Läbi vere, pori ja südame

Õndsuse võimalikkusest "Hüljatute" näitel

Cosette

Paljud eestlased on juba üsna varases eas puutunud kokku Victor Hugo "Hüljatutega". See on saanud võimalikuks tänu mitmes trükis ilmunud raamatule "Cosette", mida ehivad Siima Škopi unustamatud pildid. Cosette, kurbade silmadega tüdruk, vaatab vastu ka "Hüljatute" muusikaliversiooni plakatilt.

Kui ilmnes, et Claude-Michel Schönbergi "Hüljatud" jõuab taas Eesti publikuni, tekkis miskipärast kuri kahtlus: Vanemuisele käib nii suur põntsakas üle jõu. Aga ei! Ootused said ületatud paraja varuga.

Soomest kohale kutsutud lavastaja Samuel Harjanne on ka ise erinevates "Hüljatute" versioonides kaasa teinud, mistõttu tunneb ta materjali servast servani ja suudab keerukat tükki vääramatult ohjes hoida. Harjanne kirjutab kavaraamatus muuhulgas sellest, et soomlased ja eestlased on mingi uuringu järgi Euroopa kõige empaatiavaesemad rahvad ning koputab vaatajale südamele, et hädasolijat tuleb ikka märgata ja aidata. Eriti praegu, pagulaskriisi ajal.

Nojah. Sellise lääge (pagulas)kontseptsiooniga eesti publikut ei meelita. Kui lavastaja kohalikke olusid paremini tunneks, võiks ta veenduda, et ka praegusel ajal elab Soome lahe lõunakaldal hulgaliselt hüljatuid. Jah, erinevalt 19. sajandist on meil olemas kõikvõimalikud sotsiaalsed tugiteenused, töötukassa, hooldekodud ja lastekaitsjad, ent Fantine'id, Cosette'id ja Gavroche'id uitavad uulitsatel endiselt ringi. Loomulikult on teatri võimuses inimestes empaatiavõimet arendada, kuid vaadakem sealjuures tõele otsa - need, kellel on probleeme empaatiaga, ei satu iialgi teatrisse. (Eriti veel nõnda soolase piletihinnaga, mida muusikalavastuste eest nõutakse.)

Hugo ise oli üles kasvanud ohvitseri perekonnas ja näguripäevi ei näinud ta kunagi. Mis tähendab, et temal oli empaatiaga kõik korras. Seevastu muist kriitikuid pidas "Hüljatuid" selle ilmumisajal lausa nilbeks teoseks. Mis tähendab, et neil oli empaatiast puudus. Nüüd, kui romaani esmatrükist lahutab meid 155 aastat, mõjub tekst vanamoelisest stiilist hoolimata teravalt. Muusikalivormi valatuna kõnetab teos tuhandeid. Seda oli tunda ka Vanemuises.

*

Jean Valjean

Etenduses, mida vaatamas käisin, mängis vankumatu südametunnistusega Jean Valjeani osa Koit Toome. Varasemalt on laval ja ekraanil Valjeani kehastanud sellised saurused nagu Gérard Depardieu, Jean-Paul Belmondo, Liam Neeson, Hugh Jackman, Colm Wilkinson ning Jassi Zahharov. Kuidas sobib sellesse ritta Koit Toome? Ega õieti sobigi. Ka halli paruka all jääb Toome ikka Toomeks. Selle, mis vanuses ja füüsilises pooles puudu, heastab kütkestav nüansirikas hääl. Sügavad, jõulised ja mahlased noodid olid tema esituses kõige nauditavamad, neid oleks rohkemgi kuulda tahtnud.

Toome Valjeani tähetund saabus teises vaatuses, enne otsustavat lahingut barrikaadidel. Laul "Koju too" (Bring Him Home) on muusikali kõige aarialikuma kõlaga pala, kõva pähkel ja maiustus kõigile tenoritele. Kuna Koit Toome sai kevadel poja isaks, on tal ka isiklik emotsionaalne alus, mille pealt seda laulu esitada. Ja ta tabas märki. Väike häälevääratus pikal kõrgel lõpunoodil on andeksantav, kätkeb ju laulgi endas nii lootust kui ka pelgu. Ei tule ette ühtki teist laulu, millesse oleks nii tabavalt põimitud isaduse tuum, isa armastus, mure ja hool. (Meenub, et eesti kirjanduses on samalaadne lugulaul naise suu läbi laulduna: Marie Underi "Sõduri ema".) Meloodiline palve, mille Valjean saadab Looja poole barrikaadide varjus ning hiljem surivoodil, kinnitab Koit Toome küpsust artistina. Ta suudab kuulaja hinge lahti muukida.

Lavastuses tegi kaasa hulk noori artiste, kes pakkusid kõik omalt poolt positiivse üllatuse. Eriti säravatena tõusid esile kaks ooperilauljat: Tamar Nugis ja Elizabeth Paavel. Nugise Javert oli just selline, nagu inspektor Javert olema peab: jõuline, kompromissitu, julm, põhimõttekindel, üdini mehine. Aga ka tema kahtlused-kõhklused olid peenelt välja mängitud. Javert'i soolonumber "Tähed" (Stars), mida Tamar Nugis esitas tähelaotuse all ringi liugleval sillal, oli vast üks võimsamaid etteasteid kogu etenduses. Seda tahtnuks uuesti vaadata ja kuulata. Kohe mitu korda.

Elizabeth Paaveli mängitud Cosette on õrn, kaunis, helendav, läbinisti ingellik kuju. "Hüljatute" libreto ei anna Cosette'ile just ülemäära sõna, aga nooruke lauljanna paneb napi rolli meeldejäävalt elama.

Marius

Cosette'i peigmeest Mariust kehastanud Kaarel Targo on mulle varasemast tuttav: ta mängib samalaadset noore armastaja rolli ka ABBA muusikalis "Mamma Mia!". Tolles lavastuses ei tõusnud ta kuigi eredalt esile, kuid revolutsionääridega liituv üliõpilane Marius pakub lahtimängimiseks rohkem ainest. Armastajat mängida pole vist teab mis vaev, kuid anda revolutsioonitulest sisuliselt ainsa ellujääjana pääseva idealisti ahastust veenvalt edasi nõuab juba pingutust. Mariuse soolo "Tühjad toolid, tühjad lauad" (Empty Chairs at Empty Tables) võimaldas Kaarel Targol näidata, mida ta teatrikoolis õppinud on. Noorest uljaspeast saab korraga elunäinud mees. Aga elu on näinud teadupärast see, kes näinud surma.

Eponine ei ole Cosette'iga võrreldes nii üheplaaniline kuju ning Hedi Maaroos tõestas seda oma mänguga. Eponine'i traagika avaldub lauludes "Üksinda" (On My Own) ja "Väike vihmapiisk" (A Little Fall of Rain). Ka see tüdruk on hüljatu, armastusejanus üksiklane, kes saab viimaks oma tahtmise - surra armastatu käte vahel. Omamoodi õnnelik lõpp. Eponine'iga seondub ka põnev lavastuslik detail. Teise vaatuse algul on laval suur prantsuse lipp. Eponine mähib selle punase osa üksindust tundes endale ümber. See on otsekui enne - veri hakkab voolama ja tüdrukust saab revolutsiooni esimene ohver.

Revolutsionääride pealik Enjolras on mässumeelne noormees ja maailmaparandaja, kelletaolisi paljude ülikoolide kohvikutest endiselt leida võib. Imre Õunapuu sobis sellesse rolli imehästi. Endalgi tekkis tahtmine tema kannul barrikaadidele ronida ja vaenuvägede nina all punast plagu lehvitada.

Omaette peatüki võiks kirjutada kõrtsipidajate Thénardier'de sehkendustest. Madame ja monsieur Thénardier hoolitsevad muidu nii traagilise tüki koomiliste vahepalade eest. Olles läbinisti ahned ja salakavalad, on nad ometigi naeruväärsed. (Ka Victor Hugo kujutas neid sellisena.) Lavastuse kontekstis mõjuvad nad paratamatult sümpaatse ja oodatuna, sest rahvas tahab ju naerda ka. Lauri Liiv ja Helen Hansberg lustisid täiega ja panid publiku hulluma. Ei paistnud ega kuuldunud kõrtsuperemehe katkiste hammaste ja käriseva hääle tagant toda Black Velveti esipoissi. Täiuslik ümberkehastumine! Plusspunktid ka madame'ile. Ei ole just tavaline, et ooperilaulja ilmutab näitlejameisterlikkust.

Gavroche

Ka lapsed, kes lavalt läbi käisid, väärivad kiitust, kuis siis muidu. Väike Cosette (Loore All) tundus oma suure luua ja veeämbri kõrval nii armetu. Emaarmust ilma jäetud tüdruk, kes unistab vaid sellest, et keegi tema peale ei karjuks... Oh kui palju tänapäeva Cosette'ikesi nõndasamuti mõtleb!

"Hüljatud" ei ole mõeldav ilma tragi Gavroche'ita (Hannes Hanimägi). Libreto ei võimalda Gavroche'ile suuremat rolli, ent sellegipoolest võitis Hannes kohemaid publiku südamed. Seda traagilisem oli Gavroche'i lahkumine. Kui vapper tänavapoiss korrakaitsjatelt kuuli sai, võpatas publik saalis. Pisarad...

"Hüljatute" kõige tuntum ja enim esitatud laul on kahtlemata "Mu päevi täitis unelm hea" (I Dreamed a Dream), mille esitamise au kuulub Fantine'i osatäitjatele. Siinkohal tuleb aga võtta kriitilisem hoiak. Vanemuise versioonis on see laul (paljude jaoks tähtsaim laul) kõigist soolonumbritest kõige igavamalt lavastatud. Õigemini: lavastamata jäetud. Ele Millistfer peab Fantine'ina seisma vaid eesriide taustal ja näitama oma isikupärast vibrato't. Aga kui tegemist on teatriga, siis tahaks midagi veel. Kasvõi mõnda rekvisiiti, õigesse takti rihitud valgusefekti või dramaatilist žesti. Fantine jääb mittemidagiütleva soolonumbri tõttu kaugeks, ei ärata suurt kaastunnet. See pole Ele süü. Tema "Winner Takes It All", mida ta "Mamma Mias!" täieliku pühendumusega esitas, kumiseb endiselt kõrvus. Olnuks "I Dreamed a Dream" samal tasemel...

