Üksainus usk, üks pühadus mul oli.
Üks armastus. Üks tugi vanaks eaks.
Üks paigalseisja, kelle juurde tulin
kui paha laps, kes tahab saada heaks.
Ave Alavainu "Ohvripuu põlemine"
 |
| Tamme-Lauri tamm |
Mul on ütlemata hea meel, et Antsla ja Urvaste valdade ühteliitmisel sai valla tunnusmärgiks senine Urvaste vapp, millel on kujutatud Tamme-Lauri tamme. See väekas puu pole üksnes Eesti kõige tüsedam elusolend (vööümbermõõt 8,2 meetrit), vaid ka kõige vanem. Arvatavasti oli ta olemas juba enne jüriöö ülestõusu, mis tähendab, et Tamme-Lauri nägi nooruspõlves ka seda aega, kui talupojad olid veel täielikult orjastamata ja metsas hulkus rohkelt ristimata paganaid. Tamme-Lauri on ainus eestlane, kes mäletab muistsete jumalate nimesid. Sosinal jagab ta oma saladusi teekäijatega. Tema tõrude küljes ripuvad põlistarkuse ivakesed.
Tamme-Lauri tammest mõne kilomeetri kaugusel voolab loogeldes mööda Pühajõgi ehk Võhandu. Puu ja jõgi. Üks tähistab kindlat jalgealust ja teine helget voogamist.
Maarahvas on mõlemas tunnetanud midagi vägevat, püha, hingekosutavat. Ega ole juhus seegi, et mõlemad on sattunud viimastel aastatel raamatukaanele, looduslike väekohtade reklaamnäoks. Tamme-Lauri tamm ehib raamatut "Põlised pühapaigad" (2016) ja Võhandu vaatab vastu "Pühapaikade teejuhi" (2017) kaanelt. Mõlema autoriks Ahto Kaasik.
Neid raamatuid lugedes kepslevad südames korraga rõõm ja kurbus. Rõõm sünnib sellest, et paljud Eesti (või nagu maausulised ütlevad: Maavalla) pühapaigad on endiselt alles ja leidub küllalt inimesi, kes neid veel au sees hoiavad. Kurb hakkab siis, kui selgub, et paljud hiied on rüüstatud, ohvrikivid lõhutud, allikad kuivanud ja pühad puud maha raiutud. Kusjuures, nimetatud raamatutest ilmneb, et laastamistööd on tehtud igal ajastul ja iga võimu heakskiidul.
Pühakohtade rüüstamine algas katoliiklikul orduajal, sai hoogu juurde luterlikul rootsi ajal ning jätkus eriti raevukalt pärast Põhjasõda, kui hernhuutlaste liikumine popiks sai. Ka mõisnikud hävitasid oma maadel pühakohti. Mine võta kinni, kas tegid nad seda peamiselt jumalakartlikkusest või põllu- ja metsamaade laiendamise ettekäändel.
Mille hävitamist võimalikuks või vajalikuks ei peetud, tegi kirik justkui enda omaks. Selle tunnistusena kõrguvad nii mõnedki kristlikud pühakojad endistes hiites. Kuremäe hiide, kus eesti ja vadja paganad aastasadade vältel koos käisid, kerkis lausa õigeusu klooster. Sealsamas vulisev allikas on lugematute palverändurite tõttu päris ära kurnatud.
Miskipärast ei jätkunud ka iseseisva vabariigi saabudes inimestel aukartust haldjate ees. Paljud 1920.-1930. aastatel rajatud asundustalud kükitavad hiite servas või lausa südames.
Nõukogude võim mõjus laastavalt inimeste paigamälule. Mitmed hiied jäeti teadaolevalt maha just kuuekümnendatel. Sirbi ja vasara all sooritatud metsikused ei jäänud pühapaiku puutumata. Jõhvi külje all asuv hiietammik maeti põlevkivikaevanduse aherainemäe alla. Vaid mõned tammed jäeti ellu. Sipa hiide Kullamaa kihelkonnas ehitati kolhoosilaudad ühes sõnnikuhoidlatega (vana ohvripärn ja pühad kivid on õnneks alles). Hargla püha tamme kõrvale löödi püsti tankla ja väetisehoidla. Suur osa Tapa lähistel asuvast Karkuse küla hiiemäest tehti kruusa kaevandades maatasa. Kahjuks võib seda nukrat nimekirja jätkata.
Ka käesolev priiuseajastu ei ole looduslikke pühapaiku hellitanud. Saaremaal asuva Kihelkonna hiiekivi ümbrus raiuti alles mõni aasta tagasi lagedaks. Paluküla hiiemägi Raplamaal on kannatanud sinna rajatud spordikeskuse tõttu. Aulepa hiiekivi Noarootsis on saanud endale soovimatuteks kaaslasteks tuulegeneraatorid. Lehmja tammiku on ümber piiranud üha paisuv Jüri alevik.
Paljudest pühakohtadest läheb läbi maantee, nad on jäänud karja- või põllumaale. Õige halvasti on läinud Läänemaa Lautna hiietammel, mis vaagub hoolimatute talupidajate tõttu elu ja surma piiril.
