Staadionipoliitika

Bütsantsi keisri Justinianuse jalgealune õõtsus nagu soos, kui rahulolematus tema alamate seas aina kasvas. Mässukatsed lämmatati juba eos, kuid siiski leidus vägevas Konstantinoopoli linnas üks koht, mille üle keisril täit voli polnud. See oli suur hipodroom, kus korraldati rahva meelisüritusi – sõjavankrite võiduajamisi. Kahel põhilisel võistkonnal, kes jagunesid sinise ja rohelise värvi kilda, olid omad poolehoidjad ja sponsorid. Võistluste vaheaegu kasutati sageli poliitiliste avalduste tegemiseks.

532. aasta algul ühinesid konkureerivad võistkonnad viimaks keisri vastu ning nõudsid tema tagasiastumist – või tagandamist. Ülestõus oli puhkenud. Suurt kavalust rakendades õnnestus Justinianusel pool rahvast ära osta, vastuhakkajatega asus tegelema sõjavägi. Siniste ja roheliste „partei“ värvidele lisandus areenil kolmas, veripunane. Hipodroomil leidis oma otsa mitukümmend tuhat inimest. See peaaegu 1500 aastat tagasi toimunud juhtum illustreerib ilmekalt, kui tihedalt sport ja poliitika võivad põimuda. Lihtsast meelelahutuslikust vaatemängust saab äikselises õhkkonnas traagiline arveteklaarimine.

Sarnane olukord tekkis 1990. aasta kevadel õmblustest kärisevas Jugoslaavias, kui Belgradi Red Star kohtus Zagrebi Dinamoga. Marurahvuslikud serblaste fännid ründasid horvaate nugade ja tribüünilt lahtikistud istmetega. Esialgu õnnestus korravalvuritel vaenupooled eraldada, kuid peagi järgnes horvaatide vastulöök. Politseinike haardest läbi murdnud fännide vahel algas võigas kähmlus. Tulemus: üle 60 pealtvaataja sai vigastada. Dinamo kapten Zvonimir Boban tõusis aga rahvuskangelaseks... sest ta virutas ühele horvaate ahistanud politseinikule.

Omamoodi asju aetakse värviliste rõngaste all. Olümpiamängud pole pelgalt maailma suurimad, vaid ka kõige poliitilisemalt häälestatud spordipidustused, ehkki igat järku olümpiakomiteede presidendid väidavad järjekindlalt vastupidist. Kuidas saakski mõni üritus olla läbinisti apoliitiline, kui seal osalevad (peaaegu) kõik riigid üle kogu planeedi? Olümpiamängude elustamisest saati võistlevad suurriigid ülemvõimu nimel: kogutud medalite arv võrdub riigi tähtsusega maamunal. Esimestel olümpiatel võistlesid amatööratleedid, mistap ka näiteks ambitsioonikad Austria-Ungari ja Saksa keisrid jälgisid nende ponnistusi leige uudishimuga.

Ajapikku kasvas rahvaspordiüritus millekski enamaks, muuhulgas ka meelelahutuslikuks ja äriliseks hiigelprojektiks. Külma sõja lahingud USA ja Nõukogude Liidu vahel jätkusid olümpiastaadionidel, ujulates ja korvpallihallides. Nüüdseks on ühe punariigi vahetanud välja teine – Hiina. Kaks majandushiidu. Demokraatia vs. türannia. Lääs vs. Ida. Võitlus kestab. Veresaun Müncheni olümpial ja Londoni terrorihirm peegeldavad lakkamatut hea ja kurja võitlust ka väljaspool spordiplatse. Bütsantsis või Jugoslaavias toimunu kordusetendus pole ühelgi juhul välistatud. Võit – see on võim.

Väikestele jääb rohkem osalemis- kui võidurõõmu. Ent Eestimaaltki on saja aasta vältel võrsunud 21 olümpiavõitjat. Ka meie jaoks on olümpiamängud osa välispoliitikast. Me näitame, et oleme olemas ja et pisirahvaski võib teha vägevaid tegusid. Igaüks jahib ju aupaistet. Olümpia kui spordivõistluste kroon demonstreerib kestvat olelusvõitlust riikide, rahvaste ja ideede vahel. Citius, altius, fortius!

Naiste armastusest imelisem

Mõned lood püsivad elus lõpmata kaua. Tuli on õginud papüürusrulle ja vesi sulatanud savitahvleid, kuid lood vapratest kangelastest ja hiigelhingega armastajatest jäävad. Võtame näiteks müütilised pajatused kuulsast Uruki kuningast Gilgamešist, kellest vesteti lugusid juba 4000 aastat tagasi. Gilgameši eepos, mis jõudnud meieni tosinal savitahvlil, sisaldab mõningatel hinnangutel ka esimest teadaolevat viidet meestevahelisele armastusele… või, noh, suurele sõprusele.

