Lõuna-Eesti küngaste vahelt võib leida nii mõnegi imeilusa järve või jõe, mille nimi kõlab tänini läbi muistsete aegade videviku. Valdur Mikita pakub raamatus "Lingvistiline mets", et Ähijärv ja Aheru järv ning Õhne ja Ahja jõed on saanud oma nime läänemeresoome vetejumala Ahti järgi. See olevat justkui kinnitus, et Ahtit kummardati ka Eestis.
Siinkohal on paslik nentida, et taoline väide ei ole vettpidav. Loodusrahvad panevad oma lastele ja ümbritsevatele maastikuobjektidele ikka sääraseid nimesid, milles peegeldub nimesaaja iseloom. Kui jões leidub pärleid, on ta Pärlijõgi, kui kallastel mühisevad soovõhad, saab ta nimeks Võhandu. Pruunika pinnaga järve hakatakse kutsuma Virtsjärveks. Muidugi võib nimi aja jooksul muutuda ja moonduda, nii nagu ka Virtsast sai Võrts.
Seega on vist suhteliselt ohutu väita, et Karula kandis asuv Aheru järv on saanud nime ahtruse järgi - tegemist ju veekoguga, kus vesi väga aeglaselt vahetub. Ähijärve on nimetatud ka Ahijärveks ning sedakaudu on ta sugulane Ahja jõega. Kuna ajaratas kipub kohanimede algustähti, eriti kaashäälikuid, maha lihvima, siis võib oletada, et sõna, mida otsime, on tegelikult kahi (omastav: kahja).
Kahjaks nimetas vanarahvas vaimudele-haldjatele toodud ohvreid, milleks võisid olla vili, piim, mesi või muud talusaadused. Harvemini ohverdati ka hõbevalget. Sõna ohver ise on germaani tüvega sõna. Kes natuke inglise või saksa keelt mõikab, veendub selles kohemaid (offer, das Opfer).
Kahi on hoopis iidsem sõna, mis etümoloogiasõnastiku järgi olevat samuti germaani juurtega, kuid ei saa välistada, et "kahja" võtsid esmalt kasutusele just läänemeresoome rahvad. Kui nii, siis on kahi seotud sõnadega kahu ja kahisema, ehkki loogiline side nende vahel puudub.
Tuleme tagasi vee äärde. Kui vanad eestlased (õigem oleks ütelda: pärismaalased) Ähijärve kaldal kahimas käisid, siis tähendab see, et nad andsid midagi hinge tagant ära. Nad annetasid. Kahi oli and, mille loovutas vetele andekas inimene - nõid, loitsija, manatark. Andekas on see, kellele kõrgemalt poolt palju antud. Ta on anniga, seega loodud andma.
And on igimuistne soome-ugri sõnakild, mille meie esivanemad Uuralitest tulles endaga Läänemere äärde kaasa tõid. Isegi ungari keeles, kus eestlase kõrvale tuttavaid sõnu leidub mõni üksik, on olemas tüvi ad (adni, adok). Kaugemate uurali rahvaste jaoks on andmise kõrvaltähendus lubamine või toitmine. Kes endast midagi annab, see ka tõotab. Andekas toidab teisi oma annetega.
Siit jõuame järgmise, väga olulise sõna juurde. Andestus. Milline ilus haruldus inimese huulil! Andekspaluja palub andi. Suurt andi, annetust, mida on teinekord väga raske saada. Kes andestab, see annab palujale midagi väga erilist, puhast, säravat. Andestus on tõeline hõbevalge. Seda ei anta haldjatele, vaid luust ja lihast inimestele. Mis jääb andeksandjale, annetajale? Tohutu rõõm.
Andmisrõõm.
