30. detsember 2016

Ja näkid laulavad edasi

Tänavu kevadel ilmus kirjastuselt Pilgrim raamat "Seal, kus näkid laulavad". Seetõttu - mis parata ja salata - läheb aasta 2016 minu elulukku näkkide aastana. Üllatus oli juba see, et kõnealune käsikiri pälvis kirjanduskonkursil BestSeller 2015 esikoha. Sügisel tuli teinegi üllatav tunnustus: Bernard Kangro nimeline preemia. Kahtlane värk - Kangro sünnikoht jääb ju minu koduhoovist vaid paari kilomeetri kaugusele... Olen väga tänulik Pilgrimi haldjatele, kelle tiiva all sai mu raamatu sünd võimalikuks.

Võlgnen suure-suure tänu ka lugejatele, keda on aastaga kogunenud mitmeid sadu (või juba tuhandeid?!). Ma ei ole ühtegi raamatut kirjutanud kindla adressaadiga - eks kõik loomingulised teosed ole nagu posti pandud kirjad, millel puudub kättesaaja nimi. Kes kirja leiab ja läbi loeb, võib avastada, et see oli saadetud just talle, kuid teinekord juhtub, et lugeja peab tunnistama: see kirjutis pole minule. Tagasiside põhjal võin öelda, et rohkesti on neid õnnelikke, kes tundsid, et nemad on minult romaanimõõtu kirja saanud. Võtke heaks!

Õigupoolest ei mõista ma endiselt, milles seisneb selle raamatu harukordne menu. Miks müüdi mingi tundmatu Võrumaa kuti tagasihoidliku raamatukese pool tiraaži läbi ühe kuuga? Miks pidid mõnes raamatukogus inimesed sabas seisma, et näkijutule ligi pääseda? Kohutav ebaõiglus! On ju küllalt hoopis väärtuslikumaid, palju sisukamaid raamatuid, mida ei taheta sugugi osta ega laenutada.

Selle üle pead murdes olen jõudnud ühe järelduseni: ilmselt on "Seal, kus näkid laulavad" kooskõlas aja vaimuga. Romaan räägib hirmust, hullumeelsusest ja inimestega manipuleerimisest. Ma kirjutan ebakindlusest ja segadusest, kuid ei kõnele siiski päevakajalistest globaalsetest probleemidest. Ma kujutan salakavalat populisti, kuid ei puuduta poliitikat. Ma protestin vägivalla ja ebainimlikkuse vastu, kuid ei kõnele sõjast ega terrorismist. "Populist" ja "terrorist" on moodsad mõisted, inimhinge pugenud kurjus aga ürgne.

Võibolla on "Seal, kus näkid laulavad" nüüdisaegne mõistujutt, retk psühhopaadi empaatiavabasse, võikasse mõttemaailma. Võibolla on see lihtsalt rahvaluulest inspireeritud kriminull. Eks lugeja otsustab. Ma ise tõlgendan seda raamatut kui 262-leheküljelist hoiatuskõnet. Näkid ei laula ainult järvevoogudes, merekaldal ja jõelätteil. Enamasti laulavad nad meie endi peas. Nad laulavad nii ilusasti, nii meeldivalt ja tüünelt, et me ei taipagi - nad hukutavad meid.

Näkke ei võta isegi hõbekuul. Nad laulavad üha edasi.

😏

27. detsember 2016

Fanaatiku sünd

Inimene võib uskuda mida iganes. See on tema õigus. Vabas ühiskonnas on igaühele antud ka õigus jätta uskumata. Inimõigused, mille hulka usuvabadus kuulub, on aga loomu poolest ilmalikud ja universaalsed, religioonide ja maailmavaadete ülesed. Siit võrsub paradoks: selleks, et usuvabadus oleks täielik, peab riik olema läbinisti ilmalik. Kirik peab olema riigist lahutatud, ühtki religiooni ei tohi siduda riiklike sümbolite ega tseremooniatega, kõiki usutunnistusi peab ühiskondlikul tasandil kohtlema võrdselt. Ometi pole see tegelikkuses võimalik. Usuvabaduse täielikku rakendamist takistab traditsioon. Usund, mida toetub pikale ajaloolisele traditsioonile, on ikka mõjukam ja silmapaistvam.

Kaader filmist "Õpilane"
Vene rahva vaimseks keskuseks on juba üle tuhande aasta olnud õigeusu kirik. Bütsantslikku tava järgi elanud venelased on harjunud sellega, et vaimu ei saa võimust eraldada. Puhas ilmalikkus ja seega ka täielik usuvabadus pole Vene riigis võimalikud. Vabadus on teema, millega muidu nii mitmetahulises vene kirjanduses pea üldse ei tegeleta. Näib, nagu polekski suur vene rahvas isiklikust vabadusest huvitatud. Olulisem on tõde - ja tõe eest hoolitseb tsaar.

Laias laastus on olemas kahte sorti riike: vabad riigid ja tõe riigid. Kes tahab vabadust, peab leppima, et üht ja ainumast tõde, mida kõik vastuvaidlematult kummardama peavad, pole olemas. Venemaa on tõe riik. Vene inimene püüdleb tõe, mitte vabaduse poole. (Ja see ei ole minu kõigutamatu tõde, vaid vaba arvamus - sest mina elan vabas riigis.) Kuid ometi jääb siit teiselt poolt Peipsit vaadates arusaamatuks, milline on too ehtne vene tõde. Kremlist  puistatakse tõekillukesi, milles peegelduvad valed. Ohjeldamatu propaganda toetub ilmeksimatuse vundamendile, tunda on tugevat minevikunostalgiat, näha impeeriumi taastamise unistust. Mis on Venemaal läinud valesti?

Sellele küsimusele otsib vastust ka 2016. aastal Cannes'i filmifestivalil esilinastunud film "Õpilane" (Ученик), mille on lavastanud Kirill Serebrennikov ning mis põhineb Marius von Mayenburgi näidendil. Ilma Vene riigi rahalise toeta valminud film võeti üles Kaliningradis, kõige läänepoolsemas vene oblastis, põlisel saksa alal. (See ei saanud olla ometi taotluslik...?)

Kaader filmist "Õpilane"
Filmi peategelaseks on keskkooliõpilane Veniamin Južin ehk Venja (teda mängib suhteliselt tundmatu näitleja Pjotr Skvortsov), kes avastab, et maailm tema ümber on kurjusest nakatunud. Piibel käes, hakkab ta lokkava moraalituse ja patususe vastu võitlema. Temast saab Tõekuulutaja, Ilmeksimatu Messias ja viimaks Märter. Sest suur ja võimas tõde nõuab väikeselt inimeselt alati ohvreid. Kurja vastu võideldes ei pea Venja ise midagi välja mõtlema. Piiblis on ju kõik, mis õige, juba kirjas. Venja ammutab usust jõudu, kuid samal ajal muutub usk tema käes kohutavaks relvaks.

Lavastaja Serebrennikov on ise öelnud: "Algselt tähendas religioon armastust, kuid tänapäevases maailmas see enam nii ei ole. Nüüd on religioon erinevate rahvaste ja riikide jaoks agressiivse mõistmatuse lähtepunkt. See on terrorismi lähtepunkt." Jah, vahel näib, et türannid ja terroristid võrsuvad samast puust. Nad kasutavad armastuse sõnumit kuulutavaid religioone viha külvamiseks, inimeste ja inimlikkuse hävitamiseks. Seda üksnes võimu, au ja isikliku surematuse nimel.

Kui Venemaa poleks riik, vaid inimene, siis oleks ta terrorist. Parimal juhul lihtsalt pätt. Venja kehastab vene probleeme. (Venja - Venemaa. Milline tabav sõnamäng eesti keeles!) Ta on noor hing, kes ei leia oma õiget nägu. Isa tal pole, ema on nõme, tüdrukud temast ei huvitu. Mida peab ta eluga peale hakkama? Kel pole tulevikku, pöördub minevikku. Kogu Venemaa elab minevikus, praegune Venemaa on punaarmeelaste haudadele rajatud koloss, mille kohal ulub veel Peeter I vaim. "Ühiskondlik moraal", mida KGB taustaga riigijuhid kuulutavad, pärineb piibliaegadest - see on orjade ja orjapidajate moraal.

Kaader filmist "Õpilane"
Venja on rahutu, testosteroonist pungil mehehakatis, kelles on palju auahnust ja vähe mõistust. Ta tahab end maailmale näidata, tahab midagi suurt ära teha. Ta ei leia selleks muud võimalust kui agressiivne enesekehtestamine. Kui teised ei tee temast välja, siis ta seab end jõuga nähtavale. Tema igav ja silmatorkamatu elu saab sellega sisu.

Umbes taolise skeemi järgi sünnivad paljud fanaatikud. Sünnivad nõndanimetatud pühasõdalased, kes külmavereliselt oma ohvrite päid otsast lõikavad või kaaperdatud autosse istudes kümneid inimesi surnuks sõidavad. Neid juhib üks ja kõigutamatu tõde, nad kujutavad end selle tõe eest langevate märtritena.

Kas miski või keegi suudaks Venja päästa sellest saatanlikust võrgust, mille ta enesele ise on kudunud? Oleks tal toetav isa ja normaalne ema, oleks ta vähemalt oma klassi oivik... Aga "oleksid" ei maksa kopikatki. Kui inimesed väärtustaks (usu)tõe asemel vabadust (uskuda), jääks nii mõni sõda pidamata. Paraku kasvavad saatana õpilased, kes kõrgemalt poolt antud tõde ülimaks peavad, eriti sageli just katkises peres, mõistmatusest tulvil kogukonnas, nõrkadele alustele rajatud riigis.

18. detsember 2016

Mustad jõulud

Jälle hüütakse kõikjal: "Häid jõule!" Hüütakse juba mitmendat nädalat, siin ja seal, ette ja taha. Aga mida head on neis kuradima jõuludes, kui inimene on töötu, haige või üksi?

Aisakellade helina saatel taevast alla sadav kullapuru on nagu sool veritsevale haavale. Õnnetu inimese hing on aga üksainus suur mädane haav. Selleks, et jõulumürglit välja kannatada, peab olema tugev iseloom ja kõrge valulävi.

Ajast aega on jõule tähistatud perekeskse rõõmupühana. Seda asjaolu raamib ka piiblimüüt Jeesuse sünnist. Joosep ja Maarja kummardumas jõululapse sõime kohale, ümbritsetuna loomadest, inglitest ja idamaa tarkadest - ilus ja harras olustikupilt. Aga kui pole peret, pole rõõmu? Tuhandete toimetuste käigus unustatakse tihti ära, kui paljud meie seast on sunnitud veetma jõulud mustas masenduses. 

Võibolla nad kõik ei kannatagi puudust. Võibolla aurab nende taldrikul ka verivorst hapukapsaga, nad süütavad küünla ja riputavad värvilise kuuli ukse kohale. Kuid nende kõrval pole armastatud inimesi. Pole kedagi, kellelt kinki saada, ning mis veelgi kurvem - pole kedagi, kellele kinki teha. Seega pole jõuludel nende inimeste jaoks tegelikku sisu, on vaid pikk-pikk molutamise ja hingevalutamise aeg.

Rikas ei pea tundma end süüdi seetõttu, et kusagil lähedal kükitavad vaesed. See, kel on põhjust kümmelda rõõmu sees, ei pea solidaarsuse nimel kurvastama koos õnnetutega. Kel on õnne olla koos toredate sõprade ja heade hõimlastega, ei pea korrakski nina norgu laskma, et mõelda üksildastele vanuritele, tõbistele lastele, kodututele või depressiivikutele, kelle haigus ei lase neid lahti isegi pühal ööl. Need õnnetud on lihtsalt olemas, enese tahtmata tõmmatud jõulude totakas-roosa mulli sisse.

Nafta ei ole aastal 2016 defitsiit. Hoopis armastus on. Seda ei jätku kunagi kõigile. Kahju küll, aga mis sa ikka teed. Armastuse tootmismahtu pole võimalik ühegi nipiga suurendada. Kui puudub armastus, siis... mida see õieti tähendab? Ilma päevata võtab võimust öö, ilma plussita jääb alles miinus. Armastuse puudusel ei sünni viha, nagu sageli arvatakse. Armastuse puudus on üksindus.

9. detsember 2016

Jutu' nigu ubina'

Mul oll au võtta ossa Uma Lehe suurõ jutuvõistluse žürii tüüst. Vaja oll läbi lukõ pia sada juttu, täpsemini ütelden: 96. Jutu saatjid oll 59 - naide seen nii latsi ku vannu inemiisi. Es olõ taa lugõmine määnegi tüü ega vaiv - õnnõ puhas rõõm!

Jutuvõistlus kuulutõdi vällä nellän katõgoorian: periselt elun juhtunu nalalinõ vai tõsinõ lugu, soss-sepä lugu, raha vägi ja priinimejutt. Egäle jutule võisi anda kõgõ inämb kümme punkti. Ma es mõista kümne piiren rehkendä ja tuuperäst mõtli vällä uma süsteemi. Jagasi kõik jutu nellä kasti: kõvaste üle keskmidse jutt sai 9 punkti, veidü üle keskmidse 7 punkti. Tsipa nõrgõmbile jutukõisile andse 5 punkti ja nuu, mis olliva peris kehvä, saiva 3 punkti. Ilma punktilda es taha kedägi jättä - om inemine uma jutu võistlusõlõ saatnu, sis taa iks om joba midägi väärt.

Timavaastast jutuvõistlust ja ubinasaaki või üttemuudu kittä: saadu nuus oll hää. Upin või olla suur vai väikene, makus vai hapu, illus verrev vai veidü määnü, mõni korjatas ladvast, mõni om enneaigu maaha sadanu. Juttõ kottalõ või tuudsama üteldä.

Mu jaos olliva kõgõ „mahladsõmba” jutu säändse, kon oll parajalõ nalla, põnõvust ja sutsu hallõmbat tuuni kah. Miildüsi jutu eläjist ja ummamuudu inemiisist. Paistus, et võrukõsõ mõistva peris häste juttu vöörütä. Algusen mõtligi, et anna hindid õnnõ tuu perrä, kuis lugu om jutustõt. Sis sai aru, et hää jutt ei sünnü ilma väärt ainõlda. Piät iks olõma, millest kõnõlda.

Kõgõ inämb punktõ said mu käest "Hambakaotus", "Karvamütsü lugu", "Kassi õnnõtus", "Kuis ma Elronni rongiga võidu juussõ", "Nime lugu om üteliste inemise lugu", "Ornung", "Rahapada", "Seenehüpnuus", "Seo piat kül avitama", "Uma hani" ja "Väsünü appitulõja" (üteliisi oll seo kogu jutuvõistlusõ võitja!). Miilde jäid viil "Joosun sumadan", "Kuis ma sitasitikalõ eutanaasiat tei", "Kuis vanaimä hobõsõ varast", "Magadõn jääs kikkalaul kullõmada ja kanaruug süümäte", "Tekikoti vai kleidi", "Uutmada külalise", "Ärä tapa kjulh" ja "Üts sõna või kah lohutusõs olla".

Võidujutt "Väsünü appitulõja" (kirjapandja: Läti Vaike) oll just sääne vigurinõ lugu, mis pandse muhelõma ja jäi häste miilde. Taa paarkümmend aastat tagasi Puusepä külän sündü lugu kõnõl ütest "vikadimehest", kiä jäi keset päivä hainaunigu pääle põõnama ja kuis ta sis veitü ao peräst ütte naisterahvast hiidüt. Jutun oll hämmid sõnnu ("tiripitski") ja kirivid ütlemisi ("piir toki otsan"). Egäl juhul võitu väärt tüü!

Silmä jäi, et mitmen luun pajatadi seenen- vai marjankäumisest. Tuu tähendäs, et mi rahval om ihun iks korilasõverd. Priinime juttõ olõs võinu inämb olla – olõs ju põnnõv teedä, kuis üts vai tõnõ nimi om saadu vai kuimuudu nimi inemise ellu mõotas. Tundu, et nuuri jutu-seppi oll kah vähä. Koolin, kotun ja esiki netin tulõ ju ette pallu esieräliisi asju, midä võissi tõisiga jaka. Tuu om ka vaja är märki, et egäsugumanõ lori vai häietüs ei olõ õigõ jutt. Hääl jutul piät määnegi kont seen olõma, niisama porgata ei olõ mõtõt.

29. november 2016

Luteri kirik - eesti rahva vaenlane

Igal aastal, kui saabub advendiaeg, löövad ka kirikud tähiselt särama. Mitmetel avalikel jõulupuudel süütavad advendiküünla luteri vaimulikud. Enamasti ei häiri musta kuuega mehed (harvemini naised) suurt kedagi. Vaimulikel on tseremoniaalne roll, nad toovad üritustele pidulikkust, ja sellisena on nad enamikele inimestele ka enam-vähem vastuvõetavad.

Teinekord kipub aga luteri kirik oma populaarsust ja kaalukust üle hindama, mis peegeldus ka presidendi ümber puhkenud kirikutülis. Värske president otsustas tema auks korraldatavast tänu-jumalateenistusest loobuda ning see otsus tekitas ootamatu tormi. Osa kristlasi süüdistas presidenti traditsiooni murdmises ja koguni pühaduse teotuses. Luterlik ladvik tundis end nähtavalt häirituna.

Ometi tasub küsida, kas presidendi tänupalvus on õigupoolest suur ja tähtis traditsioon? Paljud eestimaalased polnud ilmselt säärasest traditsioonist enne Kersti Kaljulaidi ametissenimetamist kuulnudki. Ja proua president jäi seejuures väärikaks. Ta põhjendas veenvalt, miks ta kirikusse ei läinud. Ka luteri kiriku peapiiskop Urmas Viilma suhtus juhtumisse mõistvalt ja leplikult. Niisiis - milles probleem?

Küsimus ei ole õieti traditsiooni järgimises, vaid traditsiooni sisus. Pole mõtet järgida traditsiooni pelgalt seetõttu, et "nii on varem tehtud". Igal taval on väärtust üksnes siis, kui seda järgitakse siiralt ja südamest, sisemisest tungist. Väline surve muudab traditsiooni naeruväärseks.

Paraku ei suuda luteri kirik leppida tõsiasjaga, et tal pole Eesti ühiskonnas kuigi kaalukat rolli. Nõustuda ei saa ka nende haritlastega, kes leiavad, et just tänu luterlusele sai eestlastest kultuurrahvas. Pigem võiks öelda, et eestlased said kultuurrahvaks luteri kiriku kiuste. Rahva usaldamatus kiriku vastu on sajanditepikkuse ajalooga, meie päevil ilmneb see varasemast selgemalt.

Foto: Pexels

Luteri kirikut on rahva seas peetud härraste kirikuks - ja täiesti õigustatult. Ehkki luterlus jõudis Eestimaale juba õige pea pärast seda, kui Martin Luther oma uuenduslike teesidega välja tuli, jäi "uus usk" esialgu vaid sakslaste huviks. Eesti maarahva seas hakati luterlust suuremal määral levitama alles Rootsi võimuperioodil ehk 17. sajandil.

Tihtipeale ütlevad kirikuvastased, et ristiusk toodi Eestisse tule ja mõõgaga. Samas vaimus jätkates tuleb tõdeda, et luterlus toodi Eestisse malga ja piitsaga. Rootsi kuninga alamad pidid olema läbi ja lõhki luterlased, ei midagi muud. Kellel vanad poolpaganlikud või katoliiklikud kombed veel armsad olid, maksid trahvi või said kirikusambas ihunuhtlust. Kirik oli võimu tööriist ning jäi seetõttu rahvast kaugele.

Kui 1850. aastate lõpul sai hoo sisse rahvuslik liikumine, ei suhtunud baltisaksa päritolu vaimulikud "matsirahva" ärkamisse sugugi soosivalt. Vastumeelsus arenes lausa nii kaugele, et 1875. aastal toimunud sinodil (kirikukogul) mõistis luteri kirik rahvusliku liikumise ametlikult hukka. Toonane luterlik eliit pidas rahvuslikkust kirikule ohtlikuks, lausa ebakristlikuks nähtuseks. Seetõttu ei kinnitatud ka paljusid eestlastest kirikuõpetajaid, kes avalikult rahvaäratajatena tegutsesid, ametisse. (Jakob Hurdal õnnestus Otepää kogudusse tööle saada tänu headele tutvustele!)

Ehkki niivõrd raevukat luteri kiriku reaktsiooni võib isegi mõista - Vene keisririigi piirialal toimetavad baltisaksa luterlased tundsid keskvõimu pitsitust ning nägid ka eestlaste "mässus" oma senise võimupositsiooni õõnestamist -, jättis luteri kirik kasutamata võimaluse võita rahva usaldus. Fakt, et hulk eesti päritolu kirikuõpetajaid lõid aktiivselt kaasa rahvuslikus liikumises, ei suutnud luterluse mainet päästa.

Ajalugu andis luteri kirikule veel kolm võimalust pöörata nägu rahva poole. Esmalt juhtus see Eesti Vabariigi iseseisvumise järel. Paraku jäi priiusepõlv lühikeseks ning enne seda, kui kirik jõudis rahvaga kokku kasvada, veeresid nõukogude tankid üle piiri. Ometi oleks võinud just usuvaenulik okupatsiooniaeg olla kiriku jaoks soodne pinnas, kuhu külvata oma seemneid. Leedu katoliku kirikust sai nõukogude ajal teisitimõtlejate ja vastupanuliikujate keskus, ent Eesti luterlik kirik ei hakanud sama rolli täitma. Miks siis? Kas ateistlik propaganda oli nii tõhus, et sundis eestlasi kirikust eemalduma? Ei. Kurja juur peitus ikka kirikus endas.

Stalini ajastul loodi uus luterlik kirikuorganisatsioon, Eesti Evangeelne Luterlik Kirik (EELK), mis tegutseb tänini. EELK teke näib ajaloolise paradoksina - usuline organ ateistlikus riigis. Tuleb aga mõista Stalini loogikat: usuorganisatsioonidel lasti sõjajärgsel ajal tegutseda seetõttu, et usklikel silma peal hoida, seda nõukogude ideaalidele sobimatut elementi ohjata.

Esimene EELK peapiiskop Jaan Kiivit toetas nooruses punaseid ning oli usuvastane. Peapiiskopina teenis ta korraga Jumalat ja Kommunistlikku Parteid: ta oli muuhulgas julgeolekuorganite (NKVD/KGB) agent. Ka Välis-Eesti ajakirjanduses kritiseeriti Nõukogude Eestis tegutsevat luteri kirikut. EELK-d peeti ebaseaduslikuks moodustiseks ja okupatsioonivõimu käepikenduseks. Olgugi et 1919. aastal asutatud ja alates 1944. aastast eksiilis tegutsenud Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik liideti 2010. aastal EELK-ga, ei tunnista mõned USA ja Kanada kogudused endiselt EELK-d.