Kui türanni kommetega, ent osaliselt jumalik Gilgameš oma alamad välja vihastas, saatsid jumalad talle vastaseks loomaliku Enkidu. Kahe kange jõukatsumine lõppes viigi ja sõprusliiduga. Üheskoos võideti hirmus seedrimetsa koletis Huwawa ning taevane härg, kes jumalate plaani kohaselt Gilgameši tema eksimuste eest tapma pidi. Sündmused võtsid traagilise pöörde, kui Gilgameš jumalanna Inanna armuavaldustele ei vastanud. Taevast kupatati Enkidu peale tõbi, mis peagi ta elutõrviku kustutas. Murest murtud Gilgameš jäi head sõpra taga leinama ja asus surematuse taime otsima. Eepose lõpuosas jutustab Enkidu vaim Gilgamešile allilma trööstitusest.

Homoerootikat võib selles iidses Mesopotaamia loos näha vaid tubli fantaasia korral. Kuid kui üks mees saadab võimsa armujumalanna pikalt ja valib selle asemel teise mehe seltsi, siis küllap tahtsid muistsed sumerid sellega midagi öelda…

Kreeklased olid konkreetsemad. „Iliasesse“ kätketud lugu Trooja sõja sangarist Achilleusest ja tema kallimast Patroklosest peegeldab selgelt hellenlikku hoiakut paiderastia suhtes. Kõiki säilinud müüte, mis sisaldavad Olümpose jumalate kuumavaid romansse omasoolistega, ei jõuaks ära nimetatagi. Ühe tuntuma ja kaunima taolise müüdi keskmes tegutsevad Apollon ja Hyakinthos.

Paljud kreeka noorukid harrastasid kettaheidet, nõnda ka Hyakinthos, kuninglikku päritolu nägus noormees, kelle ilu lummas ära isegi jumal Apolloni. Omavahel võisteldes kaldus Apolloni ketas kõrvale (ühe versiooni kohaselt oli selle taga armukade Läänetuul) ning see tabas Hyakinthose otsaesist. Haav oli liiga sügav. Noormees suri ahastava Apolloni käte vahel. Edasine sündmuste käik kordab suuresti Adonise müüti: Apollon kaupleb Hadeselt välja lepingu, mille järgi tohib Hyakinthos kevadest sügiseni veeta aega maa peal, kuid talvel peab kolima allilma, põrmu nätsutavate surnute manu. Teise variandi järgi lõi Apollon Hyakinthose maistest jäänustest hunnitu lille.

Ühe kuulsama „homoloo“, mille sisu pärast on nüüdisaja õpetlased ohtralt ragistanud, leiame hoopiski – oh üllatust! – piibliraamatust. Riskides kirikuvande alla sattumisega, tuleb jutustada Iisai pojast Taavetist ja Sauli pojast Joonatanist.

Kolm tuhat aastat tagasi mürises heebrealaste ja vilistite vahel ohvriterikas sõda. Jumalast märgitud karjapoiss Taavet jäi kuningas Saulile silma vilistite vägimehe Koljati tapmisega. Kui kuningas vahetas vapra ja ka välimuse poolest õnnistatud noorukiga mõne sõna, kuulis seda pealt tema poeg Joonatan. „Ja kui ta kõneluse Sauliga oli lõpetanud, siis oli Joonatani hing nagu ühte köidetud Taaveti hingega ja Joonatan armastas teda nagu oma hinge. /…/ Ja Joonatan tegi Taavetiga liidu, sest ta armastas teda nagu oma hinge. Ja Joonatan võttis ära oma ülikuue, mis tal seljas oli, ja andis Taavetile, nõndasamuti oma muud riided ühes oma mõõga, ammu ja vööga.“ (Esimene Saamueli raamat, 18:1-4) Saulile ei olnud Joonatani ja Taaveti soe läbisaamine meele järele – vahest ka seetõttu, et teda piinas kuri vaim. Ehkki Saulil oli pidev kiusatus Taavetit surmata, jäi viimane ometi suuremeelseks ega tõstnud valitseja vastu kätt.

Teine Saamueli raamat algab tragöödiaga. Taavetile tuuakse sõnum Joonatani hukkumisest Gilboa lahingus. Leinava mehe itkulaul paljastab kuulaja südant pitsitades ehk liigagi palju: „Mul on sinu pärast kitsas käes, mu vend Joonatan! Sa olid mulle väga kallis! Naiste armastusest imelisem oli su armastus minu vastu!“ (2 Sa 1:26) Vaata, tõlgi ja tõlgenda neid sõnu nii- või naapidi – ikka on raske nõustuda nende ajaloolaste ja teoloogidega, kes väidavad, et Taavetit ja Joonatani sidus kõigest vennaarm (või nagu moodsas popkultuuris viimastel aegadel öeldakse: bromance).

