaidlusi süütu sõnake neeger, mida kultuurilisest ja ajaloolisest olukorrast lähtuvalt pole Eestis kunagi kasutatud otsese sõimusõnana. Õnneks on olemas ka kodumaisel sõnnikul võrsunud vasteid, näiteks murjan ja mooramaalane. Maailma kiireim murjan Usain Bolt. Kõlab ju kenasti?

Inglise keelest näpatud sõnad on kergesti tajutavad ega tekitagi alati pahandust, ent hoopis salakavalamalt imbub eesti keelde ka võõramaist lauseehitust, mida kuuleb ennekõike haritlaste ja ametnike kõnepruugis. Valitsus tegeleb otsuse langetamisega (see tähendab, et valitsus langetab otsust), rahvasaadik ütleb, et ta omab olukorrast head ülevaadet (tal on olukorrast hea ülevaade), Pariisis on toimumas Euroopa Liidu tippkohtumine (Pariisis toimub EL-i tippkohtumine), Eesti jalgpallikoondis mängib Itaalia vastu (Eesti mängib Itaaliaga) jne.

Vähe sellest, ühel konverentsil lausus doktorikraadiga dotsent mulle: „Aita ennast ise jookidega!“ See nähvatus kõlas kahtlasel kombel otsekui rõve toortõlge ingliskeelsest viisakusväljendist. Kurb küll, kuid just haritlased-õpetlased, kes peaksid emakeele puhtuse ja ilu eest kuumavereliselt hoolitsema, kipuvad pidevalt võõrkeelte lummuses viibides unustama emakeele kordumatut iseloomu. Kui ei arvestata eesti keele eripära ja kujunemislooga, saabki dekaadist kümnend ning neegrist sõimusõna.

Olgu pealegi, mis ma tühja kurjustan. Kaugelt tulnud kaup näib ikka übercool ja leopard paistab ilusam kui ilves.

Üks asi on keele tehniline pool, stiilinõuded ja õigekirjareeglid. Elavaks muudab keele siiski loomingulisus. Lutsu ja „Kevade“ ühise juubeliaasta puhul sobib meenutada Paunvere kuulsaima sulesepa omanäolist keelt, mis ei vasta sugugi kõigile grammatikaõpikuisse raiutud sätetele, kuid püsib ometi üle aegade haljana. Kes reegleid teab, võib nende vahel ka elegantselt ristelda.

Keelelised rikkused on jäädvustatud meie kirjanike tuhandetes herbaariumides – romaanides, jutu- ja luulekogudes. Emakeelepäev võiks olla ühtlasi lugemispüha, mil võtta kätte mõne vana või uue eesti autori teos, et saada aimu rohetava keelemaastiku elujõust.

Punane püha

Kes ütles, et rahvusvaheline naistepäev ei ole punane püha? On ikka küll! Vaadake vaid, kuidas meeste ja naiste põsed punetavad – ühtedel lilli kinkides ja teistel neid vastu võttes. See on pesuehtne rõõmupuna. Kahtlemata õhetavad heameelest ka lillepoodnikud, kel tänu marksist Clara Zetkinile veel üks kasumipäev kalendris. Paraku hulbib ses rõõmu virvarris üks pisike „aga“.

Kui Zetkin tegi 102 aasta eest ettepaneku tähistada naistepäeva, täpsemalt töötavate naiste päeva, ei ärgitanud ta mehi lilledega ringi vudima. Oh ei, naistepäeva mõte oli suunata tähelepanu naiste ebavõrdsele kohtlemisele isaste ülemvõimu all hauduvas ühiskonnas. Esimese ilmasõja eel olid naised mõningates üksikutes riikides saanud õiguse esinduskogusid valida ja vabakuulajatena ülikoolis teadmisi omandada. Samal ajal oli teadust raputanud Marie Curie, kirjanduses tegi „mehetegusid“ Selma Lagerlöf. Need ja mitmed teised suurisiksused tõestasid, et naise pea sobib ka enamaks kui lokkide kandmiseks. Clara Zetkin püüdis oma ideoloogilise mätta otsast naisliikumisele hoogu anda, rõhutades mõlema sugupoole võrdväärsust tööturul ja ühiskonna juhtimises.

Naistepäeva algset eesmärki oleks hädasti vaja meeles pidada Eestis, kus 99% tööandjatest on mehed, kus naised saavad mõnel ametialal meestega samu ülesandeid täites ligi kolmandiku võrra vähem palka, kus valitsusse on eksinud vaid üks naine ja riigikogustki tuleb naissaadikuid taskulambiga otsida. Ehkki naistepäev jääb nii ajaliselt kui sisuliselt valentini- ja emadepäeva vahele ning mehed moonduvad sel puhul häbenemata pugejateks, püsib endiselt jõus tüüpmõtlemine stiilis „naine on loll“.

Sajanditega settinud, ent ajale jalgu jäänud arusaamadest ongi raske vabaneda, kuid näib, et naiste tõrjumisel on veel üks konks. Intellektuaalsetel aladel töötavad mehed nimelt kardavad, et naised ohustavad nende kohti ning kartuseks on ka alust, sest statistilised andmed näitavad naiste paremat haridustaset. Lisaks sisaldab naiseaju 21. sajandil äri- ja poliitikamaailmas läbilöömiseks vajalikke omadusi, nagu terav tähelepanuvõime, paindlikkus ning oskus vabalt suhelda. Õnnetuseks on just naise traditsioonilised perekondlikud kohustused üks põhjustest, miks paljud tööandjad naisi umbusaldavad ja alavääristavad. Asjata! Naised on lastele pühendudes harjunud vastutust võtma ja kandma. Kas see pole siis tööturul üks rasvane pluss?

