24. detsember 2017

Paar sammu lumevalgel


Veab neil, kes saavad jõulude eel kaubamaja asemel metsa minna. Mul on kombeks, et igal toomapäeval võtan kuuri alt sae ja rakendan end kelgu ette. (Kui maa must, läheb käiku käru.)

Kuuse järele! Sobiv puu on ikka varem valmis vaadatud, sageli juba enne mihklipäeva. See kuusk, kes tahab kõige rohkem tuppa tulla, ongi parim kandidaat jõulupuu ametisse.

Tänavu sadas toomapäeval hõredat, ent teravat lumepuru. Metsa poole kelgutades helises kuulmismeeles Bing Crosby "Sleigh Ride". Kraavipervel sirgus kahar lopsaka võraga kuusk, mille loomad olid alt paljaks järanud. Kevadeks oleks ta ehk ära kuivanud. Aga tal vedas. Enne kuuskede manalasse varisemist saab ta sädelevaid ehteid ja kirevaid tulukesi kanda.

Kui tagasiteele asusin, kumises mõttes uus laul: The Carpenters ja "Have Yourself a Merry Little Christmas". Matsakas kuusk lösutas kelgul nagu bojaaritar, ainult et tuliste täkkude asemel traavis tema ees üks lilla jopega kahejalgne vennike. Tee kulges üle rebase radade, ronga korteri alt mööda. Lumesadu jäi hõredamaks.

Kuusk lehvitas igat mõõtu suguvelledele, kes metsaservas tema saanisõitu jälgisid. Uhkelt ajas ta ladva püsti: näete, minust saab nüüd jõulupuu! Ja teised kuused läksid kadedusest roheliseks...


Jõululaupäeva hommikul kandsin kuuse süles tuppa. Nagu peigmees pruudi! Ehtimiseks kulus enam kui tund. Mõrsja ja jõulupuu nõuavadki pikka sättimist. Ilu on vaataja silmades. Kui on palju vaatajaid, peab olema ka palju ilu.

Aknal mängib mahe jõuluvalgus. Peagi saabub lumevalge öö. Kahju linna- ja alevikurahvast, kes pidevas elektripilves elades ei näe enam tähe- ega lumevalgust. Andku siis vähemalt hubisevad küünlad vaimusilmale valgust. Seda on vaja. Kellel vaimusilm pimedaks jäänud, ei suuda enam unistada.

Grammofon mu sees mängib uut plaati. Merry Christmas, Darling!