Järagem mõnd magusa üdiga küsimusekonti. Miks kasutatakse Piiblis kahe nimetatud mehe sõprusest kõneldes sõna ahava, mida kõlbaks pruukida vaid mehe ja naise romantilise liidu puhul? Ahava tähendab ennekõike puhast armastust. Miks rõhutatakse Taaveti ja Joonatani omavahelist tugevat kiindumust, kuid ei märgita ainsagi lausega, et karjapoisist Iisraeli kuningaks saanud mees oleks armastanud kasvõi ühtki oma hilisematest seaduslikest naistest? Miks jääb ülaltoodud piiblikatkendist mulje, nagu oleks Joonatan armunud Taavetisse esimesest silmapilgust? Mehed sõbrunevad tava kohaselt läbi ühiste katsumuste, lahingutes või veinipeekri taga. Ja kuidas on võimalik, et müütiline valitseja, kes on kristlaskonnale pärandanud pühadusest nõretavad psalmid, jättis endast maha ka homoerootilised nutuvärsid? Piibli koostajaid see vastuolu nähtavasti ei häirinud. Kas raevukas Jehoova, kes hävitas hämmastavalt suure geipopulatsiooniga Soodoma ja Gomorra linnad, oleks valinud juutide juhiks homoseksuaali? Kuid miks ka mitte, kuningatele on ju alati rohkem lubatud kui lihtrahvale.

Taolisi homolugusid käsitledes tuleks siiski kriitikameel sisse lülitada. Me ei saa ega võigi teada, mida mõtlesid sumerid või juudid oma muistsetest kuningatest pajatades. Me ei tea, mida mõtles või tundis ajalooline Taavet, ammugi Gilgameš. Neist inimesist on saanud müüdid ja müütidest leiab igaüks seda, mida ta just parajasti otsib.

Apolloni ja Taaveti armulood on inspireerinud paljusid kunstnikke ning kirjamehi. Vaadake Michelangelo töökojast tulnud kuulsat Taaveti kuju! Vaadake sama tegelast Donatello poolt pronksi valatuna! Heitke pilk Giovanni Battista Tiepolo, Aleksandr Kiselevi ja Jean Broci maalidele, mis kujutavad Hyakinthost Apolloni käte vahel hääbumas! Et soomused langeksid silmilt! Näete? Paksu sordiini alla surutud homoerootilised fantaasiad leiavad väljundi erinevates kunstiliikides, hoolikalt valitud sõnades ja piltides, ning nõnda saab Suur Tabu ehk See, Millest Ei Tohi Rääkida ikkagi hääle, mille kaja ulatub soodsa tuule korral üle aastatuhandete.

Ei mingit „Vabadussõda“!

Paistab, et Emakeele selts on kõige mõjukam ja ühtlasi despootlikem selts Eestis. Hiljuti vastu võetud keeleuuendused panid vabariigi kihama ning algasid arutelud selle üle, mida võiks õigekirja reeglistikus veel kohendada ja kellel on ikkagi õigus ametlikku keelenormi kehtestada. Küllap lisab peatselt avaldatav ÕS-i värskeim versioon arutlustele hoogu juurdegi. Võibolla ja mistahes vajasid kahtlemata „legaliseerimist“. Pisikesed tühikud ning lühikesed sidekriipsud külvavad tihtilugu hirmsat pahandust, õrn liberaalsus teeb aga kirjutava inimese elu kergemaks.

Hoopis enam tekitab küsimärke (õhku, mitte paberile) otsus loobuda ajaloosündmuste nimetamisel suurest algustähest. Jah, meil pole ametlikku ajalookirjutust, mis nõuaks suurustlemist, kuid ometigi on võõristav kirjutada näiteks: „Lembitu langes muistse vabadusvõitluse ühes rängemas tapluses – madisepäeva lahingus.“ Või: „27. novembril 1918 otsustas Ajutine Valitsus astuda vastu Vene vägedele ning sellega sai alguse vabadussõda.“ Väike algustäht oluliste sõdade või lahingute nimes justkui kahandab toodud ohvrite väärtust. Pealegi – kui mina veel koolis käisin, öeldi tahvli eest, et nimed kirjutatakse suure algustähega, väikese tähega kirjutame nimetused. Kas vabadussõda on nüüd sõja nimetus? Vist küll... Suur algustäht peaks olema preemia mõjukale sündmusele ja selles osalenud inimestele, olgu nad kangelased või kaotajad.

Tekstist ei ole võimalik alati üheselt aru saada, kui räägitakse lihtsalt jäälahingust, pärtliööst, verisest pühapäevast, talvesõjast, juulirevolutsioonist või suurest paugust. Päris keeruliseks läheb, kui jutuks tuleb „lahing Britannia pärast“ (ei ole sama, mis Britannia lahing). Nõndanimetatud piiripealsed juhtumid – araabia kevad, külm sõda, anšluss ja laulev revolutsioon – võiks lõdva randmega kirjutada hoopis nii: Araabia Kevad, Külm sõda, Anšluss, Laulev revolutsioon… Vikipeedia toimetajad pole praegu igatahes uue moega kaasa tormanud ja vabadussõda on endiselt Vabadussõda. Näib uhkemalt, eks ole?

Muide, siinkohal oleks paslik teha üks ettepanek: nimest tuletatud kalendritähtpäevad võiks edaspidi kirjutada suure algustähega. Kooliõpilased armastavad oma kontrolltöödes ja kirjandites ikka kirjutada Jaanipäeva kõrgest lõkkest ning ägedast Jüriöö jooksust. Tulgu emakeelt valvavad seltsid-instituudid neile vastu! Siis ehk algab aega, mil võib taas südamerahus kirjutada ka Pärtliöö veresaunast ja Madisepäeva lahingust.

Vaid embus liidab kokku meid

Antiik-Kreeka klassikaline ajajärk… Teatri, skulptuuri, filosoofia ja matemaatika kõrval õitses sel imetabasel ajal ka armastuse kunst. Platon, üks õhtumaise mõtteloo peamisi arhitekte, püüdis armastuse olemust lahti seletada teoses „Pidusöök“ (Symposion), kutsudes kujutluslikult kokku seitse silmapaistvat Ateena kodanikku. Iga kõneleja esitab oma arusaama armastusest. Täiusele kõige lähemal seisab neist mõistagi Platoni imetletud õpetaja Sokrates, kes esitab teravmeelse kiidukõne filosoofilisele armastusele. Sügav kiindumus algab tarkusest, annab ta mõista. Armastatakse ikka hea pärast, ihaletakse midagi, mis pakub naudingut. See, mida peetakse heaks, on ühtlasi ilus – ja vastupidi. Voorusliku hinge ilu osutub aga väärtuslikumaks füüsilisest veatusest.

Kuidas armastus üldse tekkis? Platon pajatab Aristophanese suu läbi mõistujutu ammusest ajast, kui inimesed jagunesid meesteks, naisteks ja mõlemasoolisteks. Igal isendil oli neli kätt, neli jalga ning kaks vastassuunda pööratud nägu. Karistuseks ülbuse ja mässumeelsuse eest lõikasid jumalad nad pooleks. Sellest ajast peale otsivad kõik üksikud pooled taga teist omasugust, et temaga ühtida ja saavutada taas iidne terviklikkus.

„Pidusöögi“ tähelepanuväärsus ei ole peaaegu kahe ja poole tuhande aastaga tuhmunud. Vastupidi! Esiteks rõhutab Platoni kirjutis peenel moel armastuse vaimset mõõdet. Teiseks pannakse paika erinevad armastuse liigid ja järgud, mida ei tohiks üheks püdelaks pudruks kokku keeta. Kolmandaks võrdsustatakse selgelt hetero- ja homoseksuaalne armastus. Aristophanese mõistujutu järgi lahutati mõlemasoolised olevused meheks ja naiseks, meessoost alginimestest said geid ja naissoost isenditest lesbid. Antiikkreeklaste arusaam homoseksuaalsusest ei läinud karvavõrdki kokku umbes samal ajal välja kujunenud juutide arvamusega, mis sätestati Moosese raamatutes. Ehkki Euroopa vaimulaadi on ühepalju mõjutanud nii Kreeka filosoofide kui Piibli tõed, jäi suhtumist homodesse mõjutama juudikristlik pool.

Vana-Kreekas oli, nagu „Pidusöögistki“ järeldub, üleüldiseks seksuaalse sättumuse normiks biseksuaalsus. Samas tuleb nentida, et mõisteid nagu „homoseksuaal“ või „gei“ tol ammusel ajal ei tuntud, need on viimase paarisaja aasta jooksul käibele tulnud. Teiseks tasub meeles pidada, et ülimuslikuks homoerootilise armastuse vormiks peeti suhet täiskasvanud mehe (erastes) ja nooruki (eromenos) vahel. Taolist kiindumuslikku liitu nimetati ametlikult pederastiaks – toona veel positiivses tähenduses. Tava kohaselt võttis vabade kodanike hulka kuuluv kreeka mees enda hoole alla mõne oma sõbra poja, et talle eluks tarvilikke oskusi õpetada ning vormida temast meheideaalile vastav hellen. Mees pidi olema kaunis nii kehalt kui vaimult, mistõttu peeti oluliseks mõlema arendamist.

