31. jaanuar 2017

Islami vastu tuleb võidelda!

Moslemid on värdjad. Õudsed jubedikud, vastikud, verejanulised ja läbinisti metsikud. Ei tasu kuulata neid, kes ütlevad, et islamiusulisi pole vaja karta. Vastupidi! Kes tahab olla õige eurooplane, peab moslemeid värisedes pelgama, sest hirm islami ees on Euroopa identiteedi üks aluseid.

Kardetakse ikka seda, mis ohustab. Moslemid on ajaloo vältel rünnanud Euroopat mitmest servast. Kohe, kui Muhamedi õpetus araablaste südamed võitis, algasid islamiusuliste vallutusretked. 636. aastal lõid moslemid kaks korda suuremat Bütsantsi väge. Rooma impeerium oli selleks ajaks lagunenud, kuid Bütsants hoidis Lähis-Idas alal roomalikku tsivilisatsiooni. Nüüd kaotati Süüria ja Palestiina. 711. aastal tungisid islamiusulised berberid Hispaaniasse, tasahilju tekkis mauri kultuur.

Järgmine suur šokk tabas Euroopa tsivilisatsiooni 1453. aastal, kui osmanid vallutasid Mehmet II juhtimisel Bütsantsi pealinna Konstantinoopoli. Võimas kants, mille kohta kasutati epiteete Igavene ja Alistamatu, langes "paganate" saagiks.

Riburadapidi võtsid osmanid oma hoole alla Kreeka, Serbia ja Bosnia alad. 1526. aastal jõudis sultan Süleyman koguni Ungarisse. Tee Euroopa südamesse oli moslemitele valla. Ometi suutsid kristlased väed koondada ning musulmanide pealetungi viimaks seisma panna.

1529. aastal piirasid osmanid Viini, kuid linn jäi vankumatuks. Ka Maltat ja Küprost ei õnnestunud alistada. Teise katse Viini vallutada tegid osmanid 1683. aastal ning seegi kord edutult. Viinist sai Euroopa lukk, mida islami mõõgameestel katki murda ei õnnestunud.

Kristlastel oli sõjaõnne ka Pürenee poolsaarel. Ajalooõpikutes seisavad ikka tähtsal kohal daatumid 732 ja 1492 - esimesel puhul lõi Karl Martell araablasi Poitiers'i lahingus ning teisel toimus Rekonkista, mille käigus maurid Hispaaniast lõplikult välja aeti. Rekonkista õnnestumise eelduseks oli erinevate Hispaania kuningriikide - Kastiilia, Astuuria, Navarra ja Aragón - ühendamine. Ka Viini kaitsmine nõudis erinevate Euroopa võimude koostööd. (Paneme selle tarkuse oleviku peale mõeldes kõrva taha.)

Loomulikult oli kristlaste ühendamisel tugevaks motivaatoriks hirm. Islamiusulisi peeti paganateks, barbariteks, ristiusu ohustajateks. Tollestsamast hirmust (mida võib häbitundeta islamofoobiaks nimetada) tõukusid ka kurikuulsad ristisõjad. Paganate vastu tuli sõdida, sest nende usk oli võõras ja vale. Keskaegsele ja varauusaegsele Euroopale oli omane äärmine sallimatus mittekristlike usundite vastu ning sedasorti sallimatus päästis Euroopa islami küüsist. (Faktitäpsuse huvides tuleb märkida, et araablaste ega osmanite eesmärk polnud kristlasi islamisse pöörata, sest moslemid hindasid usuvabadust. Mäng käis võimu, maa ja varanduse peale.)

Hirm islami ees hakkas Õhtumaades vaibuma 19. sajandil, kui Osmani impeerium käis vaikselt alla ning tekkisid ühtsed ja tugevad rahvusriigid (Itaalia, Saksamaa). Türgi ülemvõim Balkanil purustati rahvuslike vabadusvõitluste käigus.

Samal ajal huvituti ja vaimustuti "Tuhande ja ühe öö" muinasjuttudest - oli ikkagi romantismiaeg! Islamimaailm, mis muinaslugude kaudu eurooplastele avanes, säras ja helkles kalliskividest - see oli eksootiline maailm täis põnevust ja imesid. Ali Baba, Aladdin ja Sinbad olid pealegi inimese näoga tegelased, sugugi mitte peninuklikud värdjad. Kogu islam sai inimliku näo.

Ajalugu teeb uperpalle ning moslemitel õnnestus siiski Viini lukk lahti keerata ja Euroopa südamesse jõuda. Ilma vähima sõjakisata. Niisugune on üks globaliseerumise tagajärgi.

