Mis puhastaks hinge?

Tarkade inimeste juttu on hea kuulata. Esiteks muidugi seetõttu, et nõnda saab ka ise targemaks. Teiseks aitavad targad inimesed sõnastada mõtteid, mis võivad küll enda uduses peas mingi amorfse kujutisena hõljuda, kuid mida sõnadesse panna ei oska. Ääretult meeldiv, et Eesti helgeimad pead põristavad nüüd igal esmaspäeva õhtul ETV2-e ekraanil plekktrummi. 

Günter Grassi suurepärase teose järgi nime saanud saade on Eesti televaldkonnas mõneti erandlik. Kujutage ette, et kaks inimest vestlevad ümmarguse laua taga 45 minutit jutti ja igav ei hakka kordagi! Vähemalt minul pole seni hakanud. Enamasti kipuvad teleusutlused kestma vaid 5–10 minutit, mistõttu mõjuvad „Plekktrummi“ saated väga värskendavalt. Sõna maksab. 

Viimased kolm saadet on olnud mulle eriti südamelähedased. Saatejuht Joonas Hellerma külalisteks on olnud viimastel nädalatel kirjandusteadlane Tiina Kirss, teoloog Urmas Nõmmik ja naine, kes õigupoolest mingit tiitlit ei vajagi, aga nimetagem teda siis ühiskonna tundjaks – Marju Lauristin. Ühel või teisel moel kõnelesid kõik kolm sellest, mida kirjandus inimesega teeb. 

Pean kohe tunnistama, et professor Tiina Kirss on minu jaoks suur autoriteet ning seepärast kuulasin ka tema juttu, karp laialt lahti. Saatesse oli ta kutsutud ennekõike värske kirjandusnobelisti Patrick Modiano loomingu lahtimuukimiseks, kuid kõnelus jõudis peagi otsemaid „suure romaani“ juurde. Mu meelest on „suure romaani“ ootus Eestis võrreldav Maltsveti-aegse valge laeva ootusega. Unustage ära! Mida ei tule, seda ei tule! Parem kümme väikest kui üks suur. Ja miks ei räägita õigupoolest üldse suurest luuletusest või suurest näidendist? Või siis suurest novellist? 

See selleks. Tiina Kirss mõtiskles igatahes väga haaravalt ajaloo ja kirjanduse teemadel ning andis viimaks ka näpunäiteid, kuidas kirjutada loetavat romaani. Niisiis, romaanikirjanik peab olema palju reisinud, palju suhelnud, kohtunud võimalikult erinevate inimestega ja nagu igal alal, kulub kirjanduseski ära elukogemus. Sellele loetelule otsa vaadates tekkis mul tahtmine päeva pealt igasugune kirjutamine lõpetada. Reisinud ja suhelnud ma pole, elukogemust kah napivõitu… Kuid Tiina Kirss mainis veel midagi. Nimelt peaks see, kes tahab romaani kirjutada, vaatama sügavale iseenda sisse. Noh, siis on minulgi lootust. 

Kui aga võtta teemaks ikka too suur kirjandus, siis ei saa me siin õhtumaades piiblist üle ega ümber. Urmas Nõmmik arutles usu ja armastuse üle. Jah, usku on meie maal vähe, aga armastust…? Sedagi võiks alati rohkem olla. Vestlus Urmas Nõmmikuga tõukus tegelikult kurikuulsast kooseluseadusest. Nõmmik esindab luterlaste vabameelsemat tiiba, mistõttu pole imestada, et ta ei öelnud seaduse kohta ühtegi halba sõna. 

Maapealseid seadusi teevad inimesed, nood kõige tähtsamad seadused on aga ammuilma taevas valmis kirjutatud. Jumal on armastus, armastus on Jumal. Nõnda väidab piibel. Jumal armastab kõiki lapsi, olgu nad paganad, homod või hoorajäägrid. Peaasi on elada ilma patuta, kahetseda oma eksimusi ja loota andestusele. Kas kooselu samasoolisega on aga Jumala silmis patt? Kui inimesi seob armastus, seega Jumal ise, kus on siis patt? 

Mõned leiavad, et kooseluseadus on põhiseadusega vastuolus. Kummatigi oli see õiguskantsler ehk meie põhiseaduse valvur, kes kooseluseaduse teema esimesena üles võttis. Vabariigi põhiseadust võib tõlgendada mitut moodi, nõnda sarnaneb ta piibliga. Ent Urmas Nõmmik hoiatas, et ühtki kirjakohta piiblis ei või kontekstist välja rebida, igat nõuannet, käsku ja keeldu peab vaatama laiemalt. Nõnda on ilmselt ka põhiseadusega. 

Piibel annab eluks tuge ja seetõttu ongi ta raamatute raamat. Kuid iga raamat nõuab analüüsi, kriitilist mõtlemist ja lahtimõtestamist. Kirjanduse ja kogu kultuuri peegeldamise, lahtimõtestamise vajadusest kultuuriperioodika veergudel kõneles ka Marju Lauristin. Kultuuriajakirjanduse seis Eestis on tema sõnul hea, kuigi Sirpi, Loomingut, Vikerkaart, Akadeemiat, Müürilehte ja teisigi väljaandeid võiks tunduvalt enam koolitunnis kasutada. Sellega tuleb nõustuda, ehkki pingeline ja mahukas õppekava ei pruugi jätta õpetajatele-õpilastele palju aega, et kultuuriajakirjandusega tööd teha. 

Marju Lauristini külaskäik „Plekktrummi“ leidis aset päeval, mil Viljandi koolis kõlasid saatuslikud revolvripaugud. Päev hiljem küsis Postimees esikaanel: „Miks see juhtus?“ Veel päevake – ja nagu nalja olid arvamusküljed äärest ääreni täis võimalikke vastuseid. Kuid Marju Lauristin andis oma vastuse juba traagilise päeva õhtul. Noored pole leidnud teed kunsti juurde, mis aitaks neil sisemuses käärivate probleemidega toime tulla, leidis Lauristin. Kunst juhatab väärtusteni, millel püsib ühiskond. Milleks on üldse vaja kirjandust, muusikat, filmi või teatrit? Hinge puhastamiseks, ütleb Lauristin. Kõlab ehk naiivselt, kuid nii see on. Kunst pole ju pelk meelelahutus, üks paljudest ajaviite vormidest. Kunst on olemise viis. Ehk isegi parim viis. 

Inimene peab oma elu mõtestama, tihtilugu ka uuesti ja uuesti ümber mõtestama, andma tähenduse ümbritsevale ühiskonnale, kestvale ajale, iseendale. Kirjandus ja kõik teised kunstiliigid aitavad seda teha. Iga inimene peab üha mõtlema ja mõtlema, et aru saada oma tunnetest, teistest inimestest ja maailmast, milles kõik need erinevad inimtüübid elutsevad. Tuleb kuulata mõtlevaid inimesi. Nende sõnadel on väge, mis võib ära hoida kõige hullema.

Sõda südames

1939. aasta oktoobris marssisid Eestisse esimesed punaväelased. Baaside leping, ametliku nimetusega vastastikuse abistamise pakt, oli alistumise märk. Ja nüüd, 75 aastat hiljem, palub vaat et kogu rahvas, et NATO siia oma alalised baasid rajaks. Juubelihõngulistest daatumitest veel: augustis möödus 20 aastat viimase punasõduri lahkumisest. Kevadel saabus aga Ämarisse käputäis NATO sõdureid, Tapale jõudis hiljuti ameeriklaste sõjatehnika. Ajalugu teeb uperpalle, sest baasidel ja baasidel on vahe. 

Patsifismiajastu on (taas) läbi saanud. Militaristlik sõnavara on ilmunud argisesse kõnepruuki. Jälle räägitakse sõduritest ja sõjatehnikast, astutakse agaralt Kaitseliitu, pisikesed poisid mängivad tankidega, koolidesse plaanitakse riigikaitseõpet… Ja need kaks müstilist numbrit, mis sageli meeles mõlguvad: 2 ja 5. Ehk protsent SKT-st kaitsekuludeks ja kullakarvaline NATO artikkel. 

Pärast õõvastavaid sündmusi Ukrainas ei tohiks enam kuigi palju olla neid inimesi, kes küsiks: mida kuradit need Eesti poisid seal Iraagis ja Afganistanis sõdisid? Kelle nimel? Mille eest? Jah, nüüd on seegi selge. Maailm on endiselt kuri, aga pisem kui kunagi varem. Kas oleks kindral Laidoner uskunud seda, et tulevikus hakkavad Eesti sõdurid priiuse eest võitlema kõrbeliivas? (Küllap poleks keegi toonasest vabariigi koorekihist uskunud sedagi, et idapiir lastakse rahumeeli võssa kasvada.) 