Meie tuntumad ja omapärasemad pühapaigad Taevaskoda, Panga pank ja Kaali järv ägavad turistide all. Ka selliseid õrna loodusliku palgega kohti nagu Saula siniallikad ja Kakerdaja raba Hiiesaar võib liiga suur huviliste hulk pöördumatult kahjustada.
Muidugi ei või kellelegi ette heita seda, et tahetakse osa saada looduse imelisest väest. Muret tekitab pigem asjaolu, et kõikvõimalikest elektroonilistest mõnudest rikutud inimene ei oska looduses õigesti käituda. Mets, järv või raba - eriti veel muistne ja püha - ei ole koht, kus valjul häälel ja rämpsu maha pildudes oma kohalolekut demonstreerida. Pühadus eeldab alandlikkust.
On vaieldav, mil määral tohiks pühakohti üldse "tsivillida" (sõnast tsivilisatsioon) ja "taristada" (sõnast taristu). Hiis peab jääma nii metsikuks kui võimalik, inimene ei tohi sinna liiga palju sekkuda. Tekibki vaidluskoht: kas teabestendid ja käimlad hiie servas on õigustatud? Kas mõne hiiemäe järskudele küngastele võib treppe ja vaatetorne ehitada?
Eks tsivillitud ja taristatud pühakohti ole ka igasuguseid. Valgjärve hiis Valgamaal muudeti juba mõisaajal pargiks, ka nüüdsel ajal pole tal lastud metsistuda. Hullem veel: sinna on rajatud ka lendavate taldrikute lennujaam (ehk discgolfi rada), mida Taara piksenooled on küll üksjagu rappinud. Paremad näited tsivillitud pühapaigast on ehk Tammealuse hiis Padaorus ja Vanamõisa Tammemägi Viljandimaal, millega seonduvad ka legendid Lembitust.
*
Mõne aasta tagusest uuringust selgub, et 84% eestimaalastest peab looduslike pühapaikade kaitset oluliseks ning 61% inimestest on nõus ka ise põliste pühapaikade kaitsmisel kaasa lööma. Iseenesest on inimeste valmisolek rõõmustav, kuid paraku ei jõua tegu tahtele järele. Veel mitte.
Praktiline meel lämmatab patriootliku pühadustunde. Eestis on küllaga vaba maad, kuhu rajada suusaradu ja golfiväljakuid, miks peab neid tingimata hiide suruma? Miks peab loomi otse ohvripuu all karjatama? Hiis ei ole koht, millega raha teenida. Inimene on see, kes peab hiide raha viima - vaimude meeleheaks.
Laulusalm ütleb, et ilma kodutundeta jääme kodutuks (Juhan Viiding). Ilma väepaikadeta jääme väetiks. Pühadus on sild oleviku ja igaviku vahel. Tuleb õppida pühadust austama, nägema materiaalse maailma taga teist - vaimset, hingestatud, müstilist ja kirgastavat maailma.
*
Eesti põliseid väekohti on küll paljude sajandite jooksul hirmsasti rüvetatud ja rüüstatud, aga näe - ikka nad püsivad, võidavad isegi uusi sõpru ja austajaid. Koidik valgustab taas hiisi. Tamme-Lauri tammest kui pühaduse ja püsivuse sümbolist sai algupoole juba juttu tehtud. Tasub mainida veel tema kolme sugulast, kes sümboliseerivad pühapaikade imetabast visadust ja uuestisündi.
Saate künnapuu Mulgimaal on isepäine ohvripuu. Pikka aega peeti teda jalakaks ning sellisena on ta ka ametlikes registrites arvel. Teise maailmasõja päevil oli ta seest õõnes, kuid praeguseks on õõnsus kinni kasvanud. Ta on sirutanud jämedad juured jõuliselt üle kuivenduskraavi, justkui tahaks öelda: tehke teie, inimesed, mida arvate. Mina jään!
Kaks märkimisväärset puud asuvad Hiite maal - Hiiumaal. Emmaste ehk Tärkma pärn on küll kohati kuivanud, ent ikkagi täies elujõus ning elanud üle isegi sakslaste pommitabamuse. Asundustalu, mis teda aastakümneid ahistas, on nüüdseks maa pealt kadunud. Vaid ilusad sirelid on alles. Sarnaselt Saate künnapuuga on ka Tärkma tamme kunagine õõnsus kinni kasvanud.
Kurb ja samas lootustandev lugu on kõnelda Kõpu poolsaarel kasvaval Ülvandi hiiepärnal. 1989. aastal pisteti ta hoolimatult põlema. Aasta hiljem tõusid põlenud köndist aga uued võrsed, millest on nüüdseks saanud jälle uhke kahar puujumal. Küllap mõistis armuline puu, et inimestel on teda siiski vaja.
Hiidlane Ave Alavainu kirjutas pärnaga juhtunust vapustatuna luuletuse "Ohvripuu põlemine", mis osutus prohvetlikuks:
Teame
et ohvripuu tuhast
tõuseb uus
veel tugevam
taim
Samal teemal:
