Vargamäe viljad

Iga haritud inimene võib vähemalt ühe romaani kirjutada - romaani iseenesest.

Seda Tammsaare mõttetera on palju tsiteeritud. Ja eks ta nii olegi, mõne inimese elusündmustest saaks lausa mitu raamatut kokku köita. Samas tuleb möönda, et endast on neetult raske kirjutada. Ei tea ju, mida võtta, mida jätta. Mis esile seada, millest vaikida? Kui aga kirjanduspõldu teisest servast vaadata, siis kõneleb vist iga autor oma raamatutes iseendast - vahel täiesti tahtmatult. Tekst ei seisa iial lahus selle loojast.

Tõtt-öelda plaanisin A. H. Tammsaare 140. sünniaastapäeva puhul mõtiskleda pisut sel teemal, kuidas loodus mõjutab kirjanikku. Kõrvemaa eriilmelised maastikud ja neisse kätketud vaimsus pidid Tammsaarele kahtlemata mingi jälje jätma. See mõtisklus lükkub ehk mõnda teise aastasse. Ikka juhtub, et üks ootamatu sündmus lööb plaanid sassi.

Möödunud nädalavahetusel sain juhuslikult teada, et mulle antakse Tammsaare-nimeline auhind ja nüüd pean siis endalt küsima: mida see ometi tähendab?!

Vargamäe saunarahva hooned (2005)

Mu teed ei ole Tammsaarega kuigi tihti ristunud. Aga nii mõnegi nurga peal on meie suurim kirjanik end ometigi ilmutanud. Alles praegu hakkab see mulle kohale jõudma.

Esimest korda käisin Vargamäel 2005. aasta septembris. Vaid paar-kolm päeva hiljem asusin hoogsalt kirjutama oma esimest raamatut "Kaljud ja kameeleonid". Ma ei ole kunagi mõelnud, et just Vargamäel käik vallandas minus inspiratsiooni. Pole ju "Kaljudel" põrmugi pistmist Tammsaareliku eluüdiga. Tõsi küll: esimest raamatut kirjutades olin mingil määral "Meistri ja Margariita" lummuses. Bulgakovi ja Tammsaare hilises loomingus on nii mõndagi ühist - kasvõi see, et mõlemal tuleb kuratlik tegelane maa peale. Aga kas Tammsaare mind ka Kõrvemaa serval, teispool soosilda päriselt puudutas? Ei usu, et see nii oli. Kindlasti mitte. Ehkki eales ei või teada, kuidas nende vaimuasjadega õigupoolest on...

Mu esimestes raamatutes, mis kõnelevad noore mehe eneseotsingutest, käib pidevalt läbi liblika kujund. Liblikas kui taassünni, ilu, vabaduse, nooruse ja elu värvikirevuse sümbol. Kirjutasin suisa kolm paksu raamatut poistest, kes püüavad liblikaid. Vahel tallavad nad värviliste olendite järel joostes kaunid lilled puruks. Oot-oot, kas see pole mitte motiiv... Tammsaare jutukesest "Poiss ja liblik"? Tundub nii. Lapsepõlves sai seda koolilugemikust loetud, ehk jäi ta kusagile kuklasse tiksuma ja lahvatas hiljem mu enese teadmata päevavalgele?

A. H. Tammsaare portree elutares Vargamäel (2005)

Järva valla lugejad andsid mulle Tammsaare-preemia romaani "Kuradil on lapse nägu" eest. ("Põrgupõhja uue Vanapaganaga" ei ole siin midagi pistmist.) Raamat on järjeks põnevikule "Seal, kus näkid laulavad", kus suur osa tegevusest keerleb müstilise järve ümber. Nüüd tuleb küll ausalt üles tunnistada, et näkijuttu kavandades mõtlesin viia tegevuse Paukjärve äärde. Põhja-Kõrvemaal asuv maaliline Paukjärv on paljudele kindlasti tuntud just "Kõrboja peremehe" järgi. Mõtlesin siiski ümber ja jätsin kirjeldamatult huvitava iseloomuga veesilma kurjadest näkkidest puutumata. "Seal, kus näkid laulavad" tegevus toimub hoopiski Pandivere maadel. Kuid näe - Tammsaare ilmutas end jälle!