Sõda ei peeta enam nii, nagu mullu ja muiste. Vaenuväed ei kohtu lagedal väljal, fanfaaripoiss ei puhu lahingu avasignaali, lipud ja kiivrisuled ei lehvi enam. Ei ronita isegi kaevikutesse ega trotsita gaasimaski kandes sinepigaasi surmavat hingust. Aina rohkem peame arvestama nähtamatu sõja ning nähtamatute sõduritega. Tulised lahingud võivad puhkeda ootamatult ja seda mitte ainult linnatänavail, vaid ka meedias, küberruumis ja inimeste enda südames. 

Füüsilisel kujul toimuvat sõda osatakse vähemalt karta, kuid vaimsed sõjad toimuvad igal pool ja igal ajal. Vaimne kodusõda on kõige ohtlikum ning seda ettekuulutavad märgid heljuvad ka Eestimaa õhus. Midagi pole parata – igaühel on oma arusaam ja visioon sellest, milline peaks ideaalne Eesti välja nägema. On visioone, mis servapidi tõmbuvad ja moodustavad kauneid kaleidoskoopilisi pilte. Leidub ka visioone, mis tõukuvad ja kogu terviklikku rahvusmosaiiki lõhuvad. Oleme jõudnud teelahkmele. Tuleb valida, kuhu ja kuidas edasi. 

Ühed tahavad, et Eestist saaks avatud ja eesrindlik põhjamaa, kus kõigil inimestel oleks võrdsed võimalused. Teised usuvad, et püsiva Eesti loomiseks tuleb nõrgematest üle sõita ning ideoloogilised, seksuaalsed ja rahvuslikud vähemused ühiskonna piirialale tõrjuda. Liberaalsusepuhangud tekitavad ajal, mil õrn julgeolek ja majandus nõuaksid justkui konservatiivsemat jõudu, asjatuid lahkhelisid. Inimesed vajavad kindlustunnet. See pole kaugeltki sobiv aeg suurte reformide või ühiskonna moraalset selgroogu painutavate seaduste jaoks. Kuid samas tuleb ikkagi tunnistada, et muudatused on vajalikud, isegi kui nende ühiskondlik kasu näib praeguses olukorras kahtlane. Paigale jääda ei saa. 

Üheksakümnendate alguses viis valitsus läbi hulga valusaid reforme. Kahtlemata tehti kiirustades ka vigu. Ent eelkõige sooviti Eesti pöörata järsult läänekursile. Täielik lõimumine demokraatliku maailmaga sai olla ainuõige samm. On veel kütkeid, mis meid nõukogude taagaga seovad. Mitmed Eesti valitsused on seda vähemal või rohkemal määral tajunud. Poliitiline eliit lihvib meie paipoisi kuvandit. Euroopast võetakse üle kõike, mida sealt pakutakse – nii head kui halba. Eesmärgiks näib olevat kujundada Eestist Euroopa Liidu näidisvabariik, et mitte olla enam Nõukogude Liidu näidisvabariik. Ega selleks ka kunagi jälle saada. 

Ühed ütlevad hambaid krigistades, et Eesti pole enam ammu vaba. Teised hõiskavad, et vabadust tuleb aina juurde. Mis teha – vabadust mõistetakse erinevalt. Aga absoluutne vabadus on nagunii paljas illusioon. Me kõik oleme üksteisega seotud, mõjutame üksteist vastastikku ja lõppude lõpuks peame ikkagi külg-külje kõrval selles pisikeses riigikeses elama. Kes tooks lepitust?

Muusikaline patopsühholoogia

Vanemuise teatris on viimastel aegadel juhtunud kummalisi asju. Laval kukuvad alla luksuslikud dekoratsioonid, saalis hõljub pidevalt suitsuving, piletid on kuni kevadeni välja müüdud ja päevast-päeva kõlavad garderoobidest rõdu viimaste ridadeni imeilusad meloodiad. Räägitakse, et Vanemuises tegutseb Ooperifantoom. 

Kõik algas teatrirahva ebausust. Teater kui väga müstiline koht tekitab endeid, keelde ja rituaale. Klaustrofoobilises õhkkonnas tegutsevad vaimud, kratid ja kotermannid. Gaston Leroux’ 1911. aastal ilmunud õudusjutt on inspireerinud paljusid loojaid. „Ooperifantoomi“ põhjal on valminud vähemalt 6 mängufilmi, telesari ja joonisfilm. Muusikale on kirjutatud vähemalt kolm, neist Andrew Llyod Webberi oma konkurentsitult kõige kuulsam. Tema „Ooperifantoomi“ on nimetatud lausa täiuslikuks muusikaliks. Tuleb nõustuda. Kergemate lavateoste kategoorias on nii sisuliselt kui ka vormiliselt laitmatuks timmitud „Ooperifantoom“ ületamatu tšempion. 

