23. detsember 2015

Hää väega kotus 20 aastat tagasi

Suur vanapaberihunnik kõledas kamorkas. Kõik need ajalehed, mille postimees aastate jooksul postkasti on toppinud, leiavad oma viimse puhkepaiga seal, nukras hunnikus. Hiljuti krahmasin sealt tubli sületäie ajalehti – tulehakatuseks. Ahju rändas neist kõige noorem, paari aasta eest trükivalgust näinud Maaleht. Aga vaat, mis veel näppu jäi! Antsla Linna Sõnumid. Välja antud laupäeval, 23. detsembril 1995.

Minus ärkas ajaloolane. Ei teadnud ma säärasest lehest varem midagi. Mis kahekümne aasta eest Antsla kandis õigupoolest toimus, millest inimesed mõtlesid, kuidas elu kulges? Leht on mõistagi pidurüüs ja meeleolu enamjaolt pühalik. Jõulud ju päris ukse ees. Linnavolikogu ja –valitsus soovivad kaaslinlastele jõulurahu ja head uut aastat. Antsla apteek soovib tugevat tervist. Meeldivaid kohtumisi uuel aastal soovib tarbijate ühistu.

Teisel leheküljel avaneb fotoreportaaž, millega antakse ülevaade mõningatest Antslas tegutsevatest ettevõtetest. Alles on neist praeguseks vaid üks – lillepood Vesiroos. Kaks mööblifirmat, õmblustsehh ja kohvik, mis 20 aasta eest fotosilma ette jäid, on ammu kaduvikku vajunud. Heidan pilgu tarbijate ühistu kaupluste lahtiolekuaegadele. Mööblikauplust enam pole, taara kokkuostu ja sööklat samuti mitte. Tarekese-nimeline kiosk on kolinud omaaegsesse keldripoodi ja saanud nimeks Tare, kauplus Edu tegutseb edasi A ja O-na. Hauka on endiselt Hauka, ehkki vahepeal on ta rikka kosilase leidnud ja kannab nüüd perekonnanime Konsum.

Mis veel? Tarbijate ühistu juhatuse liige mainib oma artiklis, et Antsla suurim üritus on Hauka laat. Paarikümne aastaga ei ole laat lahjemaks jäänud, vaid hoopis priskemaks paisunud ja – kahju küll – enamasti just selle kommertsliku labraka järgi Antslat mujal Eestis teataksegi.

Jõulumeeleolust hoolimata on ajalehe valdav toon võrdlemisi kurblik. Peaaegu masendav. Üheksakümne viiendaks aastaks olid rängad reformid Eesti põhjalikult läbi raputanud. Samal ajal käisid lõputud poliitilised kemplused maal, linnas ja Toompeal. Kui tulevik polnud just tume, siis udune kindlasti.

Mis kõige hirmsam – mitmed mõtted ja tõdemused, mis toonasesse ajalehte trükitud, kõlavad päevakajaliselt ka praegu. Sõna saab linnapea: „Et viimased aastad on kaasa toonud eelkõige raskusi ja lootusetusetunnet, siis eestlase tüüpiline käitumisviis on kujunenud selliseks, et ta põgeneb oma koju. Ta otsib sealt varju ja reageerib umbusuga isegi võimalusele, kui talle pakutakse head. [---] Vähendame lootusi, et keegi tuleb ja teeb meile kõik valmis.“ Väljavõte linnavolikogu esimehe artiklist: „Vähe on Antslas ka tootmist, äritegevust, ettevõtlikke inimesi, lapsi ja noori inimesi. [---] Kui Võrumaa on vabariigi ääremaa, siis Antsla on Võrumaa ääremaa. On seda juba ammu.“

Pensionär ja põline antslalane kirjutab: „Soovitaksin Riigikogul lõpetada laste liivakastimäng ja omavahel nääklemine, aeg on hakata ühiselt ajama Eesti asja nagu kord ja kohus.“ Sealsamas kõrval ütleb äsja Antslasse kolinud noor õpetaja: „Kurdetakse, et pole tegijaid-organiseerijaid. Paraku just needsamad nooremapoolsed kurtjad võtavad tihtipeale oma seitse asja ja kolivad mujale. Sinna, kus juba tegijad ootamas.“

Aga annab taevas elu, annab ka lootust. Mõned jõulusoovid kõlavad ajatuna. Kooli huvijuht ütleb näiteks nõnda: „Soovin, et kõik inimesed peaksid üksteisest lugu, suudaksid mõelda positiivselt ja olla sallivad.“ Linnakultuurimaja metoodik aga võtab oma jutu kokku järgmiselt: „Käes on jõuluaeg. Aeg leida rahu, külvata headust. Muuta pimedus valguseks, pisar naeruks, valu armastuseks.“

*
Selline oli täpselt 20 aastat tagasi ilmunud Antsla Linna Sõnumite esimene number. Ei tea ütelda, mitu numbrit veel välja anti. Fakt on see, et neli aastat hiljem, 1999, sai iseseisvast Antsla linnast lõplikult ajalugu. Linna ja valla ühinemisega lasti lendu vabariigi üks esimesi haldusreformi pääsukesi. Pudrumägesid pole kahekümne aastaga valda tekkinud, piimajõed on kuival, kuid elukene veereb ikka tasa ja targu edasi.

Tänavu sai Antsla vald endale ametliku tunnuslause: hää väega kotus. (Tõlge põhjaeestlastele: hea väega koht.) Eks neid häid ja väekaid kohti ole Eestimaal teisigi, tähtis on, et inimesed ise oma kodukanti väärtustaks ja leiaks sealt midagi, mille üle uhkust tunda. Hea väega täidavad iga koha just inimesed, sest nendeta poleks meil ühtegi küla, alevit ega valda. Järeldus: inimest tuleb hoida, üksteist märgata ja tublisid tegijaid hea sõnaga õnnistada.

Uue aasta soovi asemel oleks mul riigiisadele üks ettepanek: maainimene tuleb võtta looduskaitse alla. Eesti püsib just niikaua, kuni püsib maa ja inimene, kes tema eest hoolt kannab.