Kui mõnda noort autorit kõrvutatakse Tammsaarega, on see mõtlematu tegu. Tammsaare oli aeglane küpseja. Ta jõudis oma loomejõu tipule alles pärast neljakümnendat eluaastat. Tammsaare teeb Tammsaareks elukogemus. Minusugustel noortel suleseppadel seda olla ei saa. Suurelt kirjanikult tasub sellegipoolest õppida.

Ait ja vahtrad Vargamäel (2005)

Loomingulisel alal ei tohi kunagi anda lubadusi. Need jäävad tõenäoliselt täitmata. Keegi ei saa lubada, et nüüd ma kirjutan hea raamatu või tänasest hakkan paremini joonistama. Plaane võib siiski teha. Näiteks minul on selline peenike plaan, et pärast 40. eluaastat hakkan häid raamatuid kirjutama. Tammsaare-vääriline eesmärk. Keeruline, aga magus.

Vargamäe Andres pidas hirmsat võitlust maaga. See ühtaegu toitis ja kurnas teda. Praegusel ajal ei võitle enam keegi, maa on alistatud. Ent võitlus iseendaga jätkub ajast-aega. Kes on endaga pikki ja armutuid lahinguid maha pidanud ning viimaks võitnud - see lausa peab endast raamatu kirjutama. Eks minagi võitlen. Ja võidulootust on.

Raamatud, mida olen seni kirjutanud, on kõigest õied. Tahaks uskuda, et magusad viljad alles valmivad.

Koiduvalgus hiite kohal

Üksainus usk, üks pühadus mul oli.

Üks armastus. Üks tugi vanaks eaks.

Üks paigalseisja, kelle juurde tulin

kui paha laps, kes tahab saada heaks.

Ave Alavainu "Ohvripuu põlemine"

Tamme-Lauri tamm

Mul on ütlemata hea meel, et Antsla ja Urvaste valdade ühteliitmisel sai valla tunnusmärgiks senine Urvaste vapp, millel on kujutatud Tamme-Lauri tamme. See väekas puu pole üksnes Eesti kõige tüsedam elusolend (vööümbermõõt 8,2 meetrit), vaid ka kõige vanem. Arvatavasti oli ta olemas juba enne jüriöö ülestõusu, mis tähendab, et Tamme-Lauri nägi nooruspõlves ka seda aega, kui talupojad olid veel täielikult orjastamata ja metsas hulkus rohkelt ristimata paganaid. Tamme-Lauri on ainus eestlane, kes mäletab muistsete jumalate nimesid. Sosinal jagab ta oma saladusi teekäijatega. Tema tõrude küljes ripuvad põlistarkuse ivakesed.

Tamme-Lauri tammest mõne kilomeetri kaugusel voolab loogeldes mööda Pühajõgi ehk Võhandu. Puu ja jõgi. Üks tähistab kindlat jalgealust ja teine helget voogamist.

Maarahvas on mõlemas tunnetanud midagi vägevat, püha, hingekosutavat. Ega ole juhus seegi, et mõlemad on sattunud viimastel aastatel raamatukaanele, looduslike väekohtade reklaamnäoks. Tamme-Lauri tamm ehib raamatut "Põlised pühapaigad" (2016) ja Võhandu vaatab vastu "Pühapaikade teejuhi" (2017) kaanelt. Mõlema autoriks Ahto Kaasik.

Neid raamatuid lugedes kepslevad südames korraga rõõm ja kurbus. Rõõm sünnib sellest, et paljud Eesti (või nagu maausulised ütlevad: Maavalla) pühapaigad on endiselt alles ja leidub küllalt inimesi, kes neid veel au sees hoiavad. Kurb hakkab siis, kui selgub, et paljud hiied on rüüstatud, ohvrikivid lõhutud, allikad kuivanud ja pühad puud maha raiutud. Kusjuures, nimetatud raamatutest ilmneb, et laastamistööd on tehtud igal ajastul ja iga võimu heakskiidul.

Pühakohtade rüüstamine algas katoliiklikul orduajal, sai hoogu juurde luterlikul rootsi ajal ning jätkus eriti raevukalt pärast Põhjasõda, kui hernhuutlaste liikumine popiks sai. Ka mõisnikud hävitasid oma maadel pühakohti. Mine võta kinni, kas tegid nad seda peamiselt jumalakartlikkusest või põllu- ja metsamaade laiendamise ettekäändel.

Mille hävitamist võimalikuks või vajalikuks ei peetud, tegi kirik justkui enda omaks. Selle tunnistusena kõrguvad nii mõnedki kristlikud pühakojad endistes hiites. Kuremäe hiide, kus eesti ja vadja paganad aastasadade vältel koos käisid, kerkis lausa õigeusu klooster. Sealsamas vulisev allikas on lugematute palverändurite tõttu päris ära kurnatud.

Miskipärast ei jätkunud ka iseseisva vabariigi saabudes inimestel aukartust haldjate ees. Paljud 1920.-1930. aastatel rajatud asundustalud kükitavad hiite servas või lausa südames.

Nõukogude võim mõjus laastavalt inimeste paigamälule. Mitmed hiied jäeti teadaolevalt maha just kuuekümnendatel. Sirbi ja vasara all sooritatud metsikused ei jäänud pühapaiku puutumata. Jõhvi külje all asuv hiietammik maeti põlevkivikaevanduse aherainemäe alla. Vaid mõned tammed jäeti ellu. Sipa hiide Kullamaa kihelkonnas ehitati kolhoosilaudad ühes sõnnikuhoidlatega (vana ohvripärn ja pühad kivid on õnneks alles). Hargla püha tamme kõrvale löödi püsti tankla ja väetisehoidla. Suur osa Tapa lähistel asuvast Karkuse küla hiiemäest tehti kruusa kaevandades maatasa. Kahjuks võib seda nukrat nimekirja jätkata.

Ka käesolev priiuseajastu ei ole looduslikke pühapaiku hellitanud. Saaremaal asuva Kihelkonna hiiekivi ümbrus raiuti alles mõni aasta tagasi lagedaks. Paluküla hiiemägi Raplamaal on kannatanud sinna rajatud spordikeskuse tõttu. Aulepa hiiekivi Noarootsis on saanud endale soovimatuteks kaaslasteks tuulegeneraatorid. Lehmja tammiku on ümber piiranud üha paisuv Jüri alevik.

Paljudest pühakohtadest läheb läbi maantee, nad on jäänud karja- või põllumaale. Õige halvasti on läinud Läänemaa Lautna hiietammel, mis vaagub hoolimatute talupidajate tõttu elu ja surma piiril.

Meie tuntumad ja omapärasemad pühapaigad Taevaskoda, Panga pank ja Kaali järv ägavad turistide all. Ka selliseid õrna loodusliku palgega kohti nagu Saula siniallikad ja Kakerdaja raba Hiiesaar võib liiga suur huviliste hulk pöördumatult kahjustada.

Muidugi ei või kellelegi ette heita seda, et tahetakse osa saada looduse imelisest väest. Muret tekitab pigem asjaolu, et kõikvõimalikest elektroonilistest mõnudest rikutud inimene ei oska looduses õigesti käituda. Mets, järv või raba - eriti veel muistne ja püha - ei ole koht, kus valjul häälel ja rämpsu maha pildudes oma kohalolekut demonstreerida. Pühadus eeldab alandlikkust.

On vaieldav, mil määral tohiks pühakohti üldse "tsivillida" (sõnast tsivilisatsioon) ja "taristada" (sõnast taristu). Hiis peab jääma nii metsikuks kui võimalik, inimene ei tohi sinna liiga palju sekkuda. Tekibki vaidluskoht: kas teabestendid ja käimlad hiie servas on õigustatud? Kas mõne hiiemäe järskudele küngastele võib treppe ja vaatetorne ehitada?

Eks tsivillitud ja taristatud pühakohti ole ka igasuguseid. Valgjärve hiis Valgamaal muudeti juba mõisaajal pargiks, ka nüüdsel ajal pole tal lastud metsistuda. Hullem veel: sinna on rajatud ka lendavate taldrikute lennujaam (ehk discgolfi rada), mida Taara piksenooled on küll üksjagu rappinud. Paremad näited tsivillitud pühapaigast on ehk Tammealuse hiis Padaorus ja Vanamõisa Tammemägi Viljandimaal, millega seonduvad ka legendid Lembitust.

*

Mõne aasta tagusest uuringust selgub, et 84% eestimaalastest peab looduslike pühapaikade kaitset oluliseks ning 61% inimestest on nõus ka ise põliste pühapaikade kaitsmisel kaasa lööma. Iseenesest on inimeste valmisolek rõõmustav, kuid paraku ei jõua tegu tahtele järele. Veel mitte.

Praktiline meel lämmatab patriootliku pühadustunde. Eestis on küllaga vaba maad, kuhu rajada suusaradu ja golfiväljakuid, miks peab neid tingimata hiide suruma? Miks peab loomi otse ohvripuu all karjatama? Hiis ei ole koht, millega raha teenida. Inimene on see, kes peab hiide raha viima - vaimude meeleheaks.

Laulusalm ütleb, et ilma kodutundeta jääme kodutuks (Juhan Viiding). Ilma väepaikadeta jääme väetiks. Pühadus on sild oleviku ja igaviku vahel. Tuleb õppida pühadust austama, nägema materiaalse maailma taga teist - vaimset, hingestatud, müstilist ja kirgastavat maailma.

*

Eesti põliseid väekohti on küll paljude sajandite jooksul hirmsasti rüvetatud ja rüüstatud, aga näe - ikka nad püsivad, võidavad isegi uusi sõpru ja austajaid. Koidik valgustab taas hiisi. Tamme-Lauri tammest kui pühaduse ja püsivuse sümbolist sai algupoole juba juttu tehtud. Tasub mainida veel tema kolme sugulast, kes sümboliseerivad pühapaikade imetabast visadust ja uuestisündi.

Saate künnapuu Mulgimaal on isepäine ohvripuu. Pikka aega peeti teda jalakaks ning sellisena on ta ka ametlikes registrites arvel. Teise maailmasõja päevil oli ta seest õõnes, kuid praeguseks on õõnsus kinni kasvanud. Ta on sirutanud jämedad juured jõuliselt üle kuivenduskraavi, justkui tahaks öelda: tehke teie, inimesed, mida arvate. Mina jään!

Kaks märkimisväärset puud asuvad Hiite maal - Hiiumaal. Emmaste ehk Tärkma pärn on küll kohati kuivanud, ent ikkagi täies elujõus ning elanud üle isegi sakslaste pommitabamuse. Asundustalu, mis teda aastakümneid ahistas, on nüüdseks maa pealt kadunud. Vaid ilusad sirelid on alles. Sarnaselt Saate künnapuuga on ka Tärkma tamme kunagine õõnsus kinni kasvanud.

Kurb ja samas lootustandev lugu on kõnelda Kõpu poolsaarel kasvaval Ülvandi hiiepärnal. 1989. aastal pisteti ta hoolimatult põlema. Aasta hiljem tõusid põlenud köndist aga uued võrsed, millest on nüüdseks saanud jälle uhke kahar puujumal. Küllap mõistis armuline puu, et inimestel on teda siiski vaja.

Hiidlane Ave Alavainu kirjutas pärnaga juhtunust vapustatuna luuletuse "Ohvripuu põlemine", mis osutus prohvetlikuks:

Teame 

et ohvripuu tuhast

tõuseb uus

veel tugevam

taim

Samal teemal:

Kes küll hoiaks hiiepuid?

Kõik sünnipäevad olgu sinimustvalged

Suitsupääsukesi, rukkililli ja maavanaemasid kohtab aina harvem. Maavanaemad, kelle majapidamises lehmad, lambad, sead ja kitsed eluruumi jagavad, on peaaegu väljasurnud liik. Aga hääbumine on ahelreaktsioon.

Kui ühestki laudast ei leia enam toimekaid memmesid, ei leia sealt ka pudulojuseid. Ühes kariloomadega kolivad lautadest välja kärbsed ja parmud. Ja lõpuks pääsukesed, kes peavad nüüd toidupoolist mujalt vaatama. Suurtes karjalautades neid ei sallita, karmid euronormid ei luba sinna savist pesakesi ehitada.

Ka rukkililled kaovad. Nad tapetakse ühes ohakate ja orasega. Ikka selleks, et viljapõld oleks puhas. Inimene nimetab seda umbrohutõrjeks, aga õigem nimetus on genotsiid. Üks rass, üks liik seatakse teistest kõrgemale ja need, kes jäävad madalamale, hävitatakse. 

Vähestel hukule määratuil õnnestub neutraalsele pinnale pageda. Mõnel salajasel jäätmaal vangutavad kõhnad rukkililled veel siniseid päid, justkui igatsedes taga kuldset kodumaad - rukkipõldu.

*

ID-kaart on eestlase uhkus. Võti e-riiki. Võlukepike, millega saab sünges bürokraatiadžunglis imesid teha. Olete märganud, kui ilus on ID-kaart? Päriselt - ilus!

Uurisin oma ID-kaarti pikalt ja põhjalikult nagu loodusvaatleja. Leidsin sealt koguni kuus suitsupääsukest! Ja kolm rukkilille. Vapilõvisid jäi silma vaid kaks.

Kas pole tore: iga Eesti kodaniku portreed ümbritsevad, katavad ja kaitsevad sümboolsed rahvuslikud olendid, kelle kohalolu alati ei märkagi. Suitsupääsukesed ja rukkililled on maalt minema aetud, ent kaardi peal, igaühe taskus ja kotipõhjas pesitsevad nad visalt edasi. Ehk peaks edaspidi ID-kaardile lisama ka mõne maavanaema? Panna ta lõvi selga ratsutama, näiteks.

*

2018 on juubeliaasta. Erinevalt kurdidest, baskidest, romadest, udmurtidest ja tšuktšidest saavad eestlased elutseda päris oma riigis. Jah, oma riik on luksus. Väga kulukas on teda ülal pidada. Nagu suure majapidamisega ikka, jätkub siingi pidevalt hoolt ja muret. Üks nurk vaevalt puhtaks kasitud, kui teine jälle rämpsu täis. Muudkui paranda ja putita, säärane on see peremehe põli.

Aga vahel võib pidu ka panna. Eriti veel, kui põhjuseks on sihuke uhke juubel. Pastlad jalga, hame selga ja tsimmai-ruudi-ralla! Nüüd on õige aeg kaunistada kõik eesti kojad, saunad ja kõrtsid kolme koduvärviga.

Skandinaavia rahvastel on sünnipäevadega seoses üks tore komme. Nimelt kuuluvad iga sünnipäevalaua juurde rahvusvärvid. Nii Rootsis, Taanis kui ka Norras võib sageli näha uhkeid pidupäevatorte, mis on ristilipukesi täis pikitud. Kel oma maja, hoov ja lipuvarras, heiskab juba varahommikul rahvuslipu. See komme tasuks kohemaid üle võtta.

Mis oleks lõbusam, ilusam ja ülevam, kui sünnipäevalise auks sinimustvalget lehvitada? Ja mitte ainult Eesti Vabariigi juubeliaastal, vaid alati, täna ja tulevikus. Iga eestlase sünnipäev olgu sinimustvalge. Nõnda, soovides õnne ja pikka iga sünnipäevalapsele, soovitakse sedasama kogu Eestile.