Ta on ilus poiss. Tark. Andekas. Musikaalne. Ja sportlik on ta ka. Pole vist põhjust lisada, et ta meeldib kõigile. Piisab tal vaid naeratuseks huuli paotada – ja naised toovad oma sulava südame hõbekandikul tema jalge ette. Kas keegi usub, et see inimkonna säravaim eksemplar, keda jumaladki kadestavad, on tegelikult koletis? Ei, muidugi ei usu. Punapõskne sile ladvaõun ei saa ju olla ussitanud!
*
Suhete aluseks on usaldus. Olgu kodus, tööl või sõprade ringis – usalduseta ei teki ega püsi ükski täisväärtuslik suhe. Mõned tüübid on aga spetsialiseerunud usalduse kuritarvitamisele. Nad meisterdavad imekauni maski, panevad selle endale ette ja võluvad maailma. Miks peaks keegi kahtlustama, et maski taga peitub midagi pahelist?
Kaks näidet langenud tähtedest, kes viimastel aastatel on musta kroonikasse jõudnud. Kunstjalaga jooksja Oscar Pistorius – invasportlaste suur iidol ja ühtlasi mõrtsukas. Miljoneid inimesi naerutanud koomik Bill Cosby – geenius ja sarivägistaja. Erinevad juhtumid, aga sarnased tagamaad. Raske uskuda, et mees, kes füüsilise puude või keeruka lapsepõlve kiuste on tippu jõudnud, võiks salamisi kurja teha. See ei lähe ju kuidagi kokku meie ühises alateadvuses kulgeva narratiiviga, mille kohaselt saab karjapoisist kuningas ja Tuhkatriinust printsess. Kusagil pole öeldud, et Tuhkatriinust võib saada hoopis nõiamoor.
Ka kodumaisest meediast on läbi käinud kaasusi, mille keskmest leiame lugupeetud ja armastatud kodaniku, keda sõbrad ja lähedased iseloomustavad kui töökat, ausat ja seltskondlikku inimest. Aga halastamatu kohtukull tirib ometigi tema arvutist päevavalgele kümnete gigabaitide kaupa lastepornot. „Ei, see ei saa nii olla!“ ahhetavad sõbrad-lähedased kooris. „Pole võimalik! Ta on süütu!!“ Ja järgmisel kohtuistungil selgub, et toosamune süütu sell on mitmele kümneaastasele tüdrukule käe püksi toppinud…
Ei või iial teada, millist patukoormat kannab endaga kaasas järgmine peenesse ülikonda pugenud, lipsustatud ja lõhnastatud härrasmees, kes ruumi astub ning edust ja enesekindlusest kiirgab. Kas ta peksab kodus oma naist? On ta raha ja võimu nimel valmis mõne kolleegi eluküünla kustutama?
Igale pätile pole löödud otsa ette templit, mis ütleks selgelt: „Tal on pikad näpud ja kibedad rusikad.“ Kuidas siis kurikaela ära tunda? Olla valvas ja samas… usaldada? Võimatu ülesanne! Kes usaldab natuke ja ääri-veeri, ei usalda üldse. Pole usaldust, pole ka suhet. Ei armastust ega sõprust.
Need, kes lõhuvad usaldust, lõhuvad inimkoosluse alusmüüri. See, kellele salakaval paharet on juba kurja teinud, ei pruugi enam kedagi usaldada. Kes saab hullusti kõrvetada, kardab tuld elu lõpuni. Meiega manipuleeritakse, meid petetakse, meid kasutatakse ära. Vähemal või rohkemal määral juhtub see igaühega. Kuritegu ei seisne üksnes varalises, moraalses või füüsilises kahjus. Iga kuritegu teotab inimlikkust ja vähendab usku kaaskodanike heatahtlikkusse. Nõnda teenib kurjus topeltpunkti.