Tagantjärele on raske öelda, milline oli nõukogude tingimustes eestlaste suhtumine kirikusse, kuid vanemate inimeste mälestustele tuginedes võib väita, et teatav umbusk kiriku vastu oli olemas. Taas kord põhjendatud. Kirikus käidi kas siiras usus või protestivaimu tõttu, kuid samas aimati sedagi, et kirik pole mingi vabaduse majakas.

Kolmas võimalus rahvale ligineda avanes luteri kirikul laulva revolutsiooni ajal. Esialgu näiski, et luterlus on tõusuteel - kirikud olid rahvast puupüsti täis, piibleid trükiti-jagati mühinal, igas peres kõlasid Sõnajalgade vaimulikud laulud. Kuid ristiusule tekkis samal ajal trobikond konkurente budismist astroloogiani. Üheksakümnendate keskpaigaks olid kirikud jälle sama hästi kui tühjad. Selgeltnägijatest said uued pastorid ja hingehoidjad. Nüüdseks on luterlus kaotanud ka liidrirolli teiste kristlike usutunnistuste ees. Järgijate arvu poolest on esikohal õigeusu kirik, seda tänu vene kogukonnale, kelle jaoks kuulub õigeusk kindlalt kokku venepärase enesepildiga.

Luterlus ei ole osa eestlaste rahvuslikust identiteedist. Mainitud põhjustel ei ole eesti rahval luteri kiriku ees tänuvõlga. Muidugi elab jõudsalt edasi müüt sellest, kuidas luteri kirik eestlased lugema õpetas, kuid olgem realistid - talupoeglik lihtrahvas oleks lugemis- ja kirjaoskuseni jõudnud ka siis, kui Eestis oleks edasi kestnud katoliku kiriku võim. Ei ole ju katoliiklastest poolakad ega leedulased kirjaoskamatute rahvaste seas.

Õigupoolest ei saagi luterlus olla massikonfessioon. Erinevalt katoliiklusest ja õigeusust on luterluses vähe rituaalsust, kuid seevastu palju filosoofiat, mis on jõukohane vaid vähestele. Aga rahvas tahab ju šõud, mitte targutamist!

Eks tänavustegi jõulude ajal näeb kirikus rahvast rohkem kui muul ajal. Ent sisulist tähtsust neil kirikuskäikudel pole. Praegune luteri kirik on nagu kuuseoksale riputatud jõulumuna - ilus ja särav, aga seest tühi.

19. november 2016

Mees naiste maailmas

Alustuseks küsimus suurele ringile: kes oli viimane Eesti alasid valitsenud naine enne Kersti Kaljulaidi? Õige vastus selgub pisut allpool.

Miks üldse selline teema - naised valitsemas? Põhjus lihtne: näib, et naised kavatsevad maailma vallutada. Kolmel Balti riigil on (olnud) naissoost president. Samasse klubisse kuuluvad veel paljud riigid Tšiilist Horvaatiani ja Taivanist Mauritiuseni. Ent kõik emandad ei too poliitilises kaardimängus võitu. Tänavustel presidendivalimistel jäid naised meeskandidaatidele napilt alla Moldovas, Bulgaarias ja USA-s. Kui Hillary Clintoni kaotust šovinistliku mätta otsast kommenteerida, siis: üle noatera pääsesime!

Naiste võimuletulek on mõistagi aja märk. Tsivilisatsioonide algusest alates on valitsejakeppi viibutanud ikka mehed. Seetõttu vajavad aadamapojad paar sajandit aega, et naiste võimu all elamisega ära harjuda. Ega see lihtne saa olema...

Üks põhjus, miks naised "troonisaale" üle võtavad, seisneb muidugi selles, et poliitikasse on nähtaval kujul jõudnud sooline võrdõiguslikkus. Teisest küljest on paljudel rahvastel tekkinud soov näha oma riigi eesotsas just müütilist rahva ema või head vanemat õde, kelle naiselik õrnus ja loomupärane tasakaalukus annaks kindlustunnet praeguses küllaltki segases ja pingetest pungil maailmas.

Marina Kaljurand nautis terve aasta vältel ulmeliselt suurt rahva poolehoidu ja ehkki poliitilises segapuntras ei õnnestunud tal leida teed Kadriorgu, jõudis sinna ikkagi naine. Nagu tellitult. Paljude jaoks ei kusagilt välja ilmunud Kersti Kaljulaidi on võrreldud juba Jeanne d'Arciga - jumaliku neitsiga, kes prantsuse rahva raskest sõjast vaba ja uhkena välja tõi. Loodetavasti ei lõpeta Kersti nii, nagu Jeanne - vaenlase tuleriidal.

Emalike-sõsarlike tunnusjoonte kaudu seatakse naisvalitsejatele kõrged ootused: nad peavad tooma rahvale rahu ja turvatunnet. Öeldakse koguni, et naised pole alustanud ühtegi sõda. Ajalugu seda paraku ei kinnita. Vastupidi!

New Yorgi ülikooli teadlased Oeindrila Dube ja S.P. Harish võtsid hiljuti ette 28 Euroopa valitsejannat aastatest 1480-1913 ning analüüsisid nende sõjapoliitikat. Uurimistulemustest selgub, et kuningannade valitsusajal peeti sõda 27% sagedamini kui kuningate ajal. Dube'i ja Harishi teooria järgi keskendusid abielus kuningannad rohkem välis- ja sõjapoliitikale, samas kui nende abikaasad tegelesid kuningriigi sisepoliitikaga. Seega said naised olla sõjapidamises aktiivsemad. Silma torkab seegi, et vallalised kuningannad (nagu Elizabeth I) olid sageli lausa sunnitud sõda pidama, sest vaenulikud riigid kippusid üksiku naisvalitseja riiki rohkem ründama.

Sõdivate kuningannade õigustuseks võib öelda, et nad elasid siiski meeste maailmas ning järgisid meeste reegleid. Sõjad olid pikki sajandeid välispoliitika osaks, sõdimine arvati olevat koguni loomulik nähtus. Sellest mõtteviisist tõuseb kahtlemata testosterooni hõngu.

Milline olnuks maailm siis, kui ühel ajal oleksid valitsenud Taani Margrete I, Inglise Elizabeth I ja Vene Katariina II? Kas need kolm legendaarset valitsejannat oleksid toonud maailma suure rahuaja või vallandanud hoopiski viimsepäeva? Kes teab!

Kasu pärast on sõditud rohkem kui ideaalide nimel ning naised - olgu nad nii veetlevad ja hoolivad, kui tahes - pole mingilgi määral vähem pragmaatilised või saagihimulisemad kui mehed. Ajalugu õpetab sedagi, et ka siis, kui naised pole otseselt valitsejatiitlit kandnud, on nad leidnud viisi, kuidas võimukandjaid enda meele järgi painutada. Näited pole alati meeldivad: salakaval Nero ema Agrippina, verejanuline Bütsantsi keisrinna Theodora, koletislik Hiina keisrinna Wu, Katariina de Medici, Elizaberth Bathory jpt. Võim rikub ka kõige armsamat ema ja kallimat sõsarat.

Meestel pole kuigi mõnus elada maailmas, kus ruulivad naised. Juba lasteaias ja koolis peavad tulevased mehed tantsima naiste pilli järgi. Kuhupoole ka vuntsi ei pööra, kõikjalt vaatavad vastu naised - on nad siis müüjad, ametnikud, klienditeenindajad, koristajad, trammijuhid, politseinikud, turvatöötajad, korstnapühkijad, pottsepad, arstid, sõdurid, advokaadid, kohtunikud, kokad, treenerid, jõuluvanad... Mine või hulluks!

Terve mõistuse nimel peab mees vahel suguvendade seltsis aega veetma. Ei aitagi muu, kui võtta ühte kätte kaseviht ja teise õllepudel ning pageda leilisele saunalavale. No sinna need naised ju ometi järele ei roni!

Ja lõpuks vastus eespool esitatud küsimusele. Viimane Eesti alasid valitsenud naine oli Katariina Suur. Keisrinna, kes lasi troonile saamise nimel mõrvata oma mehe. Ikka juhtub...

19. november on rahvusvaheline meestepäev.

13. november 2016

Isade kool

Eestis elab hinnanguliselt 10 000 toonekurge. Kui kõik need kured tooksid tite-isulistele naistele paar-kolm maimukest aastas, poleks mehi enam vajagi. Ja Eesti rahvaarv kerkiks õige kähku Hiina ja India tasemele. Paraku on emake Loodus nõnda sättinud, et lapsesaamiseks läheb vaja ka töökorras meest. Aga säärast meest - nagu naised räägivad - on pea võimatu leida.

Foto: Pexels
Loomariigis kehtib reegel, et emane valib enesele järglaste saamiseks isase, mitte vastupidi. Ka inimühiskonnas paistab see reegel elujõus olevat. Naine ei vali aga partnerit selle põhjal, millisel isasel on kõvem hääl, kirevam sulestik, suurem lakk või haralisemad sarved. Otsitakse ühisosa, mingit emotsionaalset kokkupuutepunkti. Üheks selliseks punktiks on näiteks haridus.

Eesti Ekspressis kirjutati, et minu koduvallas Antslas leidub 1 kõrgharitud mehe kohta 3,6 kõrgharitud naist. Ehk teisiti öeldes: kui ruumis viibib kaks ülikoolidiplomiga Antsla meest, siis sama haridustasemega naisi on ses ruumis vähemalt seitse-kaheksa. Kurb, või mis? Statistika annab aga veel närusemaid numbreid. Valla rahvastikupüramiidi vaadates selgub, et kahekümnendates eluaastates (ehk parimas pesapunumise eas) kutte leidub Antsla 3000 elaniku seas tunduvalt enam kui samaealisi noorikuid. Korraga pruudi- ja peiupõud!

Kaks sotsioloogilist klišeed - maal elav kõrgema hariduseta poissmees ja kõrgharidusega vallaline linnaneiu - on otsekui moodne ümberjutustus Koidu ja Videviku müüdist. Võiks ju küsida, kas üldse maksab armusuhete juures ülemäära rõhutada hariduse-harituse aspekti. Oluline on ju ennekõike vaimne side. Siiski tuleb möönda, et ühine vaimulaad johtub sageli haridusest.

Muide, sada aastat tagasi võis Eestimaalt leida mitmeid taluperemehi, kes olid heal juhul kolm talve koolis käinud, kuid kes lugesid rohkelt raamatuid, mängisid pilli ja olid võimelised arutlema ühiskondlikel teemadel. Haridust polnud, kuid haritus oli. Praegusel ajal aga näib, et mõnel mehel on küll haridus, kuid haritusest pole juttugi. Silmaring on ahtake, analüüsivõime kidur. Ülikoolist saadud paberit tähtsustatakse tihti enam kui vaimseid huvisid. Aga naistel on kalduvus just vaimsete asjade järele. Naised sumisevad raamatukogu riiulite vahel, muuseumides, kontserdi- ja teatrisaalides, neid võib kohata eneseabikursustel, kunstiklassides ja teadusmessidel. Kusjuures, rohkem kui mehi!

*
Haritud naine tahab haritud meest - selge. Pere loomiseks ei piisa aga kultiveeritud mõistusest, vaja on ka tundetaipu. Haritud hinge.

Järglasi saada pole keeruline, kuid isaks olemine nõuab teatavat kapitali. Isa ei pea olema ilmatu rikas, küll aga vastutustundlik. Ta ei pea iga kell kodus olema, ent tal on kohustus hoolida. Olla lapse läheduses siis, kui teda vajatakse. Seista oma pereliikmete eest, neid kaitsta ja toetada. Lapsi kasvatades arendab mees oma isiksust, lihvib meelelaadi ja karastab iseloomu. Laste kasvatamine ongi omaette kool, kuhu paraku kõik mehed ei tahagi astuda. Või siis ei õnnestu neil sinna pääseda.

