14. aprill 2017

Hea surm

Jeesus armastab meid kõiki. Ta kannatas meie eest. Ta võttis killukese iga lihtsureliku murest ja kandis seda oma turjal. Tema elu- ja surmalukku on kätketud lihtne, ent sageli märkamatuks jääv sõnum: õndsuseni viib kannatus. Jõhkramalt väljendudes: teekond paradiisi kulgeb läbi põrgu.

Maailm inimese ümber on olnud alati ebakindel. Kannatused kuuluvad lahutamatult inimelu juurde (kas seda ongi tarvis siinkohal üle korrata?). Ühest küljest on inimkonna elujärg muutunud aina paremaks, keskkond turvalisemaks, ka meel peaks rõõmust pakatama. Me elame muinasjutus! Tööd muutuvad aina lihtsamaks, majapidamised mugavamaks, riigid õiglasemaks, hinged vabamaks. 

Paraku elab inimene nüüdsel ajal kauem kui kunagi varem. Just nimelt - paraku! Mida pikem elu, seda rohkem kannatusi. Ja elu, nagu teada, ei pikene nooruspõlve poolest, pikemaks venivad ikka rauga-aastad. See on moodsa inimese suurim tragöödia. Ta peab kannatama kauem ja rohkem kui tema esivanemad - kõikidest mugavustest ja vabadustest hoolimata.

Õnneks on ses püsimatus maailmas ka midagi kindlat. See on surm. Kas pole tore? Surm on hea ja usaldusväärne, sest ta tuleb alati, ei jäta ühtki hinge maiste hädade vahele virelema. Surm teeb kõigile kannatustele lõpu, ta halastab ühtviisi nii rikkale kui vaesele, kohtleb võrdselt mehi ja naisi, noori ja vanu, musti ja valgeid. Ometi - teda kardetakse. Kardetakse seda, mis kindel ja pöördumatu! Miks siis?

Või ehk polegi see surm, mille ees hirmu tuntakse? Hoopis surmaga kaasnev teadmatus võib mõnda tobukest igavese elu eliksiiri otsima panna. Ei tea ju keegi elavaist, mis maa see on, mille kaldaribal elulaevuke viimaks randub. Aga kuhu jääb siis maadeavastaja kihk ja uudishimu? Kas poleks lahe teada saada, mis puud seal elutagusel kontinendil õieti kasvavad, mis laulu linnud seal laulavad, millised senikirjeldamatud loomad seal ringi kondavad?

Surmahirmul võib olla veel üks kurb põhjus. Nii mõnigi meie seast pelgab surma, sest ta pole õieti elu maitset tundnud. Ta pole end päriselt elusana tundnud. Surra ilma elamata - jah, see on kahtlemata hirmutav. Kes kardab elu, peab kartma ka surma. Need kaks on ju lahutamatult seotud.

See elunatuke, mis meile taevases vaekojas välja kaalutakse, ei ole sugugi väärtusetu. Iseasi, kas sellega osatakse miskit mõistlikku peale hakata. Mõned kardavad õudset lõppu, elades lõputus õuduses. Nad ei suuda elu hinnata. Elu - nende endi elu - on vaevade keskel kaotanud tähenduse, devalveerunud ja amortiseerunud. Ei taipa vist ükski kannataja seda, et õndsus on lähedal.

Külmunud maakamaras peidavad end ikka elujõulised idud, mis nõuavad vaid pisut vihma ja päikest, et uhkelt rohetama lüüa. Nõnda on ka inimesega. Külmunud hing ärkab jälle masendusest ja meeleheitest, kui ta väestavat soojust tunneb. Enne surma tuleb palju kevadeid ja sügiseid läbi elada.

Vahel peab vaimselt surema ning siis jälle kevadise maastiku kombel üles tõusma, et mõista - ka ihuline surm ei ole lõpp. Kannatuse taga terendab õndsus.

Samal teemal: