13. november 2017

Igavikust kaduvikku

Hingekuu, hallipalgelise taeva ja raagus metsade aeg, viib mõtted sageli kaduvikule. Liiga sageli! Hingekuu toob hingevalu. Võib-olla ka killukese hingerahu. Inimese närvid on tundlikud, süda muredele valla, kuid mälu on lühike ja tuhmub kiiresti.

Pixabay
Hiljuti kadunud hinged püsivad veel elavate hinges. Need, kes läinud ammu enne meid, jäävad nimedeks hauaplaadil. Kui mälu on tuhmunud, tuhmuvad ka hauaplaadid.

Imesta vaid, kui paljud meist pingutavad nagu pöörased, valavad liitrite kaupa higi, kurnavad keha ja vaimu, et endast mõni jälg maha jätta. Kui juba sinna teisele poole kord minna tuleb, siis jäägu vähemalt siia midagi maha, suveniiriks ja kingituseks lähedastele, kodumaale, inimkonnale. Pole mõtet, seltsimehed, pole mõtet! Minevik vajub hämarusse, tulevik hulbib alles udumeres. Ainult olevik, praegune hetk püsib valgusvihus, mida kosmilisest puldist juhib vanajumal isiklikult.

Need, kes on elanud tuleviku või mineviku nimel, liigselt ette või tagasi mõeldes, jätavad harva maha sügavaid jälgi. Tihtipeale mäletatakse kõige paremini neid, kes on kõvasti tööd teinud selleks, et endal siin ja praegu hinge sees hoida. Ei ole neil aega mõeldagi, mida neist tulevikus teatakse, kas üldse nimegi tuntakse.

Teinekord jääb tehtud tegu alles, aga see, kes teinud, jääb igaveseks varjude vahele. Püramiide ehitasid tuhanded tundmatuks jäänud töölised, lihtsad müürsepad, rahahädas talupojad. Nende kätetööd ei väsi inimkond imetlemast, mis sest, et vahepeal on hakatud kaevandama rauda, leiutatud seieritega kell, loodud internet ja Kuu pealgi ära käidud. Ja milline ebaõiglus - au püramiidide püstitamise eest kirjutatakse ikka vaaraode arvele!

Nii mõnigi lihtsurelik osaleb igavikuliste püramiidide ehitusel, ilma et sellest ise teaks. Ta annab inimkonnale palju, saades vastu väga vähe. Sipelgaid ei tunta nimepidi. Loeb töö, mitte nimi.

Isegi need, kes teenivad luitumatu läikega kunstitõde, vajuvad kiirelt kaduvikku. Loendamatu hulk noori igatseb lavale, tahab end näidata, olla näitleja. Ei nad mõtle, et kõigist kunstnikest on just näitekunstnikud kõige kaduvam liik.

Jah, alles leinati suuri näitlejaid, kes tänavu meie seast lahkunud: Lembit Ulfsak, Arvo Kukumägi, Aarne Üksküla. Aga kas neid ka mõnekümne aasta pärast suureks nimetatakse? Kas neid veel mäletatakse? Praegu hüütakse kooris: muidugi mäletatakse! Kuid kes mäletab niisuguseid näitlejaid nagu Paul Pinna, Ants Lauter, Mari Möldre, Ruut Tarmo, Liina Reiman? Ka nende kohta öeldi omal ajal, et nad on suured näitlejad. Vist mitte nii suured, et igaviku taustal igavesti välja paista...

Mäletatakse veel Lurichit ja Palusalu, aga kas ka Kleini, Neulandi, Abergi ja Klumbergi? Kuperjanovit veel tuntakse, kas ka Pitkat ja Põdderit? Tammsaare on endiselt kuulus, kas ka Vallak, Parijõgi, Visnapuu, Hint, Sang, Kaugver...?

Tulevad uued tegijad, vähesed paremad, enamjagu kehvemad. Elu läheb edasi, mälu harva tagasi. Nii on igal elualal - teatris, sõjaväljal, püramiidide ehitusplatsil. Igaühel oma aeg, varsti aga teine aeg. Teiste aeg.

Ja kas peabki kõike ja kõiki mäletama? Kas saabki? Teemandid jäävad ikka alles, isegi kui nad mattuvad sügavale maapõue.

Aeg, sina üürikene
ja üllatuslooline –

elu ei ole lugu,
vaid lootus ja loomine.

Doris Kareva