Isade koolis saavad poistest mehed, mühkamitest härrased, pättidest pühakud (jah, seda trikki on korduvalt nähtud!). Lapsed on pärlid, kes valmivad naise ihus nagu merikarbis, kuid tihtilugu võib näha, et neid imepäraseid pärleid kannavad kõige uhkemalt just mehed. Vaadake ainult, kuidas noorel isal silmad säravad, kui põnn tal kukil istub!

Isade koolist ei anta diplomeid. Eksami sooritavad need mehed, kelle lastest sirguvad eeskujulikud kodanikud.

28. oktoober 2016

Hirm sööb hinge seest

Ainus, mida tuleb karta, on hirm ise. Nõnda ütles USA president Franklin Delano Roosevelt 1933. aastal kõrgesse ametisse astudes. Sama mõtet kordas ka meie uus president Kersti Kaljulaid oma ametissepühitsemise kõnes. Kui Roosevelt kasutas seda antiikset päritolu mõttetera majanduslikus kitsikuses vaevleva Ameerika rahva kosutamiseks, siis Kaljulaid muutis ajast ja oludest tulenevalt lause konteksti, tõstes peamise Eesti murekohana esile julgeolekut. Sisuliselt kuulutas Kersti Kaljulaid, et pole tarvis asjatult karta Vene karu, pole põhjust karta sõda, üksnes hirm on see, mis viib suurte lollusteni.

Iga juhi, ülemuse ja (riigi)valitseja püha kohustus on julgustada neid, kes asuvad temast allpool. Vahel tuleb tal olla isa või ema rollis. Kehvad vanemad ei oska oma lapsi teisiti korrale kutsuda kui kollide ja vitsaga hirmutades. Head vanemad leiavad aga alati võimaluse, kuidas lapsed sooja sõnaga maha rahustada. Jonniv laps ei ole pahatahtlik, ta on vaid hirmunud ja segaduses. Kollidega ähvardamine muudab ta veelgi haavatavamaks, ettearvamatuks ja ennekõike õnnetuks. Rahvaga on sama lugu. Rahvas vajab isalikku tuge ja emalikku hoolt - seda lausa oodatakse. Teinekord piisabki sellest, kui rahva juht (president peaks seda ju olema) oma lapsukestele siiralt ütleb: "Ärge kartke!" Ja jää hakkabki sulama...

Siinkohal passib mainida veel üht tuntud juhti ja kõnet, mille ta ametisse valimise järel avalikkusele edastas. Paavst Johannes Paulus II sõnas 1978. aastal Roomas Peetruse platsile kogunenud rahvale mitu korda: "Ärge kartke!" Ta ei kõnelenud majandusest ega julgeolekust, vaid usust. "Ärge kartke avada oma südant Kristusele", selgitas paavst. "Ainult tema teab päriselt, mida tähendab olla inimene." Paavst andis teda kuulama tulnud Issanda voonakestele kaasa olulise sõnumi: uskuge Jumalasse, uskuge endasse! Laske hirmust lahti, ainult nii saate inimesteks.

Kui värske katoliiklaste voorimees oma kodumaal, kommunismist rüvetatud Poolas käis, kandis ta keelel ja südames ikka todasama lauset: "Ärge kartke!" Poolakad räägivad praegugi, et just tollest lausest sai alguse idabloki lagunemine. Raudse eesriide taga valitseti hirmu toel - piisas aga sellest, et suur usujuht sisendaks rahvale julgust ja enesekindlust ning vabadusetsüklon sõudiski Ida-Euroopa kohale!

*
Laenasin käesoleva kirjatüki pealkirja saksa kultusrežissöörilt Rainer Werner Fassbinderilt. Tema 1974. aastal linastunud film "Angst essen Seele auf", mille põhjal valminud lavastus oli alles hiljuti ka Ugala mängukavas, toob vaatajateni loo vanaldasest naisest ja noorest Maroko võõrtöölisest. Arvata võib, et nendevaheline kirepalang põletab viimaks maha kõik kõlbelised sildid - esmalt häbi ja seejärel ka au. Armastus lämmatab nende hirmu, kuid kõrvalseisjate hirm lööb seevastu vohama nagu ravimatu tõbi, mis laastab mõistuse ja hävitab hinge.

Hirm on õigupoolest üks inimese põhiemotsioonidest, mis lühiajalise välgatusena peegeldub ka inimese näol. Pikaaegne hirm on surutud sügavale hingeookeanisse, kust ta aeg-ajalt mäsleva orkaanina pinnale tõuseb. Võib peljata valu, ebamugavusi, tundmatust. Võib karta konkreetseid inimesi (kuri naine, pahur arst, naabermaja pätt, Putin), mõningaid inimgruppe (kremlimeelsed venelased, Lähis-Ida sõjapõgenikud, moslemid, seksuaalvähemused), kardetakse agressiivseid loomi, loodus- ja tuumakatastroofi, töökoha kaotust, vaesust, haigusi - nimekirja võiks lõpmatuseni jätkata.

Osa hirmudest on kliinilised ja selgelt piiritletavad (ämblikukartus ehk arahnofoobia), teiste foobiate puhul tekib sageli küsimus, kas neid ei peaks pigem jutumärkidesse pistma (islamofoobia). Karta võib kõike ja kõiki, aga kui hirmu objekte saab liiga palju, hakkab see paratamatult mõistust koormama.

Roosevelt täpsustas Kapitooliumi künkal peetud märgilises kõnes, et kartma peaks hirmu, mis on "nimetu, põhjendamatu, õigustamatu". Sageli on hirmul kindel nimi, kuju ja hääl. Paljud kartused on kahtlemata õigustatud - juhul, kui mõistus on teinud neile "auditi".

Hirm, mida kontrollib mõistus, on teisiti öeldes ettevaatlikkus. Tark inimene on alati natuke ettevaatlik, skeptiline, kriitiline. Ta ei torma kohemaid kedagi-midagi uskuma, ta mõtleb mitu korda, enne kui otsustava sammu astub. Tark inimene märkab ohte ja suudab asjakohaselt kaaluda nende tõsidust. Ettevaatlikkus ja ettenägelikkus on kaksikvennad, targa inimese suurimad sõbrad.

Seevastu rumal kardab oma varjugi, ta ei oska adekvaatselt hinnata olukordade ohtlikkust. Ta ei taju, milline oht võib olla reaalne ning ei oska seetõttu ka tõelisi ohte vältida. Rumaluse aluseks on muidugi teadmatus, vähene või väär info võimaliku ohuallika kohta. Aga kes siis tahab vabast tahtest tunnistada oma mõistuse puudulikkust? Ei keegi. Parem juba karta, sest hirm pole häbiväärne.

Lisaks teadmatusele kuuluvad hirmu koostisosade hulka mure ja erutus. Teadmatus paneb muretsema, mure toob häiriva erutusseisundi. Pikemalt vindudes paardub hirm vihaga. Nende ühiseks sigitiseks on meeleheide. Hirmunu satub paheliste emotsioonide sohu, kust ilma kõrvalise abita välja ei pääse.

Eestis ei ela mürgiseid ämblikke ega terroristidest moslemeid, mistõttu pole kummagi pelgus põhjendatud. Ämblikke karta on sama mõistlik kui karta moslemeid. Ometi kardetakse mõlemaid. Siiski tuleb nentida, et erinevalt loomadest on inimene vahelduva natuuriga. Mürgita ämblik ei muutu üleöö mürgiseks, "heast inimesest" võib aga plaksupealt saada terrorist. Selle eelduse tõttu on ka inimesi põhjust teadlikult karta - eriti neid, kes on mõne tunnuse poolest teistmoodi, võõrad, ebatavalised. Me ei tea, mida neilt oodata ning sestap muutuvad nad võimalikeks ohuallikateks.

Paraku ehitab hirm inimeste vahele ka kõrgeid müüre, mis ajavad juba eos luhta igasuguse mõistmise, usaldamise ja leppimise. Mõistlik umbusk paisub paanikaks, faktid heidetakse kõrvale ja hirm murendab mõistuse. Nõnda on sündinud igihaljas muinasjutt juutide üleilmsest vandenõust. Mõistuse erosiooni tulem on ka kevadel teatud kodanike seas puhkenud hüsteeria, mille tõttu TTÜ-s õppivad mustanahalised tudengid tembeldati salaja Eestisse toodud pagulasteks.

Kui hirm on juba mõistuse röövinud, asub ta hinge järama. Hingetud inimesed ei usalda enam kedagi, nende empaatiavõime kängub ja inimlik pale kalgistub. Hirm võidab, inimkond kaotab.

*
Hirmu lätteks ei pruugi olla pelgalt kokkupuude teistsugususega. Paljud head asjad jäävad tegemata pelgliku meele tõttu, sest kardetakse ootamatuid olukordi. Tulevik on alati tume - ja seega hirmutav. Sellistel juhtudel aitab pelgu leevendada positiivne meelelaad, optimism ja avatus tulevikule. Seda, mis tulevikus saama hakkab, ei tea õieti keegi. Isegi selgeltnägijatest pole abi.

Julge inimese tunnus on enesekindlus. Julge inimene ei tea samuti, mis teda ees ootab, kuid ta teab vähemalt seda, et ta saab hakkama. Ta usub endasse. Paratamatult tuleb uskuda ka teistesse inimestesse, sest üksi ei ole siin maamunal võimalik hakkama saada. Suurimad saavutused sünnivad erinevate isikute koostöö tulemusel, mitmete unistuste ja eesmärkide kogusummana. Vahel peab usaldama - ja selleks tuleb lahti saada hirmust võõra, ebatavalise ja teistsuguse ees.

Roosevelti eelpool mainitud mõtteteraga kõlksuvad toredasti kokku ka dalai-laama õpetussõnad: "Kui sa kardad valu või kannatust, peaksid uurima, kas sul on võimalik selle vastu midagi teha. Kui saad, siis ei ole põhjust muretseda. Kui sa midagi teha ei saa, siis ei ole samuti põhjust muretseda." 

Hirmu taga on mure ja kui mure saab murtud, ei jää ka hirmust alles muud, kui suured silmad. Aga miks hirmul on nii kohutavalt suured silmad? Eks ikka selleks, et oleks parem talle otsa vaadata.

20. oktoober 2016

Alandlikkus

Keskajal kanti kirjakultuuri eest hoolt kloostrites. Müüride vahel, mis eraldasid munki kärarikkast maailmast, hoiti rohkesti raamatuid, neid uuriti ja kirjutati ümber. Ikka selleks, et põlvkondade jooksul settinud tarkused kaotsi ei läheks.

Seejuures teati, et iga ameti juurde kuuluvad mõningased omadused, milleta omal alal kuigi kaugele ei sõua. Rüütel pidi olema vapper, talupoeg töökas, junkur kuulekas, kaupmees kaval. Kloostrivendadelt eeldati tarkust, aga veel enam - alandlikkust. Mungad ei pidanud kummardama üksnes Jumala ees. Nad kummardasid ka sõna, sest see oli neile kõrgemalt poolt antud. Piiblis, Johannese evangeeliumis, sedastatakse koguni: "Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal."

Seega nõudis sõnadega tegelemine - lugemine ja kirjutamine - ülimalt alandlikku meelt, sest igas ase- ja sidesõnaski peegeldus taevane vägi. Jumalik valgus pidavat olema pimestav nagu päike. Ja otse päikesesse ei tohi seetõttu kunagi vaadata. Mõistlikum on langetada pea. Selge silmanägemise nimel.

Keskaeg jääb meist poole tuhande aasta kaugusele. Ent mõned tõed ei muutu. Kirjutades peab olema alandlik. Igaüks, kes puutub kokku sõnaga, olgu valmis alistuma, valmis leppima. Ometigi käiakse nüüdsel infoajastul sõnadega ümber nii kergekäeliselt, nagu polekski neis midagi taevalikku.

Aga just sõna tegi ahvist inimese. Sõna on see, mis eraldab inimest loomariigist. Täie mõistusega inimene ei mörise, ulu ega huika. Ta annab oma sisemaailma, oma tahtmised, soovid, tundmused ja mõtted edasi sõnade kaudu. Sõnadeküllus on teisiti öeldes loba. Kui Jumal on tõesti surnud, siis on inimesed ta lobasse uputanud.

Alandlikkust väljendab kummardus. Kui ma kummardun arvutiklahvide kohale ja lugeja kummardub raamatu kohale, siis me justkui tervitame teineteist vastastikku. Rüütellik viisakus nõuab, et kummardadaks paljastatud peaga. See on lugupidamise märk. Kirjutada tuleb samuti lugupidavalt, avameelselt. Ma ei tohi lugejat alahinnata, ei tohi teda solvata ega viha või meelemõrudust valimatult tema peale valada. Ometi olen seda teinud. Ma pole piisavalt alandlik, seetõttu ei ole ka see, mida kirjutanud olen, mingiski mõttes jumalik. Siiski olen tahtnud olla lugeja vastu aus. Või vähemalt siiras.

Siirus ei ole sama, mis ausus. Siiras inimene on avatud ja otsekohene, ta ei teeskle, vaid näitab end sellisena, nagu ta end ise teab ja tunneb. See ei tähenda, et ta kõneleb üksnes tõtt. Võimalik on ka siiralt valetada. Seda teevad mitmed riigijuhid ja ärimehed (nimede peale mõelgu igaüks omapäi). Aga suure siirusega valetavad ka need inimesed, kellelt harilikult oodatakse tingimusteta tõekõnelemist: juristid, õpetajad, ajakirjanikud, vaimulikud. Tõene sõna on defitsiit. Alandlik hing ei saa oma juttu valedega lörtsida - või ilustada. Alandlikkus kuulub vältimatult kokku aususega.

Erinevat liiki voorused võivad mõnel ajajärgul moodi tulla ja siis täielikult käibelt kaduda. Võib vist kindlalt ütelda, et alandlikkus pole praegu moes. Juba õrnast lapseeast saati tambitakse inimestele pähe üht kõigutamatut tõde, mis on justkui edu, õnne ja hingerahu ainsaks eelduseks: sa pead olema nahaalne! Tippujõudmisel ei aita suuremeelsus, heldus ega sõbralikkus, ammugi siis alandlikkus.

Tippu ronimiseks on vaja olla isekas. Ei saa teistest hoolida. Vahest võib see ju heagi olla: miks ma peaks näiteks hoolima kellegi teise arvamusest? Oluline on see, mida ma ise endast ja oma tegevusest arvan. Või miks ma peakski hoolima sellest, kui mõned inimesed tippu tõustes jalge alla tallan? Elu on ju olelusvõitlus, ellu jäävad tugevamad ja surematu kuulsus on auhind eriti tugevatele.

Vaadake vaid kõiki neid sportlasi, poliitikuid, lava- ja filmitähti, teadlasi ja kirjamehi, kes on tippu kerkinud tänu suurele ülbusele. (Nimedest ei räägi ma endiselt, neid on liiga palju.) Ehk tähendabki see, et maailm kuulub ülbetele? Alandlikkus ei too iialgi edu, kuulsust ega muinasjutulist rikkust. Faktid kinnitavad seda.

Aga mis saab siis sõnadest, kui inimeses pole enam alandlikku meelt? Kui ükski sõna pole enam jumalik ega puuduta seetõttu ka inimese hinge, mis mõte on siis kirjandusel? Raamatud muutuvad (ja ongi muutunud) toodeteks, mille ainsaks eesmärgiks on tuua autorile "feimi ja sulli". Kui palju on veel alles neid Kirjanikke, kes kummardavad Lugejale?

Samal teemal:

6. oktoober 2016

Jumalaema ja hingekivid

Pärast seda, kui ilmnes, et Eesti Rahva Muuseumi uues majas on tuhandete teiste eksponaatide seas üles pandud jalalöögiga purustatav Neitsi Maarja kuju, algas kohemaid suur jutulaat. Jahmatust, nördimust ja väikest vihagi võis kohata mitme tõsimeelse kristlase palgel.

Õnneks ei ole ERM-i Madonna puhul tegemist mõne sissepühitsetud skulptuuriga, vaid virtuaalse kujutisega, mille kaudu püütakse anda aimu reformatsiooniaegsetest meeleoludest. Püha Madonna installatsioon ei ole tõepoolest kõige paremini läbimõeldud eksponaat, mistõttu on ristirahva pahameel täiesti õigustatud. Jääb koguni mulje, nagu seaks muuseum rahvuslike väärisasjade kõrval aukohale ka vandalismi.

Aga olgu selle neitsiliku Jumalaemaga kuidas on - tema ümber tõusnud kära näitab ilmekalt, et Eesti pole mingi usuleige maa, nagu väga sageli väidetakse. Kahjuks on ristirahva pahameelenurin summutanud aga paganate vaikse nutu.

Miks siis paganad nutavad? Asi on uudises, mis ilmus Õhtulehe veergudel täpselt samal päeval, kui ERM külastajatele avati. Osundan: "Tallinna lennujaama laiendustöid on seni takistanud kolm kultuskivi. Kaks neist teisaldati juba suve alguses, kolmas, rändrahnu mõõtu mürakas on tervena ümberpaigutamiseks liiga raske, mistõttu lõigatakse see väiksemateks tükkideks ja tõstetakse alles siis teiste kivide juurde."

Seda juttu on valus lugeda. Esivanemate kivid, mida võidi austada juba pronksiajal, on toodud progressiusu ohvriks. Kivid viiakse oma põlisest asukohast minema üksnes seetõttu, et mingi Tallinna klikk tahab rajada kodulinna Baltimaade kõige pikema lennuraja. Kas senine oli siis tõesti nii lühike, et boeningud ja bombardierid sinna maanduma ei mahtunud?

Asjaolu, et kultusekivide teisaldamist ja lõikumist on meedias kajastatud vaid poolsosinal ning pahameelemaru pole nendele tegudele järgnenud, viitab eestlaste rahvusliku minapildi hõredusele, vähestele teadmistele oma minevikust. Kõigele lisaks kipuvad inimesed pühadustesse tuimalt suhtuma. Kultuskivid on samavõrd pühad kui Neitsi Maarja kujukesed. Kusjuures, kivisid austati kõikjal maailmas juba tuhandeid aastaid enne Jumalaema ja Jeesus Kristust.

ERM-i Maarja taastub pärast jalahoopi iseenesest. Aga tükkideks saetud kultuskivid ei pane end iseenesest kokku. Maarja on kõigest virtuaalne ja meelelahutuslik muuseumieksponaat, kultusekivid aga reaalsed ja sügavtõsised objektid.

Jah, loodusteaduslikust seisukohast ei ole kivid elusorganismid, kuid inimesed, kes on neid aastatuhandeid kummardanud, neile ohverdanud, palveid ja loitse lugenud ning nendega isiklikke salamõtteid jaganud, on jätnud kividesse oma hinge. Niisamuti, nagu ERM-i vitriinis nähtav kobakas telefon ei ole lihtsalt suvaline tehnikavidin, vaid ese, mida on kasutanud legendide taevasse tõusnud Lennart Meri, tuleb ka kivihiiglasi näha inimvaimu kandjatena.

Keskajal purustasid meie rahva hingekivisid katoliku preestrid ja varauusajal tegid seda veel raevukamalt luteri pastorid. Nüüd, 21. sajandil jätkavad nende hävitustööd ilmalikud võimurid, ärimehed, "innovaatorid". Vana tuleb eest ära pühkida, et uuele ruumi teha - olgu selleks "vanaks" kasvõi su enda vaarisa hingekivi.

Hea küll, kivid paigutatakse ümber muinsuskaitse ameti loal ja ametnike valvsa pilgu all, kuid see pole mingi lohutus. Muinsuskaitse tähendab ikka muinsuste kaitsmist, säilitamist, hoidmist - mitte aga sinna-tänna sõidutamist. Kurb on seegi, et ligi sada tonni kaaluva kultuskivi ühes tükis minemakolimiseks ei kasutata vastavat tehnikat, vaid minnakse kergemat teed pidi - kivi lõhutakse. Sellega tehakse aga hingekivile hirmsat kahju, mida pole enam iialgi võimalik korvata.

Mis siis nüüd saab? Püha kivi rikkumise eest on esivanemate vaimud ette näinud karistuse. Püha muinsus kõrvaldatakse lennujaama laienduse tõttu, mis tähendab, et Tallinnas on tulevikus oodata lennuõnnetust. Aga ehk on esivanemate vaimud praeguse tuisupeade põlvkonna suhtes ikkagi armulikud. Ka paganatele pole ju võõras itkuhüüd, mille Neitsi Maarja poeg ristil piineldes taeva poole saatis: "Anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!"

28. september 2016

Järelehüüe väljasurevale keelele

Rahvuse, riigi ja ühiskonna arengut suunavad peamiselt kaks seltskonda: idealistid ja pragmaatikud. Ühed küsivad endalt otsuseid langetades: "Kuidas on õigem?", teised seevastu: "Kuidas on kasulikum?" Õige ja kasulik teguviis langevad õnnetuseks harva kokku. Näiteks Krimmi tunnustamine Venemaa osana oleks ideaalide seisukohast vale, ent pragmaatiliselt võttes kasulik. Lubada riiki tuhandeid sõjapõgenikke - idealisti jaoks oleks see samm õige, üllas ja inimlik, pragmaatiku jaoks aga kahjulik, kulukas ja ettevaatamatu.

Mis saab aga siis, kui asetada samale kaalule eesti keel?

Pragmaatikute meelest ei ole väikesel rahvuskeelel kuigi suurt tähtust. Seda seisukohta esindab teiste seas arvutiteadlane ja Tartu Ülikooli õppejõud Margus Niitsoo, kes kõneles ERR-ile antud intervjuus järgmist: 

"Ma ei usu rahvusriigi kontseptsiooni. Minu jaoks ei ole eestikeelne haridus või eesti teaduskeel omaette väärtus, mida peaks a priori kaitsma. Minu jaoks on oluline inimkonna kui terviku hüve. Praegu ma ei näe, kuidas Eesti killustamine ja oma keele ajamine kuidagi seda tervikut edasi aitab. Pigem hoiab see inimesi laia maailma tagasi kommunikeerimast seda, mida nad teinud on, sest nad peavad kõike õppima kahes erinevas keeles. Kõige pealt eesti keeles ja siis hiljem kõike uuesti õppima inglise keeles. See on minu arvates plokk ja mida kiiremini eesti teaduskeel sureb, seda parem."

Niitsoo ja tema mõttekaaslaste jaoks on eesti keel sobilik ehk ainult "omade matside" ringis lobisemiseks, kuid teaduserajal lösutab eesti keel risti jalus nagu vanamoeline, kopitushõnguline ja läägest rahvusromantika virtsast läbiimbunud pastlapaar, millega moodsal inimesel (ennekõike teadlasel) pole midagi mõistlikku peale hakata.

