Väga kerge on olla ebanormaalne. See kuldne mõttetera, millega kibemagusat ministrileiba maitsnud kirjandusteadlane Peeter Olesk üheksakümnendate algul kuulsust kogus ja mis teinuks au ka parimatele Vana-Rooma kõnemeestele, tõuseb kirevat ilmaelu seirates ikka ja jälle mõistuse horisondile.
Ole sa kõhn või paks, rikas või vaene, usklik või uskmatu - midagi peab sinuga valesti olema. Sa pole kunagi õiges kaalus, sa teenid liiga palju (tõlge: oled kelm) või liiga vähe (oled hädapätakas), oled hull (sest usud Jumalasse) või moraalitu (sest sa ei usu millessegi).
Kui oled mees, siis sa ei nuta ega kanna kõrvarõngast. Kui oled naine, siis pead oskama süüa teha, loomulikult peavad sul olema lapsed ja naiselikkuse tõestamisel tuleb kasuks seegi, kui sa oled ilus nagu Liis Tappo ja tark nagu Marju Lauristin. (Aga meeste seltskonnas ei tohi tarkust välja näidata!) Üldtunnustatud reeglid, mille kehtestaja jääb igavesti anonüümseks, on kindlalt paigas ning vastuvaidlemiseks ruumi napilt.
Kui oled mees, siis sa ei nuta ega kanna kõrvarõngast. Kui oled naine, siis pead oskama süüa teha, loomulikult peavad sul olema lapsed ja naiselikkuse tõestamisel tuleb kasuks seegi, kui sa oled ilus nagu Liis Tappo ja tark nagu Marju Lauristin. (Aga meeste seltskonnas ei tohi tarkust välja näidata!) Üldtunnustatud reeglid, mille kehtestaja jääb igavesti anonüümseks, on kindlalt paigas ning vastuvaidlemiseks ruumi napilt.
Miskipärast tundub, et kui kõlab süütu sõna "vähemus", haarab teatud osa inimesi automaatlselt malaka järele. Hea veel, et revolver pihku ei satu. Leidub küllaga isehakanud keisreid, kes peavad end kõhklemata normaalseks ja normaalsuse monopol kuulub väidetavalt just neile. Vähemustega ei pea arvestama. Vähemused pole päris "õiged".
 |
| Osatäitjad filmist "Värdjad" (1932) |
Ometi kuulume ju kõik mõnesse vähemusse. Isegi lugematult paljudesse erinevatesse vähemustesse. See ei takista muidugi keisritel rääkimast enamuse positsioonilt, sest enamus - see on jõud!
Inimestele surutakse peale ebanormaalsust. Kes mallist kõrvale kaldub, tembeldatakse värdjaks. Ja paljud meist, eriti õrnema hingega, võtavadki seda propagandat tõsiselt ja hakkavad ka ennast värdjaks pidama. Leebemal juhul (seda tuleb siiski rohkem ette) võetakse normist kõrvalekaldujaid kui riiklikku või üldrahvalikku probleemi, mis nõuab lahendamist.
Kui su elustiil või mõtteviis erinevad peavoolust, harilikust, traditsioonilisest, siis oled hälbega. Kusjuures, harva on "vähemuslased" selles ise süüdi. Vähemusse ei astuta, sinna satutakse. (Võib öelda ka: langetakse.) Õnnelikust abielunaisest võib üleöö saada üksikema, edukast ärihaist sotsiaalmaja elanik.
Punkariks, taimetoitlaseks ja jehoovatunnistajaks saadakse küll vabast tahtest, kuid asjaosalised ise nimetavad enda kuulumist mõnda subkultuuri või usulahku "vere kutseks". Või siis seletatakse seda "õige tundega". Nii ehk teisiti, olgu vähemusse sattumise põhjuseks geenid või vaba valik, ikka istub mõne nurga peal onkel, kes hoiab käest plagu kirjaga "Maha teistsugused!" Sa ei tohi silmatorkavalt riietuda, sa pead sööma liha! Pead olema valge hetero! Nii on kombeks, nii on õige!
Kes pole moraalibosside silmis õige, seda võib kritiseerida-diskrimineerida. Hingeõhku ei tasu raisata tõrjutute lohutamisele ega julgustamisele. Kui juba kõnelda, siis kellegi vastu, sõnad olgu kurjad.
