Öeldakse, et ajalugu ei kordu, vaid riimub. Just nüüd, kui kommunistlikust oktoobripöördest on möödunud terve sajand, tasuks selle peale mõelda. Ajalugu on kahtlemata suur poeet, aga tema riimid ei kõla sugugi kaunilt, puhtalt ega härdalt. Naljakalt ammugi mitte. Ajaloo luule on täis paradokse, mida tagantjärele hinnata on raske ja isegi ebamugav.
Riigipöördeid ja revolutsioone on toimunud ka pärast sotsialistlikku oktoobrit terves maailmas hulgaliselt. Neid ühendavaks jooneks ühiskondlik käärimine, rahulolematus senise valitsemiskorraga, üldrahvalik pahameel, mille alusmüüriks sageli majanduslik puudus ja taluvuspiiri ületanud sotsiaalne ebavõrdsus. Venemaal saja aasta eest toimunu polnudki otseselt revolutsioon, vaid "kõigest" üks järjekordne pööre, millele eelnesid tsaari kukutamine, pidevad valitsuskriisid, peaminister Kerenski tõus ja langus, Kornilovi sõjaväelise riigipöörde läbikukkumine jne.
Revolutsioonilised kommunistid asusid ehitama oma utoopiat keset kaost. Sellesama kaose serval hakkas idanema Eesti Vabariik. Nähes, et kaotada pole midagi, võeti siinmail ette uskumatu avantüür: kuulutada välja iseseisvus, mis tõepoolest ka õnnestus. Samal ajal jäi väike Eesti kahe hävitava tule vahele. Maailmasõda polnud veel lõppenud, Vene kodusõda oli algamas. Siit kooruvadki paradoksid.
Just oktoobripööre ja kommunistide märatsemine pani siinsed riigiisad iseseisvuse nimel kibekähku tegutsema. Ja ehkki Vene kodusõja võitsid punased, kelle üle Eesti väed olid omakorda Vabadussõjas võidu võtnud, andis taoline asjade kulg Eestile natuke aega ja võimalust iseseisvust kindlustada. (Lenin: pole tänu väärt!)
Punaste kelmide poolt vaadatuna polnudki Tartu rahu mõeldud igavesena, see oli vaid hädaga peale surutud kompromiss separatistidega. 1924. aasta detsembrimäss paljastas kommunistide tegelikud plaanid, kuid selleks ajaks oli Eesti juba käest libisenud ja riigina ka rahvusvahelise tunnustuse pälvinud. (Õigemini: Eesti diplomaadid olid selle suurriikidelt välja pigistanud.)
Kui kodusõjas oleksid peale jäänud valged, keda õigupoolest ei sidunud miski muu peale selle, et nad olid punaste vastu, olnuks ka Eesti saatus hoopis hämaram. Valgete kindel eesmärk oli taastada Vene impeerium selle endistes piirides ja Balti rahvaste vabadus ei tulnud kõne allagi. (Valgete seas oli nii demokraatia kui tsaarivõimu pooldajaid ning isegi neid, kes leidsid, et korra ja rahu huvides tuleks taastada pärisorjus!)
Tartu rahulepinguga sarnanevat dokumenti poleks sündinud, Eesti õiguslik seisund oleks liivale kirjutatud. Teised riigid poleks Eestit iseseisvana tunnustanud, Baltimaad oleks jäänud Venemaa koosseisu. Teõnäoliselt ei oleks valgete võit toonud Venemaale demokraatiat, pigem oleks järgnenud uus kaos ja võib-olla ka uued vabadussõjad Baltimaades.
Niisiis, kommunistide esiletõus ja võit kodusõjas olid Eestile kasulikud. See muidugi ei kaalu üles pärast 1940. aastat toimunud tapmisi, vangistamisi, küüditamisi ja okupatsiooni. Aga mõelda võib ka nii: kui poleks olnud oktoobrirevolutsiooni, kas võinuks olemas olla laulvat revolutsiooni?
Oleks-poleks... Hää, et niigi läks.
*
Ja mis on Leninil pistmist Trumpiga? Ei, Trump ei ole Lenini "riim". Neil kahel pole õieti midagi ühist peale auahnuse ja kalduvuse populismile. (Aga see ühendab ju kõiki poliitikuid?!) Ei ole võrreldav nende tõus võimule, soovid-plaanid ja poliitiline käekiri samuti mitte.
Trumpi loosungitel on küll pisike ühisosa Hitleri ja Mussoliniga, kes mõlemad otsisid tuge ja inspiratsiooni minevikust ning tahtsid oma riigi "jälle suureks teha". Lenin seevastu eitas minevikku, tema tahtis luua midagi hoopis uut, tööliste paradiisi, panna maksma proletariaadi diktatuuri. Kõigile nimetatud türannidele oli hingelähedane soov maailm vallutada ja oma ideoloogiat kõikjale istutada.
Trump ei kavatse maailma vallutada, sest Ameerika on maailma ammu vallutanud. Ärimehest presidendiks saanud mees tahab vaid parandada seda, mis tema meelest rikkis, pakkuda oma teenust võimalikult paljudele tarbijatele, koguda poliitilist kapitali ja aupaistelist tulu. Trump on tõupuhas kapitalist, Lenin oli tõupuhas lihunik.
Paar olulist Trumpi ja Leninit ühendavat omadust võib sel õndsal oktoobripöörde juubeliõhtul siiski pidulikult välja hüüda. Esiteks: nii trumpilik kui ka leninlik utoopia on üles ehitatud valedega, vastaseid tingimusteta mustates, teisitimõtlejaid rünnates ja mis kõige tähtsam - meeleheitele aetud rahvahulki lollitades.
Ja teiseks: kumbagi pole veel maha maetud.