Iseenesest ei saa teadlaskonnale ette heita seda, et nad eelistavad akadeemilise keelena inglise keelt. Kes soovib teha tõsiseltvõetavat teadusalast karjääri, ei saa üksnes pisikeses külakeeles artikleid vorpida. Tipptasemel teadus nõuab rahvusvahelist koostööd ja ühiseks keeleks - nagu paljudel muudel aladel - on siin inglise keel. Teadlased - eriti need, kes tegutsevad reaal- ja loodusteadustes - ei ole ega saagi olla pelgalt ühe rahvuse teenistuses. Teadlane on loomuldasa kosmopoliit, tema rahvuseks on inimkond. (Samalaadne suhtumine ilmneb ka Niitsoo tsitaadist.)

Keskajal tehti teadust üksnes ladina keeles. Alles valgustusajastul, 18. sajandi lõpul hakati olulisi teadustöid kirjutama ka rahvuskeeltes. Saksa keel omandas 19. sajandi vältel vägagi soliidse teaduskeele maine, vähemal määral kehtib see vene ja prantsuse keele kohta. 1919. aastal pandi ka Tartu Ülikoolis alus eestikeelse kõrghariduse andmisele. Rahvuskeelse teaduse ajajärk on aga lõpule jõudmas. See pole enam pragmaatiline, vaid reaalne väide.

Pärast Teist maailmasõda tõusis teaduses jõuliselt esile inglise keel. Seetõttu seisavad ka Tartu vabrikandid raske dilemma ees - kas toota peamiselt siseturule või kogu maailmale? Mõistagi ei tohiks vabrik piirata oma toodangu levimist, suunates seda üksnes kohaliku turu tarbeks. Aga kui ülikool polegi vabrik, vaid pigem nagu klooster? Kui ülikool seaks maise tulu asemel esikohale taevaliku ideaali, kas ta kaotab siis oma tõsiseltvõetavuse, mandub ja hääbub?

*
Inglise keel ründab eesti keelt vähemalt kahest suunast. Löögi all on esiteks omakeelne teadus, akadeemiline haridus ja ühes nendega kogu vaimuelu. Võib juhtuda, et saja aasta pärast peetakse intellektuaalseid arutelusid vaid inglise keeles, sest eesti keeles pole lihtsalt piisavalt sõnu, mille toel oma mõttekäike edasi anda. Teisest otsast teeb laastamistööd ingliskeelne massimeedia. "Laastamistöö" pole siinkohal dramaatiline liialdus. Kui inglise keel on juba tunginud eesti noorte ajudesse, siis pole põhjust imestada, miks nende emakeeleoskus paistab nõnda kehvake.

Tammsaare muuseumi juht Maarja Vaino osutab: "Mind on viimasel ajal – kuigi see viimane aeg on tegelikult juba õige pikk – vaevanud ja häirinud arusaamine, et eestlaste (eriti noorte eestlaste) emakeeleoskus on „üpris puudulik“. See vaatab vastu nii e-kirjadest kui ka suulisest kõnest, pikematest artiklitest rääkimata – lonkavad nii grammatika ja interpunktsioon kui ka sõnavara ning süntaks. Vahel näib, et õigesti kirjutada isegi osataks, aga ei viitsita. Et küsimus ei olegi niivõrd teadmiste puudumises, vaid rohkem ükskõiksuses nende teadmiste suhtes."

Haaran kohe sõnasabast kinni: kui eestlased ei vaevu oma keelt austama - täpsemalt öeldes: ei viitsi seda hoida ja arendada -, siis polegi keele väljasuremiseks rohkem eeldusi vaja. Kui teadlaste jaoks on inglise keel selge, kasulik ja tõhus, siis noorsugu kasutab inglise keelt seetõttu, et see on eesti keelega võrreldes kõlavam, ägedam ja koguni lihtsam. Ka harjumuspärasem - suur osa teabest ja meelelahutusest, mida noored netist hangivad, on ju teadagi-mis-keeles. Muidugi ei saa emakeele suretamise pattu üksnes noorte kaela määrida, kuid noortes peegeldub teatavasti tulevik. Eesti keel on aga minevik.

ERR-i toimetaja Rain Kooli esitab oma arvamusloos rida retoorilisi küsimusi: "Aga mis siis, kui eesti ja soome keele taandumine kõmri või iiri keele tasemele on olnud lihtsalt protsessina nii aeglane, et meile on perspektiivi puudumise tõttu jäänud mulje, et seda ei juhtugi? Mis siis, kui meie keeli on aidanud säilitada meie suhteline isoleeritus laiast maailmast? Mis siis, kui nüüd, üleilmastumise ja interneti ajastul oleme me samas mõjuväljas, kust Wales ja Iirimaa juba sajandeid tagasi end leidsid?"

Kurb mõelda, et eesti keele kõnelejaid võib jätkuda veel vaid mõneks põlvkonnaks. Rahvastiku vähenemine üksnes kiirendab seda protsessi. Ent ometi on ju Eesti põhiseaduses kristalselt sätestatud riigi olemasolu mõte: tagada eesti keele ja kultuuri säilimine läbi aegade. Kui meie keel taandub tulevikus väheste kõnelejate eraviisiliseks huviks, pole justkui põhjust ka Eesti Vabariiki alles hoida. 

Pragmaatilisest vaatevinklist ei olegi iseseisvat Eestit otstarbekas pidada, aga kuna meie põhiseadus on nii ülevoolavalt idealistlik, siis tuleb ka pragmaatikutel leppida sellega, et kõike ei saa rahanumbrites ja efektiivsuse protsentides mõõta.


18. september 2016

Kiri Bernard Kangrole

Tere, härra Kangro!

Vabandage, et Teid oma tühise kirjakesega tülitan. Alati tuleb kaks korda mõtelda, enne kui sulg vastu paberit suruda. Ei ole ju põhjust kinnistada kallile paberile tühje sõnu. Aga ometi tunnen sel hetkel, et meelel mõlgub paar mõtet, mis nõuavad kirjamusta. Ja kellega ma neid mõtteid siis ikka jagan, kui mitte Teiega. Need puudutavad ju Teid, härra Kangro.

Tean, et sündisite 106 aastat tagasi, praeguse kalendri järgi septembrikuu kaheksateistkümnendal päeval Oe külas Võrumaal. Teie koduhoovi alt voolas läbi tilluke Ärnu jõgi, Väikese Emajõe noorem sõsar. Ka mina pesitsen juba aastaid samas külas ning mu õue taga vuliseb närb ojake, mis viib oma vähesed veed Ärnusse. Me mõlemad oleme saanud esmase hariduse Antsla kandist - Teie Kiltre külakoolist ja Antsla algkoolist, mina Antsla gümnaasiumist.

Olete kirjutanud võluvalt Tartust, sellest igavese nooruse ja esimese armastuse linnast. Ka mina olen seda teinud. Õieti öeldes andis just Teie "Jäälätted" mulle indu kirjutada päris oma Tartu-romaan. Avaldan Teile siinkohal saladuse, millest ma seni kellelegi hinganud ei ole. See romaan, olgu ta kunstilises mõttes nii õhuke ja väeti kui tahes, päästis mu. Hakkasin nägema maailma uue pilguga. See raamat tõi minu juurde inimesed, kes andsid mu elule uue värvi ja maigu. See raamat tõi mu südamesse rahu.

Aga isegi siis, kui süda on tüüne ja vaga, ei tohi loova isiku meel eales rahuneda. Mõttetihedad kirjaread sünnivad ikka mõistuse kibedatest kripeldustest ja vaimu tormistest välkudest. Kas mu jutt upub nüüd roosasse poeesiasse? Andestage see, härra Kangro! Eks Teiegi olete ju poeet, sündinud lüürik ja riimipreester.

Kurjad ajad rebisid Teid armsaks saanud kodumullast välja. Pidite veetma ligi pool sajandit teispool Läänemerd. Murepaine ja koduigatsus võttis aga imetabasel kombel kaunite luuletuste kuju. Mina ei taha Eestimaalt lahkuda ning loodan, et ei pea ka olude sunnil kuhugi pagema. Siin, sellel esiisade maal, on ju veel nii palju teha! Palju ehitada, parandada, täiustada. Eesti ei saa veel niipea valmis, nagu pole valmis ka eesti keel ja kirjandus.

Mulle meeldib kirjutada - jah, seda pean küll täie tõsidusega kinnitama. Ega ma seda väga hästi oskagi. Aga ma õpin! Aastast aastasse õpin midagi uut. Ja kui muusad seda soovivad, siis muutun ka paremaks. Nii autori kui ka inimesena.

Ah jaa, juba oleks meelest läinud! Mulle anti tänavu Teie nime kandev preemia. Näib ju puhas sohk ja pettus - Oe küla "setude" kokkumäng. Minu jaoks on Teie-nimeline auhind aga väga suur tunnustus. Isegi natuke kõhe tunne on astuda ritta, kus seisavad juba sellised suurkujud nagu Madis Kõiv, Kauksi Ülle, Olavi Ruitlane ja Contra... Loodan siiski, et mitmete aastate möödudes võin öelda: nüüd olen seda auhinda väärt! Aga praegu... praegu veel mitte.

Saadan rõõmsaid tervitusi sinna Jäälätete kanti.

Lugupidamisega
Marek

29. august 2016

Abiks õnnetuile

Kõik on halvasti. Väga halvasti. Üks häda ajab teist taga. Tulevik on oi kui tume. Ainus hea uudis on, et hullemaks enam minna ei saa. Kahjuks ei ole see siiski päris kindel...

Tüüpiline eestlase jutt, või mis? Paistab, et rahvas, kes on aastasadu mõisa- ja kolhoosipõllul rüganud, pole õiget õnneaega näinudki. Ka rahvusvahelised uuringud kinnitavad, et eestlased on üks õnnetumaid rahvaid Euroopas. Taanis asuv Õnnelikkuse Uuringute Instituut paigutab Eesti õnnelikkuse edetabelis kõigi maailma riikide lõikes 73. kohale. Kui lüüa lahti ÜRO maailma õnnelikkuse raport (2016), siis näeme sealt samalaadset tulemust - Eesti seisab 72. real. Isegi lätlased on õnnelikumad. Oh häda!

ÕNNEKS ilmus sel suvel raamat, mis peaks õnnetutele hingedele olema abiks isikliku õnne leidmisel. "Hallo, Kosmos! Palju õnne" (koostaja Ingrid Peek) on üllitis, mis sisaldab kokkuvõtet menuka raadiosaate "Hallo, Kosmos!" külaliste mõtteavaldustest, teemaks ikka õnne valem. Kaante vahele on jõudnud enam kui paarsada valemit - tuntud ja vähemtuntud inimestelt, nii meilt kui mujalt. Enamik "kosmikutest" praktiseerivad esoteerilisi õpetusi, ehkki õigupoolest ei ole saatest läbikäinud külalisi võimalik ühe ega kahe sildi alla liigitada. Ütleme nii: õnnest kõnelevad väga erinevad inimesed ja tundub koguni, et suur osa neist on ka päriselt õnnelikud. Kuidas nad muidu oskaks õnne valemeid sõnastada!

Säherdust vägevat raamatut nagu "Palju õnne" ei kõlba ühe jutiga läbi lugeda. Parem oleks, kui nokkida välja paar-kolm pala päevas (suvalistelt lehekülgedelt) ning nende üle tõsiselt järele mõelda. Tasub endalt küsida: kas ja kuidas valitud õnnevalem kõnetab, milline on selle seos isikliku elukogemusega, mil moel oleks seda võimalik praktikas kasutada?

