Kuidas olla omapärane? Mõni rõhutab enese erilisust sellega, et värvib juuksed roheliseks, paneb jalga grunge-püksid ja riputab näkku hulga rõngaid. Teine näitab isikupära tegude kaudu, paistmata tänavapildis väljagi. Ka Eesti riik tahab olla silmapaistev. Katsed välimust tuunida (ehk tõhusat brändi leiutada) pole paraku vilja kandnud. Ehk oleks mõistlikum näidata maailmale, mida meil tehakse ja osatakse - ilma rändrahnude ja "Welcome to Estonia" logota?
Sellega olekski nagu kõik öeldud. Aga võtke või jätke - palju elevust ja pahameelt tekitanud rändrahnu-bränd on siiski väga inspireeriv. Ergutab kujutlusvõimet. Muidu poleks ju tekkinud rahvaluulemotiiv oksendavast siilist ja uudissõna "brändrahn". Ärme siis jääme poolele teele pidama - laskem fantaasial lennata!
Brändiloojad tabasid kummatigi naelapea pihta, rajades visuaalse kontseptsiooni rahnudele. Kivid on eesti mütoloogias olulisel kohal: Kalevipoeg pidas oma vendadega kiviheitmise võistlust, mitmes paigas olevat Vanapagan kive külvanud, hulk lugusid räägib sellest, kuidas kivi peal toimetades on võimalik libahundiks või mõneks teiseks üleloomulikuks olendiks saada. Üle Eesti leidub veel hulk kultusekive, lohkudega ja ilma. Eesti suurimaks rikkuseks on teadupärast põlevkivi.
Tammsaare on kirjutanud inimeste jonnakast võitlusest maa ja kividega. (Katku Villu jäi kivisid lõhkudes peaaegu pimedaks.) Meil on ka "Nõiakivi" - Heljo Männi sule alt võrsunud telelavastus, mis juba mitut põlvkonda rõõmustanud. Kivi ümber keerleb ka üks meeldejäävamaid stseene tükist "Armastus kolme apelsini vastu" ("Tuleb neiu, ühelt poolt, kiviga!"). Kui lapsed õnnestub nutividinate küljest lahti kangutada, mängivad nad endiselt suure lusti ja lärmiga "Kivikuju". Ligi seitsekümmend aastat on maiustuseriiulitel müüdud merekivikesi.
Kui eskimotel pidavat olema lume erinevate seisundite kohta kümmekond erinevat sõna, siis eestlastel on sama värk kividega - rahn, klibu, rünk, rüngas, munakas, rühk, rihv, rank, pangas. Isegi Eesti kõige menukam kirjanik kannab nime Kivirähk! Pole kahtlusevarjugi - igas suuruses kivid istuvad kindlalt eesti kollektiivses alateadvuses.
Mida selle tarkusega peale hakata? Tuleb kopp maasse lüüa ning Ränirahnude teemapark püsti panna! Hull mõte? Muidugi - soome-ugri hõimud ongi sõgedad. Vaadake soomlasi - nad andsid Jõuluvanale Soome kodakondsuse ja panid ta elama Rovaniemisse. Ja sinna, Issandast hüljatud põhjapolaarjoonele, lendab igal aastal mustmiljon turisti, vahel isegi keset suve.
Niisiis, Eestil tuleb kodustada Ränirahnud! Jätku valitsus hallipassimehed sinnapaika ning andku kodanikuõigused hoopis Fred ja Wilma Flintstone'ile ning nende naabritele Barney ja Betty Rubble'ile. (Seoses Trumpi presidentuuriga on paljud USA staarid ähvardanud kodumaalt lahkuda - nende seas küllap ka Flintstone'id ja Rubble'id.) Ränirahn või rändrahn - kõlab pea ühtemoodi, eks.
Kiviaja temaatika sobib võrratult hästi eestlase iseloomu ja teolaadiga. Vaikne, rahulik, kindel ja kõva. Aga ometigi ei ole maailmas ühtegi sama näoga kivi. Kivid pole sugugi nii igavad, kui esmapilgul näib. Iga monument vajab kivi, iga Skype vajab eestlast. Me pistame kivi kotti ja viskame selle teiste kapsaaeda.
Eestluse mõtestaja Valdur Mikita kõneleb järjepannu sellest, et eestlased on viimsed kütid ja korilased. Küttide ja korilaste kõrgaeg oli aga just kiviajal. Lõppude lõpuks kõlab Estonia inglise keeles nagu E-STONE-ia - e-riik + kiviriik. Ränirahnud tunneksid end siin tõeliselt koduselt!
P.S.
Nüüd on õige aeg taastada Tartus Kivisild.
P.S II
Eesti reklaamnäoks võiks olla ka Brendan Fraser, kes tegi oma kõige esimese filmirolli 1992. a komöödias "Encino man". Ta mängis seal koopameest/Eestist pärit vahetusõpilast...
Samal teemal:
the bEST?!