Suurema osa päevast veetis õpetaja koos lemmikpoisiga gümnaasiumis – iga Kreeka linna südames asuvas õppekompleksis, mida ehtisid tavaliselt erinevate jumalate kujud. Tähtsaim nende seas oli armujumal Eros. Mis seal imestada, gümnaasium pidi lausa särisema erootilisest maskuliinsest energiast. Gümnaasium pärineb sõnast gymnos, mis viitab alastusele, sest füüsiliste treeningute ajaks heideti ült kõik toogad ja tuunikad. Gymnopaidiai oli iga-aastane Spartas toimunud festival, kus kohalikud noorukid näitasid, mida nad on „lahke onu“ käe all õppinud – ja tegid seda loomulikult alasti. Noorukeid treeninud mehed olid enamasti abielus, soovitavalt pidi neil olema ka lihaseid lapsi.

Tugevaid meestevahelisi suhteid peeti koguni riikliku julgeoleku garantiiks. Platoni mõtte kohaselt peavad barbarid homoseksuaalsust häbiväärseks, sest nad on despoodid, demokraatia põhineb aga jäägitul sõprusel ja füüsilisel ühtsusel. Kreeka sõjaväes heitlesid kallimad külg-külje kõrval vaenlase vastu, sest kallima kohalolek lisas võitlustahet. See praktika on kristalselt jäädvustatud müütilises loos Trooja sõja kangelasest Achilleusest, keda lahingutes saatis ta ustav kilbikandja ning armastatu Patroklos. Ihuline ramm rajanes teadagi vaimsel väel, mis sisaldas ka sugulist erutust ja mille alused pandigi paika gümnaasiumis.

Tänapäeval on homoseksuaalsus üle aegade ulatuva piibelliku mõju tõttu endiselt tabuteema. Meestevahelist kiindumust peetakse naeruväärseks, vastikuks või suisa võimatuks. Vähe sellest – mees ei tohi isegi teise mehe kehailu kiita. Kes söandab ilusa silmapaari või ümara biitsepsi suunas komplimendi poetada, polegi õige isane. Oh häbi! Kuid mõtteviisidki loksuvad aastatuhandete rahututel lainetel sinna-tänna. Ehkki meheks olemise tingimused on ajas teisenenud, ei saa Erose salalikku väge kaotada. Ta püsib ka Suure Tabu kiuste.

Samal teemal:

Tuhat meelepetet

Tuhat meelepetet

Mõtisklus Suurest Tundmatust, mida paljud on tundnud

Rändame alustuseks 7.-8. sajandi Guatemalasse. Vägev maia kuningas Hasaw Chan K’awil oli murest muserdatud, kui jaaguarikujulised surmavaimud tema noore abikaasa hinge jäädavalt röövisid. Ta lasi naisele püstitada uhke püramiidja hauatempli. Igal kevadisel ja sügisesel pööripäeval tõuseb päike kuninga templi tagant, nõnda et selle vari embab täpselt kuninganna hauda. Sel moel hõõgub nende armutuli pikkade sajandite kiuste edasi.

Tuhatkond aastat hiljem juhtus teisel pool maakera, Kirde-Indias, sarnane lugu: Šahh Džahan käskis ehitada oma kolmanda naise Mumtaz Mahali mälestuseks kõige kaunima palee, mida eales nähtud. Valgest marmorist, mäekristallist ja paljudest erinevatest vääriskividest Taj Mahali käiakse endiselt imetlemas kui hämmastavat arhitektuurilist meistriteost ning ülistust surma võitvale armastusele.

Valgustaja Voltaire pidi oma igihaljaid lokke keerutades möönma, et tema küll täpselt ei tea, kus asuvad armastuse juured. „On olemas tuhat meelepetet, mida kõike nimetatakse armastuseks,“ kirjutas ta „Filosoofilises sõnaraamatus“. Tark mees hoidub noist asjust, mis tal üle mõistuse käivad. Ometi on armastust akadeemiliselt pooleltki uurida ja mõtestada püütud, ehk piisab, kui nimetada vaid mõnda julget pealehakkajat: Helen Fisher, Erich Fromm, Fritz Riemann, Walter Trobisch, John Alan Lee. Öeldakse, et armastus kahe inimese vahel on tõeline vaid siis, kui armastatakse nii iseennast kui teisi enda ümber. Juurde lisatakse, et armutäius sisaldab hingelist, ihulist ja mõistuslikku kiindumust. Apostel Paulus kiidab armastust esimeses kirjas korintlastele väga ohtrasõnaliselt, andes mõista, et ilma armastuseta pole lihtsurelik tuhkagi väärt. Jah, Temast on üüratult palju kõneldud, luuletatud, kirjutatud, maalidele ja filmilindile jäädvustatud, kuid… on ta ikka olemas?