„Ooperifantoomiga“ realiseeris juba varem hulga kuulsust kogunud Andrew Llyod Webber täielikult oma võimed. Ühtlasi sai fantoomiloost muusikalide kuldajastu särav punkt – hiljem pole lavale toodud enam ühtki muusikali, mida kõikjal maailmas tuntaks ja mängitaks. Ooper, operett ja ballett on selles tükis valatud muusikalivormi, kastmeks lisatud rokilik tunnusmeloodia ning ihukarvu kergitav orelimuusika. Selleks, et taolist tohuvabohu nauditavaks tervikuks liita, peab olema geeniuse kätt, mis Llyod Webberil kahtlemata olemas. Kui varasemad Llyod Webberi teosed on olnud enamasti ühe hiti muusikalid, siis „Ooperifantoom“ on hittide paraad, ebamaiselt kaunite viiside kanonaad. 

Õrna kunstnikuhingega inimene võib ju nina kirtsutada ja küsida, kas Vanemuine peab rahva raha eest tegema meelelahutust. Rahva raha tuleks ju kulutada hoopis lavastustele, millest enamik inimesi aru ei saa. Aga kui Vanemuisel on olemas sümfooniaorkester, ooperikoor, balletitrupp ja draamanäitlejad, siis oleks rumalus jätta need muusikalitegemiseks vajalikud komponendid kasutamata. Pealegi on Vanemuise potentsiaali märgatud kaugemalgi, mille hiilgavaimaks tunnistuseks on ka õigus „Ooperifantoomi“ etendada ja koguni ümber lavastada. 

Riskide hajutamiseks palgati lavastajaks Georg Malvius. Ühtlasi saab Malvius „Fantoomiga“ tähistada väikest juubelit: esimese lavastuse tegi ta Eestis 25 aastat tagasi ja selleks oli legendaarne „Viiuldaja katusel“ Estonias. (Siinkohal väärib märkimist, et Malviuse tõi Eestisse ei keegi muu kui Eri Klas.) Rahvusvaheliste jõududega on eestlased juba ammustest aegadest peale oma kultuurikangast vanutanud. 

Lavastajale ei jäetud siiski kuigi palju mänguruumi. Muusikat ja libretot muuta ei tohi, niisiis on Malvius pidanud vaid mõningaid stseene värskendama. Originaaliga võrreldes on Vanemuise „Ooperifantoomis“ törtsuke rohkem koomikat (nunnu ooperikääbus, kes oma nina igale poole topib + veiderdavad teatriomanikud + seksikalt kelmikad kankaanitantsijad). Malvius on muusikali tegevusaja nihutanud tänapäevale pisut lähemale, mis tähendab, et põhitegevus toimub millalgi 20. sajandi alguses. Proloogis tehtud viide sõjas purustatud teatrimajale (Vanemuine või Estonia?) on küll uitmõttena huvitav, aga sel pole lavastuses laiemat kandepinda. 

Suure panuse originaallavastuse varjust ülesaamiseks on andnud kunstnik Iir Hermeliin, kelle loodud lavapildid mõjuvad maagiliselt nagu elluärganud hiiglaslikud panoraam-maalid. Lava väiksus ei võimalda küll korraldada suuri massistseene, kuid ka väikese balletitrupi esitused mõjuvad seal väga šarmantselt. Muide, esimese vaatuse peategelaseks on kahtlemata majesteetlik kroonlühter, mis viimaks kilinal-kolinal laest alla prantsatab. Kui pauku saab, siis on Karlsson rahul. 

„Ooperifantoomi“ tõlkimist eesti keelde tuleb lugeda märkimisväärseks sündmuseks. Enamik maailma rahvaid ei saa neid võrratuid meloodiaid oma emakeeles kuulda. Kuna suurem osa tegevusest antakse edasi lauldes, oli Leelo Tunglal tõlkijana tohutu vastutus, kuid vaieldamatu profina sai ta suurepäraselt hakkama. „Ooperifantoomi“ laulud kõlavad eesti keeles taevalikult. Nii mõnigi laul on tõlkes saanud sügavama tähenduse, näiteks „Möödunu ei kordu eal“ („The Point of No Return“). 

Kiidusõnu võib öelda kõigi peaosatäitjate kohta. Armukolmnurk Fantoom-Christine-Raoul on väga võimekate artistidega kaetud. Seni pole mul õnnestunud Hanna-Liina Võsa teatrilaval näha, mistõttu üllatasid tema oskused nii laulmise kui ka näitlemise vallas. Milline ingellik olend! Koit Toomet teatakse muidugi mitmekülgselt andeka mehena, niisiis ei tasu imestada, kui ta seekord oma mesise iseloomu kõrval ka kõrvetavat raevu ja kättemaksuhimu ilmutab. 

Stephen Hansen tekitas esialgu väikest umbusku. Tema tugev lavaisiksus on kahtlemata meeldejääv (olen ta hingestatud „Nessun dormat“ isegi ühes oma raamatus maininud), kuid kas mõnda Eesti tenorit siis tõesti Fantoomi rolli leida polnud…? Ent etendus hajutas kõik kahtlused. Hanseni kerge aktsent mõjub kõnedefektina, mis lisab Fantoomile vajalikku eemaletõukavust. (Siiski tuleb tunnistada, et kohati on tema eesti keel nii puhas, et jääb mulje, nagu oleks ta elu aeg selles keeles laulnud.) Tema võõrapärasus on samuti pluss, mis haakub selle salapärase olendiga, keda keegi ei mõista ja kellele kaasa tunta ei osata. Hansen on inimlik Fantoom – just nii, nagu lavastaja teda näidata kavatses. 

Kuid mis inimlikkusest siin rääkida?! Ooperifantoom on ju ennekõike psühhopaat, terrorist ja mõrtsukas. Ta valab süütut verd, põletab ja purustab. Kuidas seesugust mõista, kuidas seesugusele andestada? Siiski ei tasu unustada, et Ooperifantoom on ka geniaalne helilooja, kelle looming on oma ajast kaugel ees. Ta on mustkunstnik, arhitekt, muusik, tõeline renessansi-inimene. Selle kõige juures on ta aga moraalselt ja füüsiliselt väärastunud. 

Fantoom tahab päästa noorukest lauljat Christine’i. Kuid… kelle eest? Kas Fantoom ise ei kehastagi siis ainuisikuliselt kurjust? Ehk ei olegi maailm nii must ja valge. Fantoom terroriseerib ooperiteatrit, sest tahab teatrile head. Ta soovib, et laval tehtaks puhast ja üllast kunsti. Primadonna Carlotta, esitenor Piangi ning teatri uued omanikud Andre ja Firmin esindavad ülbust, edevust, ahnust ja saamahimu. Nad näivad naeruväärsed, kuid just selle süütu koomika taga peitub tegelik kurjus. Kurjus ei alga kunstist, mille eesmärk on anda ning jagada, vaid pealiskaudsusest, hoolimatusest ja omakasupüüdlikkusest. 

Siit koorub „Ooperifantoomi“ suurim paradoks. See on kommertslik lavastus, mis ometigi ülistab kunsti. Vähe sellest! Ooperifantoom ise ongi kunsti kehastus. Pool ta näost on ilus ja sile, pool aga kole – nagu kunstilgi. Kunst ei saagi olla läbinisti ilus. Kunst võib publikut hirmutada, kiusata ja ängistada. Aga kunstnikud ei tee seda mitte kurja, vaid ikka hea pärast. Nõnda tahab ka Fantoom kiskuda Christine’i välja sellest ilusast valgusküllasest, ent ometigi petlikust ja pealiskaudsest maailmast. 

Ka Raoul esindab seda maailma, sest ta on ahnete ja hoolimatute teatriomanike isiklik patroon. Ta ei taha uskuda Fantoomi olemasollu, sest ta ei usu kunsti. Christine’il tuleb lõpuks valida meelelahutust ja pealiskaudsust kaitsva Raouli ning koleda, aga sügavahingelise Fantoomi vahel. Neiu valib Raouli, ent suudleb ka pikalt ja kuumalt Fantoomi. Sama lugu on kogu muusikaliga – „Ooperifantoom“ on meelelahutuslik tükk, mis suudleb kunsti. 

Malvius rõhutab oma tõlgendusega, et isekus ja kasuahnus kutsuvad esile needuse, mis hukutab kõiki ja kõike. Ainult armastus ja kaastunne suudavad needuse murda. Christine on see ideaalkuju, kelle võimuses lepitada kunst ja meelelahutus. Ta ei taha valida. Oma suudlusega kingib ta elu mõlemale – nii meelelahutuslikule Raoulile kui ka kunstile Fantoomi kehastuses. 

Vanemuise lavastuses on „Ooperifantoom“ saanud täiesti uue lõpu, mis näib palju loogilisem, selgem ja efektsem kui originaalil. Fantoom heidab endalt maski. Aitab näitemängust, aitab enese varjamisest. Mask ei päästa kedagi. Seda teeb ainult armastus. Julged on need, kes suudavad talitada nii, nagu Fantoom. 

Kuid ikkagi jääb õhku küsimus: kuhu ta kadus? Võimalik vastus peitub ühes laulus: Ooperifantoom on sinu enda peas. Ta on minu, sinu, meie kõigi peas. Kas julgeme talle otsa vaadata?

Ateistlik poeesia

Ma ei suuda enam meenutada, miks saatsin kaks armunut nartsissipõllule uitama. Millal ja mis põhjusel kangastus mulle tuhandetest kollastest nartsissidest särav põld? Ja miks just need lilled, mida kevaditi paljudes peenardes õitsemas võib näha? Ei tea. Äkki on asi selles, et nartsiss sarnaneb eluandva päikesega? Või selles, et nartsissid kuulutavad rõõmsalt (elu)kevade võitu pika, külma ja pimeda (surma)talve üle? Või hoopis selles, et nartsiss oli kunagi üks kena noormees, kes ennast imetledes jumalate meelepaha välja teenis? Vahet pole. Igatahes oli minu kindel soov ja tahtmine, et „Viisteist naeratust“ saaks endale lustakad heledatoonilised kaaned. Ja nagu näha, tekkisid raamatule nartsissikollased kaaned. 

Millega siis õigupoolest tegu on? Tutvustava teksti kirjutasin justkui eeldades, et tegemist on põnevikuga, ehkki traditsioonilise thrilleri elemendid ei ole siin kindlalt ülekaalus. „Viisteist naeratust“ ilmub noorsooraamatute sarjas, kuid see ei tähenda, et tegemist oleks puhta noortekaga, millest vanem lugeja hoiduma peaks. Vastupidi! Kuigi tegelasteks on valdavalt noored inimesed, pole katsumused, millega nad toime tulema peavad, võõrad raukadelegi. 

Muidugi võiks mõni raamatupoodnik asetada selle väikse raamatukese vabalt fantastikateoste riiulile, ent sealgi poleks ta päris õiges kohas. Esoteerika-huvilised leiavad sellest raamatust samuti üht-teist tuttavat, nii et miks mitte pidada „Viitteist naeratust“ hoopistükkis new age’i romaaniks? Uude ajastusse oleme jõudnud või jõudmas nii ehk naa, teadmata samas, mida see ajastu kaasa toob. Mulle endale meeldiks mõelda, et tegemist on ennekõike psühholoogilise romaaniga, mille kaudu saab lugeja teha rännaku ühe noore mehe teadvuse ja alateadvuse hämaratesse koobastesse. 

Ent kui juba žanri määramiseks läks, pakuksin välja veel ühe barokiliku sildi: ateistlik poeesia. Ateism ei tähenda tingimata jumala(te) olemasolu eitamist. Ateist on inimene, kes ei usalda Taevaisa – seda üht, kes kinkis inimlastele elu. Taevaisa viskas oma lapsed ülekeenud vihahoos Eedenist välja, ta saatis neile järele igat sorti kannatusi, sundis karistuseks rasket tööd rügama, kupatas kaela valu ja meeleheidet. Kuidas sellist vanameest usalda saab?! 

Mõned ateistid on pööranud selja Jumalale, et kummardada inimest, seda habrast, põikpäist, lollakat, aga sageli ka hämmastavalt vintsket ja võrratult imelist olendit. Need ateistid mässavad Jumala tahte vastu. Nad tahavad muuta maailma elamisväärseks paigaks, kus valitseks hoolivus, tarkus, armastus ja lootus. Aga usk? Usk pidavat ju lootuse ja armastusega ühes käima? 

Meie maal on usuga keerulised lood. Eriti torkab see silma noorema põlvkonna puhul. Usust ei räägita kodus ega koolis, religioossetel teemadel ei arutata sõpradega ei internetis ega silmast-silma. Enamik noori ei oska või ei soovi oma usulisi tõekspidamisi sõnastada. Noortel, kel puudub kontakt kristliku traditsiooniga, on raske leida sõnu, et oma kogemusi ja tundeid kirjeldada. Enese väljendamist segab ka teatav ükskõiksus: paljud noored näevad religiooni kui ajaloolist või kauget nähtust, mis isiklikult neisse ei puutu. 

Enam kui pooled Eesti noortest väidavad, et rasketel hetkedel loodavad nad ise toime tulla. Taoline mõtteviis on kooskõlas teiste noorsoole omaste väärtustega. Alla 30-aastaste väärtusteadvuses on kesksel kohal isiksuslik ja sotsiaalne tasakaal, materiaalne kindlustatus ja enesekehtestamine. Noorte veendumuse kohaselt sõltub inimesest endast, kas ta suudab oma eesmärgid täita. Paljud noored usuvad, et elu põhiline eesmärk on võtta elamisest maksimum ja haarata kinni igast võimalusest. 

Näilise ükskõiksuse taga pakitseb vajadus oma elu mõtestada ja jõuda selgusele iseenda olemuses. Vastamata küsimused võivad põhjustada eksistentsiaalse kriisi, mille rängimaks tagajärjeks on hoolimatu suhtumine ellu. Seda näeme enda ümber niigi palju. Lootus ja armastus pole kuhugi kadunud – mis sest, et argipäeva keerukas sugri-mugris näivad nad vahel tuhmunud ja tähtsusetuna. Nõndasamuti pole ka usk välja surnud. Kui me iseendasse ei usuks, kas oleks siis elul üldse mingit väärtust? 

Ent paljas eneseusk võib kergesti muutuda egoismiks. Meie ajastul on moes individualism, kuid unustada ei tohi ka inimkonda tervikuna. Mõnikord tulebki elada teiste eest või kellegi teise pärast. Iseenda peegelpildi imetlemine (mille tehnoloogiliseks edasiarenduseks on ka selfie’de hullus) ei aita inimolemust sügavamalt mõtestada ega mõista. Selleks vajame ikkagi kõrgemat jõudu, kasvõi mingit ideaali, mille poole oma pilk pöörata. 

Jõudsin tagasi nartsisside juurde. Mõned nartsissid vaatavad taevasse, teised hoiavad pilku häbelikult maas. Neid viimaseid paistab olevat rohkem. Aga ehk said Kreeka jumalad kõrgel Olümposel valesti aru? Noormees, kes nartsissiks muudeti, ei imetlenud iseenda peegelpilti. Võib-olla hoidis ta vaid alandlikult pead rinnal, tahtmata vaadata nende poole, kes meie elu ja saatust määravad. Võib-olla oli temagi sedasorti ateist, kes oli valmis usaldama pigem inimest – sealhulgas iseennast – kui noid kohutavalt kapriisseid olevusi sääl sinises taevas. 

Need, kes usuvad Jumalasse, saavad (heal juhul) igavese elu. Kuid need, kes usuvad inimesse, saavad täisväärtusliku elu. Siinsamas, maa peal. Ka sellesse on vaja uskuda.

Elu on…?

Elu on nagu sõit ameerika mägedel, ütleb üks. Elu on nagu looklev jõgi, kust ei puudu kosed ja kärestikud, ütleb teine. Elu on mäng täis võite, viike ja kaotusi. Elu on, elu on… Ei ole ikka võimalik kogu elu nappidesse aforismidesse pigistada. Milleks üldse iseenda eksistentsi poeetiliste kujunditega kõrvutada? Kas need kujundid ei varja hoopis ühe suvalise inimelu tühisust? Universumi mõõtkavas pole inimene ju väärt enamat kui tolmukübe. Stopp, stopp! Tolmukübe – see on ju ka poeetiline kujund! 

Mis seal ikka. Poeesia rikastab maailma. Rõõmustab ja lohutab, ülendab ja kosutab. Meil on poeesia, sümbolite ja kujundite keel selleks, et võiksime end väljendada suuremalt ja põhjalikumalt, olla natuke enamat kui tühine tolmukübe universumi hämaras lõpmatuses. Vahel peame vaatama ennast kõrvalt, seadma kõik oma kiiksud peeglisse, et mõista, kes me õigupoolest oleme ja mida me siin suhteliselt vesise planeedi peal teeme. 

Sellepärast puistan ka mina poeetilist sõnapuru siia-sinna, vestan muinasjutte ja loon müütilisi kujutelmi. Müüdid aitavad kirjeldada inimese sisemist olemust, tema tõelist mina. Ent iga „mina“ võib olla tuhandepalgeline ning pidevalt muutuv, seega ei saa kirjeldused inimolemusest kunagi ammenduda ja kivistuda. Mõned teemad on igavikulised. 