Kui võtta üldiselt kokku raamatusse raiutud õnnevalemid, siis peaks õnnelik inimene olema järgmine.

Ta kuulab oma südamehäält, aktsepteerib end sellisena, nagu ta on; vaatab sageli enda sisse, on ühenduses kõiksuse ja Loojaga ning tähtsustab vaimset maailma. Miski pole tema jaoks tähtsam kui armastus. Ta armastab oma tööd, kodu, peret, hobisid, loodust ja kogu maailma. Õnnelik inimene on tänulik kõige hea ja halva eest, mis tema teele satub. Ta hoiab täisväärtuslikke suhteid, ei otsi tüli ega pahandust. Ta püüab teha teiste elu paremaks, on aus iseenda ja ligimeste suhtes. Ta on terve, uudishimulik ja taiplik. Ta väärtustab lihtsust, elab kasinalt ja vähenõudlikult. Õnnelik inimene on leidnud oma õige tee ja koha päikese all. Ta elab olevikus, naudib iga hetke ja on rahul iseendaga. Õnn ei ole talle kogemata sülle kukkunud, õnn on tema jaoks otsus. Otsus olla õnnelik!

Seega - igaüks on oma õnne sepp? Taoline mõtteviis näib olevat üsna levinud. Juba antiikajal leidis kuulus filosoof Aristoteles, et õnnelik saab olla ainult vooruslik inimene. Voorused sõltuvad mõistagi inimesest endast.

Kui pöörduda tagasi teaduslike õnneuuringute juurde, siis ilmneb, et maailma kõige õnnelikumad inimesed elavad nn. heaoluriikides: Põhjamaades, Hollandis, Šveitsis. Uuringute analüüsides rõhutatakse, et ühiskonna arengutasemest sõltub ka kodanike õnnetunne. Kogukondlikud hüved ning solidaarsust ja sallivust tähtsustav meelsus aitavad üksikisikul õnnele lähemale jõuda. Õnn peitub ka ühtsuses, üksteise mõistmises ja iga inimesega arvestamises. Just selle näiliselt lihtsa, ent tegelikkuses raskesti saavutatava põhimõtte lisaksin raamatus toodud õnne valemitele juurde.

Ülalpool mainisin, et "Palju õnne" võib olla abiks õnne leidmisel. Samas möönan, et õigus võib olla ka tohtriametit pidaval Rene Bürklandil, kes kõnealuses raamatus tõdeb: "Õnne ei ole vaja otsida, pigem lasta asjadel kulgeda." Jah, eks kannatlik meel on ka omaette õnn. Kui on õnne, saab ka Eesti rahvas ühel päeval õnnelikuks.

20. august 2016

Põhjamaa ja põhjamaa

1969. aastal esietendus Estonia teatris lustakas koguperemuusikal "Pipi Pikksukk". Astrid Lindgreni lugudel põhinev tükk oli nii menukas, et püsis laval üle paarikümne aasta. Kuid sel pealtnäha lihtsal ja lapselikul lool oli paljude inimeste jaoks sügavam, lausa pühalik tähendus.

Muusikali kõige tuntum pala - "Laul Põhjamaast" - kuulub eestlaste kõige armastatumate laulude hulka, jagades vaimset sidet taoliste meistriteostega nagu "Mu isamaa on minu arm" ja "Ta lendab mesipuu poole". "Põhjamaad" on pakutud lausa uueks hümniks. Laulupidudelgi lauldakse, liigutuspisar silmanurgas: "Põhjamaa, me sünnimaa / hinges sind ikka kannan ma".

Ei tea, mida Enn Vetemaa neid sõnu paberile pannes täpselt mõtles, kuid rahvas tajus juba nõukogude okupatsiooni kütkes laulu selget allteksti: Eesti ei kuulu vene kultuuriruumi, Eesti on Põhjamaa. Seetõttu, vaatamata oma härdalt ülevale meloodiale, oli tegemist ikkagi mässumeelse lauluga. Justnimelt oli. Nüüdsel ajal kõlavad "Põhjamaas" teised tundetoonid: lauluga rõhutatakse iseolemist, vandudes samas truudust ähmasele eurooplusele.

Kahekümne viie vabaduseaasta jooksul on väike punapäine mässaja Eestist jalga lasknud. Asemele on astunud totakalt naeratav paipoiss, kes teeb täpselt seda, mida Brüsseli tädid ja Washingtoni onud käsivad. Ta ei julge midagi omapäi ette võtta, sest kardab, et saab muidu sõimata. Ja kus on siis häbi ots! Seejuures püüab illikuku näidata end ikkagi suure eesrindlasena, kes e-tiigri turjal kauguses kumava Põhjala suunas ratsutab.

Jah, eestlased tahavad olla põhjamaalased. Mõni meie seast tunneb end koguni solvatuna, kui teda kusagil välismaal idaeurooplaseks nimetatakse. Paraku - võtame tõe letti - ei pea ükski endast lugupidav põhjamaalane baltlasi oma hõimlasteks. Baltimaalased on skandinaavlaste silmis nagu tõusikud, kes tahavad olla seda nägu, mis nad tegelikult pole.

Aga tühi nendega! Eestlane unistab edaspidigi, silm niiske, müütilisest Soome sillast ning veel paljude inimpõlvede vältel meenutatakse kuldset Rootsi aega ja ülilahedat kuningat, kes Eestis talvitudes terve laanetäie puid istutas.

Ei sisemajanduse kogutoodang, poliitiline kultuur ega ükski elukvaliteedi näitaja (eluiga, tervis, käitumine liikluses, suhtumine keskkonda) kinnita seda, et Eesti asub Põhjamaade läheduses. Aga kui eeskuju on kõrgel, ehk annab see ka lootust, et Eesti areng kulgeb õiges sihis? Iseasi, kui paljud eestlased tegelikult näevad magusat und praeguste Põhjala riikide moodi ühiskonnast. Põhjamaalastel on ju omad kiiksud ja hälbed, mida siitmailt nina kirtsutades jõllitatakse. Põhjalas tegeldakse igasuguse ropu värgiga. Teate küll, see F-sõna (feministid), P-sõna (pagulased) ja H-sõna (homod). Selline Põhja-Euroopa, kus on liiga palju värvilisi elukaid, tundub hirmutav. Segane.

Nüüd, kui Eesti Vabariik on saanud veerand sajandit taas vabaduses vireleda (või seda nautida - kuidas keegi), tasub korraks seisatada ja küsida: kuhu edasi? 25 aastat on riigilaeva silmapiiril terendavasse läände (ja samas ka põhjakaarde) tüüritud. Tundub, nagu oleks see ainuvõimalik suund. Aga ka kõige ilusamal veeteel võivad peituda karid. Enne, kui Eesti riik jõuab Põhja, võib ta lõpetada hoopis põhjas. Mudas.

Kardan (ja natuke ka loodan), et Eestist ei saa mitte kunagi ehtsat Põhjamaad. Kuid üks põhjala tüdruk - toosamune pikkade sukkadega Pipi - võiks eestlastele küll eeskujuks olla. Teha kõike teistmoodi, olla omamoodi, mõelda ja tegutseda nii, et endal oleks hea ja mõnus - see on ühe vaba inimese tunnuskomplekt. On aeg teha Eestist Segasummasuvila!

16. august 2016

Eesti otsib supertsaari

Aeg on jälle sealmaal, et valitud pead saavad valida pead. Ei oskagi teisiti iseloomustada presidendivalimisi Eesti Vabariigis. Teatavas mõttes kehtib meil sarnane kord, mille alusel valiti keskaegses Poolas kuningat. Kuna troon polnud päritav, tulid Poolamaa ülikud äramärgitud päeval ühele põllule kokku ja langetasid seal isekeskis tähtsa otsuse. Lihtrahvas vahtis vesise suuga kõrvalt.

Johann Gottfried Tannauer
"Peeter Suur Poltaavas"
Aga miks peakski rahvas endale kuningat, vürsti, tsaari või presidenti valima? Presidendi otsevalimised tooksid paratamatult kaasa nadi olukorra: rahvas hakkaks riigipealt nõudma rohkemat kui tema volitused võimaldavad. Presidendikampaaniad muutuksid paugupealt populistide laadaks, kus müüdaks kotitäite kaupa priskeid põrsaid, kes osutuvad kotisuu avamisel hoopis kirbutanud rottideks. Praegused presidendikampaaniad - mõnusad mõttevahetused suvises vihmas - mõjuvad muude valimistrallide kõrval koguni sümpaatsena.

Presidendi esmaseks ülesandeks on olla põhiseaduse valvur, võimude tasakaalustaja ning - väikese mööndusega - rahva eestkõneleja. Kui aga rahvas pole teda troonile tõstnud, kuidas ta siis kogu eestlaskonna nimel kõnelda saab? Vastus: selleks, et kõnelda kogu rahva jaoks olulistel teemadel ning viidata ühiskondlikele valupunktidele või kinnitada kehtivate väärtuste püsivust, pole vaja tingimata otsest mandaati. Sageli tundub, et rahvas kujutab head presidenti ette kui müütilist isa- või emakuju. Rahvas tahab kedagi, kes kaitseks, toidaks ja annaks kodutunde. Aga vanemaid ei saa ju keegi endale valida!

*
Mõtlen vahel, kas pole huvitav, et Kadrioru loss, mis 1929. aastal riigivanema ja hiljem presidendi käsutusse anti, on õigupoolest sündinud ühe edvistava tsaari kapriisina. Vene valitseja Peeter Suur tahtis endale Tallinna lähistele uhket suvelossi ning selle ta ka sai - ehkki surma tõttu ta sinna ise suvitama ei jõudnudki.

Praegune presidendiloss rajati enne II maailmasõda vana lossi naabrusse ning riigiisad pole viimase seitsmekümne aasta jooksul tsaari suveresidentsis ööbima pidanud, kuid ikkagi hõljub kogu Kadrioru kompleksi kohal endistviisi võimsa tsaari vaim. Kummatigi jätab see jälje kõigile Kadrioru peremeestele. Püsib oht, et kes iganes presidendiketi järgmisena kaela saab, kaotab reaalsustaju ning hakkab nägema luulusid sellest, kuidas ta ihuüksi Euroopasse akna raiub.

Paraku on ka mõõdupuud, millega presidendikandidaate mõõdetakse, maavälist päritolu. Enam ammu ei otsita Eestile võimalikult head riigipead, vaid täiuslikku inimest. Kuna säärast imelooma pole olemas, ei leita ka presidenti, kes kõiki rahuldaks. (Allar Jõks hakkab seda kuuldes naerma ja ütleb: "Mina ei kavatse küll kõiki rahuldada!")

*
Mis siis praegustel kandidaatidel viga on? Palun väga: Kallas on miljonivaras ja kommunist, Kaljurand venelane ja pehmo, Jõks seksist ja riigivaenlane, Nestor punane ja lilla (tõlge: vasakpoolne homodesõber), Paet nohik ja kuivik, Helme nats ja liiklushuligaan. Reps aga... noh, tema on lihtsalt valest erakonnast (ja abielus - issand halasta! - lätlasega).

Pole midagi parata, täiuslikku inimest selles seltskonnas ei paista. Tsaari võime saada küll. Hullema kui eelmise. Mõnda aega rahvas muidugi räägib, et nii hullu tükki kui Ilves pole veel nähtud, aga mälu on lühike ja tuhmub kiiresti. Nii et jõudu uuele hullule. (Donald Trump purskab seda kuuldes: "Ma ei ole hull! Hillary Clinton asutas ISIS-e, mitte mina!!")

