Keskajal kanti kirjakultuuri eest hoolt kloostrites. Müüride vahel, mis eraldasid munki kärarikkast maailmast, hoiti rohkesti raamatuid, neid uuriti ja kirjutati ümber. Ikka selleks, et põlvkondade jooksul settinud tarkused kaotsi ei läheks.
Seejuures teati, et iga ameti juurde kuuluvad mõningased omadused, milleta omal alal kuigi kaugele ei sõua. Rüütel pidi olema vapper, talupoeg töökas, junkur kuulekas, kaupmees kaval. Kloostrivendadelt eeldati tarkust, aga veel enam - alandlikkust. Mungad ei pidanud kummardama üksnes Jumala ees. Nad kummardasid ka sõna, sest see oli neile kõrgemalt poolt antud. Piiblis, Johannese evangeeliumis, sedastatakse koguni: "Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal."
Seega nõudis sõnadega tegelemine - lugemine ja kirjutamine - ülimalt alandlikku meelt, sest igas ase- ja sidesõnaski peegeldus taevane vägi. Jumalik valgus pidavat olema pimestav nagu päike. Ja otse päikesesse ei tohi seetõttu kunagi vaadata. Mõistlikum on langetada pea. Selge silmanägemise nimel.
Keskaeg jääb meist poole tuhande aasta kaugusele. Ent mõned tõed ei muutu. Kirjutades peab olema alandlik. Igaüks, kes puutub kokku sõnaga, olgu valmis alistuma, valmis leppima. Ometigi käiakse nüüdsel infoajastul sõnadega ümber nii kergekäeliselt, nagu polekski neis midagi taevalikku.
Aga just sõna tegi ahvist inimese. Sõna on see, mis eraldab inimest loomariigist. Täie mõistusega inimene ei mörise, ulu ega huika. Ta annab oma sisemaailma, oma tahtmised, soovid, tundmused ja mõtted edasi sõnade kaudu. Sõnadeküllus on teisiti öeldes loba. Kui Jumal on tõesti surnud, siis on inimesed ta lobasse uputanud.
Alandlikkust väljendab kummardus. Kui ma kummardun arvutiklahvide kohale ja lugeja kummardub raamatu kohale, siis me justkui tervitame teineteist vastastikku. Rüütellik viisakus nõuab, et kummardadaks paljastatud peaga. See on lugupidamise märk. Kirjutada tuleb samuti lugupidavalt, avameelselt. Ma ei tohi lugejat alahinnata, ei tohi teda solvata ega viha või meelemõrudust valimatult tema peale valada. Ometi olen seda teinud. Ma pole piisavalt alandlik, seetõttu ei ole ka see, mida kirjutanud olen, mingiski mõttes jumalik. Siiski olen tahtnud olla lugeja vastu aus. Või vähemalt siiras.
Siirus ei ole sama, mis ausus. Siiras inimene on avatud ja otsekohene, ta ei teeskle, vaid näitab end sellisena, nagu ta end ise teab ja tunneb. See ei tähenda, et ta kõneleb üksnes tõtt. Võimalik on ka siiralt valetada. Seda teevad mitmed riigijuhid ja ärimehed (nimede peale mõelgu igaüks omapäi). Aga suure siirusega valetavad ka need inimesed, kellelt harilikult oodatakse tingimusteta tõekõnelemist: juristid, õpetajad, ajakirjanikud, vaimulikud. Tõene sõna on defitsiit. Alandlik hing ei saa oma juttu valedega lörtsida - või ilustada. Alandlikkus kuulub vältimatult kokku aususega.
Erinevat liiki voorused võivad mõnel ajajärgul moodi tulla ja siis täielikult käibelt kaduda. Võib vist kindlalt ütelda, et alandlikkus pole praegu moes. Juba õrnast lapseeast saati tambitakse inimestele pähe üht kõigutamatut tõde, mis on justkui edu, õnne ja hingerahu ainsaks eelduseks: sa pead olema nahaalne! Tippujõudmisel ei aita suuremeelsus, heldus ega sõbralikkus, ammugi siis alandlikkus.
Tippu ronimiseks on vaja olla isekas. Ei saa teistest hoolida. Vahest võib see ju heagi olla: miks ma peaks näiteks hoolima kellegi teise arvamusest? Oluline on see, mida ma ise endast ja oma tegevusest arvan. Või miks ma peakski hoolima sellest, kui mõned inimesed tippu tõustes jalge alla tallan? Elu on ju olelusvõitlus, ellu jäävad tugevamad ja surematu kuulsus on auhind eriti tugevatele.
Vaadake vaid kõiki neid sportlasi, poliitikuid, lava- ja filmitähti, teadlasi ja kirjamehi, kes on tippu kerkinud tänu suurele ülbusele. (Nimedest ei räägi ma endiselt, neid on liiga palju.) Ehk tähendabki see, et maailm kuulub ülbetele? Alandlikkus ei too iialgi edu, kuulsust ega muinasjutulist rikkust. Faktid kinnitavad seda.
Aga mis saab siis sõnadest, kui inimeses pole enam alandlikku meelt? Kui ükski sõna pole enam jumalik ega puuduta seetõttu ka inimese hinge, mis mõte on siis kirjandusel? Raamatud muutuvad (ja ongi muutunud) toodeteks, mille ainsaks eesmärgiks on tuua autorile "feimi ja sulli". Kui palju on veel alles neid Kirjanikke, kes kummardavad Lugejale?
Samal teemal:
