Mis hetkest algab eestlaste ajalugu? Loll küsimus! Eestlased on elanud planeedil Maa sama kaua kui sipelgad ja vaid pisut lühemat aega kui seened või sõnajalad. Seega on eestlane üldse üks vanemaid tänini eksisteerivaid organisme. Kadestage, dinosaurused!
Aga tõsinegem nüüd. Vahel näib, nagu algaks eesti rahva ajalugu ristiusustamisega. Selles on suuresti süüdi üks mees: Läti Henrik. Ajaloo puhul kiputakse ikka toetuma kirjasõnale ja kui kirjalikud allikad on napid või puuduvad hoopis, jäävad ka ajalooraamatusse lüngad. Samas võib arheoloogiline aines olla hoopis kõnekam ja ausam kui mistahes kroonik. Ka enne Muistset vabadusvõitlust peeti siinmail sõdu, tehti kaupa, sulatati rauda, taoti mõõku ja ehiti end sõlgedega. Sellest, milline nägi välja muinaseestlaste elu veidi enam kui tuhande aasta eest, annab ammendava ülevaate tänavu ilmunud raamat "Viikingiaegne Eesti".
Raamatu autor, arheoloog Marika Mägi on teinud ära suure ja tänuväärse töö, heites muinasaja hämarikku heleda valguskiire. Võttes appi arheoloogilised leiud, kuhjade kaupa erialakirjandust ja põhjala saagad, annab autor aimu muinaseestlaste ühiskonnakorraldusest, religioonist, kaubanduspoliitikast ja igapäevaelust. Muuhulgas kulub üksjagu energiat, et lükata ümber viikingite ajastuga seonduvaid müüte ja eksiarvamusi. Näiteks polnud muinasaegsed linnused sugugi vaid militaarsed rajatised, paljud neist toimisid hoopis kaubitsemiskeskustena.
Juba raamatu esimestel lehekülgedel purustab autor ilusa rahvusromantilise müüdi eestlastest kui Läänemere valitsejatest. Muinaseestlased olid küll agarad meresõitjad, kuid kindlasti ei saa neid nimetada viikingiteks. (Samas kasutab autor eestlastest kõneldes ka nimetust "idaviikingid", mis muudab eelnenud eituse õõnsaks.) Viikingid või mitte, muistsed eestlased mängisid Läänemere kaubanduses võtmerolli, olles asendamatuks lüliks Ida ja Lääne vahel.
Viikingiajastu sai alata pärast seda, kui põhjamaalased hakkasid seilama purjelaevadel. Üllataval kombel ilmusid need Läänemerele alles 7.-8. sajandil - tähelepanuväärne tehnoloogiline viivitus, kui arvestada, et tuule tahtel sõitsid juba vanad egiptlased, kõnelemata foiniiklastest, kreeklastest ja roomlastest, kes purjejõu najal suuri tegusid tegid.
Purjedest said viikingitele tiivad, mis kandsid neid kaugele õhtu- ja hommikukaarde. Jõuti Prantsuse ja Inglise rannikule, seilati Gröönimaale ja Islandile. Põhjala sõdalased jõudsid 1000. aasta paiku koguni Ameerikasse (ja pea viissada aastat hiljem võttis Kolumbus kogu au endale). Viikingeid võis kohata ka Volga jõel ning Bütsantsi keisririigis. Rahumeelne äritegemine ja verejanuline rüüstamine käisid tol ajal käsikäes - tänapäeva diplomaatide košmaar!
"Viikingiaegne Eesti" puistab huvitavaid fakte. Väike valik:
- Pole võimatu, et muinaseestlased, vähemasti saarlased, jätsid surnud pereliikmed lindudele nokkida ja matsid kondid alles hiljem maha.
- Saaremaa vanaegne nimi oli Kuresaar. Saarlased ja Kuramaal elanud kuralased võisid olla tegelikult üks ja sama mereröövlite punt, mis läänepoolsetele rahvastele palju peavalu valmistas (kuralased, kuri ja kurat on samast tüvest).