*

Rõõmsad üllatused kaaluvad üle pettumused. Õigupoolest tabas meeldiv üllatus mind juba avanumbris, sunnitööliste laulu ajal. Kooriliikmete soolo-osad olid lauldud täpse emotsiooniga, üksikud õnnetud isiksused vooliti peenelt välja vaid nappide taktide jooksul.

"Hüljatud" on üldse tuntud oma võimsate koorinumbrite poolest ja Vanemuise ooperikoor sai seetõttu kõvasti vatti. Aga nende töö lõi ka publikul emotsioonid lakke.

Veel üks kiidusõna. Kuna balletitrupp lavastuses ei osalenud, pidi koor ka tantsulise osa eest vastutama. Hakkama said! Tantsuseadetes ei olnud midagi üllatavat, aga eks koreograafidel (sedapuhku Gunilla Olssonil) olegi keeruline muusikalide tarbeks midagi enneolematut välja mõelda. Ühtki tantsu stiilis "kaks sammu ettepoole, kaks sammu tahapoole" igatahes laval polnud.

Fantine & Javert

Valgusega maalis lavapilte soomlane Petri Tuhkanen, kes on varem ka NO99-le valgust sättinud. Tuhkaneni stiil paistab jõuline, "Hüljatud" oli maalitud ekspressiivses tehnikas, intensiivseid värve kasutades. Põhitoonideks punane ja valge. Verre uputatud barrikaadid mõjusid oma lihtsuses monumentaalselt. Lausa uskumatu, kuidas õige valgusega suudeti üliõpilaste kohvik ja Thénardier' kõrts niivõrd erinevaks toonida.

Kunstnik Karmo Mende oli pariisliku õhkkonna saavutamiseks kasutanud palju laternaid, lampe ja lühtreid. Siinkohal tahaks kunstnikult küsida: mida kujutas endast too lava kohal rippuv hiiglaslik ratas, mis etenduse käigus pidevalt üles ja alla liikus? (No kindlasti pole see kummardus peaministrile!) Ehk oli tegemist lihtsalt efektse kujunduselemendiga, kuigi vaataja eeldab, et kõigel, mis laval näha, on ka mingi tähendus ja tagamõte.

Nutikas valik oli rõdu/silda kujutav dekoratsioon, mis meenutas Eiffeli torni alaosa. Muidugi polnud "Hüljatute" tegevuse aegu seda Pariisi maamärki veel olemas, aga eks tegemist ole ka tulevikku suunatud viitega. Muide, üks õige huvitav fakt: Gustave Eiffel, omanimelise torni projekteerija, sündis 1832 - samal aastal, kui toimus Victor Hugo'd inspireerinud Pariisi ülestõus.

*

Vanemuise "Hüljatud" on prii 2012. aastal valminud filmiversiooni taagast. Tegemist on omaette teosega, lihvitud ja lakitud, aga mitte ülemäära steriilne.

"Hüljatute" muusikalile mõeldes tuksatab kuklas: see on külluslik lugu viletsusest. Külluslikud on tunded, mõtteaine, meloodiad. Harva kuuleb nii suurt hulka meloodilisi laule teatrilavadel, raadiost ja telest rääkimata. Schönbergi viiside küllus paneb pea ringi käima, tema sule alt on tulnud muusika, mis tõmbab ikka ja uuesti kuulama. Selle muusika sees muutuvad hüljatute vaevad kohatult õilsaks, nii nagu romantikutele, sealhulgas Hugo'le kombeks rõhutada.

Jean Valjean on patune inimene, kellest saab ei midagi vähemat kui pühak. Ta järgib oma südametunnistust. Revolutsionääridel jääb vabadus kätte võitmata, aga nad saavad koos Valjeaniga õndsaks. Ikka läbi valu ja pisarate, läbi vere, pori ja heatahtliku südame. Maailmas on palju idealiste, kuid just Valjeani tõugu inimesed on need, tänu kellele pole maailm lõplikku kaosesse langenud.

Kas Vanemuise "Hüljatud" väärib ka vaatamist? Maitse asi. Kes tahab midagi võimast ja emotsionaalset, samas aga küllaltki lihtsat ja kergesti arusaadavat, sellele on "Hüljatud" ainuõige valik. Ja kui pärast kolmetunnist etendust saalist välja astudes on sihuke tunne, et kogu värk kestis vaevalt kolm minutit, siis küllap on tegemist võrratu tükiga.

Nähes etenduse järel saalisviibinute õhetavaid nägusid ja säravaid, natuke veekalkvel silmi, tekib tunne, et nemadki said grammike õndsamaks.