Kord tuli ühes religiooniajaloo loengus jutuks munkluse roll erinevates maailma usundites. Kui õppejõud rääkis lühidalt kloostrivälistest munkadest, kes elavad erakuna teistest inimestest eemal ning suunavad kogu vaimujõu üksnes jumalikku sfääri, tõusis auditooriumis järsku ühe tütarlapse käsi.
"Aga miks nad niimoodi teevad?" küsis tütarlaps, mille peale ka kogenud õppejõud kimbatusse sattus.
"Noh, vaadake, kõik inimesed ei mõtle ühtmoodi," üritas õppejõud selgitada. "Mõned tunnevad, et nende elu on kõige väärtuslikumalt elatud üksinduses. Nad kaifivad üksindust, mõtisklust. See on nende jaoks ainus või vähemalt kõige otsem tee transtsendentse ühenduseni."
Jah. Tänapäeva inimesel, kes kummardab peamiselt ekraanide ees ja pühendab oma elu pangale, on kahtlemata raske mõista, miks mõni tüüp loobub vabatahtlikult ainelistest hüvedest ja tõmbub täielikult endasse, et pääseda võimalikult lähedale teispoolsetele jõududele. Näib lausa uskumatu, et keegi tahab niisama vaikida, kui normaalsuse kaaluvihtideks on loba ja lärm.
Mitmed-setmed suhtlusmeedia kanalid peavad olema pidevalt valla, kommunikatsioon ei tohi katkeda. Näib koguni, et inimkonna seas on tekkinud hirm vaikida. Suhtlemine oleks justkui sama, mis hingamine. "Mõtlen, järelikult olen olemas." Kui selle mõttetera autor René Descartes elaks praegu, ütleks ta suure tõenäosusega hoopis: "Suhtlen, järelikult olen olemas!"
1921. aastal avaldas Carl Gustav Jung raamatu "Psychologische Typen" ("Psühholoogilised tüübid"), milles võttis kokku paarikümne aasta jooksul tehtud avastused praktilises psühholoogias. Sellest teosest jõudsid massidesse kaks fundamentaalset mõistet: introvert ja ekstravert. Jung ise nimetas neid hoiakuteks. Ekstravert on tema käsitluses objektiivne, introvert aga subjektiivne isik. Ekstravert vaatab enda ümber, introvert enda sisse. Mõlemad hoiakud on kätketud iga inimese psüühikasse, ehkki enamasti on ülekaalus üks neist. Kumbki hoiak pole millegi poolest teisest etem või tõhusam.
Paraku on infotehnoloogia triumf löönud hoiakute tasakaalu kõikuma. Maailm on muutunud ohtlikult ekstravertseks. Suhtlusmeedia, tööturg ja meelelahutuskosmos kõnelevad sama keelt: sa pead olema pidevalt nähtaval, pead end müüma, pead olema kontaktis võimalikult paljudega, pead suutma end löövalt väljendada. Või muidu... ei ole sa mitte keegi, sa ei kõlba kuhugi, sind pole kellelegi tarvis.
Ekstraverdid leiavad energiat lärmist, introverdid vaikusest. Seetõttu kurnavad ekstravertsed nõudmised loomupäraseid introverte. Seal, kus oleks vaja enese siseookeanisse vaadates mõtelda, tuleb hoopis ennast väljendada. Ikka selleks, et konkurentsis püsida. Paistab, nagu käituks paljud introverdid välise surve tõttu samuti ekstravertidena, kuid selline maskeraad ei lõpe hästi. Oma varjust üle ei hüppa, koerast kassi ei tee.
Ka kultuure saab üldistuse-sildistuse hinnaga liigitada ekstra- ja introvertseteks. Liigituse on paika pannud emake Loodus: lõunamaa rahvad kipuvad olema ikka ekstravertsema ja põhjapoolsed rahvad introvertsema kultuuriga. Lumi, jää ja pimedus ei soosi enese väljendamist, vaid ikka enesesse süüvimist.
Ameerikalik massikultuur on samuti ekstravertne, mistõttu on tema väljapoole suunatud ja seejuures ülimalt tugev energia introvertsele soomeugri kultuurile moraalselt laostav. Soomeugri müüdid, kombed, eluviis ning vaimuilm on tärganud soode ja padrikute rüpes, Kalev on kõõlunud lauka serval ja Linda rippunud sookailu otsas.
Massikultuur ei ole kuigi mitmekesine ega nüansirikas. Massikultuur on rajatud välisele efektsusele, olles seega läbimõtlemata ja läbitunnetamata. Rahvuskultuur, ugrimugri sealhulgas, õitseb ja haljendab vaikuse vallas. Vanad kombed nõuavad ületegemist ja vanad mõtted ülemõtlemist. Pärimuslikku kultuuriainest ei saa tarbida ega miljarditesse dollaritesse vahetada. Ehedas-mahedas kultuuris pole suurt midagi osta ega müüa. Ugrimugri on mõtlemiseks ja tundmiseks.
Paljud esinevad inimesed, nagu näitlejad, lauljad, muusikud, aga ka poliitikud, sportlased, õpetajad, õppejõud ja koolitajad on sageli introvertsed. Nad vajavad akude laadimiseks üksindust. Üksiolek on igati normaalne. Teinekord on eriti mõnus olla üksi koos kalli inimesega. Kahekesi üksi, haruldases vaikuse vallas.
Tõupuhta introverdi suurim unistus ongi leida keegi, kellega koos üksi olla. Mõnusalt koos vaikida.
