14. september 2017

Süda ei helise enam

Eestlased peavad end ikka laulurahvaks. Muidugi ei anna ükski maine ega taevane vägi garantiid, et nõnda jääbki. Laulupeod, olgu nad praegu nii võimsad ja publikurohked kui tahes, võivad vajuda kaduvikku nagu mammutid, Titanic ja Rooma impeerium.

Laulupeotraditsiooni jätkumine sõltub suuresti sellest, milliseks kujuneb eesti keele saatus. Koorilaul on saanud ajaloosündmuste taustal ühtsuse, ärkamise ja vabaduse sümboliks, ent samal ajal ei maksa unustada, et omas keeles laulmine on ennekõike rahvusliku kultuuri elujõudu kinnitav ja värskendav rituaal. Emakeelel on pühalik kõla, kui ta muusikasse valada. Laulukaare all säravatest silmadest peegeldub vaigistamatu uhkus ja rõõm oma keele, maa ja rahva üle. Laulva eestlase süda heliseb.

Inimene pidagu end õnnelikuks, kui tema rinnas pesitseb muretu lõoke. Tema lõõritamist ei kuule iga päev, kuid vahel siiski!

Võimalik on ka selline stsenaarium, et tulevikus teisenebki eesti keel laulukeeleks. Mitte "kõigest", vaid "lausa". Asjaajamiseks ja igapäevaseks pruukimiseks ta enam ei kõlba, selle koha hõivab inglise keel. Eesti keeles ei saagi enam kõnelda, sest üleilmastunud ja internetistunud maailmas tuleb olla arusaadav võimalikult paljudele.

Vaadake vaid, millisel määral tehakse juba praegu Facebooki, Twitterisse ja Instagrami puhtalt ingliskeelseid postitusi! Ülikoolides jääb üha vähemaks neid "põmmpäid", kes kirjutavad teaduslikke töid eesti keeles. Isegi mitmed noorema põlvkonna kirjanikud, kes peaks justkui olema emakeele saadikud (või ei peaks?), tunnistavad: nad loevad eestikeelset kirjandust väga vähe.

Silmapiiril terendab tuleviku laulupidu - ainus ettekääne ja võimalus kasutada eesti keelt. Kui me keel peakski muutuma vaid tseremoniaalseks, nii-öelda pühapäevakeeleks, siis ei ole see veel tragöödia. Laulude kaudu konserveeritakse üks ilus läänemeresoome keel ning kantakse seda edasi mälestusena aegadest, mil vaaremad seda ka kodus, tööl ja puhkehetkel tarvitasid...

Ent Eesti kohal ripub hoopis traagilisem stsenaarium. Keele tegelik hukk saabub siis, kui süda enam ei laula. Meeles mõlgub üks hoiatav seik lapsepõlvest.

Mäletan küllalt selgelt seda aega, kui olin 4-5aastane ja kõrv tabas tihti "suurte inimeste" laulujoru. Kodustel sünnipäevadel või muudel pidulikel koosviibimistel võeti ikka laul üles. Repertuaar oli rahvalik, helge, tundeküllane: "Kullast süda", "Ei me ette tea", "Kungla rahvas" ja nõnda edasi. Kord vastelde ajal tulid tuttavad meile soolaleivapeole ja tol õhtul kõlas muudkui: "... seljas kasuk lumine, jalas valged pastlad!" Ei meenu, et oleksin ise kaasa iniseda üritanud. Lihtsalt vaatasin ja kuulasin neid inimesi, kel laul suus ja sära silmas.

Aga ühel hetkel jäid hääled vakka. Nagu oleks pikk lihunikunuga laulupaelad läbi lõiganud. See juhtus umbes sel ajal, kui ma kooli läksin või ehk natuke varem: aastail 1993-1994. Mis siis juhtus? Uus kord tuli.

Kui vahetult pärast vabariigi taastamist oli inimestes palju lapselikku rõõmu, siis üle maa tuhisenud reformideraju murdis rõõmu, murdis unistusi ja inimesi. Kolhoosid-sovhoosid ning hulk teisi riigiettevõtteid pandi üleöö kinni, töölised jäid tööta. Omandireform ja alanud erastamislaine külvasid vaenu ja muret. Nägin seda, kuidas "suurte inimeste" nägudelt kadus rõõm. Tundsin, kuidas heade kamraadide vahelt haihtus sõbralik soojus. Silmad jäid särata, süda löödi lukku.

Selline oli vabaduse hind. Ja ükski maine ega taevane vägi ei anna garantiid, et kunagi, kusagil tumedas tulevikus juhtub midagi veel hullemat, mis räsib kogu rahvast nii rängalt, et lõokesed rinnas jäävadki igaveseks vakka.