Me kõik oleme ristiinimesed

500 aastat on möödunud sellest saatuslikust (või ehk jumalikust?) päevast, kui üks saksa munk, nimeliselt Martin Luther, Wittenbergi lossikiriku uksele oma 95 teesi kinnitas. Sisuliselt tähendas see, et Euroopas oli koitnud uus vaimuajastu. Ühtlasi võib luteri kirik tähistada kenakesti ümmargust juubelit.

Pixabay

Luther ei tahtnud luua midagi uut, vaid parandada vana, pöörduda tagasi ristiusu juurte juurde. Aga ikka juhtub, et see, kes tahab taastada kaotsiläinud vana, paneb paratamatult aluse millelegi uuele. Kirik oli juba varem lõhenenud lääne- ja idapoolseks haruks, nüüd kasvas kristluse puule veel üks oksake, mille küljes ripub ka eesti rahvas ja kultuur. Seetõttu, olenemata tollest, mida keegi usub, oleme ikka ristiinimesed, kristlikul kõdukännul võrsunud seenekesed.

Keskaegne kirik oli enamat kui vaimuasutus. Kiriku tiiva alla kuulusid koolihariduse andmine, hoolekanne, isegi pangandus ja statistika (hingekiri). Vaim on Õhtumaades olnud ikka võimuga vastasseisus, ent samas oli vaimulikkond oluliseks partneriks kuningatele-keisritele. Lutheri "oktoobrirevolutsioonile" järgnenud sündmused kippusid olema pigem poliitilise maiguga: Vana-Liivimaa aadel ning ka Taani ja Rootsi kuningad võtsid luteri õpetuse vastu väga maistel põhjustel. Ilmalik võim leidis korraga viisi, kuidas oma positsioone tugevdada. Muidugi toimus see kirikute ja kloostrite mõju kärpimise arvelt. Tasapisi tugevnes riikide keskvõim ning riigiasutused võtsid üha enam ühiskondlikke ülesandeid kirikult üle.

Esimestel reformatsiooni-järgsetel sajanditel kasutasid Põhjamaade valitsejad luterlust poliitilise tööriistana. Ka eesti talupojad pidid Rootsi võimu all omandama luterlikud põhitõed, see oli tänapäevases mõttes umbes nagu kodakondsuseksam. Tolleaegsed talurahvakoolid, mille rohkuse üle praegugi ajalooõpikutes uhkust tuntakse, avati ennekõike selleks, et talurahvas omandaks "õige", s.t. rootsiliku meelsuse.

Ei saa suurel pidupäeval jätta märkimata, et luterlikud riigid (Saksamaa, Põhjamaad, Eesti ja Läti) moodustavad ühtlasi Euroopa kõige ilmalikuma vööndi. Põhjus on sellessamas luterlikus mõtteviisis. Vahel öeldakse, et Luther tõi jumala inimesele lähemale. Inimene võis ise taevase vanamehega suhelda, kiriku roll hakkas seeläbi ajapikku vähenema. Vaimulike peamiseks ülesandeks sai jumalasõna lahtiseletamine ja jutluste pidamine. Luterluses ongi esikohal sõna. Rahvas tahab aga show'd, mitte tühipaljast filosofeerimist!

Ma ei tea, keda luterlased õigupoolest kummardavad. Luteri kirikust ei leia jumalat. Luterlased on ta enda juurest minema ajanud. Jumal hingitseb veel katoliku, kindlasti õigeusu kirikus. Luteri vaimulikel on autoriteeti moraaliküsimustes, kuid seegi hakkab hõrenema. Kogudused kuivavad kokku, sest milleks käia jumalakojas, kus peremeest ennast pole ammu nähtud?

Eestlased ei pea end kuigi usklikuks, ehkki uuringud näitavad, et luteri kiriku kadumist ei taha õieti keegi. Kirikut peetakse endiselt oluliseks traditsioonide kaitsmisel. Selline mõtlemine on muidugi enesepettus, sest tühjad kirikud ei hoia mingeid traditsioone. Kirik saab olla ja lausa peab olema rõhutute pelgupaik, meeleheitlike majakas, kibestunute kosutaja. Tagasi juurte juurde!

Arg kardab, julge loodab

Pole võimalik öelda, milline tee viib õnneni. Teid on liiga palju, õnne ikka liiga vähe. Kes aga tahab tõemeeli reisida õnnemaale, siis parim sõiduvahend sel keerulisel teekonnal on kahtlemata mõõdukus. Juba antiikaja targad teadsid, et õndsus ja heaolu peitub äärmuste vahel, pahedega palistatud inimloomuse kuldses keskpunktis.

Õnnelik ei saa olla see, kes elab argpüksina ega too, kes midagi ei karda. Rumalaid tegusid saadavad nii argus kui ka hulljulgus - ühel juhul jääb palju häid asju tegemata ja elugi elamata, teisel juhul varitsevad suured riskid ja elu võib liig kärmelt kuulusetu otsa leida. Antiikaegse ideaali järgi iseloomustab õnnelikku inimest vaprus.

Vapruse koostisesse kuuluvad tragidus, sitkus ja visadus. Aga ka tarkus. Vapper sõdalane peab olema tark. Kui kaalul on elu, ei tohi oma võimeid üle- ega alahinnata. Tuleb tunda ennast ja vaenlast. Sageli juhtub, et inimese suurim vaenlane on see, kes talle peeglist vastu vaatab. Sõge, kas pole? Mis parata - inimene ongi üks sõge olend.

Kui ühel päeval peaks mu koduaias maanduma kosmiline lennuriist roheliste mehikestega, ja kui nad küsiks, kuidas ma oma liigikaaslasi defineeriks, siis piisab mulle ühestainsast lausest. Inimene on see, kes kardab ja loodab.

Kõik loomad, kel on vähegi arenenud närvisüsteem ja algelisemad meeleorganid, kardavad kedagi või midagi. Hirm on osa ellujäämisinstinktist. Loomad ei ole võimelised lootma. Nad võivad teada ja mäletada, kuid ei suuda loota. Lootus on puhtakujuline inimaju produkt. Me tuleme loomariigist, aga oleme justkui boonuseks saanud lootuse. Karta halvimat ja loota parimat. Eks ole inimlik?

Hirm ja lootus. Mõlemas kätkeb "võib-olla". Olla võib nii ja naa, tulla võib see või too. Raskelt haige kardab surma, aga loodab paranemisele. Kord murrab hirm mõistuse, siis tõmbab lootus võidulipukese vardasse. Nii nad maadlevad inimese aru ja hinge eest.

Tulevik on alati tume, mistõttu jätkub põhjust ühtaegu karta ja loota. Kuidas hirmuga võidelda? Tuleb anda talle kuju. Tänu hästiarenenud kujutlusvõimele saab inimene ebamäärase hirmu taltsutada. Tõvehaldjad, kurat, vikatimees, zombid, libahundid jpt tegelased on võrsunud rahvaluule rammusale pinnale just hirmu taltsutamise tulemusel. Uinuv mõistus sünnitab koletisi, kuid needsamad koletised on lihaks ja vereks muutununa surmatavad. Appi tuleb lootus.

Inimene vajab iga päev toitu, vett, õhku ja lootust. Ilma armastuseta on võimalik suurepäraselt elada, nii nagu inuitid, saamid ja nganassaanid elavad igikeltsal ilma päikeseta. Lootusetus tähendaks igavest ööd, lõppematut valu ja tuska. Kus on lootust, seal on unistusi. Kus unistusi, seal võimalusi.

Antiikaja rahvad leiutasid vanasõna: "Õnn on armunud julgetesse." 21. sajandi digiinimene ei saa siinkohal vastu vaielda. Ehk on vapruse koostises ka harilikust suurem hulk lootust? Arg kardab, aga julge loodab. Mõni julge leiab koguni õnne.

Samal teemal:

Hirm sööb hinge seest

Kolletav poeesia

Mõlgutusi Demeteri haua servalt

Hääbumise ilu... Kuidas seda õieti kirjeldada? Hüvastijätu kibe magusus. Lootus pöördumatuses. Luule proosas. Erksus halluses. Igaviku hämune peegeldus säravselges mööduvas hetkes. Paradoksid ja oksüümoronid. Vastuolud ja vastandväljendused.

Kunstnikud on tuhandeid pintsleid pooleks murdnud, portreteerides looduse ilu. Keegi neist pole võetud ülesandega hakkama saanud, ilu ei jää ilmaski lõuendi külge. Ilu valgub piltidelt maha, pudeneb porri ja inimesed paterdavad tema peal. Ilu ei saa kinni püüda. Kui, siis ainult silmaga. Nii, nagu kirev päevapaabu või tõmmu admiral püütakse liblikavõrku. Aga võrkusattunud tiivuline on alati määratud surmale. Kinnipüütud ilu on surnud nagu nööpnõelaga läbitorgatud päevapaabu bioloogi klaasi taga.

Ja ometi püsib inimeses väsimatu, lausa sõge tung jäädvustada ilu. Eriti seda, mis õitseb ja haljendab, elujõust rõkkab ja värvidest sibiseb. Õitsevat kirsipuud või õnnelikku tütarlast on väga mõnus maalida, põnev pildistada. Aga tulemus on ikka üheplaaniline, suisa igav. Kolletav vaher ja kortsuline vanaeit pakuvad rohkem ainest. Neist õhkub elu koos kõigi selle juurde kuuluvate hirmsate ja armsate lisanditega. Noore inimese palgelt vaatab vastu õnn või vähemalt lootus õnnele. Vanad ei looda, nad teavad. Teavad, mis õnn, mis õnnetus. Nende palgesse on mõlemad läbisegi kirja pandud.

Kolletus pole koledus. Kollases on rõõmu. Ometi teeb aasta kõige kollasem aeg inimesi nukraks. Kuid eks sageli ongi nii, et rõõmsad hetked varjavad viivuks inimhinge normaalseisundit - kurbust. Kõik liigub lõpu poole ja see lõpp on ilus. Pealegi - maakera jääb ümmarguseks ja iga lõpu taga kumab algus. Kusjuures mõlemad - algus ja lõpp - on illusioonid.

Inimhinges piniseb tüütu igatsus nooruse ja kevade järele. Möödunud kevadet enam tagasi ei saa. Tuleb leppida järgmise kevadega. Seniks nautigem sügise varakambri lõputuid aardeid, lehekulda ja hallahõbedat, pohlade-pihlakate tillukesi rubiine ja jumalate armust samblale pudenenud miljardeid udupärleid.

Ebanormaalsuse propaganda

Väga kerge on olla ebanormaalne. See kuldne mõttetera, millega kibemagusat ministrileiba maitsnud kirjandusteadlane Peeter Olesk üheksakümnendate algul kuulsust kogus ja mis teinuks au ka parimatele Vana-Rooma kõnemeestele, tõuseb kirevat ilmaelu seirates ikka ja jälle mõistuse horisondile.

Ole sa kõhn või paks, rikas või vaene, usklik või uskmatu - midagi peab sinuga valesti olema. Sa pole kunagi õiges kaalus, sa teenid liiga palju (tõlge: oled kelm) või liiga vähe (oled hädapätakas), oled hull (sest usud Jumalasse) või moraalitu (sest sa ei usu millessegi).

Kui oled mees, siis sa ei nuta ega kanna kõrvarõngast. Kui oled naine, siis pead oskama süüa teha, loomulikult peavad sul olema lapsed ja naiselikkuse tõestamisel tuleb kasuks seegi, kui sa oled ilus nagu Liis Tappo ja tark nagu Marju Lauristin. (Aga meeste seltskonnas ei tohi tarkust välja näidata!) Üldtunnustatud reeglid, mille kehtestaja jääb igavesti anonüümseks, on kindlalt paigas ning vastuvaidlemiseks ruumi napilt.

Miskipärast tundub, et kui kõlab süütu sõna "vähemus", haarab teatud osa inimesi automaatlselt malaka järele. Hea veel, et revolver pihku ei satu. Leidub küllaga isehakanud keisreid, kes peavad end kõhklemata normaalseks ja normaalsuse monopol kuulub väidetavalt just neile. Vähemustega ei pea arvestama. Vähemused pole päris "õiged".

Osatäitjad filmist "Värdjad" (1932)

Ometi kuulume ju kõik mõnesse vähemusse. Isegi lugematult paljudesse erinevatesse vähemustesse. See ei takista muidugi keisritel rääkimast enamuse positsioonilt, sest enamus - see on jõud!

Inimestele surutakse peale ebanormaalsust. Kes mallist kõrvale kaldub, tembeldatakse värdjaks. Ja paljud meist, eriti õrnema hingega, võtavadki seda propagandat tõsiselt ja hakkavad ka ennast värdjaks pidama. Leebemal juhul (seda tuleb siiski rohkem ette) võetakse normist kõrvalekaldujaid kui riiklikku või üldrahvalikku probleemi, mis nõuab lahendamist.

Kui su elustiil või mõtteviis erinevad peavoolust, harilikust, traditsioonilisest, siis oled hälbega. Kusjuures, harva on "vähemuslased" selles ise süüdi. Vähemusse ei astuta, sinna satutakse. (Võib öelda ka: langetakse.) Õnnelikust abielunaisest võib üleöö saada üksikema, edukast ärihaist sotsiaalmaja elanik.

Punkariks, taimetoitlaseks ja jehoovatunnistajaks saadakse küll vabast tahtest, kuid asjaosalised ise nimetavad enda kuulumist mõnda subkultuuri või usulahku "vere kutseks". Või siis seletatakse seda "õige tundega". Nii ehk teisiti, olgu vähemusse sattumise põhjuseks geenid või vaba valik, ikka istub mõne nurga peal onkel, kes hoiab käest plagu kirjaga "Maha teistsugused!" Sa ei tohi silmatorkavalt riietuda, sa pead sööma liha! Pead olema valge hetero! Nii on kombeks, nii on õige!

Kes pole moraalibosside silmis õige, seda võib kritiseerida-diskrimineerida. Hingeõhku ei tasu raisata tõrjutute lohutamisele ega julgustamisele. Kui juba kõnelda, siis kellegi vastu, sõnad olgu kurjad.

Väike ääremärkus. Sellega, et aasta ema ja aasta isa peavad olema abielus, ei diskrimineerita kedagi. Abielunõue on lihtsalt reaalsusest möödavaatamine. Aga seda teevad nii padukonservatiivid kui ka libaliberaalid: nad ei arvesta tegelike oludega. Rääkides abieludest, võiks asja lausa pahupidi pöörata ja kuulutada, et tegelikult on just abiellumine ebanormaalne, sest enamik inimesi seda ju ei tee!

Normaalsus ei ole aga sõltuvuses normaalsete arvust. Vähemus võib olla koguni enamus. Ka vanurid on haavatav vähemus, ehkki hulga poolest on neid rohkesti ja tuleb aina juurdegi. Vana olla - kas pole see üdini normaalne? Aga näed, vähemuse ja ebanormaalsuse vahele pistetakse ikka väga kergekäeliselt võrdusmärk.

Ja mis on siis normaalse inimese normaalne tegu? Tapmine ja piinamine on kuriteod, aga sõnadega tapetakse ja piinatakse kaitsetuid inimesi iga päev. On see normaalne? "Normaalsete" arvates ilmelt küll.

