6. august 2016

Kassikuld ja koerahõbe

Kui prantsuse ajaloolane Pierre de Coubertin tegi 1894. aastal rahvusvahelisele spordiüldsusele ettepaneku taaselustada olümpiamängud, toetus tema suur idee üllale eesmärgile: teha lõpp sõdadele. Olümpia pidi olema rahvaste sõpruse pidu, kus parima väljaselgitamiseks ei valata mitte verd, vaid higi. Viis olümpiat hiljem puhkesid tapatalgud, milletaolist inimkond polnud varem näinud - Esimene maailmasõda. 1916. aastal Berliinis toimuma pidanud "sõpruspidu" jäi ära. Olümpiaideaalid olid saanud esimese tõsise hoobi.

Hilisemal ajal on hoope lisandunud mitmest suunast. Inimvaenulikud diktatuuririigid on kasutanud maailma suurimat spordiüritust oma võimu ja vägevuse näitamiseks. Nördimust ja pahameelt tekitavad dopingu najal võidetud medalid. Kui poodiumile tõusevad ühed spordihinged ning aastate pärast selgub, et medaleid olid väärt hoopis teised, seab see naeruväärsesse valgusse kogu püha ürituse.

Pealegi on mängude korraldamine teadupärast ülim luksus, mis on paisanud majanduslikku kaosesse lausa terveid riike (Halloo, Kreeka!). Alanud Rio mänge tumestavad aga lugematud "kolmanda maailma" hädad: kuritegevus, reostus, haigused, korruptsioon. Kui antiikajal lakkasid Zeusi auks peetavate mängude ajaks sõjad, siis praegusel ajal läheb mõni riik olümpiamängude tuules relvi täristama: vaevalt jõudis Sotšis olümpiatuli kustuda, kui Putin Krimmile käpa peale pani ja Ukrainat pommitama asus. Näib, et nüüdisolümpial on omadus tirida päevavalgele kõikvõimalikud inimkonna pahed.

Nii et unustage lääged olümpiaideaalid, need on sõjamürinas purunenud ja Rio lehkavates vetes uppunud. Viimsedki riismed hävitas Rahvusvahelise Olümpiakomitee asjapulkade armee oma luksusjanu ja suurushullustusega. Norralased sisuliselt loobusid 2022. aasta taliolümpia korraldamisest, sest nende protestantlik-kasinlik mõttelaad ei kõlanud kokku ROK-i bosside ulmeliste nõudmistega.

Rikaste riikide jaoks ei tundu olümpiamängude korraldamine enam kuigi ahvatlev, kuid vaestele neid ka anda ei saa. Ehkki tasakesi hellitatakse veel lootust, et lähitulevikus võiks olümpia toimuda Indias või Aafrikas, pole see tegelikkuses võimalik, sest mõned riigid saavad omadega paremini hakkama kui teised.

Noorte sportlaste jaoks on olümpiale pääsemine muidugi elu unistus. Aga eks ole seegi lihtsameelne roosade õhulosside ehitamine. Võita saavad vaid parimad, enamik atleete läheb olümpialt koju, saba jalgevahel ja kõrvad lontis. Ja kui tulebki mõni ihaldatud medal, vahest isegi kuldne, ei mäleta seda aasta pärast õieti keegi peale olümplase vanaema.

Jah, rahvas januneb väärismetalli järele, aga samas on rahva mälu ka üpris lühike. Nõnda saavad ka enamikest edukatest olümpiasportlastest pelgalt diivaniatleetide meelelahutajad, ühe- või kahepäevaliblikad, kelle kuulsus lõpeb koos tähelennuga. Kui olümpiaideaalid on surnud, pole need kullad ja hõbedad, mis raske tööga välja lunastatakse, mitte midagi väärt.