Mõned ürginstinkte usaldavad „suhtespetsid“ leiavad, et see, mida naiivselt armastuseks peetakse, on kõigest poeesiaga maskeeritud suguiha. Paljud lihtsalt ei taha tunnistada, kui tugevalt loomalik lihahimu neid tegelikult mõjutab. Selle varjamiseks hakatakse romantilist roosamannat kokku keerama. „Mu kõhus lendavad liblikad!“ – see on üks viis, kuidas ilusasti öelda, et serotoniini ja suguhormooni tase organismis on seksuaalse erutuse tõttu tõusnud. Tähendab, Voltaire pani täppi. Kõhtu kolinud liblikad on vaid üks tuhandest meelepettest. Ka sumedad kuuvalged ööd, roosi siidsed kroonlehed ja küünlavalgus kuuluvad suguiha siivsa maskeeringu hulka. Füüsiline armastus on hõlpsalt tõestatav, vereproovide ja ajulaineuuringutega kinnitatav. Kuid hingeline armastus ei allu teaduslikele meetoditele. Ülim armastus nõuab usku.

Naised usuvad armastusse rohkem kui mehed. Juba tol kaugel ajal, kui ühed koopas kükitasid ja teised mammuteid jahtisid, tunnetas meessugu maailma pigem füüsiliselt, selgelt viie meelega. Naistele jäi meel number kuus – intuitsioon ja sellega kokkulaulatatud hingejõud. Vabandage mu jõhkrat üldistust, kuid sageli paistab, et samal ajal kui seitse meest kümnest võrdsustab armastuse seksiga (või vähemalt erootilise naudinguga), õhkab naise hing ikka romantika järele. Ei romantiline, jumaldav ega neurootiline armastus kuulu mehe jaoks mõistetavate nähtuste hulka. Mehe silmis on armastus eristamatu UFO-dest ja kummitustest. Ta ei leia kosutust mitte lille-, vaid leivalõhnast. Naise armastus väljendub paljudele meestele kaetud lauas ja pestud särgis. Rääkimata juba eelmainitud voodimõnudest. Käest kinni on ju tore jalutada, suudelda ka – see aga tähendab kõigest möödapääsmatut soojendust kiremängule.

Ent Hasaw Chan K’awil ja Šahh Džahan poleks oma kallimaid imetlusväärsete ehitistega meeles pidanud, kui nad poleks uskunud hingelisse armastusse, millel on võime kesta igavesti ja vahest paar päeva kauemgi. Mehe armastus ei pruugi olla vähem tõeline kui naise oma. Armastus taotleb surematust, korda ja ilu – need omadused peegelduvad selgelt Taj Mahalis ja Guatemala pööripäevatemplis. Iga mees ei saa raiuda oma tundeid valgesse marmorisse, kuid ta võib neid näidata pisikeste argiste kallimale suunatud tähelepanuavalduste kaudu, sest armastus on haruldane varandus, mida peab tükkhaaval edasi kinkima ja päev-päevalt investeerima, et ta igavikulist kasumit teeniks. Kõrgeima taseme armastus, olgu ta nii üürike kui tahes, muudab inimest, tema mõtlemist ja elusihti. Vahel toob ta ekstaatilist rõõmu ja tüünet hingerahu, vahel ka muret, armukadedust ja meelekibedust. Usk sisaldab alati riski, ei ole ka armastuseusk erandiks.

Kas armastus pole mitte soov hoolida – luua ja säilitada kõike seda ilusat, mis hallid argipäevad elamisväärseks muudab? Jah, vastaksin mina. Jah! Kes hoolib, see ei hävita. Ka orhideesid kastetakse ja väetatakse, et nad ikka õisi näitaksid. Armastus töö, isamaa, lähedaste – ja selle kõige-kõige kallima eluseltsilise vastu algab iseendast, oma tahtest muutuda paremaks ning vaigistamatust kiusatusest luua, jätta endast jälg universumi tähetolmu. Olgu loominguks lapsed, laulud või lillepeenrad – kaunimad neist sünnivad puhtast armastusest.