Pikk jutt lühikeseks: ükstaskama, kes saab Kadrioru uueks valitsejaks - mutta tambitakse ta nagunii, varem või hiljem, nuia või labidaga. Nõnda nõuab põhiseadus.

6. august 2016

Kassikuld ja koerahõbe

Kui prantsuse ajaloolane Pierre de Coubertin tegi 1894. aastal rahvusvahelisele spordiüldsusele ettepaneku taaselustada olümpiamängud, toetus tema suur idee üllale eesmärgile: teha lõpp sõdadele. Olümpia pidi olema rahvaste sõpruse pidu, kus parima väljaselgitamiseks ei valata mitte verd, vaid higi. Viis olümpiat hiljem puhkesid tapatalgud, milletaolist inimkond polnud varem näinud - Esimene maailmasõda. 1916. aastal Berliinis toimuma pidanud "sõpruspidu" jäi ära. Olümpiaideaalid olid saanud esimese tõsise hoobi.

Hilisemal ajal on hoope lisandunud mitmest suunast. Inimvaenulikud diktatuuririigid on kasutanud maailma suurimat spordiüritust oma võimu ja vägevuse näitamiseks. Nördimust ja pahameelt tekitavad dopingu najal võidetud medalid. Kui poodiumile tõusevad ühed spordihinged ning aastate pärast selgub, et medaleid olid väärt hoopis teised, seab see naeruväärsesse valgusse kogu püha ürituse.

Pealegi on mängude korraldamine teadupärast ülim luksus, mis on paisanud majanduslikku kaosesse lausa terveid riike (Halloo, Kreeka!). Alanud Rio mänge tumestavad aga lugematud "kolmanda maailma" hädad: kuritegevus, reostus, haigused, korruptsioon. Kui antiikajal lakkasid Zeusi auks peetavate mängude ajaks sõjad, siis praegusel ajal läheb mõni riik olümpiamängude tuules relvi täristama: vaevalt jõudis Sotšis olümpiatuli kustuda, kui Putin Krimmile käpa peale pani ja Ukrainat pommitama asus. Näib, et nüüdisolümpial on omadus tirida päevavalgele kõikvõimalikud inimkonna pahed.

Nii et unustage lääged olümpiaideaalid, need on sõjamürinas purunenud ja Rio lehkavates vetes uppunud. Viimsedki riismed hävitas Rahvusvahelise Olümpiakomitee asjapulkade armee oma luksusjanu ja suurushullustusega. Norralased sisuliselt loobusid 2022. aasta taliolümpia korraldamisest, sest nende protestantlik-kasinlik mõttelaad ei kõlanud kokku ROK-i bosside ulmeliste nõudmistega.

Rikaste riikide jaoks ei tundu olümpiamängude korraldamine enam kuigi ahvatlev, kuid vaestele neid ka anda ei saa. Ehkki tasakesi hellitatakse veel lootust, et lähitulevikus võiks olümpia toimuda Indias või Aafrikas, pole see tegelikkuses võimalik, sest mõned riigid saavad omadega paremini hakkama kui teised.

Noorte sportlaste jaoks on olümpiale pääsemine muidugi elu unistus. Aga eks ole seegi lihtsameelne roosade õhulosside ehitamine. Võita saavad vaid parimad, enamik atleete läheb olümpialt koju, saba jalgevahel ja kõrvad lontis. Ja kui tulebki mõni ihaldatud medal, vahest isegi kuldne, ei mäleta seda aasta pärast õieti keegi peale olümplase vanaema.

Jah, rahvas januneb väärismetalli järele, aga samas on rahva mälu ka üpris lühike. Nõnda saavad ka enamikest edukatest olümpiasportlastest pelgalt diivaniatleetide meelelahutajad, ühe- või kahepäevaliblikad, kelle kuulsus lõpeb koos tähelennuga. Kui olümpiaideaalid on surnud, pole need kullad ja hõbedad, mis raske tööga välja lunastatakse, mitte midagi väärt.

31. juuli 2016

Igaüks koristab ise!

Inimese tsiviliseerituse tase sõltub mõnestki asjaolust. Näiteks sellest, kas ja kuidas ta nuuskab oma nina, mil moel valitseb kõhutuult ning mida võtab ta ette sellises tähtsas asutuses nagu peldik niisuguse huvitava seadeldisega nagu prill-laud.

Lugupidamine isiklikust hügieenist eristab inimest loomadest. Kassid, sead ja elevandid pesevad ennast samuti, kuid nemad ei oska keeta seepi ega vaaritada šampooni. Tsivilisatsiooni üks kaunimaid õisi on puhtusetööstus, mis toodab igal aastal mõõtmatutes kogustes ihu ja majapidamise kasimiseks tarvilikke vahendeid.

Puhtus on viinud inimesed kõrgemale evolutsiooni tasemele. Suremus hakkas vähenema pärast seda, kui teadlased avastasid sada seltsi pisikuid ning leidsid seejuures, et nende eemalepeletamiseks piisab teinekord ka puhtast veest ja pesulapist. Pariis sai maailmalinnaks alles pärast seda, kui tänavate alla rajati hiiglaslik kanalisatsioon. Ka Eesti talumatsid muutusid härrasrahvaks, kui õpiti sokke vahetama ja käimlaid ehitama. Pedantsetele ametnikele toetuv euroliit on õpetanud eestlased ka prügi sortima.

Kardetavasti pole evolutsioon aga ühesuunaline protsess. Suvi toob endaga kaasa hulgaliselt avalikke üritusi ja kus juba miskit toimub, sinna lendavad kohale ka sitasitikad. Ainult vaadake, millised näevad festivaliplatsid välja pärast seda, kui läbutsejad on minema tuigerdanud!

Needsamad tolajürid, kes õlletopse, pappnõusid ja snäkipakke maha poetavad ning esimese ettejuhtuva põõsa taga põit tühjendavad, ei anna lootust, et maailm liigub paremuse suunas. Veel hullem on lugu kodanikega, kes oma äratarbitud padajanni täie kainusega metsa alla kuhjavad. Sa ei saa nõuda valitsuselt või rahvasaadikutelt, et nood riigi korras hoiaksid, kui su enda ümbrus on pilla-palla. Kord algab enda seest. Lagastav eluviis näitab üksnes äärmiselt isekat ning tülgastavat suhtumist keskkonda ja kaasinimesse. Kõlbluse riivamist ei tasu mainidagi.

Öeldakse küll, et susi koduhoovi ei situ, aga raske on uskuda, et lagastajate kodud puhtusest hiilgavad. Kurja juur - nagu paljudel teistelgi juhtudel - peitub vales kasvatuses, õigemini kasvatamatuses. Õnnetuseks vohab moodsas ühiskonnas väärastunud arusaam, et vaba kodanik võib kõike teha ja igat lauset, mis sisaldab sõnu "ei tohi" või "ei kõlba", tõlgendatakse kui diskrimineerimist.

Mida siis ette võtta suviste vabaõhuüritustega? Mõni inimene tahab vahel elu nautida nii ülevoolavalt, et unustab ära vastutustunde. Ei olegi siin muud lahendust, kui tuleb elunautlejaile vastutust pidevalt meelde tuletada. Prügikastid olgu nähtavas kohas ja olgu neid rohkelt. Peoplatsid võiks ümbritseda kõrge aiaga. Külalised enne välja ei pääse, kui plats on prügist puhas! Kes vastu kobiseb, see saadetakse kolmeks kuuks prügikäitlemistehasesse palgata tööle. Kui juba kord, siis olgu kõva!

28. juuli 2016

Tagasi pöörduda ei saa

Islamiusuliste pidev juurdevool Euroopasse on liikvele ajanud ka nostalgikud. Siit ja sealt kostub hääli, et Vana Maailm peaks ka päriselt vanasse maailma tagasi pöörduma ja traditsioonilised väärtused taas au sisse tõstma. Sellest mõttest õhkub palju ilusat idealismi. Aga nagu elus ikka, on tegelikkusel ideaalidega vähe pistmist.

Iseenesest oleks ülimalt tore, kui Euroopa taastaks selle jõu ja hiilguse, mis tal kunagi oli. Ent kohe komistame esimese probleemi otsa: mis on see "kunagi", kuhu eurooplased, nende seas eestlased, naasma peaksid? Antiik- või keskaeg? Valgustussajand? Victoria, Wilhelmi ja Bismarcki ajastu?

Hea oleks "traditsioonilised väärtused" maksma panna, aga mis loomad need õigupoolest on? Kas demokraatia, õigusriik ja multikultuursus pole siis eales olnud Euroopa traditsioonilised väärtused? On küll. Isegi paljukirutud multikulti sai alguse juba hämaratel imperialismiaegadel, kui üksikud Euroopa suurvõimud olid maailma omavahel ära jaganud ning korjanud seeläbi kokku hulga värvilisi ja igat usku alamaid. Demokraatia ja õigusriik on seevastu uuemad "traditsioonid", mida läänepoolses Euroopas kummardatakse palju agaramalt kui idas.

Üleüldse näib, et Lääne-Euroopal (kaasa arvatud Saksamaa ja Põhjala) on euroopalikest väärtustest hoopis teine arusaam kui nn. Uuel Euroopal, mille hulka kuulub ka Eesti. Raudse eesriide tagant demokraatlike riikide perre astunud rahvad tahavad teistsugust Euroopat. Nemad ei kannata multikultit, mille tagant tõuseb pealegi marksistliku internatsionalismi lehka.

Solidaarsus. Veel üks üdini euroopalik väärtus. Paraku on seegi poolik. Tihti paistab, nagu nõuaks just lääneeurooplased idapoolsetelt velledelt toda müstilist solidaarsust, ent tegelikkuses vaadatakse baltlaste, poolakate ja tšehhide peale ikka kõõrdi. Ka Euroopa Liidu suurimateks voorusteks peetud ühisturg ja vaba tööjõu liikumine teenivad ennekõike rasvunud Vana Euroopa huve.

Ja ikkagi - mis on need traditsioonilised väärtused, mille lõhkumises idaeurooplased lääneeurooplasi süüdistavad? Rahvuslus? Pole see ju kuhugi kadunud. Prantslased tähistavad endiselt Bastille' vallutamise aastapäeva rahvuspühana. (Fakt, et üks islami terrorist seda Nice'is oma koletu teoga tumestas, näitab selgelt, kui väga islamisõdalased rahvuslikkust vihkavad.) Kuid ka rahvuslust mõistetakse siin- ja sealpool Berliini erinevalt. Idas seostub rahvus päritoluga, läänes lojaalsusega. Ka eesti marurahvuslaste jaoks on veri tähtsam kui vaim.

Traditsioonide tähtsust ei saa siiski kuidagi salata. Traditsioon on tugeva identiteedi kindlustaja. Ometi ei tohi uppuda roosasesse rahvusromantikasse. Tagasi traditsiooniliste väärtuste juurde pole võimalik pöörduda juba ainuüksi seetõttu, et aeg ja maailm on vahepeal kõvasti muutunud. Isegi kui otsida üles oma vaarisade talukoht ja see korda teha, ei kulge elu selles talus samamoodi, nagu sajandeid tagasi. Ka siis, kui meid ümbritsevad palkseinad ja õlgkatus, tahame ikkagi veevärki, elektrit ja internetti.

Traditsioone, mis tunduvad väärtuslikud, tuleb hoida ja neid läbi ajavoogude kaasas kanda. Mis on juba maha jäetud ja hüljatud, see laguneb ja kaob.

Eurooplastel pole enam vaarisade talukohta, kuhu praeguste probleemide eest varjule pugeda. Saab minna ainult edasi.