Mind lummab müütide poeesia. Füüsika on igav. Kui virmalistel ja vikerkaarel on vaid lainepikkused, jääb inimhing kuivale. Palju lõbusam ja meeliülendavam on seletada maailma läbi allegooriate ja metafooride. Pilved pole mingid veeauru amorfsed moodustised, need on hoopis sinisele aasale uitama tulnud lambukesed. Päike pole aga pelgalt üks paljudest tähtedest ilmaruumis, vaid hoopis karjus, kes kogu päeva pilvelammaste järele vaatab. Aga miks ta nii soojalt naeratab? Sama hästi võiks seda Mona Lisalt küsida. Poeetilistele küsimustele ei saa kunagi üht ja ümberlükkamatut vastust. Iga vastus on siin õige. 

* 

Inimene teab, et ühel päeval peab ta surema. Me lihtsalt kärvame, kõngeme, viskame sussid püsti! Aga see hirmus teadmine teebki meid nii elusaks. Meid ei lükka liikvele üksnes instinktid, vaid ka pragmaatilised kaalutlused või siis meeleheitlikud soovid. Tahame ja soovime endast midagi maha jätta, midagi ära teha. Niisama looma kombel süüa ja sigida – sellest jääb justkui väheks. Inimene ihkab palju enamat! Inimene tahab olla haruldus, rõhutada oma isikupära, püüdes samal ajal olla sotsiaalne olend ja liituda massiga. Kõike seda ellujäämise nimel. Inimene võitleb ressursside pärast, mida emake Maa pakub, uskudes kogu hingest, et neid ressursse jätkub igaveseks, ehkki kuklas tiksub hirm: kas jätkub neid veel paariks inimpõlvekski…? 

Aga hing ei ela leivast. Hing tahab tihtilugu seda, mida Maa ei suuda ka kõige helgematel päevadel anda. Hing tahab Taevast. Ikka kiputakse uskuma millessegi, mis on meist suurem ja püsivam. Tahetakse saada osaks sellest, et olla samuti suurem ja püsivam. Eksisteerida igavesti. Usk on sündinud surmast. Inimene kardab surma, isegi kui ta seda endale ei tunnista. Teadvusele on vastuvõetavam, kui teha pime panus teispoolsusele. Kusagil seal, kust tagasi ei tulda, on hea. Kusagil seal ootab meid otsatu õndsus. Tore oleks! 

Elada tuleb ometigi siin ja praegu. Aga kuidas? Kallid inimesed me ümber muudkui surevad. Mismoodi meie, mahajääjad, siis elame peame? Me tahame ilusat elu, palju meeldivad kogemusi, rohkelt raha ja asju. On sellel mõtet? Millel on üldse mõtet? 

* 

Ma vihkan vaikust. See meenutab hauakambrit, südatalve, väljapääsmatut üksindust. Vihkan pimedust. Selles pole ühtki värvi, ühtki märki liikumisest, kasvamisest, õitsengust. Vaikus ja pimedus tähendavad surma. Seetõttu kirjutasingi raamatu, kus on palju muusikat ja valgust. Muusika algab südamelöögist. Valgus algab silmapilgutusest. Naeratuses sulavad muusika ja valgus kokku. Naeratus on haruldane vaatemäng, mis satub inimese näolavale paraku liiga harva. 

Naeratusele vastatakse naeratusega. Nõnda tekib dialoog, avaneb tee mõistmisele. Valgus teeb nähtavaks pildid, muusika seab ritta kaunimad kõlad. Isegi kurt ja pime suudab naeratada. See on märk, et tema hinges leidub valgust ja muusikat. Hing heliseb, ehkki me seda alati ei kuule. Hing särab, ehkki seda on raske näha. Aga need inimesed, kelle hing heliseb ja särab, näitavad läbi oma tegude, läbi töö ja loomingu, milline kõla ja sära nende hingel õigupoolest on. Me heliseme ja särame. Järelikult elame. 

* 

Miks Päike ikkagi naeratab? Naeratab nii, et üks suhteliselt vesine planeet õitsema ja haljendama lööb! Järsku on ta ingel, kelle peaaegu tajumatu puudutus toob puna külmunu palgele ja viib valu haavatu ihust, täidab hinge palsamliku lootuse ja õrna rõõmuvulinaga? Me ei tea ju, kuidas asjad tegelikult on. Silmad ja kõrvad võivad petta, aga süda… Noh, alati jääb lootus, et süda ei valeta. Lootkem siis, et tunneme ära kõik selle, mis õige. Õiged asjad, õiged teed ja õiged inimesed. Head inimesed, kes ei mõtle vaid endale ning jäävad ausaks ka siis, kui maailma õhulõõrid on valedest ummistunud. 

„Viisteist naeratust“ on pühendatud headele inimestele.