Naiste seas on rohkem idealiste, seega ka rohkem ettevõtlikku vaimu. Tahate näidet? Palun! Seltsitegevuses ja kodanikuliikumises löövad kõige tarmukamalt kaasa just naised ning seda pere ja töö kõrvalt. Muuhulgas olen oma lühikese elu jooksul avastanud, et naistes on keskmiselt enam enesekindlust kui meestes. Mis seal siis imestada, kui mehed ei suuda naisi võrdväärsete partneritena võtta. Sookvoote ei lähe tarvis, kui talupojatarkus sisse lülitada ning meeles pidada, et töökusel, kohusetundlikkusel, usaldusväärsusel ja analüüsivõimel pole sugu.

Naised vajavad õitsemiseks tähelepanu ja hellust. Ei piisa sellest, kui kampaania või kombe järgi paar-kolm korda aastas ema, elukaaslast ja naiskolleege tulpide või roosidega üllatada. No mis üllatus see on, kui mees naistepäeval lilletutiga uksele ilmub?! Lilli võib kinkida iga päev. Naised väärivad igipõlist tänu juba üksnes seetõttu, et just nemad hoiavad tuld koldes, kui mehed rindel üksteist veristavad.

Muide, miks nõnda paljud naised armastavad punaseid toone? Vahest seetõttu, et punane on rubiinide, maasikate, soojuse, kire ja… elu värv.

Autor! Autor!

Paljastused stimuleerivad nõudlust. Niisiis otsustasin minagi selle blogi külastatavust tõsta ning esineda enneolematult ausameelse, lausa intrigeerivalt skandaalse enesepaljastusega. Põhjuseks Tartu Ülikooli tüürmani Alar Karise sõnavõtt akadeemilistes kihtides vohava variautorluse teemal. (Variautorite aeg) Jah, ka mina olen patust variautori ametit pidanud. Kel tarvis mõnd kirjandit, esseed, referaati või uurimistööd, on enamikel juhtudel ikka minult abi saanud. Ka CV-sid, motivatsioonikirju, pidulikke kõnesid ja teaduslikke ettekandeid on mu tagasihoidlikus käsitöökojas valminud. Hulgaliselt energiat kulutavatest bakalaureuse- ja magistritöödest olen seevastu keeldunud.

Õigupoolest ei tulnud mul enne Karise avaldust pähegi, et võiksin end variautoriks nimetada. Olen olnud ikka vastutulelik abistaja, mõelnud pigem hädalistele kui iseendale. Alar Karise hinnangul hakkavad variautoriteks peamiselt rahahädas õpetajad ja tudengid. Minu puhul ei pea see paika. Nii mõnigi töö on tehtud sümboolse summa eest, vahel päris tasuta, sageli olen võtnud tasu natuuras (viisakamas mõttes, muidugi). Seejuures ei unusta ma isekas olla. Kui töö teema mind ei huvita, ütlen pakkumisest süümepiinadeta ära. Enamasti olen saanud siiski uurida ja meeliskleda teemadel, mis mu halle ajurakukesi tõepoolest erutavad.

Kõik sai alguse gümnaasiumis. Lausa rõõm oli pigisse sattunud klassikaaslasi aidata ja näha, kuidas klassi keskmine hinne humanitaarainetes kenasti tõusis. Boonuseks pisike taskuraha. Mõned olukorrad kiskusid lausa piinlikuks: ühel ülekoolilisel kõnevõistlusel olid peaaegu pooled kõnedest minu sulest ning aasta hiljem osutusid hulk lõpueksami töödena esitatud uurimusi samuti minu vaimuviljadeks.

Kui plagiaati võrdsustatakse akadeemilises maailmas vargusega, siis variautorlus on ehk samaväärne prostitutsiooniga? Vale puha! Mina end ei müü. Nii nagu mehed otsivad lõbutüdruku seltsist lisaks füüsilisele rahuldusele ka vaimset kosutust, pöörduvad paljud õpilased ja üliõpilased vajaliku kirjatöö saamiseks tuttava poole psüühilisest ebakindlusest.

Alati pole tarvis „tervet rehkendust“ tehagi. Mõningatel juhtudel olen kirjutanud valmis vaid poole tööst, teinekord pannud paika kondikava, mitmeid kordi on kooliõpilased koputanud mu aknale palvega kirjutada oma uurimistööle sissejuhatus ja kokkuvõte (mida õpetajad pidavat eriti väärtustama).

Õpilased ja tudengid, ennekõike esmakursuslased, kardavad nende ette seatud latti maha ajada. Oh seda kolinat ja häbi! Tõsiteaduslik töö näib sageli kohutavalt keeruline – midagi sellist, mille tegemiseks arvatakse koguni vaja minevat teatud annet. Mõistagi pole see nii. „No kuidas minusugune lihtsurelik hakkab andma hinnanguid kuninganna Kristiina valitusajale või Hemingway raamatutele“, näikse mõtlevat hämmastavalt paljud noored. Samas komplektis valmissehkendatud tööga olen „kundele“ kaasa andnud soovitusi-näpunäiteid edaspidiseks. Kes on minult juba kord valmis töö saanud, sellele pole raatsinud ma loovutada enamat toorainest või mõnest üksikust nõuandest. Oluline on tõsta variautori teenust kasutava inimese enesekindlust, et ta julgeks lähitulevikus oma mõtteid avaldada ja neid vastavalt töö vormile ritta seada.

Loomulikult pole variautorlus eetiliselt õige, kuid just variautorite enda võimuses on kallutada mõned eksinud lambukesed kõlbelisema tee poole. Mina enam kellegi teise nime alla oma töid ei libista. Kes soovib nõuandeid-ettepanekuid, leiab ikka abi, kuid lõppude-lõpuks peab inimene mõtlema üksnes selle peaga, mis just tema kaela otsas kõrgub.