Õitsev õunapuu

Vastu sügist on üks mu koduaia õunapuudest otsustanud end õitega ehtida. Ise on ta väärikale vanusele vaatamata üsna kidurakene, sattus ta ammusel ajal ju veesoone peale. Nüüd aga arvas ta, et aitab kiratsemisest küll, köidame õunad oksa külge ja seome õied latva – nii on kõigil ilusam. 

See lõikuskuu lõpupäevil õitsev õunapuu tõi mõttesse daamid, kes kaduva noorusega leppida ei suuda ja elusügise lähenedes ennast kunstlikult kohendavad. Aga vääramatult lähenev sügis paneb mõned taadidki perutama nagu noored täkud – jäägu sinnapaika see vanaeit, kelle vaarituste peal mitukümmend aastat sai paisutud, siledaid näitsikuid ju terve ilm täis, neid mõnus näppida! 

Sügis paneb paljusid hulle tempe tegema. Varsti lumi maas, jää heidab end üle järvede, õige elu jääb justkui seisma. Põhjamaa inimene ihkab päikest ja kui selle kiired tasapisi kokku kuivavad, algab meeleheitlik võidujooks ajaga. Tahaks veel natuke seda õiget elu. Tahaks veel! Raske on mõelda, et peagi tuleb jälle kasukate ja käpikute sisse pugeda. Mida veel teha, enne kui pikad ööd päevi alla neelama asuvad? Tohutult oleks teha, aga aega ei anta ning järgmisest kevadest lahutab meid ainult pisut vähem kui igavik. 

Tänavune suvi oli ilus. Nagu kevadki. Võib-olla kaob ta lõpuks teiste ilusate suvede vahele, koos sulavad need üheks päiksekullakarvaliseks mälestustetombuks, mis lubab hallide juuste aegu õhata: kord olin ma nii õnnelik! Ilu jääb. Kirjeldamatu ja tabamatuna, aga ta jääb kusagile kuklasse hästi turvatud ja valgustatud vitriini. 

Imelikul kombel jäävad kurvad raamatud paremini meelde kui lõbusad. Mälestustega on hoopis vastupidi. Olgu mälestus süngemast süngem – mõni rõõmukübe suudab teda ikka varjutada või siis vähemalt vallatu sädelusega tähelepanu endale võita. Varjud püsivad meil nagunii kannul, valgust tuleb ise hoida ja koguda. Kes on elus, küünitab valguse poole. 

Vahest polegi see õiekimp õunapuu ülemisel oksal mingi eputuse märk ega vanaeide maitsetus? Omal üllatuslikul viisil sirutab kidur puu taevasse mõned õied, et pidada meeles kevadet – seda kaunist, mis oli ja seda kaunimat, mis alles tuleb.

Bolero

Mõni inimene inspireerib. Ta on tulnud muusade mäelt, hoidnud Pegasuse valjaid ja täidab nüüd iga maapealse hämara nurgakese sooja valgusega. See suure lainepikkusega mahe valgus, kõigi varjude vaenlane, langeb mu peale, äratab minus eosed, mis pudenevad laane alla laiali. Neist eostest tekivad õnneseened, maitsvad ja rammusad – kõlbavad nii võis praadimiseks kui ka marineerimiseks. Hea neid talvises pakases riiulilt võtta ja ikka õnnelik olla. 

Kas ta hüüab mind? Jah, jah, muidugi tema, kes siis veel! Ta hääles on puhaste lätete vulinat. Ei tea, millistel kangastelgedel on kootud see siid, mis ta keha katab. Milline peab olema see peitel või meisel, mis on suutnud voolida nõnda veatud ümarused ja kumerused tema kehale? 

Ta astub mu ette, olematule lavale. Korraks kummardub mu kohale, ei puutu mind. See on avakummardus, tervitus ja tähelepanuavaldus. Ta on ju pärit mujalt, sealt ülevalt, kus liigeldakse tiibade jõul. Ta tõstab käed. Sirutus taeva poole – kas tunneb elusorganism mõnda loomulikumat liigutust? Taeva poole küünitavad kõik kõrred ja kastanid, igikelts ootab sealt lunastavat päikesepaistet ning janune kõrb külluslikku vihmasabinat. 

Taevasse vaatavad nii õnnelikud kui õnnetud, lootusega ja lootuseta. Ta rebib jalad lahti sellelt kõdult, porilt ja kiviklibult – maast, mis kunagi õrnu taldu ei hellita. Maa neelab inimesi. Hing hinge järel vajume kalmetesse. Aga tema ei lepi sellega. Ta ihkab taeva poole – sinna, kust ta tuli! Tema ei kuulu maale. Ta tahab olla kõrgemal nälkjatest ja närilistest. 

Nõnda algab tants. Iga žest on lihvitud ja samm hoolega välja mõõdetud. Keha järgneb meelele. Vesikuppude nõtked varred õpetasid teda õõtsuma, düünidelt päris ta malbe miimika. Minge ja küsige briljantidelt, kas mõni neist on näinud nõnda pillavalt säravat sugulast! 

Enam ei malda ma oodata. Kõõlused kihelevad, lihased pakitsevad, liigesed lõgisevad. Seda tantsu nähes ei saa jääda osavõtmatuks. Ta haarab, hullutab ja kutsub kaasa. Kuid olen ma seda väärt? Bolero on ju meistrite tants. Taevaste olendite mäng. Mina võrsusin maast. Kuidas saan ma ennast taevatükikestega ühele püünele seada? 

Instinktid aga kutsuvad. Nad summutavad mõistuse korina. Järgnen tundele, mis mu sees kirvendab. Looming sünnib tunnetest, mitte mõistusest. Kaine aru tapab teosed. Ma tõstan käe. Kisun jalad maa küljest lahti. Olen valmis! Ma lähen temaga kaasa. 

Hämarik saab vaid mõnel üksikul ööl koiduga kokku. Nende embusest sünnib aga palju valgust. Ka mõni inimene on hämarik. Ta ärkab siis, kui läänekaar päikesepalangus kiirgab. Vallatu rapsatusega tõmbab ta oma miilavad juuksed, oma merevaigukiharad valla, vabastab end rüüdest, mis varjavad tõelist ilu ja naerab seejuures vallatut naeru, mille peale isegi harfikeeled kadedusest katkevad. 

Ta kuulub ööle ja öö kuulub talle. Huulte kohal hõljuvad sõnad, mis õnnistavad igaüht, kes neid kuulma juhtub. Koit kogub neid oma kõrvu ja igatseb rohkemat. Kirg süütab ta põlema. Vaid hommikukastes on ta tõeline armastaja, suure hinge ja avarate embustega. Vaid loetud minutitel, kui testosteroonitase on kõrge ja erektsioon kaunistab keha. 

Hämarik riivab koitu. Pidutsev taevas jätab tuled põlema. On ka põhjust pillerkaaritada. Me tantsime koos. Muusikat mängib me endi ühine süda ja verevood, mis kohinal soontes tormlevad. Vahest ka mõni üksik ritsikas oma viletsa viiuliga. Sellestki piisab. Hing laulab. Tantsus lahustuvad mäed ja mered, rütmis põimuvad käed ja jalad. Pas de deux. Ekstaas! 

Need on hetked, mille nimel on tulnud kannatada ja kaotada, need on hetked, mille nimel tasus muretseda ja igatseda. Aga igatsusel – imelik küll – on selline vägi, et ta tõmbab enda poole just seda, mida kannatanul kõige enam tarvis. Me tantsime ja unustame argipäeva. Unustame iseenda. Oleme üks. 

Täiuslik. Kõik on täiuslik. Muud pole tarviski öelda ega mõelda. Just nii, nagu ilmale oleme tulnud, virgume uues päevas. Tema süda põksub rahus, kui kõrva ta rinnale panen ja selle rütmist, selle šamaanitrummi löökidest purju jään. Maailm oodaku. Meil pole enam kiiret. 

„Kuidas sulle meeldib see bolero?“ küsin kuiva suuga. „Tahad sa tantsida?“ 

Tema ainult nahiseb ja ägiseb, keerab end tihedamalt teki sisse ja mõmiseb: „Lase mul magada.“ 

Olgu siis pealegi. Jäägu need muinasjutud mõneks teiseks korraks.

Järjepidevus ei katke

Eestlase elu kulgeb ikka laulupeost laulupeoni. Meil on selline peohimuline rahvas, mis teha. Tallinna laulukaar on muutunud juba templisarnaseks pühamuks, selle Tartu kolleeg pühitseti alles nüüd paljude inimlainetega sisse. Öölaulupidu „Järjepidevus“ tegi sügava kummarduse Tartule kui laulupidude ja laulva revolutsiooni hällile. Ehkki kava oli väga eklektiline (või ilusamalt öeldes: mitmekesine), suutis üritus püsida etteseatud kontseptsiooni raamides ja ehitada silla üle põlvkondade. See on laulupeo puhul väga oluline. 

