 |
| Pilt: pexels.com |
Vanarahvas on märtsi ka linnukuuks nimetanud. Seekordne linnukuu algas vareste kisaga. Vara hommikul kogunesid vaagujaagud ojakaldal laiuva võsastiku kohale. Sulelisi lendas juurde põhjast ja lõunast. Parv tihenes. Krääksusid ja naaksusid nagu oleks suur häda käes.
Ja oligi! Ühe haralise pajupuu okstel kükitas ruuge pintsakuga nugis. Ta põrnitses paju kohal käratsevaid vareseid, kael õieli, ega mõelnudki paigast nihkuda.
Mustade lindude visadus viis aga sihile. Viimaks lasi ülbe nugisejorss käpad oksa küljest lahti. Puult puule volksates pages ta metsa suunas, vareseparv ikka järel. Loo moraal: ühtsuses peitub jõud.
Võtab naeratama!
*
Lörtsid-vihmad ripuvad maa ja taeva vahel. Mõnest pilvepraost näeb ka päikest vilksatamas. Kevad pole veel saabunud, kuid ta annab endast märku. Varakevad on õrn aeg. Nii maa peal kui ka inimelus. Milline on ilm inimese varakevadel, selline tuleb ilm kogu ta eluringi vältel. Kelle peale paistab armastus, see elab armastusega koos kogu elu.
Helge on näha, kuidas noor, rõõmust haljendav isa oma pisipõnniga koos pargiservas jalutab. Tänavad on muhklikud ja lohklikud, vaenulikud väikeste jalgade vastu. Aga ega põnn lase end sellest häirida.
Tänavalohud on koduks paljudele vahvatele lompidele. Ja igas lombis tahaks ära käia! Vaja neisse kohemaid karmauhti sisse hüpata. Tahaks näha ja tunda, kuidas poripritsmed üles löövad. Aga lompe on lõpmata palju, jalgu ainult kaks.
Millist lõbu toovad tühised asjad ja mõttetud teod! Sellest, mis tähtis ja kasulik, sünnib harva rõõmu. Rõõm on pungades ja päikesekiirtes, krabisevas kommipaberis ja kiisumiisu märjas kasukas. Lindude vidinast kõnelemata.
Naerulohud on koduks paljudele rõõmudele. Lapse naerulohkudesse mahub uskumatult palju rõõmu.