Väike ääremärkus. Sellega, et aasta ema ja aasta isa peavad olema abielus, ei diskrimineerita kedagi. Abielunõue on lihtsalt reaalsusest möödavaatamine. Aga seda teevad nii padukonservatiivid kui ka libaliberaalid: nad ei arvesta tegelike oludega. Rääkides abieludest, võiks asja lausa pahupidi pöörata ja kuulutada, et tegelikult on just abiellumine ebanormaalne, sest enamik inimesi seda ju ei tee!
Normaalsus ei ole aga sõltuvuses normaalsete arvust. Vähemus võib olla koguni enamus. Ka vanurid on haavatav vähemus, ehkki hulga poolest on neid rohkesti ja tuleb aina juurdegi. Vana olla - kas pole see üdini normaalne? Aga näed, vähemuse ja ebanormaalsuse vahele pistetakse ikka väga kergekäeliselt võrdusmärk.
Ja mis on siis normaalse inimese normaalne tegu? Tapmine ja piinamine on kuriteod, aga sõnadega tapetakse ja piinatakse kaitsetuid inimesi iga päev. On see normaalne? "Normaalsete" arvates ilmelt küll.
Üks ilmekas näide, mis tõestab ebanormaalsuse haiglaslikku pealesurumist, tuleb õigupoolest moe vallast. Üsna tihti võib kuulda nii mõnestki suust pirtsakat väidet, et sokid ja sandaalid kokku ei sobi. Neid ei tohi koos kanda! Tähtsusetu näide? Seda küll, kuid põhimõttelised hädad saavadki alguse näiliselt tühistest seikadest. Kui mina olen endale pähe võtnud, et vot inimesed ei tohi nii ja nii riides käia (sest see häirib mind), siis minul on õigus ja punkt. Ja need, kes minu õiguse vastu eksivad, on väärakad. Soki-sandaali vihkajaid võib lausa omaette usuliseks liikumiseks pidada ja samalaadseid "usulisi ühendusi" leidub veel küllaga.
Viis aastat tagasi mõtisklesin nõnda: "Kui inimene seab universumi keskpunktiks enda ja elu ülimaks eesmärgiks isiklikud vajadused, mõranebki võime teistele kaasa tunda. Oma särk on mõistagi ihule kõige lähemal ja oma mure kõige mustem, kuid võimetus näha ilmaruumi läbi teise inimese silmade toobki kaasa tormakad hukkamõistud, õõnsad eelarvamused, raskemal juhul umbusu kõigi ümbritsevate kaaskodanike vastu. Sealt ei jää enam kaugele paranoiline usaldamatus, hirm ja viha. Lõpuks jääb isekale vaid üks suhtekorralduse viis: vägivald.
Maailmale ja teistele inimestele avatud inimene ei saa olla läbinisti isekas. Häid ja rahumeelseid suhteid õnnestub hoida vaid sellel, kes suudab peale kohtumõistmisele ka mõista. On vaja suhelda – lubada võõraid mõtteid enda sisse, tundugu see nii õudne kui tahes. Nõnda saab võimalikuks mõistmine, nõnda selginevad piirid õige ja vale vahel." Lisaksin veel: õige ja vale piirid ei kulge normaalsuse ja ebanormaalsuse vahelt.
Tuleb mõista ka normaalsuse keisreid. Nad tahavad süsteemi, ei salli korralagedust. Kõik maailmas leiduv, kaasa arvatud inimesed, peavad mahtuma selgetesse kategooriatesse. Liigsed erinevused on ohtlikud, need kõigutavad maailma tasakaalu.
Kes tahab, et teised oleksid võimalikult normaalsed (või tegelikult: temasarnased), peab paratamatult pettuma. Inimkonna mitmepalgelisust ja individuaalseid erinevusi eitades ning inimloomust jõuga lihtsustades õigustame diktatuuri ja toidame terrorismi. Issanda loomaaed on liiga kirev, et selle kõiki asukaid paari pintslitõmbega lõuendile jäädvustada.
Kes tahab, et teised oleksid võimalikult normaalsed (või tegelikult: temasarnased), peab paratamatult pettuma. Inimkonna mitmepalgelisust ja individuaalseid erinevusi eitades ning inimloomust jõuga lihtsustades õigustame diktatuuri ja toidame terrorismi. Issanda loomaaed on liiga kirev, et selle kõiki asukaid paari pintslitõmbega lõuendile jäädvustada.
