31. jaanuar 2017

Islami vastu tuleb võidelda!

Moslemid on värdjad. Õudsed jubedikud, vastikud, verejanulised ja läbinisti metsikud. Ei tasu kuulata neid, kes ütlevad, et islamiusulisi pole vaja karta. Vastupidi! Kes tahab olla õige eurooplane, peab moslemeid värisedes pelgama, sest hirm islami ees on Euroopa identiteedi üks aluseid.

Kardetakse ikka seda, mis ohustab. Moslemid on ajaloo vältel rünnanud Euroopat mitmest servast. Kohe, kui Muhamedi õpetus araablaste südamed võitis, algasid islamiusuliste vallutusretked. 636. aastal lõid moslemid kaks korda suuremat Bütsantsi väge. Rooma impeerium oli selleks ajaks lagunenud, kuid Bütsants hoidis Lähis-Idas alal roomalikku tsivilisatsiooni. Nüüd kaotati Süüria ja Palestiina. 711. aastal tungisid islamiusulised berberid Hispaaniasse, tasahilju tekkis mauri kultuur.

Järgmine suur šokk tabas Euroopa tsivilisatsiooni 1453. aastal, kui osmanid vallutasid Mehmet II juhtimisel Bütsantsi pealinna Konstantinoopoli. Võimas kants, mille kohta kasutati epiteete Igavene ja Alistamatu, langes "paganate" saagiks.

Riburadapidi võtsid osmanid oma hoole alla Kreeka, Serbia ja Bosnia alad. 1526. aastal jõudis sultan Süleyman koguni Ungarisse. Tee Euroopa südamesse oli moslemitele valla. Ometi suutsid kristlased väed koondada ning musulmanide pealetungi viimaks seisma panna.

1529. aastal piirasid osmanid Viini, kuid linn jäi vankumatuks. Ka Maltat ja Küprost ei õnnestunud alistada. Teise katse Viini vallutada tegid osmanid 1683. aastal ning seegi kord edutult. Viinist sai Euroopa lukk, mida islami mõõgameestel katki murda ei õnnestunud.

Kristlastel oli sõjaõnne ka Pürenee poolsaarel. Ajalooõpikutes seisavad ikka tähtsal kohal daatumid 732 ja 1492 - esimesel puhul lõi Karl Martell araablasi Poitiers'i lahingus ning teisel toimus Rekonkista, mille käigus maurid Hispaaniast lõplikult välja aeti. Rekonkista õnnestumise eelduseks oli erinevate Hispaania kuningriikide - Kastiilia, Astuuria, Navarra ja Aragón - ühendamine. Ka Viini kaitsmine nõudis erinevate Euroopa võimude koostööd. (Paneme selle tarkuse oleviku peale mõeldes kõrva taha.)

Loomulikult oli kristlaste ühendamisel tugevaks motivaatoriks hirm. Islamiusulisi peeti paganateks, barbariteks, ristiusu ohustajateks. Tollestsamast hirmust (mida võib häbitundeta islamofoobiaks nimetada) tõukusid ka kurikuulsad ristisõjad. Paganate vastu tuli sõdida, sest nende usk oli võõras ja vale. Keskaegsele ja varauusaegsele Euroopale oli omane äärmine sallimatus mittekristlike usundite vastu ning sedasorti sallimatus päästis Euroopa islami küüsist. (Faktitäpsuse huvides tuleb märkida, et araablaste ega osmanite eesmärk polnud kristlasi islamisse pöörata, sest moslemid hindasid usuvabadust. Mäng käis võimu, maa ja varanduse peale.)

Hirm islami ees hakkas Õhtumaades vaibuma 19. sajandil, kui Osmani impeerium käis vaikselt alla ning tekkisid ühtsed ja tugevad rahvusriigid (Itaalia, Saksamaa). Türgi ülemvõim Balkanil purustati rahvuslike vabadusvõitluste käigus.

Samal ajal huvituti ja vaimustuti "Tuhande ja ühe öö" muinasjuttudest - oli ikkagi romantismiaeg! Islamimaailm, mis muinaslugude kaudu eurooplastele avanes, säras ja helkles kalliskividest - see oli eksootiline maailm täis põnevust ja imesid. Ali Baba, Aladdin ja Sinbad olid pealegi inimese näoga tegelased, sugugi mitte peninuklikud värdjad. Kogu islam sai inimliku näo.

Ajalugu teeb uperpalle ning moslemitel õnnestus siiski Viini lukk lahti keerata ja Euroopa südamesse jõuda. Ilma vähima sõjakisata. Niisugune on üks globaliseerumise tagajärgi.

Samas jätkub verine sõda kahe tsivilisatsiooni vahel. Kummalgi pool rindejoont ei seisa enam kristlased ega moslemid. On ilmalikud eurooplased ja äärmuslikud usufanaatikud. Ühed, kes hindavad usuvabadust ja teised, kes ei salli ainsatki usku peale omaenese.

Rollid on vahetunud. Paganatest on saanud ristirüütlid.