Alustuseks küsimus suurele ringile: kes oli viimane Eesti alasid valitsenud naine enne Kersti Kaljulaidi? Õige vastus selgub pisut allpool.
Miks üldse selline teema - naised valitsemas? Põhjus lihtne: näib, et naised kavatsevad maailma vallutada. Kolmel Balti riigil on (olnud) naissoost president. Samasse klubisse kuuluvad veel paljud riigid Tšiilist Horvaatiani ja Taivanist Mauritiuseni. Ent kõik emandad ei too poliitilises kaardimängus võitu. Tänavustel presidendivalimistel jäid naised meeskandidaatidele napilt alla Moldovas, Bulgaarias ja USA-s. Kui Hillary Clintoni kaotust šovinistliku mätta otsast kommenteerida, siis: üle noatera pääsesime!
Naiste võimuletulek on mõistagi aja märk. Tsivilisatsioonide algusest alates on valitsejakeppi viibutanud ikka mehed. Seetõttu vajavad aadamapojad paar sajandit aega, et naiste võimu all elamisega ära harjuda. Ega see lihtne saa olema...
Üks põhjus, miks naised "troonisaale" üle võtavad, seisneb muidugi selles, et poliitikasse on nähtaval kujul jõudnud sooline võrdõiguslikkus. Teisest küljest on paljudel rahvastel tekkinud soov näha oma riigi eesotsas just müütilist rahva ema või head vanemat õde, kelle naiselik õrnus ja loomupärane tasakaalukus annaks kindlustunnet praeguses küllaltki segases ja pingetest pungil maailmas.
Marina Kaljurand nautis terve aasta vältel ulmeliselt suurt rahva poolehoidu ja ehkki poliitilises segapuntras ei õnnestunud tal leida teed Kadriorgu, jõudis sinna ikkagi naine. Nagu tellitult. Paljude jaoks ei kusagilt välja ilmunud Kersti Kaljulaidi on võrreldud juba Jeanne d'Arciga - jumaliku neitsiga, kes prantsuse rahva raskest sõjast vaba ja uhkena välja tõi. Loodetavasti ei lõpeta Kersti nii, nagu Jeanne - vaenlase tuleriidal.
Emalike-sõsarlike tunnusjoonte kaudu seatakse naisvalitsejatele kõrged ootused: nad peavad tooma rahvale rahu ja turvatunnet. Öeldakse koguni, et naised pole alustanud ühtegi sõda. Ajalugu seda paraku ei kinnita. Vastupidi!
New Yorgi ülikooli teadlased Oeindrila Dube ja S.P. Harish võtsid hiljuti ette 28 Euroopa valitsejannat aastatest 1480-1913 ning analüüsisid nende sõjapoliitikat. Uurimistulemustest selgub, et kuningannade valitsusajal peeti sõda 27% sagedamini kui kuningate ajal. Dube'i ja Harishi teooria järgi keskendusid abielus kuningannad rohkem välis- ja sõjapoliitikale, samas kui nende abikaasad tegelesid kuningriigi sisepoliitikaga. Seega said naised olla sõjapidamises aktiivsemad. Silma torkab seegi, et vallalised kuningannad (nagu Elizabeth I) olid sageli lausa sunnitud sõda pidama, sest vaenulikud riigid kippusid üksiku naisvalitseja riiki rohkem ründama.
Sõdivate kuningannade õigustuseks võib öelda, et nad elasid siiski meeste maailmas ning järgisid meeste reegleid. Sõjad olid pikki sajandeid välispoliitika osaks, sõdimine arvati olevat koguni loomulik nähtus. Sellest mõtteviisist tõuseb kahtlemata testosterooni hõngu.
Milline olnuks maailm siis, kui ühel ajal oleksid valitsenud Taani Margrete I, Inglise Elizabeth I ja Vene Katariina II? Kas need kolm legendaarset valitsejannat oleksid toonud maailma suure rahuaja või vallandanud hoopiski viimsepäeva? Kes teab!
Kasu pärast on sõditud rohkem kui ideaalide nimel ning naised - olgu nad nii veetlevad ja hoolivad, kui tahes - pole mingilgi määral vähem pragmaatilised või saagihimulisemad kui mehed. Ajalugu õpetab sedagi, et ka siis, kui naised pole otseselt valitsejatiitlit kandnud, on nad leidnud viisi, kuidas võimukandjaid enda meele järgi painutada. Näited pole alati meeldivad: salakaval Nero ema Agrippina, verejanuline Bütsantsi keisrinna Theodora, koletislik Hiina keisrinna Wu, Katariina de Medici, Elizaberth Bathory jpt. Võim rikub ka kõige armsamat ema ja kallimat sõsarat.
Meestel pole kuigi mõnus elada maailmas, kus ruulivad naised. Juba lasteaias ja koolis peavad tulevased mehed tantsima naiste pilli järgi. Kuhupoole ka vuntsi ei pööra, kõikjalt vaatavad vastu naised - on nad siis müüjad, ametnikud, klienditeenindajad, koristajad, trammijuhid, politseinikud, turvatöötajad, korstnapühkijad, pottsepad, arstid, sõdurid, advokaadid, kohtunikud, kokad, treenerid, jõuluvanad... Mine või hulluks!
Terve mõistuse nimel peab mees vahel suguvendade seltsis aega veetma. Ei aitagi muu, kui võtta ühte kätte kaseviht ja teise õllepudel ning pageda leilisele saunalavale. No sinna need naised ju ometi järele ei roni!
Ja lõpuks vastus eespool esitatud küsimusele. Viimane Eesti alasid valitsenud naine oli Katariina Suur. Keisrinna, kes lasi troonile saamise nimel mõrvata oma mehe. Ikka juhtub...
19. november on rahvusvaheline meestepäev.
