Ausust!

Kas me oleme tõesti tunnistajaks millelegi murrangulisele – millelegi sellisele, mida Eesti ajaloos pole veel ette tulnud ja millele praegu nimegi anda ei oska? On käimas vaikne revolutsioon… või lärmakas evolutsioon?

Teeme faktid selgeks. Eesti on jõudnud enneolematusse olukorda, kus iseseisva riigina pole veel oldud. Üks peaminister on püsinud järjest võimul 7 aastat, ja kui hästi läheb, tiksub tal ses ametis staaži lausa aastaid kümme. Tema erakond on olnud valitsuses ainsagi pausita 13 aastat (!). Mõni nimetab seda stabiilsuseks, mõni stagnatsiooniks. Maitseasi. Eesti demokraatiaratas hakkab tasapisi pöörlema samas rütmis küpsete lääneriikide omaga. Millest siis need nurinad, Harta 12 ja plaanid valitsemissüsteemi muutmisest? Ehk kuulub seegi täisverelise demokraatia juurde. Riiki saab alati paremaks teha.

Valitsust kukutada pole nagunii mõtet. Poliitilised jõujooned sätib kodanikkond paika riigikogu valimistel. Järgmiste valimisteni on paraku enam kui kaks aastat. Kui rahulolematum osa rahvast ei suuda nõnda kaua Reformi ja IRL-i abielu välja kannatada, jääb alati võimalus osta üheotsapilet Soome. Teisalt on küllalt neidki, kes ei taha valitsust sugugi kukkumas näha. Vanarahvas ütles, et võlg on võõra oma ja riiklik raamatupidamine olgu korras – vähemalt selle ülesandega on Stenbocki maja asukad ju hakkama saanud. Jah, siia-sinna oleks nutsu vaja, alati on vaja, aga kujutage ette, mis siis saab, kui Savipäts ja sotsid peaks võimu haarama! Kremli rahad ilmuvad kohe platsi ja Eesti riik müüakse Putinile! Piisab vaid valijaid suure paha vene karuga hirmutada – ja Toompea kuulub endiselt parempoolsetele.

Siiski paistab, et paljud eestimaalased on pigem valmis astmelise tulumaksuga kaasnevaks segaduseks – ikka parem, kui stagnaaeg. Õigupoolest polegi aga tähtis see, kas täispurjes võimukaravelli tüürivad valged või mustad, punased või sinised. Olgu oravad oma pisikeste isamaalastega võimul kasvõi viimsepäeva hommikuni, peaasi, et valitsetaks ausalt. Just see põhimõte ongi toonud inimesed tänavale ja tuhanded allkirjad Harta 12-le.

Prantsuse revolutsiooni möllus kaikus hüüe: „Vabadus! Võrdsus! Vendlus!“ Oktoobrirevolutsiooni päevil nõuti rahu, leiba ja maad. Tänase vaikse revolutsiooni (või lärmaka evolutsiooni) nõudmised mahuvad ühe sõna sisse. Ausust! Veel üsna hiljuti oldi meil vabaduse nimel valmis kasvõi kartulikoori õgima. Mentaliteet pole muutunud. Külmutage pensionid, vähendage palku ja tõstke üleöö käibemaksu – aga ärge puutuge meie vabadust! Ärge erastage demokraatiat! Ärge valetage, ärge vassige!

Tänane kriis pole masu järelkaja. Rahastamisskandaal oli vaid sädemeke, mis pani püssirohutünni kärgatama. Rahvas nõuab läbipaistvat poliitikat, aateid ja riigimehelikkust. Las mujal Euroopas käratsetakse eelarvekärbete pärast. Eesti rahvas mässab ideaalide nimel. Ja see on midagi, mille tõttu ma olen (meelt avaldava) rahva üle uhke!

Ma tänan

Tänu on võlg, mis tuleb tasuda. Nüüd on tasumise tund käes. Hingedeaeg peaks ju olema see aeg, kui headele hingedele – elavaile ja surnuile – pikka tänumeelt näidatakse. Minu hing on tänust raske nagu säärane vitstest punutud korv, mis rabast tulles magusate murakatega täidetud. Mis siis muud, kui kostitada värske murakamoosiga neid, kes on mu raamatuid kiitusega paitanud.

Ma tahaksin tänada järgmisi inimesi: Raigo, Priit, Marge, Kristjan, Svea ja Teele. Ma ei tunne teid küll isiklikult, kuid mul on ütlemata hea meel, et te mulle Facebooki kirjutasite või koguni oma seinal mu raamatute kohta arvamust avaldasite. Taolist tagasisidet on meeldiv saada – näha, kuidas aju ja südame küljest lahti rebitud ning tuulde puistatud sõnad enesele tiivad kasvatavad ja oma elu elama hakkavad, siia-sinna rännates õigesse kotta satuvad, kus neid soojalt vastu võetakse. Sõnadest sünnivad uued sõnad ja sugugi mitte kõik neist ei muutu lödiseks lobaks. Mõnel on ka hing, see tähendab mõte sees.

Kui need kaks väga vastandliku iseloomuga kirjutist – „Kaljud ja kameeleonid“ ja „Päikseta paradiis“ – ühise nimetaja alla viia, siis olgu selleks inimlikkus. Aga inimlikkuse tunnuseks on kõige ilusa ja sileda kõrval ka õigus teha vigu, vihata, kurvastada ja kaotada lootus… et see siis uuesti leida. Ainult lootusega võib sulesepp üles sulatada alalõpmata jäätuvat inimlikkust. Ma tahaks uskuda, et neis lugudes, mida olen vestnud, pulbitseb tõesti inimlik hing. Ja pealegi armastusväärne hing.

Seda ei juhtugi nõnda sageli, et autor ja lugeja satuvad ühele lainepikkusele. Kuid kui see tõesti niiviisi läheb, algab kosmiline kommunikatsioon. Autor ja lugeja kohtuvad raamatus, kõneldes teineteisest ja iseendast. Lugeja lisab alati raamatule midagi juurde ning autor võtab selle tänulikult vastu kui kasumiprotsendi kapitalilt.

Tõepoolest. Rõõmustav on olla loetud ja mõistetud. Aitäh!

Maalime lilli või situme purki?

Ainult selline kunst, mida mõistab lihtne inimene, on tõeline kunst.
Adolf Hitler

Diskussioonikatel, kus podisevad moodsa kunsti probleemid, kees hiljuti üle ja selle vaht on jõudnud koguni laiatarbemeediasse. Arutletakse nüüdiskunsti definitsiooni, rolli ja mõjude üle. Küsitakse, miks publik on kunstist kõrvale jäänud (ja kas ikka on?). Mõni äärmuslane jõuab vaidlustesse vahele hõigata, et praegusaja inimesele pole üldse mingit kunsti vaja! Kunstnikud pole ju muud kui mingid purkisittujad, perverdid ja hälvikud.

Purki libistatud junnide juures pole põhjust kuigi pikalt peatuda. Tragikoomilisel kombel on Toomiku fekaaliprojektist saanud moodsa kunsti sünonüüm ja las ta siis olla. Traditsioonilise maalikunsti ja graafika kõrvale mahub müriaad erinevaid kujutava kunsti tehnikaid, lisaks veel performance’id ja häppeningid, mida kitsamas tähenduses kunsti sildi alla paigutatakse. Seega on kunstispekter lai ning eeldatavasti sobiks miskit igale maitsele.

Laiem rahvamass pole aga kunagi kunstilembene olnud. Kõrge kunstiteadvus on intellektuaalide privileeg. Mis tähendab ühtlasi kohustust olla kursis moodsa kunstiloominguga ning seda asjakohaselt hinnata. (Ärgu nüüd arvatagu, et ma endast räägin. Mina jään pigem konservatiivide kilda, kuid pean oluliseks, et loovisiksust – tehku ta mida tahes – eelarvamusteta austataks.) Samas arvas kriitik Anders Härm aastapäevad tagasi antud usutluses, et ükski inimene pole nii loll, et ta kunstist aru ei saaks. Mine sa võta kinni – ehk saadaksegi aru. Kuid kas ka lepitakse?

Mart Sander, kellele pintsel ja molbert sugugi võõrad pole, teatas kord, et tänapäeva kunst on sünnitatud vaid vihkamisest ja šokeerimisvajadusest. Kui „ilusa“ kunsti advokaatide poolel sekkus ajakirjanik Mikk Salu, puistasid kunstiteoreetikud tema arvamusloo mõnitustega üle. Ilusat kunsti pole olemas, poja!

Mida ütleb aga ajalugu? Esiteks on võimatu öelda, millal sai kunstist kunst. Tuhanded kaljupildid ja koopamaalingud, mida kogu maakeralt leida võib, ei olnud loodud kunstina praeguses tähenduses, ometi alustavad kunstiajaloo leksikonid just neist. Teiseks puudub üksmeel, millal „ilus“ kunst ikkagi lõplikult ära pööras. Van Gogh’i saabaste, Munchi karje või Duchampi purskkaevuga?

Tuhnime sügavamal. Ka Hieronymus Boschi põrgukujutlus või Albrecht Düreri gravüürid inimloomusest ei vasta kindlasti klassikalisele arusaamale ilusast kunstist. Ristil rippuvad Jeesused või stseenid kristlike märtrite hukkamisest ei pidanud samuti vaatajale meeldivad olema. Vastupidi – kristliku kunsti eesmärk on olnud pakkuda mõtteainet, äratada vaatajas emotsioone. See üllas eesmärk ei ole kunstivallast haihtunud. Stiilile ja kompositsioonile esitatavad nõuded võivad ajas sinna-tänna loksuda, kuid teose tähtsaimale osale – sisule – ei tohiks ometigi ettekirjutusi teha.

Kus demokraatiat, seal igasugust kunsti. Vabas ühiskonnas ei saa olla „valet sorti“ loomingut. Kolmandas Reichis korraldati „mandunud“ kunsti näitusi, kus eksponeeriti läbisegi avangardistide ja vaimuhaigete töid. Korralik kunstnik pidi käsitlema romantilises laadis germaanlaste kangelaslikkust. Ka Nõukogudemaal ei sallinud võimuladvik lääne ees lömitavat, kodanlikku, isikukeskset kunsti. Noh, kunst kuulub ju rahvale. Stalini ajal tähendas see vastuvaidlematut nõuet kujutada „sotsialistliku tegelikkuse ilu“.

Tugevalt individualistlik, isepäine ja ausalt sisekaemuslik maailmataju, mille pinnal tõeline kunstnik tegutseb, ei ole ühelegi totalitaarsele jõule vastuvõetav. Kunst on jagatud kogemus, ta pole kunagi mõttetu. Sitajunn purgis võib olla psühhoosi sümptom, aga samavõrd ka ühiskonnakriitika. Lõikavalt otsekohene, kusjuures. Kunstnikud on tundliku meele ja väga mitmekihilise hingega inimesed, kes otsivad uusi väljendusvahendeid, vorme ja malle, et öelda välja seda, mis neil sees käärib. Öelda välja seda, mis tundub tähtis.

Kas kunst peaks olema ilus või vihane? – See küsimus on loomult normatiivne, vastus koosneks libedatest ettekirjutustest. Mina jään mäletama oma kunstiõpetaja sõnu: „Kunst peab kas meeldima või šokeerima, aga külmaks jätta ta ei tohi!“ Siin ongi see kompromiss, lihtsakoeline ja tabav. Vaja on näidata nii ilusat kui koledat, sest mõlemad kuuluvad meie ellu. Iga kunstnik leiab oma publiku. Kui meeles hoida, et kunstivabadus on sõnavabaduse alaliik, lakkavad loodetavasti ka väiklased vaidlused kunsti maitse ja maitsetuse üle.

„Kevade“ – eesti rahva pühakiri

Ühel kõledal hilissügise päeval ilmus üllatuslikult raamatulettidele erksate varsakapjadega ehitud kirjanduslik väljaanne, „Kewade“ esimene osa. Autoriks keegi O. Luts. Inimesed astusid poodi, sirvisid „seda vaest loomakest“, pugistasid naerda ja ladusid kopikad raamatukaupmehe pihku. Piibli kõrvale sobis säärane raamatuke imehästi. Tollest päevast on möödunud sada pikka aastat, kuid Arno, Teele, Toots, Kiir, Tõnisson, Imelik, Lible, Laur ja Julk-Jüri on endiselt täie tervise juures, sügaval eestlaskonna ühisteadvuses.

„Kevade“ kohta võib pruukida hulga uhkeid ja tunnustavaid väljendeid: eesti kirjanduse tüvitekst, rahvuslik mütoloogia, eesti rahva nostalgilise lapsepõlve psüühiline projektsioon… Ja ometi ei leidnud noor Oskar Luts oma mälestustest ja krutskilikust fantaasiast kokku tembitud vaimutööle kirjastajat! Ka siis, kui esimene trükk oli juba bestselleriks saanud, ei suutnud kriitikud Paunvere koolilaste elust pajatavale jutustusele häid sõnu leida. Umbse tsaariaja kirjandustaevas oli „Kevade“ tundmatu lendav objekt, stiililt segane, küllap midagi realismi, sentimentalismi ja modernismi vahepealset. („Nagu Kört-Pärtli särk pühaba hommiku“, oleks kirjandusprofessor Lible kommenteerinud.) Luts pani aga truu lugejatearmee abiga jõe teisipidi voolama ja kriitikute villavabrik jäi lõplikult seisma.