Samas jätkub verine sõda kahe tsivilisatsiooni vahel. Kummalgi pool rindejoont ei seisa enam kristlased ega moslemid. On ilmalikud eurooplased ja äärmuslikud usufanaatikud. Ühed, kes hindavad usuvabadust ja teised, kes ei salli ainsatki usku peale omaenese.

Rollid on vahetunud. Paganatest on saanud ristirüütlid.

28. jaanuar 2017

Ränirahnude maa - E-STONE-ia!

Kuidas olla omapärane? Mõni rõhutab enese erilisust sellega, et värvib juuksed roheliseks, paneb jalga grunge-püksid ja riputab näkku hulga rõngaid. Teine näitab isikupära tegude kaudu, paistmata tänavapildis väljagi. Ka Eesti riik tahab olla silmapaistev. Katsed välimust tuunida (ehk tõhusat brändi leiutada) pole paraku vilja kandnud. Ehk oleks mõistlikum näidata maailmale, mida meil tehakse ja osatakse - ilma rändrahnude ja "Welcome to Estonia" logota?


Sellega olekski nagu kõik öeldud. Aga võtke või jätke - palju elevust ja pahameelt tekitanud rändrahnu-bränd on siiski väga inspireeriv. Ergutab kujutlusvõimet. Muidu poleks ju tekkinud rahvaluulemotiiv oksendavast siilist ja uudissõna "brändrahn". Ärme siis jääme poolele teele pidama - laskem fantaasial lennata!

Brändiloojad tabasid kummatigi naelapea pihta, rajades visuaalse kontseptsiooni rahnudele. Kivid on eesti mütoloogias olulisel kohal: Kalevipoeg pidas oma vendadega kiviheitmise võistlust, mitmes paigas olevat Vanapagan kive külvanud, hulk lugusid räägib sellest, kuidas kivi peal toimetades on võimalik libahundiks või mõneks teiseks üleloomulikuks olendiks saada. Üle Eesti leidub veel hulk kultusekive, lohkudega ja ilma. Eesti suurimaks rikkuseks on teadupärast põlevkivi.

Tammsaare on kirjutanud inimeste jonnakast võitlusest maa ja kividega. (Katku Villu jäi kivisid lõhkudes peaaegu pimedaks.) Meil on ka "Nõiakivi" - Heljo Männi sule alt võrsunud telelavastus, mis juba mitut põlvkonda rõõmustanud. Kivi ümber keerleb ka üks meeldejäävamaid stseene tükist "Armastus kolme apelsini vastu" ("Tuleb neiu, ühelt poolt, kiviga!"). Kui lapsed õnnestub nutividinate küljest lahti kangutada, mängivad nad endiselt suure lusti ja lärmiga "Kivikuju". Ligi seitsekümmend aastat on maiustuseriiulitel müüdud merekivikesi.

Kui eskimotel pidavat olema lume erinevate seisundite kohta kümmekond erinevat sõna, siis eestlastel on sama värk kividega - rahn, klibu, rünk, rüngas, munakas, rühk, rihv, rank, pangas. Isegi Eesti kõige menukam kirjanik kannab nime Kivirähk! Pole kahtlusevarjugi - igas suuruses kivid istuvad kindlalt eesti kollektiivses alateadvuses.

Mida selle tarkusega peale hakata? Tuleb kopp maasse lüüa ning Ränirahnude teemapark püsti panna! Hull mõte? Muidugi - soome-ugri hõimud ongi sõgedad. Vaadake soomlasi - nad andsid Jõuluvanale Soome kodakondsuse ja panid ta elama Rovaniemisse. Ja sinna, Issandast hüljatud põhjapolaarjoonele, lendab igal aastal mustmiljon turisti, vahel isegi keset suve.

Niisiis, Eestil tuleb kodustada Ränirahnud! Jätku valitsus hallipassimehed sinnapaika ning andku kodanikuõigused hoopis Fred ja Wilma Flintstone'ile ning nende naabritele Barney ja Betty Rubble'ile. (Seoses Trumpi presidentuuriga on paljud USA staarid ähvardanud kodumaalt lahkuda - nende seas küllap ka Flintstone'id ja Rubble'id.) Ränirahn või rändrahn - kõlab pea ühtemoodi, eks.

Kiviaja temaatika sobib võrratult hästi eestlase iseloomu ja teolaadiga. Vaikne, rahulik, kindel ja kõva. Aga ometigi ei ole maailmas ühtegi sama näoga kivi. Kivid pole sugugi nii igavad, kui esmapilgul näib. Iga monument vajab kivi, iga Skype vajab eestlast. Me pistame kivi kotti ja viskame selle teiste kapsaaeda.

