Ameerika ulmekirjaniku Robert A. Heinleini 1966. aastal ilmunud romaan "The Moon Is a Harsh Mistress" jutustab inimkonna poolt Kuule rajatud kolooniast, mille elanikud hakkavad Maal asuva keskvalitsuse vastu mässama ning - teatud moraalivekslite hinnaga - saavutavad ka võidu. Teose keskne mõttetera "Tasuta lõunaid ei ole olemas" (There ain't no such thing as a free lunch) sai kiiresti populaarseks ning jõudis mõni aeg hiljem (1975) ka vaba turumajanduse eestkõneleja Milton Friedmani majanduspiibli kaanele.
Seesama mõttetera on Eestiski sage nagu aamen. Ja nüüd üks hea nõuanne noorele poliitikule, kes tahab kiiresti karjääri teha. Kui mõni valija, opositsionäär või ajakirjanik peaks sinult küsima, miks pensionid on nii närused, hambaravitoetus naeruväärne ja erivajadustega inimesed istuvad näljapajukil, tuleb tõsise näo ja raudkindla häälega vastata: "Tasuta lõunaid ei ole olemas!"
Mis pensionäridesse puutub, siis neist paljude elu muutub veelgi kitsamaks, sest isegi telekanaleid ei anta enam tasuta. Uudis sellest, et kaks suurt kommertsjaama lahkuvad vabalevist, oli igati ootuspärane ning suurt ülerahvalist nurinat pole õieti kuuldagi. Digilevi on kaval värk - traadist kokkukeeratud antenniga saateid õhust kinni ei püüa. Nii siis jääbki ainus valik: köhi pappi või telepurk jääb tühjaks.
Õnneks on massimeedia vanaema, Tema Pühadus Raadio, endiselt kõbus ja alati inimeste teenistuses. Paistab, et kõigist meedialiikidest on just raadio suutnud kõige kauem digitamise vastu seista. Samas on Põhjamaades alanud juba raadioeetri üleminek digilevile, mis tähendab teoreetiliselt seda, et peagi võib ka raadiokuulajatelt raha küsida.
Iseasi, kas selline teguviis oleks meediamogulitele pikemas plaanis üldse kasulik. Vaevalt et keegi tahaks maksta pelgalt selle eest, et hommikul autoga tööle sõites oleks võimalik kuulata ilmateadet, "Despacitot" ja saatejuhtide tühja loba. Aga kui autod ise sõitma hakkavad, võib raadio asemel armatuuri täieõiguslikuks osaks saada hoopis telekas. (Nagu on juhtunud Lux Expressi bussiliinidel.) Sõitjal pole enam vaja teed vahtida, tehnoloogia annab talle vabaduse tegelda sõidu ajal millega iganes.
Kusjuures, päikese all ega lainepikkustel pole midagi uut. Kui Eestis hakati 1926. aasta lõpul korrapäraselt raadiosaateid edastama, tuli imelise aparaadi omanikel samuti maksu maksta. Ringhääling oli esialgu puhtalt kommertslik ettevõtmine, mis pidi tulu teenima. Alles vaikiva ajastu algul (1934) võeti raadio riigi tiiva alla. Eetrisse vaikivat ajastut igatahes ei saabunud. Algas hoopis õitseng, millele pani aluse peajoones üks mees: näitleja-teadustaja Felix Moor.
Juba kahekümnendail-kolmekümnendail tulid eetrisse soovikontserdid ja kuuldemängud, Eestimaa käänulistel teedel hakkas sõitma reportaažiauto, mis sai hellitusnimeks Hõbehall.
Kui raadiolained 20. sajandi algul õhus liuglema asusid, pidi see toonaste inimeste jaoks olema ilmaime. Kujutage ette - keegi räägib Londonis ja meie kuuleme seda Litsmetsas! Seda luksust praegusel ajal küll enam ei ole, aga tasuks ikkagi mõelda, kui kosutav oli lääne raadio raudse eesriide taga kopitavatele inimestele. Vaba Euroopa ja Ameerika hääl, pluss Soome televisioon Põhja-Eestis. Vabadus tähendas nõukogude eestlasele kahtlemata ka ragisevat häält kaugelt mere tagant.
Valdo Pandi kommentaarid laulupeolt, Gunnar Hololei spordireportaažid, stagnaaja rõõmurosin "Meelejahutaja", siiani kestev "Mnemoturniir"... Huvitav, mida mõtlesid need raadiokuulajad, kes kolhoosipõldude ja kalakombinaatide vahel tukerdades sellest raadionõidusest osa said?
Woody Alleni soe komöödia "Raadiopäevad" näitab ilmeka särtsakusega, kuidas maakera kahe ilmasõja vahelisel ajal tiirleski ümber raadioaparaadi. Raadiost tulid kõige värskemad uudised (mitte online-portaalidest nagu praegu), populaarne muusika (mitte Youtube'ist, iTunes'ist ega Spotify'st), eetris mängiti mänge, kositi naisi ja aeti äri. Raadiopäevad ei tule mõistagi enam iial tagasi.
Alles on jäänud veel natuke raadiomaagiat Vseviovi, Relve ja Erilaiu häältes, kuid kõnele, mis kõneled - me ei ela enam legendide ajastul. Praegusaja raadiosaadete (järel)kuulamine netist ei ole ka päris õige asi. Raadio peab käima ikka läbi eetri, siin ja praegu.
Raadio kannab endiselt edasi seda maagiat, mida kogesid inimesed juba sadakond aastat tagasi, ehkki vähemal määral ja vaid paiguti. Eestis tegutseb üle 30 raadiojaama, enamik neist argised, tavalised, maagiata.
Ent ikkagi näib, et raadio pole päris sellest ilmast. Kas need, kes eetris kõnelevad, on ikka olemas või on nad vaid hääled? Inimesel on ju komme kõike silmadega kinnitada, kõrvad pole nagu piisavalt usaldusväärsed abimehed. Aga ehk peitubki selles raadio tegelik maagia - hääl tuleb õhust, aga pildi peab igaüks juurde mõtlema. Raadio on töökindel reanimobiil kängunud mõtetele. Ta äratab fantaasia ellu.
