Viimasel ajal on ilmunud õige mitmest sulest kurblik tõdemus: sõnu on liiga palju, nende tähendus nõrgeneb ja loba võtab võimust. Arvamusliidreid leidub vähemasti sama palju kui sibab laane all sipelgaid, autoriteetidega on ammu hüvasti jäetud. Kellegi sõnal pole suurt kaalu, sest igaühel on õigus ja sageli lausa kohustus arvamust avaldada. Arvamused, teadagi, võivad aga üksteisele risti-vastu käia.
Kuidas sellise olukorrani on jõutud? Loomulikult tänu demokraatiale. Toosamune „igaühe õigus“, mis kuulub demokraatliku riigikorra põhikomplekti, lasebki piiramatult sõnu toota. Iseenesest pole see halb, sõnavabadus maitseb ju magusalt ja egas keegi taha, et just tema suu lukku lüüakse. Ka lollusi võib liikvele lasta.
Nõukogude aja peale mõeldes õhkavad vanema põlvkonna kultuuriinimesed nostalgiliselt – jah, võim oli sant, aga kirjamehi ja kunstnikke kuulati. Rahvas austas neid, kel oli midagi olulist öelda ja kes ütlesid seda vajadusel ka läbi vere ja higi. Praegusel Venemaal on seis enam-vähem sama. Miks kummardavad kunstitundlikud venelased endiselt kirjanike ees? Miks sünnib Venemaal hulgaliselt kullaprooviga kirjandust? Sest peale kirjanike ei ole Venemaale rohkem moraalimajakaid jäänud. Poliitpropaganda ei toida hinge ega mõistust. Keegi peab tõtt ka rääkima. Igal maal ja igal ajal leidub inimesi, kes tahavad tõtt kuulda, olgugi et valed kõlavad hoopis kaunimalt.
Demokraatia pidavat olema relativismi diktatuur. Sõnavabadus hägustab tõde. Või on asi selles, et sõnavabaduse mõistest on massid valesti aru saanud? Ehk tõesti. Vabalt sõnamise asemel käiakse sõnadega vabalt ringi. Ikka avaldatakse arvamust oma pisikese mätta otsast, aga selleks, et näha kaugele ja öelda rohkem, tuleb ronida hiiglase õlgadele. Teisisõnu: toetuda mineviku mõtlejatele, kelle tarkused kestavad inimesest kauem. Mida rohkem vaimuhiiglasi kuulata, seda tühisemaks muutuvad oleviku mõtteterad. Viimaks kaob sootuks isu arvamust avaldada, sest seda on keegi kunagi hoopis paremini, täpsemalt ja selgemalt teinud.
Aga vabadus ei luba vaikida. Iga päev toob uusi uudiseid, mis on sageli küll sama nägu, kuid nõuavad ometigi arvamust. Juba maast madalast õpetatakse koolis üht: sa pead oma arvamust avaldama! Sageli polegi inimestel toda arvamust kusagilt võtta. Ja kui keegi küsib, lähevad käiku loosungid. Riigiisad on loosungite sepistamises eriti tublid. Õõnsad lendlaused, mida arulageduse varjamiseks pruugitakse, ei väljenda paraku midagi. Selle asemel on ilmale toodud sõnad, mis mõtteid ei vabasta, vaid vangistavad. Aga sõnad – nood õiged ja puhtad – on leiutatud ikka selleks, et mõtteid vabastada ja vabana hoida. Vahest on see olulisemgi kui sõnavabadus oma tavalises, ent kitsas tähenduses.
Tohutust sõnade tulvaveest on raske üles leida väärt mõtet. Kõik karjuvad ja keegi kuula. Nõnda ei saa ka tekkida dialoogi ega koosmeelt. Aga viimased ongi ju demokraatia toimimise aluseks. Sestap on demokraatlik riigikord muutunud boamaoks, kes iseenda saba neelab.
No mida siis teha? Kui nentida, et kõik arvamused pole asjakohased ega vajalikud, jõuame ebamugava järelduseni: igaühel ei olegi õigus arvamust avaldada. Võiks ju lisada, et lollid arvamused tuleks endale jätta, aga ükski arvaja ei tule selle pealegi, et ennast lolliks kuulutada. Ja kuidas defineerida lollust? Vaidlused jätkuvad.
Juba antiikaegses Ateenas kehtis reegel: kes kõige kõvemini karjub, sellel on õigus. („Hääletus“ ja „hääletama“ viitavad samale nähtusele.) Lollideks ehk idiootideks nimetati Ateenas neid, kel polnud üldse arvamust, kes jäid erapooletuks. Antiikaeg kestab edasi.
Kuid kas sõnade uputusse maksab suhtuda nii dramaatiliselt? Sõna ja inimene kuuluvad lahutamatult kokku, nad on otsekui tervik. Inimesi sünnib maailma üha juurde, nõnda ka sõnu. Kui sõnade väärtus devalveerub seetõttu, et sõnu on üüratult palju, siis tuleks ka nentida, et inimese kui üksikisiku väärtus pidevalt kahaneb. Ei tahaks uskuda, et see nii on. Kuulutades sõnad tühiseks, kuulutatakse tühiseks ka inimesed.
Ükski sõna pole iseseisva üksusena tark. Tarkus tekib sõnade vahel, nende koostoimel. Niisamuti saab tarkus sündida inimestevahelises koostöös, uurides ja arutledes. Igaühe tarkus tugineb teiste isikute teadmistel, kogemustel ja oskustel. Keegi ei mõtle ju ise midagi välja, ikka laenatakse teiste tarkust. Õnnetuseks ka lollust. Siinkohal võiks vastata eelnevalt püstitatud küsimusele: kuidas lollust defineerida? On loll see, kes tahtmatult valetab ja väära õigeks peab? Või see, kes elab utoopiates, suutmata hoomata tegelikkust? Eks vastaku targad.
Ei maksa unustada, et sõnad on sündinud suhtlemisvajadusest, ajus sähvivate mõtete edastamiseks. Argielus lobisetakse seetõttu, et luua ja säilitada kontakt teise inimesega. Oleme sotsiaalsed loomad ja vohavad sõnad tõestavad seda. Kes lobiseb, nõuab tähelepanu. Mõned vajavad seda lihtsalt rohkem kui teised.
Aga sõnavabadusel on veel üks tahk. Igaühel on ka õigus vaikida. Võin vabalt jätta oma seisukoha enda teada, sest keda see ikka huvitab? Ja praeguseks aitab lobast. Las vaikus kõneleb.