Aeg-ajalt küsitakse, kas meil pole igat masti laulupidusid juba liigagi palju. Asjatu küsimus! Kui inimesed tunglevad hilisööni lauluväljaku väravate taga ja kogu publikum ei mahugi Tähtvere mäenõlvale, siis järelikult vajatakse ka öölaulupidude taolisi meenutusüritusi. Seni on toimunud kaks öölaulupidu, kolmas peaks tähendama juba traditsiooni. Viis aastat on ühe nii suurejoonelise ürituse jaoks mõistlik intervall. Meenutuseks: 2008. a öölaulupeo ajal olid Ott Lepland ja Sandra Nurmsalu täiesti tundmatud artistid, nüüd aga täisverelised rahvalaulikud. Viie aastaga muutub palju, aga laulvat revolutsiooni, mille meenutuseks öölaulupidusid on peetud, ei tohiks kunagi unustada. 

Eelmise öölaulupeo teemaks oli „Märkamisaeg“. Ja vahepeal on märkamist, hoolimist ja empaatiat Eesti ühiskonda tõepoolest juurde imbunud. Märkamatult. Võrreldes viie aasta taguse üritusega oli „Järjepidevus“ meeleolult mõnevõrra tõsisem. Tohutu joovastuse asemel võimutses kaine optimism. Tuleb uuesti nentida – aeg on muutunud. 19. august 2008 oli mäletatavasti erakordne päev ka selles mõttes, et Gerd Kanter tuli Pekingis olümpiavõitjaks. Tallinna lauluväljakul lehvisid koos sinimustvalgetega punavalged ristilipud, väljendamaks solidaarsust sõtta sattunud Gruusiaga. Seekordses öölaulmises polnud kübetki välis- ega sisepoliitikat. Kanteri medalivõidud ei pane enam kulmugi kergitama ja rahva huvi päevapoliitika vastu muutub üha leigemaks. „Järjepidevus“ oli tugevalt kinni mullakamaras. Ehtne maarahva pidu. 

Rokkarid ja punkarid mängisid laulva revolutsiooni sündmustes olulist pilli – mitte esimest viiulit, aga tõde kuulutavat kontrabassi küll. Seetõttu oli ka Ultima Thule, Rosta Akende ja Singer Vingeri kaasamine iseenesest mõistetav. „Järjepidevus“ oli aga siiski noorte etendus. Noori jätkus vanadega enam-vähem samas vahekorras nii lavale kui publikusse. Uus aeg on toonud uued armastatud laulud (ega siis asjata tulnud „Kuula“ kordamisele), aga jätnud ruumi ka eilsetele viisidele. Eriti südantliigutav oli kummardus kolmele ärkamisaegsele laulusangarile: Graps, Vrait ja Alender pole meie seast läinud niikaua, kuni neid meeles peetakse. Kui mälu ainult alt ei veaks ja kõike säilitamisväärset ikka alles hoiaks! 

Isamaalised palad helisevad isegi nende eestimaalaste kontides, kes 25 aastat tagasi alles isa püksitaskus istusid. See ongi hiilgav näide järjepidevusest, ühest juurestikust, mille kaudu ammutavad toitu nii muistsed tammehiiud kui ka alles tõrust välja pääsenud puunääpsukesed. Kui Oti vedamisel lauldud „Eestlane olen ja eestlaseks jään“ võis katta mõne kibestunud hingega vanakese häbipunaga, siis noored tõstsid käed taeva poole ja möirgasid Otiga kaasa. Täitsa siiralt. Järelikult… meil on lootust! Ja see on pagana hea, sest laulev revolutsioon oli ju puhas lootuse triumf.

Tulevikutähed juba säravad

Tänavune spordisuvi on olnud kahtlemata vehklejate suvi. Kaks MM-kulda väärikalt olümpiaalalt on väikeriigi jaoks hämmastav tulemus. Kaia Kanepilt oodatakse aga ikka enamat kui mõnda väiksema turniiri võitu ja Rein Taaramäed vaadatakse endiselt kui võimaliku Tour de France’i esiviisiku meest. Tippspordis käivad tõusu- ja mõõnalained ennustamatus rütmis. Seda enam väärib tunnustust tubli medalisepa Gerd Kanteri stabiilsus. Kaheksa aastaga kogutud üheksa medalit on targa sportlase tasu. Kanter on kahtlemata tark sportlane, kes suutnud seni suuremaid läbikukkumisi vältida. Võib ju viriseda, et Moskva MM-il anti kettaheitepronks kätte väga odavalt, kuid samas oli mullune olümpiapronks ju kullaläikega. Õnn sõbrustab tugevatega. Seda ka spordis. 

Kergejõustikku nimetatakse tihti spordialade kuningannaks. Vuti- ja vormelifännid tõstavad selle peale muidugi protestikisa. „Kergeraks“ koosneb aga nii paljudest erinevatest jooksu-, heite- ja hüppealadest, et kokkuvõttes peaks ta igaühele midagi pakkuma. Nõnda suurejooneline staadioniala ei suuda paraku toota piisavalt kuulsaid staare, kelle nime ja nägu isegi spordivõhikud teaksid. Igaüks on kuulnud David Beckhamist ja Michael Schumacherist, aga kui paljudel lööb kolba all tuluke põlema, kui kõlavad sellised nimed, nagu Carl Lewis või Michael Johnson? Aktuaalsetest vutitähtedest Messist ja Ronaldost ei lähe kõmumeedia ealeski kauge kaarega mööda, Vettelil ja Hamiltonil hoitakse samuti agaralt silma peal, aga kui paljud kõmupiltnikud suvatsevad järgneda Usain Boltile? Noh, Bolt on nii kiire mees, et kollase meedia hagijad ei pruugigi teda kätte saada. Iva on aga selles, et jalgpall ja vormel üks on siiski massimeedias, reklaami- ja moeuniversumis tunduvalt võimsamalt esindatud kui ebamäärane kergejõustik. Aga aitab vutist ja vormelist! 

Tänavune kergejõustiku MM oli mitmes mõttes tähelepanuväärne. Teibavürstinna Jelena Isinbajeva andis kuldse lahkumisetenduse. Taolist säravat punkti õnnestub vähestel kergejõustiklastel oma karjäärile panna. Kuid vahest olulisemgi on märkida, et Moskvas näitasid ennast vanade olijate ja minejate kõrval paljutõotavad uustulnukad. Vedrusäär ukrainlane Bogdan Bondarenko juba hoiatas, et võtab paarkümmend aastat püsinud kõrgushüppe maailmarekordi enda nimele. Seekord jäi pisut puudu, aga küllap on rekordi purunemine vaid ajaküsimus. Igatahes on kergejõustikus üks uus noor staar jälle juures. Prantsuse lipu all võistlev Teddy Tamgho näitas omalt poolt seda, millise pikkusega peavad olema õiged hüpped „kolmikus“. Ilmselt loodetakse teda edaspidigi näha kaheksateistkümne meetri taha kargamas. Tähelepanuväärseks tuleb samuti hinnata kaht noorukest Serbia sportlast, kes tõid oma maale esimesed MM-i medalid. Naiste kaugushüppe ja meeste 400 meetri tõkkejooksu pronksid näitasid, et kaardile on tekkinud uus kergejõustikuriik, mis on varem tootnud maailmale peamiselt pallimängude spetsialiste, eeskätt tipptasemel reketivõlureid, nagu Djokovic. Konkurentsi tihenemine ei ole muidugi meile hea, 400 m tõkkejooks on ju ka väga südikaid võistlusi näidanud Rasmus Mägi peaala. 

Kui Eesti tulevikulootuste juurde sai juba tuldud, siis tuleb tunnistada, et Moskvas käinud koondis oligi pigem debütantide ja „teise ringi“ koondis. Häid kohti võiks edaspidi loota Maicel Uibolt, Grit Šaideikolt (kui ta suudaks vaid rohkem võistlusi lõpetada), kindlasti ei ole oma täiuslikku vormi näidanud Risto Mätas jne. Karmis tippspordis peab kõik klappima, et poodiumile või selle lähedale jõuda. Noortes Eesti atleetides on väge küllalt. Jääb üle vaid pöialt hoida, et meie kergejõustiklaste medalivõiduseeria paugupealt ei lõpe ja nii mõnigi tänastest MM-i debütantidest suudab oma aja, selle võiduaja ära oodata.

Tüdrukud tahavad lihtsalt lõbutseda

Massikultuur jõuab kõikjale. Kui juba Amazonase kaldal kolletab suur McDonald’si M ja aborigeenid kulistavad ümber Uluru tantsu lüües Coca-Colat (samal ajal kui pingviinid eelistavad Pepsit), ei pane enam imestama, et isegi afgaanid valivad endi hulgast kaunihäälseid Õigemeeli ja Leplande. Dokfilm „Afganistan otsib superstaari“ on ses mõttes igati põnev vaatamine. 

Afgaanide superstaarisaade ei hälbi oluliselt kogu planeedil laineid löönud „Pop Idoli“ formaadist. Hulk noori lauljaid unistab miljonite televaatajate ette astumisest ning maailma vallutamisest – isegi Talibani türanniast ja pikast sõjast räsitud Afganistanis. Ometi on superstaarisaate mõju sealkandis hoopis mitmekesisem ja vastuolulisem. Tegemist pole lihtsalt lauljate konkursiga. Läänest imporditud saatevorm kätkeb eneses vabameelsust, mis pole sugugi kõigile afgaanidele meele järgi. Isegi valitsus, mis peaks justkui läänelikke reforme pooldama, ei suhtu superstaaride valimisse soosivalt ja seda ilmselt tänu konservatiivse Islami Nõukogu lobitööle. 

Saate auhind on muidugi ahvatlev – 5000 dollarit ehk mitmekordne aastapalk. Ehkki ka naistel on lubatud saatest osa võtta, ei ole see nende jaoks väga tervislik julgustükk. Tüdruk, kes väljahääletamise järel viimast korda publikule esineb, muutub liialt ülemeelikuks ja asub laval tantsu vihtuma – paljaste juustega veel pealegi. Kaasvõistlejad ja televaatajad on šokeeritud. Üks asi on laulda, aga avalikult tantsida…! See on kuritegu, mille eest võib karistada ka surmaga. Tantsiv afgaani neiu on häbistanud kogu oma suguvõsa ja kodulinna. Ometi ei takista see tal mõni aeg hiljem plaati salvestada. Läänelik ja traditsionaalne käitumisviis kõiguvad Afganistanis üles-alla nagu kaalukausid ning tasakaalupunkti pole veel leitud. 

Üks kolme parema sekka jõudnud neiu teatab aga bravuurikalt, et teda toetab isegi Taliban. Kuidas ta muidu nii kaugele on jõudnud! (See oletus polegi vahest puu otsast nopitud. Taliban võib lääne kultuuri siunata palju tahes – Google’it, Facebooki ja Youtube’i kasutavad nemadki.) Finaali jõuavad kaks noormeest. Mõlemal on üle kogu maa omad fännid. Kuhu nad ka ei satuks, sinna austajaid koguneb. Päris naljakas oli vaadata, kuidas turbanitega mehed hobustel või lihtsad lambakarjused tegid suure õhinaga teatavaks, millise laulja poolt nad hääle annavad. Huvitaval kombel peab Afganistanis olema rahuldaval tasemel mobiililevi ja küllalt palju telereid, et saade üldse menu saavutaks. Finaalsaadet vaatas koguni 11 miljonit inimest ehk ligi kolmandik afgaanidest. 

Hoolimata sellest, et superstaarisaade ei ole šariaadiga harmoonias, vaimustab taoline ettevõtmine paljusid afgaane. Hea lauluhäälega noored ühendavad erinevaid etnilisi rühmi, annavad võimaluse osaleda demokraatlikus valimisprotsessis ja äratavad ellu Talibani ajal varjusurma vajunud lõbustused. Afganistani näite taustal ei saa üleilmse levikuga massikultuurilisi fenomene lõputult pealiskaudsuses, kommertslikkuses ja labase meelelahutuse pakkumises süüdistada. Teatud oludes on massikultuuri võimuses tuua esile inimlikud vajadused ja ihalused, mis ei sõltu riigipiiridest ega rahvusreligioossetest tavadest. Massikultuur ehitab kandvad rippsillad eripalgeliste traditsioonide ja mõttelaadide vahele, muutes sellega maailma küll pisut monokroomsemaks, kuid samas ka hubasemaks. Tüdrukud tahavad ju igal pool lõbutseda, burkaga või ilma.