Kõik on halvasti. Väga halvasti. Üks häda ajab teist taga. Tulevik on oi kui tume. Ainus hea uudis on, et hullemaks enam minna ei saa. Kahjuks ei ole see siiski päris kindel...
Tüüpiline eestlase jutt, või mis? Paistab, et rahvas, kes on aastasadu mõisa- ja kolhoosipõllul rüganud, pole õiget õnneaega näinudki. Ka rahvusvahelised uuringud kinnitavad, et eestlased on üks õnnetumaid rahvaid Euroopas. Taanis asuv Õnnelikkuse Uuringute Instituut paigutab Eesti õnnelikkuse edetabelis kõigi maailma riikide lõikes 73. kohale. Kui lüüa lahti ÜRO maailma õnnelikkuse raport (2016), siis näeme sealt samalaadset tulemust - Eesti seisab 72. real. Isegi lätlased on õnnelikumad. Oh häda!
ÕNNEKS ilmus sel suvel raamat, mis peaks õnnetutele hingedele olema abiks isikliku õnne leidmisel. "Hallo, Kosmos! Palju õnne" (koostaja Ingrid Peek) on üllitis, mis sisaldab kokkuvõtet menuka raadiosaate "Hallo, Kosmos!" külaliste mõtteavaldustest, teemaks ikka õnne valem. Kaante vahele on jõudnud enam kui paarsada valemit - tuntud ja vähemtuntud inimestelt, nii meilt kui mujalt. Enamik "kosmikutest" praktiseerivad esoteerilisi õpetusi, ehkki õigupoolest ei ole saatest läbikäinud külalisi võimalik ühe ega kahe sildi alla liigitada. Ütleme nii: õnnest kõnelevad väga erinevad inimesed ja tundub koguni, et suur osa neist on ka päriselt õnnelikud. Kuidas nad muidu oskaks õnne valemeid sõnastada!
Säherdust vägevat raamatut nagu "Palju õnne" ei kõlba ühe jutiga läbi lugeda. Parem oleks, kui nokkida välja paar-kolm pala päevas (suvalistelt lehekülgedelt) ning nende üle tõsiselt järele mõelda. Tasub endalt küsida: kas ja kuidas valitud õnnevalem kõnetab, milline on selle seos isikliku elukogemusega, mil moel oleks seda võimalik praktikas kasutada?
Kui võtta üldiselt kokku raamatusse raiutud õnnevalemid, siis peaks õnnelik inimene olema järgmine.
Ta kuulab oma südamehäält, aktsepteerib end sellisena, nagu ta on; vaatab sageli enda sisse, on ühenduses kõiksuse ja Loojaga ning tähtsustab vaimset maailma. Miski pole tema jaoks tähtsam kui armastus. Ta armastab oma tööd, kodu, peret, hobisid, loodust ja kogu maailma. Õnnelik inimene on tänulik kõige hea ja halva eest, mis tema teele satub. Ta hoiab täisväärtuslikke suhteid, ei otsi tüli ega pahandust. Ta püüab teha teiste elu paremaks, on aus iseenda ja ligimeste suhtes. Ta on terve, uudishimulik ja taiplik. Ta väärtustab lihtsust, elab kasinalt ja vähenõudlikult. Õnnelik inimene on leidnud oma õige tee ja koha päikese all. Ta elab olevikus, naudib iga hetke ja on rahul iseendaga. Õnn ei ole talle kogemata sülle kukkunud, õnn on tema jaoks otsus. Otsus olla õnnelik!
Seega - igaüks on oma õnne sepp? Taoline mõtteviis näib olevat üsna levinud. Juba antiikajal leidis kuulus filosoof Aristoteles, et õnnelik saab olla ainult vooruslik inimene. Voorused sõltuvad mõistagi inimesest endast.
Kui pöörduda tagasi teaduslike õnneuuringute juurde, siis ilmneb, et maailma kõige õnnelikumad inimesed elavad nn. heaoluriikides: Põhjamaades, Hollandis, Šveitsis. Uuringute analüüsides rõhutatakse, et ühiskonna arengutasemest sõltub ka kodanike õnnetunne. Kogukondlikud hüved ning solidaarsust ja sallivust tähtsustav meelsus aitavad üksikisikul õnnele lähemale jõuda. Õnn peitub ka ühtsuses, üksteise mõistmises ja iga inimesega arvestamises. Just selle näiliselt lihtsa, ent tegelikkuses raskesti saavutatava põhimõtte lisaksin raamatus toodud õnne valemitele juurde.
Ülalpool mainisin, et "Palju õnne" võib olla abiks õnne leidmisel. Samas möönan, et õigus võib olla ka tohtriametit pidaval Rene Bürklandil, kes kõnealuses raamatus tõdeb: "Õnne ei ole vaja otsida, pigem lasta asjadel kulgeda." Jah, eks kannatlik meel on ka omaette õnn. Kui on õnne, saab ka Eesti rahvas ühel päeval õnnelikuks.