Eestluse mõtestaja Valdur Mikita kõneleb järjepannu sellest, et eestlased on viimsed kütid ja korilased. Küttide ja korilaste kõrgaeg oli aga just kiviajal. Lõppude lõpuks kõlab Estonia inglise keeles nagu E-STONE-ia - e-riik + kiviriik. Ränirahnud tunneksid end siin tõeliselt koduselt!

P.S.
Nüüd on õige aeg taastada Tartus Kivisild.

P.S II
Eesti reklaamnäoks võiks olla ka Brendan Fraser, kes tegi oma kõige esimese filmirolli 1992. a komöödias "Encino man". Ta mängis seal koopameest/Eestist pärit vahetusõpilast...

Samal teemal:
the bEST?!

16. jaanuar 2017

Me elame muinasjutus!

Üks vaene vanemateta tütarlaps oli kui lambatall järele jäänud ja õelasse peresse kasvandikuks saanud, kus tal muud sõpra ei olnud kui perekoer Krants, kes mõnikord leivakoorukesi vaeslapse käest sai. Tütarlaps pidi hommikust õhtuni käsikivil perenaisele jahvatama, ja kui väsimust puhates kivi mõnikord seisma jäi, oli malk kohe kihutajaks lapse kannul. Õhtul olid vaeslapse käed kui puunotid tuimad, aga kes sellest hoolis. Palukese, mis vaeslastele armust antakse, peab suurem osa enamasti vere ja higiga pererahvale ära tasuma. Jumal üksi taevas kuuleb vaeslaste ohkamist ja loeb nende silmapisaraid, mis palgeid mööda veerevad.

Lauluisa Kreutzwald, kes muinasjutte jahtides mööda Eestimaad ringi rändas, kuulis ilmselt hulgaliselt sedasorti lugusid. Muinasjuttudes peegeldub rahva hing, kajastuvad igatsused ja unistused. Veel sada aastat tagasi pidid tööinimesed käterammuga mägesid paigast nihutama, leib tuli raskelt, higi ja verega.

Küllap unistas nii mõnigi vaeslaps: oh oleks mul säärane kirst, mis minu eest vilja valmis jahvataks! Tuleks no mõni hea haldjas või nõianeitsi, astuks põõsa tagant lagedale, kingiks imelise seadeldise, mis ometi töövaeva kergendaks... Mis siis viga päevi õhtusse libistada!

Õnn on elada 21. sajandil. Väheks on jäänud neid töid, mis tapaks ja sandistaks. Kõik see muinasjutuline kraam, millest muistsel a'al unistati, on meil ammu käes või käeulatuses. Tahate lendavat vaipa või seitsmepenikoorma saapaid? Palun väga: ostke pilet lennukile või istuge rongi. Vajate peeglit, mis näitaks seitsme maa ja mere taga toimuvat? Neid peegleid on praegusel ajal kõik tared ja taskud täis. Me nimetame neid ekraanideks. Veel hiljuti unistas inimkond kuldsetest õunadest ja eluveest, mis raviks surmale määratud hingekesi. Igast nurgapealsest apteegist võib selliseid õunu ja veetilku soliidse hinna eest osta. Samal ajal tehakse haiglas iga päev imesid.

Kõik see, mis tundus vaarvanematele helesinise unistusena, on teoks saanud. Olgu pealegi - mitte päris kõik. Isegi imepärase Apple'i õuna abil ei kavalda infoajastu inimene surma üle. Ja parem ongi. Ka seesugust võlueeslit, kes kahest otsast kuldmünte väljutaks, ei ole kõikvõimsad geenitehnoloogid veel aretanud. Ajas rännata me ka ei oska, ehkki tänu filmi- ja videolintidele võime siiski heita pilgu aastakümnete tagusesse eluollu.

Ja ometi - hoolimata sellest, et palju inimkonna suuri unistusi on täitunud, ei ole inimene ikka õnnelik. Stress, depressioon, läbipõlemine... Millest see? Meie esivanemad pidid taluma palju rohkem vaeva ja valu kui me ise. Elu on muutunud lihtsamaks, mugavamaks, igati elamisväärsemaks. Aga jah, rahutu inimhing ei lepi lihtsuse ja mugavusega, ta tahab veel midagi. Midagi sellist, mida masinad anda ei suuda.

Mitmed muinasjutud kõnelevad sellest, kuidas üks noormees jätab kodu ning läheb laia ilma õnne otsima. Mõni leiabki selle kusagilt kaugelt kuningriigist, mõni pöördub pärast pikki eksirännakuid tagasi koju ning avastab, et õnn magas kogu selle aja sahvris ja aidatrepi all. Õnneks on tänapäeval ka laias ilmas rännata lihtsam kui aastasadade eest.

Alles on noorte ürgne kihk lahkuda kodust ning otsida midagi enamat sealt, kus meid parajasti ei ole. Ikka otsitakse põnevust, armastust, tööd ja... ühesõnaga - õnne. Olgu ta milline tahes. Muinasjutud ei kao, kuni elavad unistused.

3. jaanuar 2017

Enneolematu raamat

Mõnikord on selline tunne, et tahaks lugeda midagi enneolematut. Midagi sellist, mis haarab täielikult endasse, nii et mõistus ei suuda enam ööl ja päeval vahet teha, aeg seiskub ja ruum kaob. Tahaks lugeda raamatut, kus sõnadest saab maagia. Selline raamat pole mulle pihku sattunud.

Loomulikult on mu eest läbi käinud terve koorem mõnusaid, lahedaid ja toredaid raamatuid - aga enneolematuid... ei, sääraseid pole ses koormas olnud. Kohtumine enneolematuga oleks haruldus. Väike ime. Kas see ongi üldse võimalik? Kõik on ju nähtud ja tehtud. Kõik naljad on ammu naerdud, laulud on lauldud ning jutud jutustatud. Pole miskit uut siin osooniaugulise taeva all.


Raamatud on ju nagu inimesed. Raamat ongi inimvaimu salvestis. Kas kuskil maamunal sibab ringi mõni enneolematu inimene? Kas on paslik öelda, et mõni inimene on ka tõeliselt isikupärane ja erakordne? Vaevalt. Inimkond on liiga vana ja kogenud, et kusagilt Amazonase alt või Siberi servalt võiks ühtäkki karata välja tüüp, kelle kohta "tavalised" inimesed kooris hüüaks: "Ta on enneolematu!"

Me kõik sarnaneme kellelegi. Ka need üksikud erinevused, mida arvame endal olevat, ei ole sageli kõneväärtki. Ja sellest hoolimata tekivad inimeste vahel nii kergelt erimeelsused. Aga olla eri meelt - see ei tähenda ju sama, mis olla eriline. Kas pole nii, et vahel mässame mõne arvamuse, tõekspidamise, arusaama vastu ainult seetõttu, et näidata ennast erilisena? Niisama, kiusu pärast. Inimese, nagu kogu eluslooduse kõige ürgsem eesmärk on ometi kohutavalt tavaline - jääda ellu.

Eluspüsimise kõrval tahab inimene olla ka õnnelik. Kuidas õnneni jõuda - vaat see on juba selline küsimus, millest kerkivad lahkhelid. Miskipärast usub osa inimkonnast, et õnne kõigile ei jätku ning seetõttu tuleb tema nimel teiste inimestega ehk "konkurentide", "rivaalide" ja "vaenlastega" võidelda. Kes jääb ellu, saab ka õnne endale.

Kõiki raamatuid, mis maailmas kirjutatud, pole eales võimalik läbi lugeda, iga inimesega siin planeedil pole võimalik tuttavaks saada. Tihtipeale juhtub, et suudame vaid mõnda üksikut inimest tundma õppida - kui sedagi. Aga ehk on asi selles, et me ei süvene. Raamatu mõistmiseks peab sügavale tema sisusse imbuma. Mitte "tungima" - see on liiga vaenulik, ülemäära vallutajalik sõna. Raamat avab end tõeliselt sellele, kes end vaikselt tema hoolde annab. Ka inimestevaheline suhtlus peaks kulgema sama õrnalt, südamlikult ja lugupidavalt. Süvenedes, mõistes. Peaks...

Mõnikord on selline tunne, et tahaks kohata enneolematut inimest. Kedagi sellist, kes haarab täielikult endasse, nii et mõistus ei suuda enam ööl ja päeval vahet teha, aeg seiskub ja ruum kaob. Tahaks kohata inimest, kelle sõnadest saab maagia. Selline inimene pole mu teele sattunud.

Tegelikult ei olegi sel tähtsust. Peaasi, et igaühe elus oleks vähemalt üks hea inimene. Hea! Mitte pelgalt mõnus, lahe või tore. Ja head inimest kohates pole ka liig lausuda: "Tere, Enneolematu!"

🌞