Midagi ilusat

Mulle ei meeldi habet ajada. Mingil tumedal põhjusel hakkasin mõtlema, et just selle lausega võiks alustada üht tulevast raamatut. Säärane ulakas mõte langes pähe juba aastaid tagasi ja leidis ajust pehme vaokese, kus idaneda. Nõnda sibasingi mõnda aega selle pikajuurelise kinnismõttega ringi, vähimagi aimduseta, mis jutt sinna tühise lausejupi otsa võiks tekkida.

Tõttöelda plaanisin kunagi kirjutada loo Tartu särisevast noorusest, stiilipuhta tudengiromaani, umbes nagu „Jäälätted“. Ainest selleks puistas vana Elu ise mitme kamalu ja kibuga ette. Noki ainult kullaterad välja ning istuta raamatusse! Pärast „Kaljude ja kameeleonide“ valmisnikerdamist tuli tegeleda kõiksugu vaimu kurnavate sehkendustega, mistõttu jäi mu pisike ilukirjanduse vabrik ligi pooleks aastaks seisma. Alles vastu 2009. aasta jaanipäeva sain mahti maha istuda ja mõningad mõtted sirgeks siluda. Siis, esimesi visandeid ja katkendeid paberile jättes, oli juba selge, et Tartu vaimurikas miljöö pälvib raamatus küll väärt kõrvalrolli, kuid tudengiromaani ei sünni. Pigem üks armastusjutt, korraga nii klassikaline kui ootamatu, tükati suhkrune ja tükati soolakas.

Silmade ees lahtirullunud linale kerkisid üksteise järel inimesed – tuttavad ja võõrad. Nõudsid, et neist kirjutataks. Sisemuses tärganud kripeldused ei andnud rahuraasugi. Minu eluteega oli lühikese aja jooksul ristunud mitmeid teisi eluradu. Neil uitas häid hingi, kes minuga koos oma rännakut jätkasid. Nad sammusid saabastes, milles mina polnud iial käinud. Nad vestsid lugusid, millelaadseid ma polnud eales kuulnud. Üks noist lugudest, selline kibedamat sorti, oligi vedruks, mis lennutas mu kirjutuslaua taha, kus valmis raamat armastuse ja aususe lahutamatust liidust. Raamat poisist, kes armastab… aga mitte nii, nagu teised.

Iga loominguline lend, olgu see kõrge või madal, annab võimaluse heita maailmale sutike teistsugune pilk. Tihti sunnib kaval õhuvool tegema ettekavatsemata saltosid, mõned neist tulevad aga üsna lõbusad. Nõnda juhtuski, et habemeajamisest sai raamatus peaaegu rituaalne tegevus. Sellega seoses oli mugav juttu teha mehelikkusest, noore mehe enesemääratlusest ja tema emotsionaalsest segadusest sotsiaalsete soorollide ahelais. Kui mees tunneb teise mehe vastu midagi… midagi… noh, väga erilist, suurt ja tähtsat – midagi sellist, mis ta südametombu pekslema paneb, ta jalust nõrgaks võtab ja meele ühtaegu nii mõnusalt magusaks kui talumatult valulikuks muudab, siis… on ta ikka õige mees?

Kunagi ennemuiste – siis, kui inimesed veel libahunti jooksid ja päikeserebu ümber lapiku maa tiirutas – arvasin minagi, et samasooliste vahele siginenud armutulukesed on väga haruldane nähtus. See oli kõige suurem viga, mida raamatut kirjutama asudes tegin. Sulejooksutamise kõrvalt uurisin homoseksuaalsuse ajalugu, teemasse puutuvat ilukirjandust ja kunsti, vaatasin läbi vähemalt tosinkond geifilmi, lugesin meediasse poetatud arvamusavaldusi, sirvisin vikerkaarelippudega ehitud netilehekülgi, vestlesin asjatundjatega, tuhnisin ja tustisin. Kolme sõnaga: sain kõvasti targemaks. Loole punkti pannes pidin tunnistama, et homoseksuaalsus pole midagi erilist, see on nii tavaline, nii loomulik – kuulge, millest siin üldse kõnelda?! Kuid mõningatest asjadest tuleb ikkagi kõnelda, päris otsekoheselt ja häbitundeta.

Meie seas on inimesi, kes näivad elavat paradiisis. Neil on justkui kõik olemas, kuid puudub üks tähtis ja müstiline X, mingi kübe või killuke, mida õieti sõnadessegi panna ei oska, kuid milleta ka elada ei saa. Lihtsalt ei saa ja kõik! Sellele mõeldes turgatas pähe kiuslik küsimus: „Miks päike ei paista paradiisi?“ Gert paistab õnneliku noormehena, sente pole ta kunagi lugema pidanud. Ometi koormavad teda tõsised hingevaevad, vastuseta jäänud küsimused möödanikust. Segastele mälestustele pakuvad palsamlikku leevendust eredad unistused. Aga kuidas need tegelikkuseks pöörata, kui tema ümber keerleb lõputu maskiball, kus keegi pole päris siiras? Kas võtta see risk ja heita mask maha, näidata iseennast, oma tõelist olemust? Gert on veendunud, et tema sees tormlevad hinged saavad rahu ainult teise mehe sitkete käte vahel. Ta leiab mehe, kellest hoolida, teadmata, millise ootamatu pöörde see tema kopitavasse ellu toob. Mõistuse ja tunnete duellid ei jää kunagi viiki. Seekord peab mõistus alistuma.

Eitamata seda, et Gerdi ja minu soontes voolab promillike sarnast seerumit, olen pikalt kõhelnud, kas nii naiivset või lausa sõgedalt idealistlikku inimest saab üldse olemas olla. Palun väga – Gert usub igavesse armastusse (täielik idioot!), tahab jääda igas olukorras ausaks (nagu imbetsill!) ning on valmis loobuma ühe nipsuga kogu maisest varast, sealhulgas mersudest ja iPodidest, hingeliste hüvede nimel. (Skiso!? Kutsuge kiirabi!) Kuid kas noorukile, kel emapiima maik veel suus, polegi enam naiivsusest krudisevad ideaalid lubatud? See, kes silmad pilvede poole hoiab, näeb ja märkab ikka rohkem kui too, kes kopikaid otsides ainult jalge ette vahib. Ilma idealistideta oleks maakera juba ammu mudamülkaks trambitud.

Raamatu reklaamteksti põhjal võib jääda mulje, nagu üritaks ma skandaalifanfaaride saatel paljastada Taaralinna põrandaaluse homoliikumise, mis on ajanud oma patused haarmed kõikjale – isegi lugupeetud rahvusülikooli sammaste vahele. Oh ei! Ilma paanikata, palun. Ma ei kirjutanud seda raamatut kunstilistel ega meelelahutuslikel eesmärkidel, ei eputamiseks ega provotseerimiseks. Mulle lihtsalt tundub, et taolist raamatut oli väga vaja. Kellelegi. Kusagil. Miskipärast. Ühtedele lohutuseks ja teistele lepituseks. Kes otsib siit roppust, pornot või vägivalda, peab pettuma. Ei valata siin tsisternide kaupa verd ega spermat (ainult mõni milliliitrike seda ja teist), kedagi maha ei lööda ning põlema ei pisteta. Kes tahaks aga vaadata ilma ja inimesi ühe toreda nooruki silmade läbi, võtku raamat julgelt pihku. Loodetavasti saab ta osa samasugusest lihtsate asjade keskelt tärganud rõõmutulvast, millest jutustajagi.

Kui kirjutatust kriitiline pilk üle lasta, tuleb möönda, et „Päikseta paradiis“ ei kõlbakski kandma homoromaani silti. Õigupoolest on see lugu kiirelt sulama kippuvast noorusest, ränkraskest üksindusest, õpitud abitusest ja õpitavast õnnekunstist, iseenda ja kalli hingerahu otsingutest. Lugu unistustest, millest mõni võib osutuda nii vägevaks, et päästab kellegi elunatukese. Ja loomulikult kõneleb see lugu armastusest – tabamatust, püsimatust, vahel salalikust ja etteaimamatust, kuid kahtlemata kogu inimolemust kroonivast armastusest.

Maailma pole vaja ilustada. Piisab vaid, kui murda ümbritsevast mõni tükike ja see esile tõsta. Räägitakse küll sellest, mis on vaataja silmades ja tollest, mida ei maksa patta panna, kuid ometi peab iga skeptilisimgi irvhammas möönma, et ajaloo tormakast arengust hoolimata on iluideaalid jäänud hämmastavalt püsivaks. Argipäeva karmis rutus, lihtsate tõdede ja valede lõputus ringtantsus, jääb sageli palju kaunist märkamata. Ilu ei kuulu aga Tõe ega Vale hõlma alla. Ta on neist üle.

Hapratiivaline päevapaabusilm langeb siilikübara õhetavale õielehestikule – kas pole see ilus? Lõõmates üle lõunakaare veerenud päikesesõõr vajub videviku saabudes varjulise metsa kaissu ning puhkab seal, ise roosa pilvevahu sisse sulades – kas pole see ilus? Väsinud mees poeb oma kalleima inimese käte vahele ning uinub rahumeeles nagu palverändur kivikastellis, laskmata end segada veidi karedat habet kogunud lõuast, mis head-ööd-suudluse käigus ta õlga riivab – oh taevas, sa põrgu! Kas pole see siis ilus?!