27. detsember 2017

Mõtteaida suurte lugude esikümme 2017


Mõtteaidas ilmus 2017. aastal 49 lugu. Järgnevalt olgu nende seast välja toodud kümme suurt ja neli väikest, mida kõige enam loeti, vaadati ja uudistati, jagati, kommiti ja laigiti ning mille üle ka kõige rohkem arutati ja vaieldi, naerdi ja rõõmustati.

Ühesõnaga, peotäis palasid, mis viisid mu tublide lugejate mõtted liikvele!


Äramärgitud väikesed lood

Elu meeldib mulle

Noor mees, kes on endale pähe võtnud, et leiab hingerahu vaid teise mehe käte vahelt ja kuulutab pärast piinarikkaid seiklusi kogu maailmale, et on viimaks leidnud rahu, armastuse ja iseenda - kas ei tundu see uskumatu? 

Kusjuures, tagatipuks armastab ta ka oma elu, mis on talle pakkunud vähe rõõmu ja palju meelekibedust, kuid sellest hoolimata peab ta seda ikkagi kalliks nagu puruvana katoliiklane püha Susanna sääreluid. No mida jama?! Sedasorti raamatutel ei ole sünniõigust, nad tuleb sahtlisse lukustada või rottidele sööta.


Üheksa aasta eest sattus mu kätte üks rootsiaegne arhivaal. Kaante vahele oli köidetud kohtuprotokoll ja patakas kolletunud kirju, mis puudutasid Karl XI valitsusajal Liivimaal aset leidnud kuratlikku juhtumit.

Käsikirjad olid mõistagi vanapärases saksa keeles ning kribukrabulikus gooti kirjas. Lugesin sealt välja just nii palju, kui mõistus võttis ja silm seletas. Loetu oli... tagasihoidlikult öeldes huvitav.



Rikkaks ei saa need, kes teevad meeletult tööd. Armastust ei leia need, kes on jalustrabavalt sarmikad. Terved ei ole need, kes enda eest pidevalt hoolitsevad. 

Kel on meeldiv ja tasuv töö, hea kallim, südamelähedane perekond ja tugev tervis - sel on lihtsalt vedanud. Ta on saanud elu jackpot'i.

Jean Valjean on patune inimene, kellest saab ei midagi vähemat kui pühak. Ta järgib oma südametunnistust. Revolutsionääridel jääb vabadus kätte võitmata, aga nad saavad koos Valjeaniga õndsaks. Ikka läbi valu ja pisarate, läbi vere, pori ja heatahtliku südame.

Maailmas on palju idealiste, kuid just Valjeani tõugu inimesed on need, tänu kellele pole maailm lõplikku kaosesse langenud.


Kümme suurt lugu


Õnn on elada 21. sajandil. Väheks on jäänud neid töid, mis tapaks ja sandistaks. Kõik see muinasjutuline kraam, millest muistsel a'al unistati, on meil ammu käes või käeulatuses. Tahate lendavat vaipa või seitsmepenikoorma saapaid? Palun väga: ostke pilet lennukile või istuge rongi.

Vajate peeglit, mis näitaks seitsme maa ja mere taga toimuvat? Neid peegleid on praegusel ajal kõik tared ja taskud täis. Me nimetame neid ekraanideks.


Keskkunna hoitminõ nakkas pääle ummamuudu ilmakaemisõst, mille päämidses jüväs om hingi uskminõ. Keskkunna hoitmist tulõ opata joba latsiaian, kõik haridus olku luudusluuga köüdetü.

Haridustiidläse kõnõlõsõ ütesttüküst, et koolin piät opma väärtüisi tundma, sis kasus lats häätahtligus ja arusaajas inemises. Luudust tundõn ja tunnõtaden om taa tsiht käega kumpi.

Kardetakse ikka seda, mis ohustab. Moslemid on ajaloo vältel rünnanud Euroopat mitmest servast. Kohe, kui Muhamedi õpetus araablaste südamed võitis, algasid islamiusuliste vallutusretked.

636. aastal lõid moslemid kaks korda suuremat Bütsantsi väge. Rooma impeerium oli selleks ajaks lagunenud, kuid Bütsants hoidis Lähis-Idas alal roomalikku tsivilisatsiooni. Nüüd kaotati Süüria ja Palestiina. 711. aastal tungisid islamiusulised berberid Hispaaniasse, tasahilju tekkis mauri kultuur.



Miks lähevad tänapäeva lapsed nii kergesti hukka? Neil pole lihtsalt midagi mõistlikku teha. Alles mõni inimpõlv tagasi oli olukord hoopis teine. Lapsed pandi juba maast madalast tööle. Nii kui põnnil vähegi oidu pähe sigines, saadeti ta kohe karja.

Töömeheelu alustati järelevaatajana hanede ja sigade aedikus. Kogunes vanust - järgnesid lambad, veised ja hobused. Meistrite töökojas omandasid oskusi ja kogemusi verisulis õpipoisid, kellest pidid saama tulevased meistrid.


Üksmeeletus võtab võimust alati, kui mängu tulevad sellised suured teemad nagu suhtumine sõjapõgenikesse, seksuaalvähemustesse või läbi Baltimaade kulgevasse raudteeliini. Avatakse jälle uus rinne - ja tuld! 

Kaevikusõda ei lõpe enne, kui üks pool on lõplikult verest tühjaks jooksnud. Ehk siis: see ei lõpe kunagi. Sõjas pole võitjaid, kodusõjas ammugi mitte.


Inimestele surutakse peale ebanormaalsust. Kes mallist kõrvale kaldub, tembeldatakse värdjaks. Ja paljud meist, eriti õrnema hingega, võtavadki seda propagandat tõsiselt ja hakkavad ka ennast värdjaks pidama.

Leebemal juhul (seda tuleb siiski rohkem ette) võetakse normist kõrvalekaldujaid kui riiklikku või üldrahvalikku probleemi, mis nõuab lahendamist.


Kiviaja temaatika sobib võrratult hästi eestlase iseloomu ja teolaadiga. Vaikne, rahulik, kindel ja kõva. Aga ometigi ei ole maailmas ühtegi sama näoga kivi.

Kivid pole sugugi nii igavad, kui esmapilgul näib. Iga monument vajab kivi, iga Skype vajab eestlast. Me pistame kivi kotti ja viskame selle teiste kapsaaeda.


Silmakirjatsemine on väga levinud seltskonnamäng. Seda mängitakse kõikjal. Poliitik ei saa tunnistada oma vigu või teadmatust - see kahandaks tema tõsiseltvõetavust. (Samuti on kaalul valijate hääled - seega võim.) Teismeline geipoiss ei saa kapist välja tulla - ta riskib vanemate pahameele ja sõprade kaotusega. Häbi veel pealegi!

Mis tahes alamastme tööline kirub tossakat ülemust suitsunurgas, truude kamraadide ringis - ainult hullumeelne paiskab oma kriitikanooled leivaisale otse näkku. Aga hullumeelseid siiski leidub. Õnneks.


Kui inimesel on valida, kas andeks anda või vimma kanda, siis valivad enamik meist teise variandi. Eksivad kõik, kahetsevad vähesed, andeks saab mõni üksik. Üks väike puudus, patt või aps muudab kõrvalseisjad plaksupealt kriitikuteks.

Mõnus on näha pindu teise silmas. Mõnus on sõimata ja sarjata - kasvõi tagaselja. Andestamine tähendaks allaandmist, kogu ärapanemise lõbu jääks sündimata. Kui poleks vaenlast, tuleks ta välja mõelda.


Metsloomad sünnivad loomu poolest vabana. Esimesest eluhetkest peale on nad iseenda peremehed, silmitsi oma saatuse, hirmude ja armudega. Seevastu koduloomad on inimese eestkoste all, nende elukäik sõltub inimlikest kapriisidest, soovidest, ihadest.

Inimest ei juhi instinktid, vaid saamahimu, vahel harva ka ideaalid. Inimene ise paikneb elusorganismide süsteemis hallil alal, kusagil kodu- ja metslooma vahel. Tal on pudulojuse temperament, kiskja vaist ning jumala nägu.

24. detsember 2017

Paar sammu lumevalgel


Veab neil, kes saavad jõulude eel kaubamaja asemel metsa minna. Mul on kombeks, et igal toomapäeval võtan kuuri alt sae ja rakendan end kelgu ette. (Kui maa must, läheb käiku käru.)

Kuuse järele! Sobiv puu on ikka varem valmis vaadatud, sageli juba enne mihklipäeva. See kuusk, kes tahab kõige rohkem tuppa tulla, ongi parim kandidaat jõulupuu ametisse.