Üks ilmekas näide, mis tõestab ebanormaalsuse haiglaslikku pealesurumist, tuleb õigupoolest moe vallast. Üsna tihti võib kuulda nii mõnestki suust pirtsakat väidet, et sokid ja sandaalid kokku ei sobi. Neid ei tohi koos kanda! Tähtsusetu näide? Seda küll, kuid põhimõttelised hädad saavadki alguse näiliselt tühistest seikadest. Kui mina olen endale pähe võtnud, et vot inimesed ei tohi nii ja nii riides käia (sest see häirib mind), siis minul on õigus ja punkt. Ja need, kes minu õiguse vastu eksivad, on väärakad. Soki-sandaali vihkajaid võib lausa omaette usuliseks liikumiseks pidada ja samalaadseid "usulisi ühendusi" leidub veel küllaga.

Viis aastat tagasi mõtisklesin nõnda: "Kui inimene seab universumi keskpunktiks enda ja elu ülimaks eesmärgiks isiklikud vajadused, mõranebki võime teistele kaasa tunda. Oma särk on mõistagi ihule kõige lähemal ja oma mure kõige mustem, kuid võimetus näha ilmaruumi läbi teise inimese silmade toobki kaasa tormakad hukkamõistud, õõnsad eelarvamused, raskemal juhul umbusu kõigi ümbritsevate kaaskodanike vastu. Sealt ei jää enam kaugele paranoiline usaldamatus, hirm ja viha. Lõpuks jääb isekale vaid üks suhtekorralduse viis: vägivald.

Maailmale ja teistele inimestele avatud inimene ei saa olla läbinisti isekas. Häid ja rahumeelseid suhteid õnnestub hoida vaid sellel, kes suudab peale kohtumõistmisele ka mõista. On vaja suhelda – lubada võõraid mõtteid enda sisse, tundugu see nii õudne kui tahes. Nõnda saab võimalikuks mõistmine, nõnda selginevad piirid õige ja vale vahel." Lisaksin veel: õige ja vale piirid ei kulge normaalsuse ja ebanormaalsuse vahelt.

Tuleb mõista ka normaalsuse keisreid. Nad tahavad süsteemi, ei salli korralagedust. Kõik maailmas leiduv, kaasa arvatud inimesed, peavad mahtuma selgetesse kategooriatesse. Liigsed erinevused on ohtlikud, need kõigutavad maailma tasakaalu.

Kes tahab, et teised oleksid võimalikult normaalsed (või tegelikult: temasarnased), peab paratamatult pettuma. Inimkonna mitmepalgelisust ja individuaalseid erinevusi eitades ning inimloomust jõuga lihtsustades õigustame diktatuuri ja toidame terrorismi. Issanda loomaaed on liiga kirev, et selle kõiki asukaid paari pintslitõmbega lõuendile jäädvustada.

Ebanormaalsus vohab kõikjal. See on täiesti normaalne.

Samal teemal:
Inimlikkuse põud?

Kuradi naised!

Ükski pühakiri ei anna selget vastust, kas vanakurat on mees- või naissoost. Kaudsete tunnuste põhjal (sokusarved jms) võiks oletada, et küllap kuulub põrguvürst ikka isaste seltsi. Vähemalt ühes asjas on kristlikud ja islamistlikud teoloogid sama meelt: naised on kuradi võludele eriti vastuvõtlikud, mistõttu võivad nad inimsoost meeste jaoks olla koguni ohtlikumad kui kurat ise.

Pixabay

Põnevusromaan "Kuradil on lapse nägu" kipub olema väga meestekeskne, testosteroonihõng on esimestest lehekülgedest peale õhus. Naistegelased jäävad pigem tagaplaanile, kuid siinkohal oleks siiski põhjust peatuda kolmel naisel, kes raamatule selle õige värvingu annavad. Kolm üpriski erineva iseloomuga naist kolmest erinevast põlvkonnast. Tutvustagem neid.

Ivett Randsaar, 20aastane külakaunitar. Ta on enesekindel, otsekohene ja natuke müstiline frukt, kelle hingemattev sarm ajab hulluks nii mõnegi vastassoo esindaja. Ehkki satub kergesti sekeldustesse, oskab enda eest seista. Hindab isiklikku vabadust, kuid eelistab samas jääda ankrusse nende inimeste juurde, kelle peale võib loota. Äärmuslikes olukordades ilmneb tema otsusekindlus ja taibukus. Võtmelause: "See, mis siin juhtus, jääb ainult meie vahele..."

Elle Viigi, 53aastane külalistemaja juhataja. Ettevõtlik ja intelligentne persoon. Loomupärane tagasihoidlikkus ja sume sõbralikkus teevad temast hinnatud kaaslase. Isiklikus elus ette tulnud luhtumisi korvab meelepärase tööga. Aeg-ajalt avaneb tema kahetine natuur: ühel hetkel võib olla väga ebakindel, järgmisel aga äärmiselt tahtejõuline. Ei näita välja kõike, mis tema sees peitub. Võtmelause: "Olen alati head tahtnud."

Saale Tarik, 74aastane pensionär, endine traktorist. Värvikas seltskonnahing, kelle kohalolu ei jää kellelegi märkamatuks. Sündinud lobasuu, kes kõike näeb ja kuuleb. Väsimatu töörabaja, sihikindel ja parajalt jonnakas. Austab traditsioone, jääb rahumeeli vanamoeliseks ka siis, kui muu maailm kaugele ette kihutab. Ehtne maa sool. Õnnetuseks on ta tihti lihtsameelne ja usaldab inimesi liiga palju. Võtmelause: "Noore mehe juure all on mõnus magada!"

Ilma nende kolme "õeta" oleks raamat mõeldamatu. Ivett on selle loo erootiline läte, Elle kaudu tuleb esile elu traagiline pahupidisus, Saale hoolitseb koomiliste vahepalade eest. Ent näilisest lihtsakoelisusest hoolimata ei ole need naised kergesti kirjeldatavad. Neis on midagi mõistatuslikku. Midagi sellist, mida saab tajuda vaid intuitiivselt, erilise ülitundliku antenniga.

Olen ka eelnevates raamatutes kujutanud saatuslikke naisi, kes - vabandage stampi - mehe elu peapeale pööravad. Mehe ürgses loomuses on juhtida, riskida, seigelda ning pidada võitlust oma geenide ja ideede eest. Ometi on ta naistest sõltuv, meeste maailm ei pöörle veenusliku energiata. Iga rakett vajab tähtedevahelise sõidu tarbeks kütust. Mees on rakett, naine kütus.

Elu algab naisest. Ema annab elu, ta hoiab ja kasvatab rohetavat mehevõrset. Sõbratar/elukaaslane/abikaasa kujundab meest ümber. Üks kardetav tundmatu on selles võrrandis veel - mehed nimetavad teda nõiaks, mõrraks, vanamooriks... ja vahel ka ämmaks. Naiste mõju meestele on vaieldamatu, ehkki maskuliinsest vaatevinklist pole seda lihtne tunnistada.

Ivett, Elle ja Saale pärinevad tükati otse elust, nad esindavad naisetüüpe, keda ühel keskmisel mehekõkatsil tasub peljata. Neid ühendab sihikindlus ning mehed on nende jaoks enamal või rohkemal määral oma soovide ja tahtmise teostamise vahendiks. Nad ei ole pereinimesed.

See ei tähenda, et neis puuduks armastav alge. Saatus pole neid paremate paladega õnnistanud, mistõttu on nad ise kõikvõimsa saatuse ettemääravasse rolli astunud. Olles iseloomult väga erinevad, esindavad nad üheskoos armastuseta naise kolme nägu.