Mõnikord on selline tunne, et tahaks lugeda midagi enneolematut. Midagi sellist, mis haarab täielikult endasse, nii et mõistus ei suuda enam ööl ja päeval vahet teha, aeg seiskub ja ruum kaob. Tahaks lugeda raamatut, kus sõnadest saab maagia. Selline raamat pole mulle pihku sattunud.
Loomulikult on mu eest läbi käinud terve koorem mõnusaid, lahedaid ja toredaid raamatuid - aga enneolematuid... ei, sääraseid pole ses koormas olnud. Kohtumine enneolematuga oleks haruldus. Väike ime. Kas see ongi üldse võimalik? Kõik on ju nähtud ja tehtud. Kõik naljad on ammu naerdud, laulud on lauldud ning jutud jutustatud. Pole miskit uut siin osooniaugulise taeva all.
Raamatud on ju nagu inimesed. Raamat ongi inimvaimu salvestis. Kas kuskil maamunal sibab ringi mõni enneolematu inimene? Kas on paslik öelda, et mõni inimene on ka tõeliselt isikupärane ja erakordne? Vaevalt. Inimkond on liiga vana ja kogenud, et kusagilt Amazonase alt või Siberi servalt võiks ühtäkki karata välja tüüp, kelle kohta "tavalised" inimesed kooris hüüaks: "Ta on enneolematu!"
Me kõik sarnaneme kellelegi. Ka need üksikud erinevused, mida arvame endal olevat, ei ole sageli kõneväärtki. Ja sellest hoolimata tekivad inimeste vahel nii kergelt erimeelsused. Aga olla eri meelt - see ei tähenda ju sama, mis olla eriline. Kas pole nii, et vahel mässame mõne arvamuse, tõekspidamise, arusaama vastu ainult seetõttu, et näidata ennast erilisena? Niisama, kiusu pärast. Inimese, nagu kogu eluslooduse kõige ürgsem eesmärk on ometi kohutavalt tavaline - jääda ellu.
Eluspüsimise kõrval tahab inimene olla ka õnnelik. Kuidas õnneni jõuda - vaat see on juba selline küsimus, millest kerkivad lahkhelid. Miskipärast usub osa inimkonnast, et õnne kõigile ei jätku ning seetõttu tuleb tema nimel teiste inimestega ehk "konkurentide", "rivaalide" ja "vaenlastega" võidelda. Kes jääb ellu, saab ka õnne endale.
Kõiki raamatuid, mis maailmas kirjutatud, pole eales võimalik läbi lugeda, iga inimesega siin planeedil pole võimalik tuttavaks saada. Tihtipeale juhtub, et suudame vaid mõnda üksikut inimest tundma õppida - kui sedagi. Aga ehk on asi selles, et me ei süvene. Raamatu mõistmiseks peab sügavale tema sisusse imbuma. Mitte "tungima" - see on liiga vaenulik, ülemäära vallutajalik sõna. Raamat avab end tõeliselt sellele, kes end vaikselt tema hoolde annab. Ka inimestevaheline suhtlus peaks kulgema sama õrnalt, südamlikult ja lugupidavalt. Süvenedes, mõistes. Peaks...
Mõnikord on selline tunne, et tahaks kohata enneolematut inimest. Kedagi sellist, kes haarab täielikult endasse, nii et mõistus ei suuda enam ööl ja päeval vahet teha, aeg seiskub ja ruum kaob. Tahaks kohata inimest, kelle sõnadest saab maagia. Selline inimene pole mu teele sattunud.
Tegelikult ei olegi sel tähtsust. Peaasi, et igaühe elus oleks vähemalt üks hea inimene. Hea! Mitte pelgalt mõnus, lahe või tore. Ja head inimest kohates pole ka liig lausuda: "Tere, Enneolematu!"