Tänavu sadas toomapäeval hõredat, ent teravat lumepuru. Metsa poole kelgutades helises kuulmismeeles Bing Crosby "Sleigh Ride". Kraavipervel sirgus kahar lopsaka võraga kuusk, mille loomad olid alt paljaks järanud. Kevadeks oleks ta ehk ära kuivanud. Aga tal vedas. Enne kuuskede manalasse varisemist saab ta sädelevaid ehteid ja kirevaid tulukesi kanda.

Kui tagasiteele asusin, kumises mõttes uus laul: The Carpenters ja "Have Yourself a Merry Little Christmas". Matsakas kuusk lösutas kelgul nagu bojaaritar, ainult et tuliste täkkude asemel traavis tema ees üks lilla jopega kahejalgne vennike. Tee kulges üle rebase radade, ronga korteri alt mööda. Lumesadu jäi hõredamaks.

Kuusk lehvitas igat mõõtu suguvelledele, kes metsaservas tema saanisõitu jälgisid. Uhkelt ajas ta ladva püsti: näete, minust saab nüüd jõulupuu! Ja teised kuused läksid kadedusest roheliseks...


Jõululaupäeva hommikul kandsin kuuse süles tuppa. Nagu peigmees pruudi! Ehtimiseks kulus enam kui tund. Mõrsja ja jõulupuu nõuavadki pikka sättimist. Ilu on vaataja silmades. Kui on palju vaatajaid, peab olema ka palju ilu.

Aknal mängib mahe jõuluvalgus. Peagi saabub lumevalge öö. Kahju linna- ja alevikurahvast, kes pidevas elektripilves elades ei näe enam tähe- ega lumevalgust. Andku siis vähemalt hubisevad küünlad vaimusilmale valgust. Seda on vaja. Kellel vaimusilm pimedaks jäänud, ei suuda enam unistada.

Grammofon mu sees mängib uut plaati. Merry Christmas, Darling!

21. detsember 2017

Lakja puhutu siimne

Mul om hää miil, et seo aasta sai ma jälki kohtumehe palidu sälgä vinnada ja anda hindid Uma Lehe jutuvõistlusõ töile. Võistlusõlõ saadõti illus ümärik 100 juttu, kirutajit oll kokku 46.


I kotussõ sai Kiviti Kadri jutt "Nii unõh ku ilmuisi" ja II kotussõ Silla Silveri "Merevaigutütrik". III kotus läts jagamisele katõ jutu vahel: Valpri Liina "Tsohkatadõn üle tarõpõrmandu" ja Kindma Maimu "Aga papa oll’ jo siin!".

Võidõlus oll' kõva, kulla pääle läts hirmsas kiskmises. Edimädse ja tõsõ kotussõ vahele jäi õnnõ puul punkti! Pronksmedälit olõssi väärt olnu esiki inämb ku kats tüüd: kolmas ja kolmõkümne nelläs kotus mahtusiva kümne punkti sisse.

Ma esi andsõ ka uma korgõmba hindõ nimelt katõlõ edimädse kotussõ jutulõ. Oll sääne tunnõ, et naa omma teräkene kobõdamba, põnnõva sisuga ja häste paprõ pääle pantu.

Juttõ om vanast aost pääle kõnõldu tuujaos, et ummi tarkuisi ja läbielämiisi tõisiga jaka. Ku om juhtunu määnegi hallõmb lugu, saat tuu süäme päält är. Ku om nall’akas juhtuminõ, lasõt tõisil kah naarda. Tark jutt tege egäüte tsipa targõmbas.

Hää, et mi inemiisil jakkus iks jutulanga. Inämb kirutõdas tuust, midä uma pini, kass, tsiga vai lehm om kõrda saatnu, mis tohtri man om juhtunu, kuis kolhoosin vai Vinne sõaväen elu käve. Säändsit vana ao juttõ om musugutsõl noorõmbal jorsil väega põnnõv lukõ. Mi siän om viil ka noid, kiä mäletase sõaaigu. Neo mälestüse omma küländki esimuudu ja midä aig edesi, toda inämb omma naa väärt.

Uman keelen juttõ lukõn tulõ õkva keväjä tunnõ pääle. Neo väiku jutu omma nigu võidlilli siimne, midä kirutaja hindä ette lakja puhk ja mis sõs kavvõmbalõ, kohegi muialõ lindlõsõ. Sääl saava naist jälki vahtsõ kõlladsõ häitsme, tõisilõ kaia ja kor’ada. Rõõmu ku pall’u!

Kae viil:

9. detsember 2017

Kohtumised haldjatega

Looming on üks lõputu otsimine. Tegelikult koosneb kogu elu rahututest otsingutest, millega kaasnevad unistused, lootused, närvipinge, kõhklused, pettumused ja vahel ka ülevoolavalt suur leidmiserõõm. Otsitakse tööd, armastust, hingerahu. Otsitakse õnne.

Mis see raamatu kirjutaminegi muud on, kui õnne otsimine. Kui tipp-topp lugu jõuab kenasti paberile, on see pisuke õnn. Meel saab puhtamaks, koorem südamel kergemaks. Aga õnn on teadupärast püsimatu tirts - ei püsi ta kuidagi pihus, hüppab ikka uuele liblele, paremale kõrrele. Üks lookene saab vaevu hingelt ära, kui muusa seisab jälle ukse taga, uus lugu näpus. "Kirjuta!" nõuab ta. "Kui õnn on su juurest eemale hüpanud, karga talle järele!"

Pexels
Ja nii ma siis tilgutan tinti, torgin hanesulega kortsulist paberit ja lugu üha paisub. Kirjutan, kirjutan. Õnne nimel.

Aga kellele? Jah, kellele õieti? Istun nagu Robinson Crusoe kõvera palmi all ja kriban kitsenahale sõnumeid üksikult saarelt. Pudelipost läheb sulpsti teele. Ja kes ta säält lainete seest leiab? Mida ta välja loeb? Kas talle läheb mu kribu korda? Jummal teab!

Olen varem maininud, et lugejad on minu jaoks nagu päkapikud või haldjad, keda võib harva näha, ent kelle kohalolu on tuntav, toetav ja innustav. Viimase paari aasta jooksul olen kogenud imet. Olen saanud neid haldjaid oma silmaga näha, nendega inimkeeli vestelda. Ei hakka valetama, need on olnud väga toredad, paiguti lausa armsad kohtumised.

Eestimaa teed on viinud mind suurtesse ja väikestesse asulatesse, koolidesse ja raamatukogudesse, uutesse ja vanadesse hoonetesse - kõikjale, kus lugemishimulisi haldjaid kohata võib. Mõnikord avastan, et mul on kõnelda palju rohkem, kui kõlbaks. Teinekord räägin vähem, kui tahaks. Mõtlen neile otsa vaadates: kas tõesti on nad minu pärast tulnud? Miks ometi? Mul ei ole ju midagi tähtsat öelda!

Ma pole sõnakunstnik, vaid niisama... jutuveeretaja. Aastaid tagasi alustasin kirjutamist ilgest igavusest, ajaviiteks. Enamik lugejaid avab raamatu samuti ajaviiteks. Kui nad saavad lisaks kunstilise elamuse, on see harukordne boonus. Kui minul õnnestub raamatusse mingi kunstiline kilk poetada, on seegi pealekauba värk. Ma ei seisa kõrgemal lugejatest, olen üks nendest. Ennekõike lugeja, seejärel (kui tuju tuleb) ka kirjutaja.

Oma arust pole ma kirjutanud midagi tähelepanuväärset. Sellegipoolest potsatab Facebooki postkasti pidevalt sõnumeid lugejatelt, kes tänavad väärt lugemiselamuse eest. Ma ei tunnegi neid, kuid ometi on nad võtnud vaevaks tänusõnumi saata!

Olen raamatukogudes kohanud inimesi, kes tunnistasid, et just minu raamatud on pannud neid kogu eesti kirjandust rohkem lugema. Olen kohanud neid, kes nimetavad end suisa raamatupõlguriteks, kuid kes vastumeelsust maha surudes on siiski mu raamatu kätte võtnud ja pole saanud enam käest panna. Vaevu suudan seda uskuda. Sellised asjad ajavad pirni lühisesse...

Sõnu tehakse palju. See ei tähenda, et sõna väärtus langeb. Häid sõnu, sügavaid mõtteid, kustumatuid lugemiselamusi on alati vähe. Tohutu raamatute hulk, mis aasta jooksul eesti keeles ilmub, annab lootust, et igaüks leiab sealt oma. Jätkuks vaid kannatust otsida!

Muusa kobistab jälle ukse taga. Ta tuleb luba küsimata sisse, lajatab uue raamatu lauale ja nõuab, et selle haldjate keelde tõlgiksin.

"Miks mina seda tegema pean?" üritan vastu vaielda.
"Kes siis veel?" kostab muusa ja teeb mulle kavalalt silma. "Haldjad ootavad."

Samal teemal:
Sõnavangistus
Jalutuskäik raamatute kalmistul
Kas raamatut on lihtne kirjutada?

6. detsember 2017

Tuttav muinasjutumaa

Eestlastel ja soomlastel on ühist rohkem, kui tunnistada julgetakse. Näiteks maitseb mõlemale kange alkohol, mida käiakse lõuna poolt massiliselt kokku ostmas. Tusane kliima soodustab tinutamist. Ühised pahed seovad inimesi rohkem kui ühised rõõmud.

Sinine ja valge (Pixabay)

Soome suur juubel annab eestlastelegi põhjust murumütsi kohendada ja vuntsi kergitada. Imetlev pilk liugleb ikka põhjakaarde, Suure Venna peale. Tuleb siiski möönda, et lõunaeestlastel näikse olevat soomlastega vähem ühist kui põhjaeestlastel. Teadagi - õndsal nõukaajal ei olnud lõunapoolsel rahval võimalik Soome kanaleid oma telepurki püüda. Kapitalistlikust paradiisist kuuldi vaid toredaid muinaslugusid, kuid tuntavat emotsionaalset sidet põhjanaabritega ei tekkinud.

Üheksakümnedatel voolas Soome kapital ka Lõuna-Eesti küladesse (toona soomlaste abiga püsti pandud mööblivabrik on endiselt minu koduvalla üks suuremaid tööandjaid). Rikkad Soome ärituusad andsid ainest uusmõisnike müüdile. Soomlastest peremehed ja nende kohalikud kupjad polnud lihtrahva seas populaarsed. Romantiline kujutlus hõimuvellede sõbralikust koostööst ei käibinud. Vähemalt andsid "põdrad" tööd.

Nüüdseks on olukord muutunud, Eesti pole enam odava tööjõu maa. Põhja-Eesti on oma sissetulekute ja elukvaliteedi poolest Soomele järele jõudmas, Lõuna-Eesti näitajad lähenevad paraku Valgevene omadele. Enam ei oodata soomlasi siia peremehetsema, pigem rutatakse ise Soome. Kui endal on toidulaud kesine, saab hea velle kojast mõne rammusama pala. Ei ta pahanda ega keela.

Soome on jäänud paljudele eestlastele unistuste maaks, kus voolab lakkamatus koguses mett ja piima (ehk siis: töötegija saab näha ilusat palganumbrit). "Maasikakorjamine" seostub nii mõnelegi nostalgilise suvemälestusega Soomemaalt. Paljud eesti mehed on käinud "kalevipoegadeks". Õnn pole kaugel. Õnn on siinsamas, teispool lahte.

Tuhande järve maal saab ka Lollike Ivan tunda end muinasjutukangelasena. Ilma naljata - Soome toodab aina uusi muinaslugusid. J. R. R. Tolkien sai oma Keskmaa lugude loomiseks üksjagu inspiratsiooni soome folkloorist, võimsa võlur Gandalfi palgelt kumavad Väinämöineni geenid. Soomes pesitsevad Jõuluvana, muumitrollid, Angry Birds... Ka Tom of Finlandi sehkendused on - vabandage väljendust - tiiraselt muinasjutulised. Esimene tükk Fazeri šokolaadi, mis üheksakümnendate algul õnnestus suhu pista, maitses samuti nagu muinasjutt...

P. S.
On omamoodi lõbus juhus, et Soome iseseisvuspäev ja nigulapäev langevad kokku. Püha Nikolaust peetakse üldiselt Jõuluvana prototüübiks. Eesti iseseisvuse väljakuulutamist tähistatakse aga talvisel madisepäeval. Püha Madis ehk Matthis oli üks apostlitest, reetur Juudase asetäitja, keda tuntakse praegusel ajal alkohoolikute ametliku kaitsepühakuna...