11. august 2017

Põdrakanepisõltuvus

Rootsi läänepoolses südamikus asuv ja osaliselt vastu Norrat liibuv Värmland võlub külalisi oma salapärase palgega, mille on tuntuks teinud Selma Lagerlöf ja Ekeby kavalerid. Värmlandi järved on loomu poolest Vooremaa ja Urvaste järvede sugulased, ehkki tüsedamad ja rikkamad. Mäed nende ümber on kõrgemad ja orud, milles sädeleda, sügavamad. Rõõmsa üllatusega avastasin hiljuti, et Frykeni järve ääres, mille kaldaid palistavad kaharad kased ja männid, näitab kreemroosasid õietõlvikuid ka minu lemmiktaim - põdrakanep.

Vanarahvas on põdrakanepit õnnistanud paljude ilusate nimedega: metssirel, nõmmeroos, kõrvelill. Mõnel pool nimetati teda ka palanulilleks, sest pärast metsa laastavat tulekahju on ta üks esimesi taimi, kes hävinud maad taas asustama hakkab. Ka ravimtaimena on põdrakanep väga hinnatud. Mesilased ei jäta iial tema nektariküllaseid õisi külastamata.

Tagasihoidlik ilu lummab. Ujedad kaunitarid on alati huvitavamad kui särtsuvad bravuuritarid. Pakane hukutab roosid, savi närvutab liiliad. Aga karikakar, sinilill, põdrakanep - nemad jäävad alles, trotsivad kapriisseid põhjamaa ilmu ning lepivad vähesega nagu vaeslapsed.

Mõni võib põdrakanepit tema laia leviku tõttu ka umbrohuks sõimata, kuid metsa ääres, järvede kaldail ja hüljatud talude hoovidel roosatav taim näitab sellega hoopis oma südamlikkust. Ta ilmub ikka sinna, kus puudub ilu, tarm ja elujõud.

Kui inimene temast möödub, noogutab ta sellele armetule lihtsurelikule - lohutades, julgustades, väge andes. Kes tahab olla üllas nagu põdrakanep, joogu tema vartest ja võrsetest keedetud teed. See heatahtlik taim ei keela inimesele oma väärt rakukesi.