- Õitsva Rootsi kaubalinna Sigtuna hävitamine, mis on eesti rahvusteadvusesse jätnud sügava jälje (ka eesti esimene algupärane ooper, Evald Aava "Vikerlased" põhineb sellel lool), oli tegelikult üsna tähtsusetu sündmus. Küll aga väärib rohkem tähelepanu teise, lausa legendaarse kaubalinna Birka põrmustamine, milles võis ka eestlastel olla oma osa.
- Soontagana maalinn Lääne-Eestis oli talvine kaubitsemispaik. Samalaadseid "Viru keskusi" leidus mujalgi pool.
- Eestlased olid kõvad orjapidajad. Orjade hulk võis elanikkonnast moodustada 20-50%. Orjaturud tegutseid mitmel pool Läänemeremaades, üks neist võis asuda Tartus.
- Ka naised võisid olla sõdalased. Kui perekonda polnud õnnistatud ainsagi pojaga, võidi mõni tütar "meheks" kasvatada.
- Kama söödi juba viikingiajal.
Kõige olulisem teadmine, mis on ühtlasi kogu raamatu vundamendiks, seostub Eesti rolliga kahe maailma serval. Tuhat aastat tagasi oli Eesti alad jagunenud kahe täiesti erineva kultuuriruumi vahel.
Saared ning lääne- ja põhjarannik kuulusid kokku Ida-Skandinaavia, Ahvenamaa ja Lõuna-Soome sõdalassfääriga. Eesti sisealad moodustasid aga kultuuriliselt ühtse terviku Loode-Vene aladega. Virumaa jäi nende kahe kultuuri piirikupitsaks, jagades samu jooni mõlema piirkonnaga. Isegi loodus on tahtnud, et ranna- ja metsaeestlased püsiksid lahus. Lausa joonlauaga on tõmmatud lai soode ja padrikute vöönd Käsmu rannalt Pärnu laheni. Nende teadmiste taustal muutub mõttetuks tänapäeva arutelu selle üle, kas Eesti kuulub pigem Itta või Läände.
Kakskultuurne Eesti on muidugi intrigeeriv tõik. Siinkohal tuleb täpsustuseks lisada, et Kesk- ja Lõuna-Eesti ei olnud viikingiajal osa Vene kultuuriruumist. Vene rahvus alles hakkas tol ajal välja kujunema. Venemaa loodeosa ehk praegust Peterburi, Novgorodi ja Pihkva kanti valitsesid tol kaugel ajal läänemeresoomlased. Siit võib teha mugava järelduse: juba muinasajal oli eesti rahval kaks pikka juureharu. Üks ulatus põhjamaadeni ja teine paiknes soome-ugrilaste pesapaigas. Meie juured ammutavad korraga toitu Idast ja Läänest.
*
Massikultuur on teinud viikingitest jõhkrad räpased metslased, kes puhkehetkedel vohmivad arututes kogustes liha ja rüüpavad vaatide viisi õlut. Lahingusse minnes panevad nad pähe sarvilise kiivri ega pelga Valhallat silme ees hoides surmahaldjaidki. Seda tegelikkusest irdunud müüti hoiab elus ka populaarne telesari "Viikingid", pehmemal kujul võib sarviliste kiivrite tegemistest lugeda mitmes lehes iga päev ilmuvast koomiksist "Hagar Hirmus".
Ajalugu on mitmepalgelisem. Jääb vaid pöialt hoida, et maa seest tuleb välja veel hulgaliselt aardeid (nii otseses kui kaudses tähenduses), mis aitaksid järjest enam selgitada, kuidas kulges elu tol kuldsel a'al, kui Kungla rahvas istus maha sööma ja läbi eesti meeste sõrmede veeres otsatus kogustes idamaiseid münte.
