Pole võimalik öelda, milline tee viib õnneni. Teid on liiga palju, õnne ikka liiga vähe. Kes aga tahab tõemeeli reisida õnnemaale, siis parim sõiduvahend sel keerulisel teekonnal on kahtlemata mõõdukus. Juba antiikaja targad teadsid, et õndsus ja heaolu peitub äärmuste vahel, pahedega palistatud inimloomuse kuldses keskpunktis.
Õnnelik ei saa olla see, kes elab argpüksina ega too, kes midagi ei karda. Rumalaid tegusid saadavad nii argus kui ka hulljulgus - ühel juhul jääb palju häid asju tegemata ja elugi elamata, teisel juhul varitsevad suured riskid ja elu võib liig kärmelt kuulusetu otsa leida. Antiikaegse ideaali järgi iseloomustab õnnelikku inimest vaprus.
Vapruse koostisesse kuuluvad tragidus, sitkus ja visadus. Aga ka tarkus. Vapper sõdalane peab olema tark. Kui kaalul on elu, ei tohi oma võimeid üle- ega alahinnata. Tuleb tunda ennast ja vaenlast. Sageli juhtub, et inimese suurim vaenlane on see, kes talle peeglist vastu vaatab. Sõge, kas pole? Mis parata - inimene ongi üks sõge olend.
Kui ühel päeval peaks mu koduaias maanduma kosmiline lennuriist roheliste mehikestega, ja kui nad küsiks, kuidas ma oma liigikaaslasi defineeriks, siis piisab mulle ühestainsast lausest. Inimene on see, kes kardab ja loodab.
Kõik loomad, kel on vähegi arenenud närvisüsteem ja algelisemad meeleorganid, kardavad kedagi või midagi. Hirm on osa ellujäämisinstinktist. Loomad ei ole võimelised lootma. Nad võivad teada ja mäletada, kuid ei suuda loota. Lootus on puhtakujuline inimaju produkt. Me tuleme loomariigist, aga oleme justkui boonuseks saanud lootuse. Karta halvimat ja loota parimat. Eks ole inimlik?
Hirm ja lootus. Mõlemas kätkeb "võib-olla". Olla võib nii ja naa, tulla võib see või too. Raskelt haige kardab surma, aga loodab paranemisele. Kord murrab hirm mõistuse, siis tõmbab lootus võidulipukese vardasse. Nii nad maadlevad inimese aru ja hinge eest.
Tulevik on alati tume, mistõttu jätkub põhjust ühtaegu karta ja loota. Kuidas hirmuga võidelda? Tuleb anda talle kuju. Tänu hästiarenenud kujutlusvõimele saab inimene ebamäärase hirmu taltsutada. Tõvehaldjad, kurat, vikatimees, zombid, libahundid jpt tegelased on võrsunud rahvaluule rammusale pinnale just hirmu taltsutamise tulemusel. Uinuv mõistus sünnitab koletisi, kuid needsamad koletised on lihaks ja vereks muutununa surmatavad. Appi tuleb lootus.
Inimene vajab iga päev toitu, vett, õhku ja lootust. Ilma armastuseta on võimalik suurepäraselt elada, nii nagu inuitid, saamid ja nganassaanid elavad igikeltsal ilma päikeseta. Lootusetus tähendaks igavest ööd, lõppematut valu ja tuska. Kus on lootust, seal on unistusi. Kus unistusi, seal võimalusi.
Antiikaja rahvad leiutasid vanasõna: "Õnn on armunud julgetesse." 21. sajandi digiinimene ei saa siinkohal vastu vaielda. Ehk on vapruse koostises ka harilikust suurem hulk lootust? Arg kardab, aga julge loodab. Mõni julge leiab koguni õnne.
Samal teemal:
