Pornot ei ole vaja

Sõnavabadus on korraga masendavaks sõnaks muutunud. Elu me ümber annab rohkelt põhjust juurelda vaba sõna olemuse üle. Kui vaba toosamune sõna olla saab ja võib? 

Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 11, lõige 1 ütleb: igaühel on õigus sõnavabadusele. See õigus kätkeb arvamusvabadust ning vabadust saada ja levitada teavet ja ideid avaliku võimu sekkumiseta ning sõltumata riigipiiridest. Ja artikkel 13: kunsti ja teadusuuringuid ei piirata. Akadeemilist vabadust austatakse. Seega võiks euroliidus justkui kõik sõnaga väljendatav lubatud olla, kunst veel eriti. Paraku tuleb aga kõikvõimalike äärmuslike juhtumite valguses pidevalt taguda seda ärakulunud lauset: ka vabadusel peavad olema piirid. Teiseks pole kõik see, mida kunstina välja reklaamitakse, sugugi kunst. 

Kunst tähendab muuhulgas ka filigraanset teostust, mingit erilist oskust, mida iga idu ei valda. Mis oskust nõuab aga ohjeldamatu ropendamine, rõvetsemine ja nilbuste kokkukuhjamine loomingu sildi all? Ei, kõrgetasemeline looming eeldab ka elegantsust, peenetundelisust, looja nüansitaju. Teinekord võib neid omadusi rakendada ka publiku šokeerimiseks – tuleb ju mugavustsoonis manduma kippuvat rahvast aeg-ajalt raputada. Ent šokeerimine ei saa olla omaette eesmärk. Kunstivabadust ei tohi piirata, aga kunstivaba anarhiat tohib. 

Sellega oleks nagu Kaur Kenderi „õudusjutule“ „Untitled 12“ hinnang antud. Aga nn. transgressiivse kunsti advokaadid ei jäta jonni. Suur osa kultuuriteoreetikuist, kirjanikest ja kriitikuist ei kannata moraalitsemist. Ka Oscar Wilde olevat öelnud, et pole olemas moraalseid ega ebamoraalseid raamatuid, on vaid head ja halvad. Jah, kunstimaailmas üldlevinud seisukoha järgi tuleb teost tõepoolest hinnata esteetilise, mitte eetilise mõõdupuuga. 

Kui võtta arvesse, et hulga tähelepanu pälvinud „Untitled 12“ on autori sõnutsi hoopistükkis „antiporno“, mille eesmärk on muuta teatavat sorti porno täiesti vastuvõetamatuks ja rõvetsejad ebainimlikeks elajateks, on tekst vist naelapea pihta tabanud. Ometigi… Kas koletisliku vägivalla detailse kirjeldamisega on ikka võimalik vägivalla vastu võidelda? 

Moraalituteks on nimetatud läbi ajaloo mitmeid klassikaks saanud raamatuid, nende seas „Hüljatud“, „Thérèse Raquin“, „Lady Chatterley armuke“, „Vähi pöörijoon“, „Kuristik rukkis“ ja „Lolita“. Viimane on ju puhas pedofiili pihtimus, kuid kuna Nabokov suutis loo rüütada väärikasse ja stiilsesse vormi, oleks praegusel ajal naeruväärne pidada „Lolitat“ sisu poolest kõlvatuks. Aga Nabokov ja teised tippkirjanikud, kelle eesmärgiks pole rõvetseda, vaid tuumakat lugu jutustada, peaksid õpetama ka nüüdiskirjanikele, kuidas kirjutada. 

Asi pole ju selles, et vägivalda ja pornot kirjeldada ei saa või ei tohi. Pigem võiks lähtuda küsimusest, kas on vaja. See kehtib isegi süütu suguakti kohta. Täiskasvanud inimene teab ju väga hästi, kuidas see käib, ei ole tarvis talle puust ja punaseks ette teha. (Isiklik märkus: pole ka kuigi huvitav kirjutada sellest, kuidas keegi sugu teeb või peksa saab.) Piisab viidetest ja vihjetest, milleks nilbustesse langeda? Lugege näiteks, kuidas Luts kirjeldab naise vägistamist jutustuses „Tagahoovis“. Esiplaanil on naise ahastus ja mehe jõhkrus, aga ei midagi detailset (kui see ka kolmekümnendate eesti kirjanduses võimalik olnuks, poleks Luts anatoomilise põhjalikkusega ikkagi välja tulnud). 

Porno ei anna kunstile midagi juurde, sest pornograafias pole hinge. Naiste ja laste vastu suunatud seksuaalne vägivald on tõsine teema, millega tuleb ka ilukirjanduses tegeleda, iseasi, kuidas seda teha. Kunst peab teenima kõrgeid ideaale, mitte madalaid instinkte. Kunsti sihiks peab olema maailma nihutamine paremuse poole. Õigluse ja ilu poole. Mõõdutundetu rõvetsemine sellele kaasa ei aita.

Pressivabadus on naljakas värk

Neil päevil tahavad kõik olla Charlie’d. Prantsusmaal toimunud koletu tapatöö on tekitanud vabas maailmas haruldase solidaarsuslaine. Kõlavad oodid ja ülistuskõned sõnavabadusele. Ainult Kremlis püsib vaikne nagu Lenini mausoleumis. Inimkond elab kahes maailmas: ühes surrakse sõnade eest ja teises surrakse sõnade pärast. 

Moslemile tehakse karikatuuri-teraapiat...

Vabadus on amorfne ja laialivalguv, seetõttu ongi ta nii visa. Ükski türann pole suutnud hävitada demokraatiat, sest demokraatia põhineb kõige ettearvamatumal loodusjõul – vabadusel. Me võime arvata ja kõnelda, mida tahame, uskuda ja tunda, mida iganes hing õigemaks peab. Meil on palju alternatiive, nii häid kui ka halbu. Ebademokraatlikes ühiskondades on vaid halvad alternatiivid. (Alliksaare kommentaar: kas palju kitsendada või kitse paljundada; kas vägi läbistada või läbi vägistada?) Vabadus on lahe, eks ole?

Sellegipoolest peavad ka vabadusel olema piirid, muidu on tulemuseks kaos ja anarhia. Aga kus need piirid õieti on? Kas pole mõningate naljadega oht piire ületada? Narril on alati õigus kuninga üle nalja heita, kuid ajalugu teab ka paljusid narre, kes on seetõttu oma peast ilma jäänud. 

Märter Charlie kartis kõige enam enesetsensuuri. Eesti keele seletava sõnaraamatu järgi tähendab tsenseerimine „teksti, filmi vms kontrollivat läbi vaatamist“. Tsensuur ei ole seega tingimata millegi väljalõikamine, kärpimine või kohitsemine. Enesetsensuur on sageli enesekriitika – intelligentse isiksuse tunnus. Inimene ei saaks kellegagi läbi, kui ta sisemist tsensorit kuulda võtmata igaüht, kelle nägu talle ei meeldi, solvama ja sõimama kukub. Viisakus tagab harmoonilised suhted. Teisest ja teistsugusest lugupidamine on elementaarne, me oleme karjaloomad ja peame karjas elama, mitte riidu kiskuma. 

Aga mis see karikatuur tegelikult on? Karikatuuri eesmärk pole ju kedagi pilada või naeruvääristada, ehkki ka see võib teatud juhtudel vajalik olla. Karikatuur on omamoodi arvustuse vorm, millega peegeldatakse ja analüüsitakse ühiskonnas toimuvat, ühtlasi antakse sellele hinnang. Jah, hinnang võib olla teinekord karm, lõikavalt satiiriline. Alati leidub kusagil keegi, kes satiiri peale solvub. Ent pilapiltnik, ühiskonna kriitik, peab tajuma nalja ja vabaduse piire. Kui satiirik või karikaturist on enesekriitiline, on tal õigus ka kritiseerida ja kritiseeritaval tasuks peeglisse vaadata.

Paljud naljamehed ütlevad, et kõige üle võib nalja heita. Iseäranis vabas riigis. Ka usk on suurepärane pilaobjekt, Eestis on seda ilmekalt tõestanud Kivirähk oma Jumala-juttudega. Usklikud võivad solvuda, kuid solvumine olevat solvatu isiklik asi. Vaidlus tekib küsimusest, kas lääne karikaturistid pilavad usku või usuäärmuslust. Esimene oleks moraalselt vale, teine aga täiesti põhjendatud. 

Kuidas selle prohvet Muhamediga siis jääb – võib teda joonistada või mitte? Kui tekib soov ja vajadus moslemeid karikatuuridesse panna, siis tuleb seda ikka teha. Iga turbaniga sell pilapildil ei ole ju Muhamed (ja enamik turbanitega selle Pariisi tänavatel ei ole ka moslemid). Turbaniga tegelane on näide karikatuuridel kasutatavatest stereotüüpidest, ta on sümbol, konkreetse nähtuse tähistaja, millel ei pea olema faktitruud alust, kuid mis toimib äratuntava kujundina. Muhamed on aga laiemalt võttes esimene moslem, kõigi islamiusuliste koondkuju ning lääne sümbolsüsteemi järgi ei ole tema kujutamine selles kontekstis sugugi väär. Kultuuride kokkupõrge? Kuid lõppude lõpuks võib õhtumaine meedia talitada ikka oma normide kohaselt ja läänemaailmas elavad moslemid peavad sellega leppima. Peaasi, et karikaturistid oleksid vastutustundlikud.

Piiripealseid nalju tehakse muidugi kõikjal. Ka „Tujurikkuja“ sketšid küüditamise, Estonia huku või uppumissurmade teemal võivad mõjuda kohatuna, kuid nad osutavad olulistele probleemidele. Nali on siiski olemuselt universaalne ja isegi moslemid oskavad naljast lugu pidada. 

Muidugi ei taha keegi, et just tema üle nalja heidetakse. Briti komöödiasarja „Are You Being Served?“ kaheksanda hooaja osas „Esikülje lugu“ saab mr Humphries ülesandeks ajalehe toimetamise. Ta kavatseb kõmuleheküljel kirjutada kapten Peacocki flirdist noore neiuga, kuid kapten keelab loo avaldamise ära ega taha pressivabaduse sättest kuuldagi. Kui aga selgub, et tollesama neiuga mehkeldab ka keegi vanataat, saab värske lehetoimetaja silmapilkselt käsu sellest lugu kirjutada. Seepeale nendib mr Humphries muigega suunurgas: „Pressivabadus on naljakas värk!“

Nii et kirjutagu ajakirjanikud millest tahavad, jäädvustagu pilapiltnikud lõuendile keda tahavad – peaasi, et see meie endi väärtusi ja tõekspidamisi ei riivaks. Kes suudab seejuures siiski enda üle naerda, võib uhkust tunda. Tema nimi on tõesti Charlie. Aga mitte Hebdo, vaid Chaplin. Viimasel Charlie'l on olemas see, mis esimesel näikse puuduvat: enesekriitika ja vastutustunne.

Linda, oder ja vaikus

Loll on see, kes pidutsemiseks põhjust ei leia. Alati annab midagi tähistada, tseremoniaalsel moel meeles pidada. Ühest küljest aitavad tähtpäevad murda argirutiini, teisalt muutub tähtpäevade tsüklilisus ise paratamatult rutiiniks. 50. ja 80. aasta juubelit ei tähistata siiski kunagi ühtemoodi. Aastad voolavad merre, aga meri ei püsi kunagi paigal.

Tänavune aasta on kuulutatud muusika-, rukki- ja Maarja-aastaks. Tavapäraselt on teema-aastate sisseseadmiseks kaks peamist põhjust: kellegi või millegi ümmargune aastapäev ja ühiskondlik vajadus mingile olulisele nähtusele või valdkonnale tähelepanu pöörata. Teinekord sulavad need põhjused kokku. 2011 oli näiteks lugemisaasta, 2012 filmiaasta, mullune aastaring oli pühendatud liikumisele. Kas inimesed nüüd ka rohkem loevad, liiguvad ja filme vaatavad, on kaheldav, kuid küllap tulebki aeg-ajalt mõnele valdkonnale kampaania korras rohkem rambivalgust jagada, sest mine sa tea, äkki on tõusev tulu silmale nähtamatu?

