5. jaanuar 2018

Kõik sünnipäevad olgu sinimustvalged

Suitsupääsukesi, rukkililli ja maavanaemasid kohtab aina harvem. Maavanaemad, kelle majapidamises lehmad, lambad, sead ja kitsed eluruumi jagavad, on peaaegu väljasurnud liik. Aga hääbumine on ahelreaktsioon.

Kui ühestki laudast ei leia enam toimekaid memmesid, ei leia sealt ka pudulojuseid. Ühes kariloomadega kolivad lautadest välja kärbsed ja parmud. Ja lõpuks pääsukesed, kes peavad nüüd toidupoolist mujalt vaatama. Suurtes karjalautades neid ei sallita, karmid euronormid ei luba sinna savist pesakesi ehitada.

Ka rukkililled kaovad. Nad tapetakse ühes ohakate ja orasega. Ikka selleks, et viljapõld oleks puhas. Inimene nimetab seda umbrohutõrjeks, aga õigem nimetus on genotsiid. Üks rass, üks liik seatakse teistest kõrgemale ja need, kes jäävad madalamale, hävitatakse. 

Vähestel hukule määratuil õnnestub neutraalsele pinnale pageda. Mõnel salajasel jäätmaal vangutavad kõhnad rukkililled veel siniseid päid, justkui igatsedes taga kuldset kodumaad - rukkipõldu.

*
ID-kaart on eestlase uhkus. Võti e-riiki. Võlukepike, millega saab sünges bürokraatiadžunglis imesid teha. Olete märganud, kui ilus on ID-kaart? Päriselt - ilus!

Uurisin oma ID-kaarti pikalt ja põhjalikult nagu loodusvaatleja. Leidsin sealt koguni kuus suitsupääsukest! Ja kolm rukkilille. Vapilõvisid jäi silma vaid kaks.

Kas pole tore: iga Eesti kodaniku portreed ümbritsevad, katavad ja kaitsevad sümboolsed rahvuslikud olendid, kelle kohalolu alati ei märkagi. Suitsupääsukesed ja rukkililled on maalt minema aetud, ent kaardi peal, igaühe taskus ja kotipõhjas pesitsevad nad visalt edasi. Ehk peaks edaspidi ID-kaardile lisama ka mõne maavanaema? Panna ta lõvi selga ratsutama, näiteks.

*
2018 on juubeliaasta. Erinevalt kurdidest, baskidest, romadest, udmurtidest ja tšuktšidest saavad eestlased elutseda päris oma riigis. Jah, oma riik on luksus. Väga kulukas on teda ülal pidada. Nagu suure majapidamisega ikka, jätkub siingi pidevalt hoolt ja muret. Üks nurk vaevalt puhtaks kasitud, kui teine jälle rämpsu täis. Muudkui paranda ja putita, säärane on see peremehe põli.

Aga vahel võib pidu ka panna. Eriti veel, kui põhjuseks on sihuke uhke juubel. Pastlad jalga, hame selga ja tsimmai-ruudi-ralla! Nüüd on õige aeg kaunistada kõik eesti kojad, saunad ja kõrtsid kolme koduvärviga.

Skandinaavia rahvastel on sünnipäevadega seoses üks tore komme. Nimelt kuuluvad iga sünnipäevalaua juurde rahvusvärvid. Nii Rootsis, Taanis kui ka Norras võib sageli näha uhkeid pidupäevatorte, mis on ristilipukesi täis pikitud. Kel oma maja, hoov ja lipuvarras, heiskab juba varahommikul rahvuslipu. See komme tasuks kohemaid üle võtta.

Mis oleks lõbusam, ilusam ja ülevam, kui sünnipäevalise auks sinimustvalget lehvitada? Ja mitte ainult Eesti Vabariigi juubeliaastal, vaid alati, täna ja tulevikus. Iga eestlase sünnipäev olgu sinimustvalge. Nõnda, soovides õnne ja pikka iga sünnipäevalapsele, soovitakse sedasama kogu Eestile.