Kuid millisest köstri kasukavoldist tuleks otsida toda tähtsaimat lutikat, „Kevade“ igihaljuse põhjust? Mihkel Kampmann arvas juba kümmekond aastat pärast Lutsu debüütraamatu ilmumist, et teose peaväärtus seisneb hästi õnnestunud tüüpide loomises. Oskar Ugarti meelest on edu võtmeteks kirjaniku oskus huvitavalt vestelda, sündmustiku leidlik arendamine ning autori hea inimesetundmine, mis võimaldab luua sügavalt nähtud tegelaskujusid. Heldur Niit nägi „Kevade“ plussidena kooli elulist ainevalda, olustikulist realismi, värvikalt antud tüüpe, rahvalikku keelt, ladusat jutustamisoskust ja suurepärast huumorit. Rein Veidemann rõhutas viimati teksti mitmekihilisust, keeleregistrite vaheldusrikkust ja tegelaste arhetüüpseid taustu, mis „teeb „Kevadest“ eestlastest lugejaile otsekui aina uusi ja uusi tähenduskihte avava ürgallika“.

Neil sajandi vältel antud hinnangutel on üks ühine joon: keegi ei kahtle Lutsu armastuses oma tegelaste vastu. „Kevade“ lehekülgedelt vaatavad vastu päris inimesed, kes moodustavad üheskoos terve galerii „meiesugustest“. Krihvliga enam tahvlit ei kraabita ja köstri malakas tänaseid lapsi korrale kutsuda ei tohi – kuid igas Eestimaa klassiruumis tegutsevad isegi 21. sajandil endassetõmbunud unistajalikud oivikud, kraaklejad-vembumehed, tõusiklikud pealekaebajad, tõsised ausad isamaalased, keigarlikud tüdrukumagnetid ja isepäised kaunitarid. Tüübid pole muutunud.

Praegu tuntakse Paunvere noori peamiselt filmiversiooni järgi, ja olgugi et tegemist on meie parima linateosega, pakub raamat hoopis enamat. „Kevade“ müstilis-religioosne alatoon, mis ilmneb kristlike ja rahvausundilike ilmingute värvikas kirjelduses, on jäänud väga sageli nii lugejate kui kirjandusteoreetikute tähelepanu alt välja. Kes arvab, et koolivägivald on pelgalt moodsa aja probleem, peaks hoole ja usinusega lugema, kuidas Paunvere marakratid vahetundides end ülal pidasid. Olnuks Lutsu koolipõlves nutitelefonid, võiksime ka YouTube’ist näha, kuidas Kuslapit süstemaatiliselt ahistatakse. Arno melanhoolsus ja Tootsi hüperaktiivsus võiks samuti tänapäeva psühholoogidele uurimisainest anda.

Iga täisväärtuslikku pühakirja iseloomustab müütilisus, küllastunud ja mitmetitõlgendatav sisu ning sellest sugenev püsiv päevakajalisus. See kehtib ka „Kevade“ puhul. Pole põhjustki imestada, kui Arno nüüdsel ajal seksuaalvähemuste sekka pistetakse ja üheainsa pojaga Ülesoo peret negatiivse iibe tekitamises süüdistatakse! Pühakirjast loetakse välja seda, mida lugeda osatakse. „Kevade“ üllatab endiselt nagu Tootsi tasku – armas jumal üksi teab, mis sealt veel tulevikus välja tõmmatakse. Kõik pühakirjad on stiililiselt ebaühtlased ja sisult vastuolulised, kuid see pole nende nõrkus, vaid voorus. Pühakiri paiskab rahva sekka äratuntavaid tegelaskujusid, saadab käibele keelendeid ja vanasõnu ning loob kultuurilise tausta, mis annab pühakirja järgijaile traditsioonilise järjepidevuse. „Kevade“ on seda teinud.

Karl August Hindrey kuulutas kolmveerand sajandi eest, et „Kevade“ elab nii kaua, „kui lapsed koolis käivad ja vanana vaatavad, kuidas nad kunagi olid.“ Nõustugem sellega.

P. S. Küsimus järelemõtlemiseks: miks on „Kevade“ peategelaseks poiss, kelle nimi on Tali?