Arvo Pärt saab tänavu 80 ja Veljo Tormis 85. Väärikate härrade väärikad tähtpäevad nõuavad kahtlemata suuremaid pidustusi. Muusika-aasta eestvedajad soovivad, et kuulataks rohkem omamaist muusikat ja tehtaks tutvust ka sellise heliloominguga, mille poole harjumuslikult kõrvu ei kikitata. Muusika ei ole meil õnneks väljasurev kunst, heli luuakse rohkem kui ära kuulata jõutakse. Paraku müüakse „muusika“ sildi all ka palju müra, tühja soigumist ja mõttelagedat jampsi. Jutt käib eeskätt popmuusikast. Kui on populaarne, siis järelikult tuleb teha. Muusika peaks aga hinge paitama, mitte mõistust nüristama. Mõttelageda muusika kõrvalmõjud ei ole ohutumad kui tugevatoimelisel kokaiinil. Algul annab küll hea laksu, aga…

Kokaiini tarbimine olevat Eestis vähenenud. Paraku on ka rukkileiva söömine vähenenud. Kui viil maha kukub, ei anta sellele enam pühalikult suud, vaid visatakse pahatihti otsemaid prügikasti. Leib pole enam toidulaua A ja O. Ses mõttes võiks rukkiaasta meelde tuletada, kui mõnus on ehtsa musta leiva maitse. Tehkem seejuures kummardus ka rukkikrahv von Bergile. Kui poleks olnud saksa soost kirjamehi, jäänuks matsirahvas vaimunälga. Poleks olnud saksa soost sordiaretajaid, tundnuks matsirahvas näljanäpistust ka vatsas. 

Jah, saksad tõid meile kultuuri, tõid ka usu. Täpsemalt ristiusu. Paavst kiitis vaid takka. Ajaloolased pole ühte meelt selles, kas paavst kaheksasaja aasta eest pühendas ühe kauge paganate maa jumalaemale või on tegemist pelgalt legendiga, kuid Maarja-aasta kiriklikku tähistamist see muidugi ei sega. Egas Kristus sündinud ju ka täpselt aastal 0. Maarjamaid on maailmas teisigi, üks neist koguni USA osariik (Maryland), mistõttu pole Maarjamaa kasutamine Eesti sünonüümina teab mis originaalne tegu, kuid teema-aasta annab kirikutele ajendi ning võimaluse arutleda emaduse, hoolivuse ja üleüldse naise rolli üle kirikus. 

Õigupoolest puudub tänavustes n.-ö. aasta teemades kõneväärne teravus. Selle asemel valitseb igavus. Miks ei võiks tulevikus tähistada hoopis vaikuseaastat, et kõrv ikka tähtsamat ja ilusamat kuuleks ning kõiksugu mürast-mölast ei kurdistuks? Või odra-aastat? Tõele au andes tuli rukis Eestimaa põldudele kultuurteraviljana alles kõige rohkem tuhande aasta eest. Otra on siin kasvatatud aga mitmeid tuhandeid aastaid ning odrakarask on hoopis iidsem roog kui rukkileib. (Odra-aastat oleks erilise rõõmuga põhjust tähistada ka õlle- ja viskisõpradel.) Või siis Linda-aasta. Ärgem unustagem oma müütilist esiema, kes tedremunast koorus ja kaugelt Põhjast Viru randa lennanud Kalevi ära võlus. Maarjat kummardatakse kõikjal, Linda on ainult meil – piiritu armastuse, eneseohverduse, vaimse jõu ja truuduse koondkuju. Tehkem temaga rohkem tutvust!

Kui järjekordset 12 kuust koosnevat komplekti tahetakse üldse kuidagi märgistada-sildistada, võiks ilmutada rohkem originaalsust, rõhutada rahvuslikke eripärasid ja seista vastu üleüldisele vaimunüridusele. Aasta on ju vaid üks kokkuleppeline ajalõik ja olgu ta siis juba värvikas, mitmekülgne ja särtsuvalt vaimukas.